Pöördumises vestlusest. Kõige sisukam vestlus kaotab paIju, kui vestleja käsutab žargooni löök või vägisenu kui inteni ratsioonia hääldemis viis häirib kuulmismeelt. Mõjub häirivalt, kui keegi tarvitab rääkides korduvalt mõnda väljendit nagu teate kas tead, mu ei tee, eks ole, ja nii edasi. Kui selleks on vandasine või mõni labane väljend ebaviisakas väljendada oma reageerimist ürginimese kombel. Ahah jah, ei sobi tarvitada kõrvuni rikutud keelt välja mõeldud uusi nimetusi klaveri asemel kummut, nii vaesem, kipsi ja muud. Kõlab jämedalt kui käsutada kõnel oleva isiku juuresolekul tema kohta üldistavaid nimisõnu, nagu inimene, mees, naine, näiteks inimene tuleb ka kaasa. Samuti nimetab ka üks abielupooltest oma teist poolt minu abikaasa jämedelt isegi solvavalt kõlavad nimetused, nagu minu eit, minu vanamoor, minu vana või minu vanamees. Laste kohtaga, jõmpsikaid leidub aga mehi, kes kõnetavad oma teada naisi väga südamlikud sõnadega linnuke, hiireke, muusik ja nii edasi. Selliseid magusaid sõnu osutada vaid intiimselt ja vaid siis, kui kõnetetav neid sällib. Seltskonnas jääga kahekesi räägite, hirmud, muie, õudusjutte haigetoas, räägite surmajuhtumitest. Reisil eriti lennukis ei kõnelda vastavast liiklusõnnetusest. Seda võib teha vaid küünik, kellele testi näri. Vinge valmistamine toores mõnu pakub viisakused, ta on ka vestelda kauge maa tagant nagu ühest lauast teise ühest koridori otsast ees ja trepikoja alumisel, sarnaselt ülemisele jah, vastupidi. Üle tänava või isegi aknast tänavale. Kuid liiga lähedale ei sobi astude. Nii teise hingeõhku on tunda. Kuulsite katkendi tiine aalsema 1976. aastal ilmunud raamatus. Käitumises. Luges Silvia Laid