Tere pühapäeva hommikust. Olgu see päev meile tõeliselt pühaks päevaks. Tänane sügisilm ei ole olnud meie meelevallas, nagu ei ole palju muudki. See ei ole olnud meie enda valik sündida just sel ajal ja sellel maal, kus me peame elama oleme sündinud siia ilma tahame või ei. Ta on enamik asju meile lihtsalt etteantud. Me võime protestide pärida, miks, miks on maailmas nii palju kurjust, miks on siin nõnda palju südamevalu ja kurjust? Rahuldavat vastust ei ole kadule. Kui saatusele ei saa esitada järelepärimisi, tasub asju vaadata teistpidi, järelda. Mitte mina ei esita küsimusi, vaid mina olen see, kellele elu esitab küsimusi ja kes peab neile vastama. Üks vastab, jäin haigeks, sellepärast ei tunne oma elust enam mingit rõõmu, teine aga jäin haigeks. Sellepärast kasutan iga allesjäänud päeva elu poolt esitatud küsimusi, ei saa valida, aga neile antavad vastused on meie omad. Nii nagu tigedakse idee, teise sõnad vaid see, et, et mina need endale solvavaks tõlgendan. Kui ei laseks ennast haavat. Ta võiks härbijat haletseda. Kellel on, mille nimel elada, suudab välja kannatada. Palju. Rahulolematus ei tulene niivõrd vahendite nappusest kui eesmärgi puudumisest. Kui me esivanemad, sõit ikaldusaastatel aganaleiba ja säästsid seemet siis lootusega, et kunagi tuleb hea saagiaasta ning saab süüa puhast rukkileiba ja vahelse soov täituski. Kõik ei pea taluma, mõnda asja ei tohigi taluda. Kuid protest maailma ebameeldivuste vastu vajab tasa kaalustuseks tänulikkust ja selle teadvustamist et õigupoolest ei ole edu sugugi endast mõistetavam. Kas oleme hämmastavalt küsinud, kui miski hästi läheb? Miks just minul vedas? Tavaliselt ei tule selle pealegi, et ka siin konkreetset põhjust otsida. Aga nagu me ei ole meid tabanud õnnetusi ära teeninud, nii ei ole ära teeninud ka head ja ilusat oma elus. Kingituse eest tasub olla tänulik, sest teenitud ja enesestmõistetav see ei ole. Oma eluprobleemidele lahenduse leidmiseks ei pea tingimata füüsiliselt ühiskonnast eralduma piisav kaitsekiht on positiivne ükskõiksus. Positiivne ükskõiksus on heatahtlik uudishimu kõige vastu, mis elus ette tuleb. Eelista rikkust, vaesusele ega üksindust, sõprusele ega vastupidi. Inimene ei kelgi ega kurda. Ena Püha Paulus ütleb, enda kohta. Olen õppinud pidama piisavaks seda, mis mul käepärast oskan elada. Kehval kombel oskan elada ka jõukal kombel. Olen kõigega ja kõigi oludega tuttav. Positiivne ükskõiksus annab fantaasiale tiivad. Avastab väljapääsutee seal, kus muidu nähakse vaid müüre varustab võimega raskusi ületada. Sest kummalisel kombel toob just loobumine lahenduse. Kui oleme täielikult lõtvunud, teiseneb maailm meie ümber uskumatult palju. Prantsuse palverändur, sham lesk Pier õpetas noort leukeemiahaiget. Ära kisu end valu käes krampi, sest nii sa vaid tugevdad seda vastupidi. Valu käes tuleb püüda sellega võimalikult ausalt võimalikult avameelselt leppida. Kannatusest võib saada võti. Ütle jumalale. Tee nii, et minu kannatus neelab endasse ka teiste oma, kes elavad läbi sedasama, mis mina. Tee nii, et minu kannatus leevendab teiste oma ja puhastab end nõnda. Sa annad oma katsumusele mõtte ja vähendad ka selle klaustrofoobiline aspekti. Sa pead võitlema, kuid ära pöördu liialt endasse. Haigus hakkab sind tumestama. See hõivab sinu vaatevälja, andmata hingetõmbeaega. Teiste peale mõtlemine annab avarust. Jeesus on tulnud, et tema omadel oleks elu ja oleks seda ülirohkesti pilgeni täis. Anum hakkab ülevoolava. Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi. Vaid vesi, mille mina annan, saab tema sees igavesse ellu vulisevaks allikaks. Meie lunastaja hüüdis. Kellel on janu, tulgu minu juurde joogu, kes usub minusse, nagu ütleb kiri. Tema ihust voolavad elusa veejõed. Ja seda ta ütles vaimu kohta, keda temasse uskujad pidid saama. Olgem siis täiuslikud, nõnda nagu meie taevane isa on täiuslik. Sest kuigi me ei ole päral, rõõmu sõõmud, tuletavad meelde, kuhu tee viib rõõme ja iial meie omanduses, vaid on alati igatsus millegi ammuse või kauge või õigemini veel sündimata järele. Kui minus on igatsus, mida miski siin ilmas ei rahulda, on see märk, et olen loodud mingi teistsuguse maailma jaoks. Üks. Tõenäoselt polegi maised rõõmud võimelised seda seletamatut igatsust vaigistama, vaid hoopis äratama. Et tekitada vajadust tõelise järele. Peame hoolitsema selle eest, et mitte põlata maiseid rõõme ega olla tänamatud. Teisal Ta ka meeles pidama, et me kunagi ei võtaks neid kui seda tõelist õnne, millest maised rõõmud on ainult koopia kaja, võimiraaž. Peame igatsuse endas elavana hoidma. Ei tohi lasta seda tuhmudega oma elust välja tõrjuda. Bengali luuletaja rabin, vaata, kuur on seda väljendanud ühes oma laulus, nõnda kui mulle pole seatud osaks sind kohata mu selles elus. Lasementsis alati tunda, et olen jäänud sind nägemata. Ära lase mind unustada viivukski, laseme end tunda selle südamevalupisteid oma unelma ees ja oma valvsa il tundidel. Sedamööda, kuis mu päevad mööduvad selle maailmamurdu täisturul. Ja mu pihud saavad täis igapäevaseid kasusid. Lase mind alati tunda, et ma pole saavutanud midagi. Ära lase mind unustada viivukski, lase mind kanda selle südamevalupisteid oma unelma ees ja oma valvsail tundidel. Oleme siin ajutiselt, ükskõik, kas see meile meeldib või ei. Kas me suudame selle ära unustada või valmistume teele asuma. Küllap on inimesele parem, kui ta ei kaota Ta lendamisvõimet, kui ta ei pea end kodu haneks, kes laseb end nuumata rammusa roaga. Käigem siis oma rada rõõmu ja tänuga, teades, et jumal on ustav, kes meid kutsub uskudes, et tema, kes meis oma hea töö on alustanud sellega lõpetab oma tulemise päevaks palvetagem eestlase õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast, sest sinu päralt on riik ja vägiau. Nüüd ikka ja igavesti. Aamen.