Kultuurikaja. Tere kuulama maikuu viimast kultuurikaja. Tänasest imetleme klaasikunstnike näitus tarbekunstimuuseumis kuuleme uudiseid alternatiivkunstnike koolitavast akadeemia Non Gratast. Saame teada, kuidas lapsed ise raamatuid tegid ja millised raamatu koostas nende jaoks leelo tungal. Veel kuulete, miks teeb nukufilme noormees Mait Laas, millistele probleemidele juhtis tähelepanu fotoga Tartus ning mida muusikasõpradel lähemale rajalt põhjust oodata. Stuudios on Piret Pääsuke hetke pärast kõigest lähemalt. Tallinnas tarbekunstimuuseumis on juba nädalapäevad avatud klaasikunsti näitus kolm pluss kolm mõõdet. Ausalt öeldes natukene matemaatika valemi moodi või parimal juhul nagu midagi arhitektuurikunstist. Miks on näitusel selline pealkiri? Näitusel on selline pealkiri kolm pluss kolm, tähendab kolm Soome klaasikunstniku kolm Eesti klaasikunstniku ja samal ajal on tegemist ka kolmemõõtmeliste esemetega, nii et sellest ka see pealkiri, kuidas nendesse näitus, kuidas öelda, siia jõudnud, ei saa päris öelda, sest ta ei ole ju lausa välisnäitus vaid on ühine näitus. Kuidas on see korraldustöö käinud, kust need objektid ütleme siis nii on siia valitud ei valitud otseselt objekte, vaid valisime kunstnikke. Ja miks me valisime just objekti kunsti valisime seetõttu et meil on endal olemas ka terve grupp kunstnikke, kes sellega viimastel aastatel väga aktiivselt tegelevad. Ja lei otsisime siis Soome poolt samasugust kolme kunstniku, kellega siis seda ühisnäitust korraldada, nii et tegelikult nagu näituse koostajad oleme nüüd küll meie seega tarbekunstimuuseumi meie otsisime, nagu siis need sobivad kunstnikud välja, kes meie jaoks tundusid olema hetkel väga huvitavad. Aga saigi siis ka Soome poolselt mingit nõu või abi. Ja loomulikult saime siis noh, nii nagu see elus siin ikkagi käib. Meil on ju kõigil üsna head kontaktid, eriti mis puudutab Põhjamaadega. Me oleme korraldanud üldse oma tsirka üle 20 Alice näituse ja suur osa on olnud Soome kunsti sealhulgas ja seetõttu me jah, püüdsime leida juba ja kokkuleppeid saada kindlate autoritega, no näiteks siin üks soome kunstnike kui Salo oli 87. aastal, kui meil oli suur Soome klaasiülevaatenäitus, oli tollel hetkel näituse arhitekt ja oli alles üsna algaja klaasikunstnik, aga praegu on maailmas väga kõrgelt hinnatud klaasikunstnik kiust. Ja kelle töid näiteks võib, noh ma arvan, et paljudele ütleb see nimi midagi Victoria ja Alberti muuseumis ja samuti tema tõi Korningi klaasikunstimuuseumis, mis on üldse maailma suurim klaasimuuseum. Siis mis puudutab nüüd Vesa varrelat, siis Vesa varrele on Eesti klaasikunstnike ka väga hästi tuttav, ta on ka väga pikka aega olnud pedagoog ja tal on väga head kontaktid meie kunstiakadeemiaga. Ja tõsi nüüd kolmas kunstnik, auli Raudi ained on need soomlaste soovitusele? Jaa, täid tegelikult nägime me siin esimest korda. Ta ihusilmaga siiamaani ajasime kõik omad asjad fotode, slaidide ja faktidega ja nii, et komplekteerisime, nii öeldes kirja teel. Nüüd Eesti kunstnikud on muidugi siin juba tuntud nimed, võib-olla ise loomustatega siis nende töid, miks just need töödenseeritud. Kuna me tahtsime kindlalt teha objekti võist skulptuurinäituse, siis ega see valik ei olnudki nüüd Te, teate mis lai. Ja Hei ja Ivo Lill ja Eve kohal tegelikult aastaid selle teemaga nagu kokku puutunud ja Craig Brad, tõsi raid praegu on ju eelkõige ikkagi tuntud vitraaži kunstnikuna aga ta on viimastel aastatel naguniisuguse Skulpturaalse objektidega ma arvan, küllaltki suurt tähelepanu äratanud. Ja seetõttu oli see kolmiku valik meie jaoks üsna lihtne. Selle kolm pluss kolme kunstniku põhjal on võib-olla pisut meelevaldne teha mingeid suuremaid üldistusi, ütleme siis ühelt poolt Eesti ja teiselt poolt Soome klaasikunsti kohta. Aga kas võib-olla hakkab siiski midagi silma, kui vaadata seda ruumi, et et võib öelda, et seal nurgas on nüüd soomlaste töödia symbol eestlaste omad? Ei, ma ei arva, et niimoodi saab, kas pigem on tegemist ikkagi autorite eripäraga ja, ja muidugi see on väga tugevasti erinev. Ühtepidi, mis on väga normaalne, siis loomingulised inimesed on ikka erinevad, aga muidugi siin on olemas tegelikult üks teine taust ja need on ikkagi meie võimalused ja seetõttu on ka väga palju. Võtame siin nüüd Ivo Lille ja Eve koha, nad on algusest peale ikkagi tegelenud nagu lihvitud klaasist objektide valmistamisega, kusjuures soomlastel on alati olnud tehniline baas on erakordselt tugev. Ja muidugi ainult tänu Soome riigile, kes on väga tugevasti seda asja üles töötanud, sest see on nii-öelda ikkagi rahvuslik uhkus. Ja seetõttu muidugi nende tehnilised võimalused, materiaalsed, kui me vaatame kas või seesama Marcus, Alo pate verre tehtud lett klaasklaaspitsid või noh, lausa suhkrust, eks ole siis see ikkagi ei ole mitte ainult kunstniku fantaasia tohutu tehniline oskus, vaid see eeldab ka väga head klaasi. Näiteks Ivo Lill ja Eve koha tõid oma klaasobjektide jaoks klaasi Soomest sellepärast, et nad ei leidnud siin nii kvaliteetset klaasi, milles neid objekte teha. Nii et noh, taust on selles mõttes ikkagi üsna tugevasti erinev, aga mar, vanete ega näituse ühtemoodi head on kõik tööd, lihtsalt tehnilised võimalused on erinevad, lähenemisviis on erinev ja, ja seda võib-olla isegi toredam, sellepärast et kui kõik teeksin nüüd ühes tehnikas asju, siis ta ei oleks ju nii mitme küll. Nii et selles mõttes me oleme ka väga rahul ja mul on väga hea meel, et avamisega seoses olid ka siinkohal nii Soome klaasimuuseumis esindajad kui ka mitmetest teistest plaadiga seotud paikadest ja, ja meil on juba hea meel praegu öelda, et on kindel, et järgmine aasta veebruaris sama näitus, siis eksponeeritakse soome k simus. Eesti-Soome klaasikunstnike ühisnäitus on tarbekunstimuuseumis võimalik vaadata kuni üheksanda juulini. Jätkame alternatiivkunsti teemal kaaste Pärnus saatis Viktor Kaarne. Pärnus toimub nädalavahetusel kunstiüritus Art mon kratta, mille korraldajaks on Pärnus tegutsev alternatiivne Kunstikool Academia Non kratta Artnon kratta on korraldajate sõnul suunatud kunsti friikidele ning üritus sisaldab lisaks kujutavale kunstile veel kunstide sünteesi kirjandust, muusikat, luulet, matemaatikat, arhitektuuri Artnang ratas saab alguse 28. mai hakul kell null null null null per kommentsiga kunstikooli Academia Non kratta ruumides ning kestab 30. maini. Üritust tutvustab korraldaja, Academia Non kratta õppejõud Margus Tiits. Maa. Arco kraatan kunstinähtuste kogumik, tähendab, ta sisaldab endast perfomance näitusi, siis kunstilist kõikvõimalikku tegevust, mis Pärnu linnas nagu toimub ja eesmärk on siis otsida, ütleme, marginaalsuse kunstis suuremat reklaami me nagu ei tee ja Ma arvan, et see publikes nendest asjadest huvitatud leiab kõik need asjad üles. Avaüritus on öösel kell null null null miks nii? No küsimus oli kunagi selles ka, et kui me tegime siin Nongrata perfomance eid Tallinna kunstihoones nüüd pool kuud tagasi NATO realismi näitusel, siis olid need öösel kell kolm ja tekkis ka seesama küsimus, et miks nad öösel kell kolm on, aga ma olen tähele pannud seda, et noh, et niisugune huvitatud kunsti friik või kunsti nautija temale ei loe, see kellaaeg, kas on kell kolm öösel või kell neli päeval, samal ajal jäävad ära siuksed juhukülalised, kes lihtsalt tulevad ja võib-olla isegi teinekord segavad. Kas Artnang rattal väljapandav kunst on kõik Academia Non ratta õpilaste tööd ei ole pelgalt väljapool, kuulan kraatiat, tuleb ka teisi tegelasi, tähendab, kes on nagu ütleme, suuremal või vähemal määral koostööd teinud nograato tegevusega. Et inimesi on mitmeid, Tanel Saar hakkab ava-performance ka pihta ja siis on Rauno veider ja muidugi rattaõppejõud. Kas võib ütelda niimoodi, et sellist statsionaarset näitusepaika ei tulegi statsionaarses näitusepaika ei tule? Jah, noh, selles mõttes statsionaarselt näitusepaika, et noh, et mingi kindel koht, et vot siin pannakse maalid ülesse ja ja see nüüd seisab nüüd lahti, ei tea mis ajast, mis ajani ja teda ei tule, jah, tähendab et praegusel ajastul on üldse see omapära, et asju on tegelikult nii lihtne üles panna ja maha võtta ja see kunstinäitus ei pea olema mingi kuid lahti, et seda saab nüüd vaadata. Kui inimesel ikka huvi on, siis ta leiab päevas selle pool tundi või tunni või paljudel tarvis on nüüd selle asja ära vaadata ja ta saab seda näha. Kunstikool akadeemiana Angrata korraldab peale Aartnong rattad siiski kaks statsionaarset näitust. Nimelt avatakse kooli käesoleva aasta kahe diplomandi näitused Pärnu uue kunsti muuseumis ja teatris enda 31. mail. Margus Tiits. See aasta lõpetavad tõenäoliselt kolm inimest, nukrad, taandavad oma diplomit kätte ja esimesena lõpetas Piretolorest palusoo, tema lõpetas perfomance tegema diplomitöö, need olid ka õhtustel ja öistel aegadel neli perfektselt ühtekokku. Nüüd tuleb tae trossi näitus, see on ka vist ainult kolm päeva ja Ena kõrvatööde näitus Endlas akadeemial Non rattal on käesoleval aastal ka sisseastumiskatsete, võetakse uusi õpilasi ja 15. juunil ja 15. augustil ja mõlemal korral võtame vastasel suur posti. 16 eesmärgiks ongi leida tegelikult selliseid loomingulisi tüüp, tõi tegelasi, kes on huvitatud mitte pelgalt ainult kunstist praktiliselt kõikidest eluvaldkondadest, sest kunsti iseenesest sisaldab tegelikult elu, on ta poliitika, on ta muusika, on ta käsitöö, noh tegelikult kõik need asjad on seal selles komponendist sees, samuti religioon, kõik on seal sees tegelikult Ma näengi nendest tudengitest ütleme, kes taastuvad sisse, et nad oleksid mitmekülgselt haritud ja mingi eneseteadlikkus oleks neil olemas. Nagu Margus Tiits maa ütles, on sisseastumiseksamid alternatiivkunstikooli 15. juunil ja 15. augustil kell 10 Pärnus Suur-Posti tänav 16 akadeemiana kratta ruumides. Informatsiooni saab kooli telefonil Pärnumaa suunaga kaks neli neli ja number on neli, kolm, neli kaks, üheksa. Vallast huvitus kultuuriga ja sel nädalal toimunud kahest üritusest, mis mõlemad tõstsid esile lapsi ja nende huvi raamatute vastu, vahendab Mari Tarand. Iseäralik lugu viibin Rahvusraamatukogu kuuenda korruse trepigaleriis ühe näituse sulgemisel näituse, millel õiget pidulikku avamist ei ole olnudki. Tegemist on laste tehtud laste kirjutatud, kujundatud ja köidetud raamatutega. Ja need raamatud on valminud nahakunstnike Maarja Unduski ja Pille Kivihalli juhendamisel. Nüüd siis saab iga laps oma teose kätte ja võib selle koju viia. Tere, minu nimi on Rauna Kivilo ja ma tegin raamatu, kui päkapiku nähti. See raamat räägib seest, kuidas kaks last nägid ühel jõulueelsel õhtul päkapikk, koht ja siin on sulle kingituseks raamatukogu kalender. Siin on ka kunstrite tehtud. Selle aasta puud on ka kõik sees ja sa saad lugeda SIIT, kuidas bibliostiilset raamatut on tehtud ja kus nad rahvusraamatukogus asuv talul. Mina olen Taaniel, page, mine meno raamatud, näota, seid, see läheb sellest, kuidas mu vend jääma kla esimene CCD autodega. Ja siis ma siis nägin selle täiesti vaeva, et räimeaugule ja ka need augud sisse siis teisime need siuksed nahast nöörid läbi, see oli ikka päris köide, eks ole, köidetud roomama. Tõesti väga tubli nahakunstnik, noor maha kunstnik, palun. Minu nimi, printer Kaasik ja tegin raamatu, nõiareisib, see jutustab sellest, kuidas neis näid, käib pääsukeste reisidel, vaatab, kullake, ma kingin sulle. Vaata, see on Eduard Wiiralti galerii kataloog sinuga piiraltil vahetevahel nende põrgupiltide peal nisukesed nõia moodi nõod, eks sa vaata hoolega, kas sinul raamatuga kokku käib. Minu nimi on Mihkel markema tegin raamatu, mille pealkiri on väike koer. Matis tegi niisuguse raamatu, kuidas üks kuningas läheb jahile siis. Ja siis üks lohe püüate kinni ja, aga siin on köide on küll väga uhke. Tegi teksti ise kirjutas arvutisse ja tegin kõik pildid, näitan pilte ta nüüd monotüüpa, tehnikast need pildid, nii et nad on kõik kahes eksemplaris. Ja siis on see raamat ka tehtud kahes eksemplaris. Kuna see ta juba ise nii palju siin muud vaeva nägid, siis mina aitasin tal seda siis köit. Ma tegin raamatu pealkirjaga tigu nagu läks rändama rohelise mustaga kaaned ja seest on valge paber ja nagu paljud ei tööriistu vaja läks, missuguseid riistu üldse vaja läks? Nahk? Kääriliim minu nimi on siis Maria Lee Liivak ja noh, kõigepealt moona. Ma kogusin kokku need mingid luuletused erinevatest aastatest, mis ma olin kirjutanud jah. Ja tegime poognad ja printisin värvilistele paberitele. Ja siis ma valisin välja kaane selle materjali, millest ma kaane tahtsin teha ja siis noh, siis ma ei tea, siis sai kokku köidetud ja ongi nagu 22 luuletust sees. Niisiis luulekogud ja isegi romaan viienda klassi tüdruku Ingel Unduski mõte elust enesest. Mihkel Lotmani lon sonetid jaile randmaal moealbum. Kuid palume kõike seda kommenteerida laste juhendajal näha kunstnik Maarja Unduski. No see asi tegelikult läksin nüüd kaheksa ühe väga ilusaks, Vahmahlak osa moodustasid need, Pille Kivi oli juhendatud raamatuid, mis lapsed tegelikult tegid 21. kooli esimeses klassis suisa kahe õppetunni jooksul. Lihtsalt Pille, võtsin materjalid, ka, sõnad tegid need kohapeal valmis ja selline esimese klassi laps on väga spontaanne ja tal tuleb see väga ilusti Lorinal välja, kohe. Aga need, mida mina lahendasid, need olid nüüd nagu nats keerulisemad, natuke rohkem tööd nõudnud, seal pidi laps kodus oma teksti ette valmistama, siis ta pidin pilte mõtlema ja ja et nad on nagu kaks üsna erinevat asja, aga ma ütleks, hinnad väga hästi täiendasid teineteist, kuigi ajaliselt nagu väga erineva mahuga töömahuga. Minna, nii et niisugune laps Selle asja on läbi teinud. Kindlasti me midagi väga vaimlist ja väga head saanud. Raamat sisaldab tegelikult kõike, mida elu sisaldab, ütleme ja kui laps hakkab raamatut tegema, siis see on küllaltki universaalne võimalus igasuguseid asju omandada, näiteks üks asi on kirjutamine tõsiselt võtta, ta õpib, õpib kirjutama, õpib ennast kirjalikult väljendama, teiseks ta õpib. Kuidas neid pilte sinna juurde ja seal võib õpetada kõikvõimalikke tehnikaid talle, siis võib talle seal õpetada, kuidas seda kujundada mingit üldkujundusprintsiip, mingeid üldmaitsealuseid, siis võib näidata talle, kuidas töövahendit kasutada, mis paberid on olemas, kuidas neid kasutamismaterjalidesse raamatut teha. Siis saab ta panna tegema, ütleme, koostama mingit referatiivsed teksti saab kasvõi mingid oma koolid õitsi vormistada järgmiselt lai jala, kui seda niiviisi tõsiselt võtta, ma olen mõelnud ikkagi sellele, et ütleme, kui see laps ka praegu ma pean teda sealt tagant tagant utsitama toonid oma tekste, siis ta on selle maha unustanud ja siis tal seda ei ole, tal on nii palju muid asju. Kui ta lõpuks selle raamatu valmis saab, siis vähemalt 10 aasta pärast. Noh, ma arvan, et see on talle selline suur väärtus, tegelikult kui ta on kunagi teinud ise ühe raamatu. Selle väärtusliku tõuseb nagu veinil. Mulle tundub, et ta muutub aina väärtuslikumaks. Ja minul on kahju, et tee sellele ilusale näitusele leidis ainult üks kool. Kuigi näituste osakonna juhataja Kersti Tiigi ütlust kõik koolid said vastava teate. Samuti on kahju, et meie televisioon ei leidnud võimalust kogu seda laste tööprotsessi oma saadetes näidata, nagu alguses kavandatud oli, ei olevat raha. Neljapäeval tutvustati Tallinnas Kirjanike majas väikelastele mõeldud lugemiskogumiku pealkirjaga ema, palun loe mulle. Mahuka raamatu on välja andnud kirjastus Lilo, selle koostas leelo tungal. Meie heaks lugejaks kuulutatud eesti rahvas on tugevasti muutuma hakanud oma loomu poolest, aga sellegipoolest on väga palju noori emasid, kellelt ma olen ka kuulnud seda, et need on tõepoolest väga palju ilusaid raamatuid, vaadake raamatuletid on ju tegelikult väga täis. Ei saa öelda, et nii nagu oli kuskil 89. aastal, et et kaks kirjastust tegid vinnetud mustvalgena ja oligi kõik, aga eriti väikestele lastele on väga oluline, et need kuuleksid kõigepealt kui nad veel isegi lugeda ei oska, kuuleksid korraliku emakeel. Sest et kõike muud võib ju mujalt õppida, aga, ja ka mõne muu keele kaudu aga oma keelt õppima tõlgete järgi, kuigi võib olla ju ka väga häid tõlkeid ja meil on väga häid tõlkeid ka. Aga sellegipoolest see emakeele kõla ja keelemäng ja, ja kõik muu, see peaks ikka olema juba ka originaalis mõeldud. Kirjanik peab olema mõelnud samas keeles, milles mõtleb see laps, kellele lugu ette loetakse. Meil on ju eesti lastekirjanduses väga tugev traditsioon juba näiteks Lea Nurkse Eno raud, kes tegi kirju-mirjud ja mitmed senised lastesõnad ja muud lastekogumikud meid ikkagi tegid, hea maitsega inimesed püüdsid sinna niisugust väikelaste lugemisvara koondada, aga aeg on muutunud ja, ja uued vajadused on tekkinud. Ja ma ise kasutasin, kui mu lapsed olid väikesed Eno Raua koostatud kirju-mirjud, sest see laste sõna oli vist selleks ajaks ammu-ammu läbi müüdud ja, ja kirju-mirju oli minu lastel üks niisugune lemmitlik tööl. Ja Ma arvan, et üsna palju eeskuju või kindlasti on ta mind ka mõjutanud, emade elu on vahel kiirem, vahel aeglasem, vahel ei tahagi nagu. Mul õnnestub ettelugemine mõnele toredale küla tädile või onule või vanaemale üle anda. Mitte sellepärast, et Ma ise ei tahaks seda teha, aga küll on tore, kui keegi võtab vahel natukene seda emakoormat natuke vähemaks ja teeb seda niimoodi hästi ja südamega. Ja muidugi erinevus on, sel ajal olid lasta vahetades omad teised tähtpäevad, kui olid praegu, sellepärast et ja noh, nagu ei usu, et Eno raud tingimata Nõukogude armee aastapäev või oktoobrirevolutsiooni paraadi tahtis kajastada, kas oli selle aja nõue lihtsalt ja parem juba oli siis arukad asjad korralikult tehtud sinna kogumikku panna. Aga nüüd on tekkinud ju eestlaste jaoks intersündinud eestlaste jaoks uusi pühi. Isegi emadele päev on, ei saanud teda emadepäevaks nimetada. Kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel ja rääkimata sellest, et ka isadepäev päev on tulnud ja vabariigi aastapäev on ja paljud lastest aiakasvatajad on just öelnud, et tal oleks vaja ühte niisugust, kus oleks kõik koos igasuguseid tähtpäevi ja samal ajal ka lihtsalt niisama lugemist. Jaa, jaa siis printsiipi ma püüdsingi järgida ja, ja samuti ka võimalikult palju eesti autoreid kasutada. Nii palju kasutasin ka, kui oli võimalik. Näiteks horoki oli kunagi ju põlu all Orot ja, ja ütleme seda põlvkonda, kes laste rõõmus omal ajal kirjutas. Vähemalt on kultuurikajal hea meel tutvustada üht noort eesti filmimeest, ajendiks tema hiljuti linastunud uus teos. Kerttu Soans võtab jutu üles. Möödunud nädala reedel esilinastus kinos kosmos kolm uut Eesti nukufilmi. Riho Undi kolmas osa Saamueli filmidest Saamueli internet, Mikk Ranna ja Kalju Kivi film, eilne vedur ja Mait Laasi teekond nirvaanasse. Eilne vedur oli film lastele, teised on mõeldud täiskasvanud vaatajale ja mina siis filme vaadanuna tegi valiku enda jaoks parima kasuks ja valisin kultuurikajast stuudiosse. Animafilmi teekond nirvaanasse režissööri Mait Laasi teekond nirvaanasse oli ilmselgelt sisult kõige paeluvam, vast veidi paluski ja vormilt ääretult mitmekesine ja uudne. Mait Laas. Nukufilm ei ole ammu mõeldud enam ainult lastele. Aga mis sina arvad, sa oled teinud kaks iseseisvat nagu filmi ja siis oled teinud Hardi Volmeriga koos nii ja üliõpilast võrreldes ka veel nii et seal nagu neljas film. Mis on see põhjus, mis sunnib siis loojat oma mõtteid väljendama just selles tehnikas? Kõigepealt, see ongi huvitav iseenesest see, et mismoodi animatsiooni arengukäikude ajastust on jõudnud tänapäeva, ütleme algselt, kui ta oli ütleme, animatsioon ise sõna otseses mõttes ei viitsi keelde ümberpanduna tähendab tegelikult hingestamist. Et algselt tegelikult hingestamine kui selline oli nagu hinge parandamise eesmärgil nagu ellu kutsutud, et tekitada sihukeste müstifikatsiooni ja siis selle Abel, nagu kutsuda inimeses esineb niisugune teadvuse muutus, mille abil ta siis on võimeline ennast nagu parandama või oma haigustest vabanema. Ja koosnenud tehnika arenguga on nagu arenenud samaaegselt ka nüüd inimestel väljendusvahendite nagu võimaluse raha kasutamise oskus, ütleme niimoodi hästi keeruliselt küll, aga et sellele, et on on nüüd tänapäeval nagu kõik teame nagu filmilint siis vahepeal ajastu, nüüd ütleme sellest päris šamaani ajastust või ütleme, sellel meeleparanduse rahastus, ütleme siis tänapäevase meele lahutuseni on vahepeal olnud niisugune etapp, kus on nagu läinud, kaheksa ütleme see animatsioon, see hingestatud, üks osa, niisugune meelelahutus ja viide ja siis inimesed siukse üllatuse esilekutsumiseks. Ja teine on siis selline puhtalt teaduslik, ütleme, võtame kasvõi mai printsi, kes uurib puht teaduslikult kasutades animatsioonivahendeid, inimese liikumist, üldse liikumise fenomeni. Ja tänapäeval on, siis on juba asi nii kaugele jõudnud, et on nagu arvutite ajastul, kus ma olen võimelised siis nagu arvutiabi modelleerima täiesti kolmemõõtmelisi oma fantaasiaobjekte, mis siis nagu peaksid ka, ütleme, tänapäeva inimeses esile kutsuma sellist vaimustust või siis noh, kuidas öelda mingit teatud teadvusseisundi muutust või millega siis nagu saaksid operaatorid ja režissöörid ja teised loomingulise inimesena nagu manipuleerida Sa räägid sellest oma töövahendis niivõrd vaimustunult ised, ilmselt küsimus, miks sulle just animatsioon ongi nagu selles mõttes mõttetu, et vaimselt armastad just seda vormi. Jah, ta selline müstifikatsiooni iseenesest, et ma arvan, et on nagu sotsiaalselt vaadatuna on tal nagu suuremad ülesanded, kui võib-olla esialgu tundubki, et ütleme, ajastute on kasutatud teda näiteks ütleme, kastatisniga Disneyst ongi tekkinud selline mulje, et see on nagu tegelikult lasterida, ütleme, animatsioon, et kõik see selline härdus ja selline fantaasiamaailm, et, et see seostubki nagu rohkem nagu lapsepõlvega. Kuid tegelikult ütleme, esimene nukufilm Vladislav Starevitši poolt tehtud üldse, mis maailmas olid, tegelikult oli ka täiskasvanute mõeldud ja ta oli ka küllaltki oma ajastus sotsiaalkriitiline, et noh, seal ei olnud üldsegi tegu lastega. Et just tema nagu tunnetas selle momendi ära tegelikult, et nukud, et see on nagu mingisugune verstapost või ütleme, mingi piiripunkt, siis selle nii-öelda selle maailma reaalsuse ja siis selle nii-öelda teise teisel maailmavahelisele fantaasia vahel. Kui huvitav sina oled kindlasti ka väga sotsiaalselt tundlik inimene, vähemalt nende filmide põhjal võib seda küll öelda. Kas sa soovid, et see sinu mure ja valu või siis sinu soov maailma parandada, et see jõuaks vaatajani kuidagi täpselt niimoodi loosungi kaudu või abil või, või, või tahad sa, et vaataja saaks nagu kunstilise elamuse, kumb on tähtsam? No see on väga raske ma enda jaoks seal ütleme ülesannet või ütleme, küsimus niimoodi üles püstitanud, et ma iseenda jaoks kujutan ette tegelikult ikkagi, et iga noor inimene tegelikult noh, ütleme kasvõi seesama, see nii-öelda narkomaania probleem tegelikult saanud sotsiaalne nähtus iseenesest tegelikult et noored nagu otsivad omale kohta, ütle veel sealsamas ühiskondlikus elus ja nad ootavad nagu ütleme, nii-öelda selle ühiskonna nagu moodustajatelt nagu enda jaoks nagu mingit nišši või mingi kohta. Ja ütleme, et sealt ütleme pinnalt võib-olla tekibki see probleem, et noore nagu ei tunne ennast nagu ühiskonnale vajalikke, et nad ei ole nagu mõnes mõttes nagu ühiskonna oodatum ja sealt tekivad, ütleme nüüd just nimelt see, et soov väljuda nii-öelda sellest tavareaalsusest, et otsida siis nii-öelda oma maailm, kus ta siis saab olla nii-öelda oma mõtetega, kus ta tunneb ennast nagu vajalikuna ja meeldivana. Sõiva puudutasidki oma filmi sisu, et teekond nirvaanasse, siis käsitleb narkomaania küsimuste aga kui tulla veel tagasi minna eelmise küsimuse juurde, siis kellele ikkagi see film siis on mõeldud, kas siis nendele, kes võiksid nooli sellesse ühiskonda vastu võtta, või nendele noortele, kes ei leia kohtakisimeni? No ütleme, tegelikult see film on ju tegelikult puhtalt tehtud maksumaksja rahaga samas minagi üritan nagu noh, mitte ei ürita. Ma soovin ka olla, mitte lihtsalt ainult ütleme, kitsas ringis nagu iseenda teostamine, väidetu. Et hääl on, ütleme kas või üks inimene saalist leiaks, ütleb mudafilmi, vaatab, leiaks omale mingit tuge või mingit, et mingit nii-öelda toetuspunkti minu jaoks huvitav see tekitada, ütleme saalis mingi atmosfäär, ma saan nagu minu jaoks niisugune põnev, et tekiks atmosfäär, kus inimene saaks lükata oma mõtted liikvele, et minu jaoks on üksta, milles ta mõtleb või milleni ta jõuab, see enam nagu ei ole nagu filmiülesanne. Filmi ülesanne on lihtsalt minu jaoks see, et tekitada atmosfäär, kus inimene saab hinnata või noh, ükstapuha. Selge, mitte pakkuda välja lõplikke lahendusi, vaid anda võimalus ise nendeni jõuda ilmset. No narkomaania on tõepoolest ja praegu selline valus küsimus, aga nüüd siia vahele veel see, et sa ütlesid, et maksumaksja raha eest, aga kas siis sulle see teema ka pakuti koos rahaga? Ei, see selles mõttes ei, seda küll ei olnud, et tegelikult oled ikkagi ma ise ei näinud sellel lihtsalt ainult narkomaania raames ütleme tänapäeval lihtsalt olnud aktuaalne, aga tegelikult on probleem laiem, et noh, igasugune inimtegevus on tegelikult mingil laiemast nii-öelda vaatenurgast vaadatuna on ta tegelikult ka mingil määral narkomaaniat, üks rutiin olemise viisaga käsi, kes tunneb sellest mõnu ja kes mitte võõras kultuuris on lihtsalt rebitud välja mingi teatud osa narkootikume võidu tarbida, kui sa oled iseenesest nii sisemisel tark ja ütleme, et sul on oma sisemine niivõrd tugev igapäevaargirutiin, sa võid julgelt tarbida ja ja ütleme, käia seal nii-öelda teispoolsuses ära ja tulla tagasi selle igapäeva rutiini juurde, aga noh, paraku on meie noortel ütleme, sisemine kultuur või, või siis sisemine selgroog on tegelikult niivõrd nõrk, et nad lihtsalt noh, jäävadki teise poole nii-öelda. Sinu filmi nimi, teekond nirvaanasse Nirvana on budistlikus maailmavaates tuntud kui selline kõige kaunim seisund, tõeline valgustatus. Ega sa ometigi irooniliselt ei mõelnud seda? Ei, ei, see selles mõttes ei olegi mõeldud tegelikult ma pean tunnistama, ega ma ise ei teagi, mis asi see nirvaana on. Minu jaoks on ta teadvusseisund võib-olla, mille suunas inimene nagu paratamatult liigub. Et see ei ole midagi fataalset, ütleme, et iga asi tuleb omal ajal, aga, aga mingi mingi iva selles sees on varem või hiljem tegelikult me saame selle teada, aga just see tee, mille, kuidas me selleni liigume, see on nagu minu meelest oluline. Tänan sind, stuudios oli režissöör Mait Laas. Seoses nukufilmi teemaga sobib mainida eile avati Tartus kaubahalli kõrval nukufilminukkude galerii. Vaatamiseks on välja pandud ligikaudu 250 nuku ja dekoratsioone eesti nukufilmide loomise algusaegadest peale. Kindlasti tasub sinna minna kogu perega, tänastele lastele on seal lihtsalt vahvat uudistamist, nende vanematele aga hea võimalus oma lapsepõlve lemmikuid meelde tuletada. Jätkame ka jutuga Tartust. Eile toimus seal Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu kunstikooli esimene ühine üritus fotopäev. Hedvig Lätt uuris, millistele probleemidele sellise üritusega tähelepanu juhiti. Vastab Tartu kunstikooli fotoosakonna juhataja Vello Kalamees. Kui me räägime tervikuna eesti fotograafiast, siis mitmed probleemid, mis on juba selgunud, mis olid nõukogude ajal on kestnud siiamaani üks on fotoharidus Eestis mis nüüdseks hakkab juba ilmet võtma ja lahenema, see probleem, teine on fotoajalugu, fotograafia, ajaloo uurimine ja ajafotograafiateoreetikute olemasolu. Kolmas probleem on ajakiri. Probleemid, mis kunagi said üles tõstetud Noorte seminaridel 80 tahtsite lõpus Eestis nendest lahendatud, praegu on fotograafia hariduse probleem. Ja mõneti ütleme fotoajaloo uurimine, kui et Tallinnas on praegu toimiv fotomuuseum kui toimiv selles mõttes, et ta on taimi muuseumina kus me saame vaadelda meie meie fototehnika jalgu. Seal on olemaskogud, kuid uurimustöö ja selle fotoajaloo mõtestamine on siiski jäänud nüüd muuseumipoliitika tõttu ja mõneti ka selle tõttu, et neil puuduvad teoreetikud selle tõttu jäänud nagu tahaplaanile. Kas peale Tartu saab ka mujal õppida fotograafiat? Ja fotograafiat on õpetatud meil kuuendast aastast alates Tallinna teises tehnikakoolis ja praeguses sidekoolis, kuid ütleme, et seda on võimalik olnud õppida keskastmetasandil Casa nõuded visuaali visualiteedi terviklahenduseks nõuavad kõrgemaid püüdlusi, kõrgemat haridust ja praegu on situatsioon muutunud selliseks, kus on võimalikud kaks kohta õppimiseks Tallinna kunstiakadeemia, kus on siis avatud akadeemia raames tasuline õpe ja Tartu Kunstikool, mis muutub sügisest Tartu kõrgemaks kunstikooliks ja annab fotograafilise kõrghariduse põhiharidusena ja loomulikult Tartusse on püütud koondada nii palju jõudu, et Tartu võiks olla teataval määral sisuliseks tsentrumiks. Milline on hetkeseis? Hetkeseis on selline, et Tartus on võetud vastu kolm kursust fotograafe. Sellel aastal võetakse neljas kursus ja järgmisel aastal lõpetavad esimesed kõrgharidusega fotograafid. Milline nende panus saab olema eesti fotograaf, siis selgub, ma usun, et mitte esimese lähima kahe kolme aasta jooksul vaid pikemas mastaabis me ei koolita nagu inimesi ühepäevategijateks, vaid selles protsessis, nagu võiks tekkida teatav uus arusaamine sellest visuaalsest kultuurist. Kaasa arvatud ka teoreetiline käsitlus. Eesti kirjandusmuuseumis Tartus ja Tartu kunstikooli ühine üritus oli siis fotopäeva. See oli esimene üritus sellelaadne, millised on tulevikuplaanid? See fotopäev, võib-olla üldistatud Ta on rohkem, baseerub praegu fotoajaloole, et veel kord ikkagi tõsta päevakorda need küsimused, mis on uurimata pakkuda noortele uurijatele võimalust esineda ja ka vanadele tuntud tegijatele võimalust. Esimene samas me püüame ka juhtida tähelepanu selle konverentsiga, mida tuleks teha vanade fotode säilitamiseks, sest kui me väidame, et Eestis võiks olla kaks pool miljonit pilti kogudes erinevate muuseumide vahel, on selge, et teatav hulk nendest hakkab hävima. Aga see meie puhas rahvuslik rikkus, mida me ei tohi lasta hävida nõndaks, kui me kujutame ette, et see fotopäev antud juhul niimoodi nimetatud, sellest võiks areneda jätkuv üritus. Ja sellest võiks ka saada innustust Eesti riigitegelased, kes praegu on nagu jätnud photography uurimise rahastamisest ja muuseumi plaanidest välja. Et oluline võib-olla oleks saavutada see, et Eesti, nii nagu muusikaajalugu uuritakse, nii nagu kirjandusajalugu uuritakse ka Eesti fotoajaloo uurijaid oleks mitmetes muuseumites ja nõnda me võiksime selle vaimuvara küll visuaalsel moel ometigi meie vaimuvara ka jäädvustada. Laiemale seltskonnale. Tuuriga ja ülejäänud minutid juhivad teie tähelepanu tulevastele üritustele. Kõigepealt kutsub Pille-Riin Purje teid esietendusele raadioteatris. Homme on raadioteatris uue algupärase kuuldemängumaailma esiettekanne Mati Undi, kas kuulete näitleja magnetofon, mikrofon, näitleja üksinda kodus harjutamas, Gustav Suitsu luuletuses lõpp ja algus, mida tal tuleb raadios esitada, millele ta otsib oma isiklikku suhet läbi tunnetatud tähendusi. Mati Undi kuuldemängu puhul võiksid hõlpsasti lekkida kaks uit paralleeli Becketti Grabbi viimane lint ja legendaarne suitsu-õhtu. Aga tundub, et kumbagi neist paralleelidest ei maksaks üle tähtsustada. Ülearu usaldada. Hunt on heldelt nagu ikka, pillanud teksti, mänglevaid tsitaate, küllap ka teatritsunftisiseseid, muigeid, sõna- ja vaikuse ja seisundi mängu, mis jätab kuulajatele üsna avara ja vaba tõlgendamise ruumi. Näitleja ja tema hääl, raadio ja kujuteldav publik, teatraalsus ja loomulikkus, pausid ja aindused. Vana hea mäng mängus, motiiv mõnusa ehtundiliku võõritusega. Tsiteerides Mati Unti, kes räägib, see külvab. Kes kuulab, see lõikab. Näitleja rollis esineb Tõnu Oja, kes mängu rõõmsalt kasutab ära võimaluse proovida erinevaid hääle ja vaikimise varjundeid. Sisuliselt ongi, kas kuulete näitleja monokuuldemäng. Siiski osalevad ka naine Haide Männa mäe laps, Pääru Oja, kass nimega Balzaci telefonihääl välisilmast ja muusika laulab Viktor Tsoi. Kuuldemängu rezhissöör Aare Toikka, helirežissöör Külliki Valdma. Mati Undi, kas kuulete, on eetris homme kell 15. Null viis, nüüd aga kuulakem katkendit. Sõna saab Tõnu Oja näitleja rollis. Kas kuuled? Ei saa, jälle, tuleb peale mingi naljameel. Ei ole mingi naljamees. Iroonia olla nõrkuse tunnus, nii ütles juba plaator. Või oli Lenin? Või mu ema? Ei, ma panen häälde lihtsalt mehist skepsist. Ma ei eita, ei, ma ei eita. Ma lihtsalt küsin. Küsin, nagu inimene küsib inimeselt veini kähisevalt ja väsi Alt, aga küsin. Kas te kuulete seal, mees, kas te, kas te ka kuulete, et kisendab veri? Kas see on teie teadvusesse jõudnud, kelle värise on minu teie-meie kõigi. Kas öelge, kas te kuulete või ei kuule? Informatsiooni muusikasõpradele jagab nüüd Ivalo Randalu. Tihendatud muusikapeod, mõistagi festivalid, neist täna räägimegi seitsmeteistkümnendast 21. juuni, nii toimuvad kolmandat Suure-Jaani muusikapäevad, mis tehakse eeskätt ikkagi Artur pea auks. Et autorite ring on määratult laiem, ulatudes Bachist praamsist Mendersonist Weekend Guitar Trio meeste ja Urmas Sisask kini. Kaasa teevad mitmed-mitmed, kammermuusikud, viiuldajad ja lauljad, organist, Taanist ning tagatippu. Eesti Muusikaakadeemia Sümfooniaorkester Olari Eltsi juhatusel. Kümnen pärast 16. juulini Ida-Virufestival ja 19.-st 22. juulini. Fest eksootika ja kõrgkultuur Mustjalas Saaremaal. Mullune täiesti ületas kõik tegijate ootused, eks nüüd siis teatakse juba edu oodata. Ja kuidas mitte, kui keskmisena Bachi muusika k Talupoja kantaat, kuid näiteks samuti Stravinski sõduri lugu esi Läks see taas Niinasel ja mujal nii vabas õhus kui saalides. Esinejateks on p Asmann, Andres Uibo, Pekka vaba voori Soomest, Toomas Vavilov, Villu Veskit, teised vaadata, pakutakse muusikafilme ja näitusi. Niisiis 19.-st 22. juuli nii. Kogu suve vägevaim on aga Tallina 14. orelifest veel vägevam kui mullu, mängib 13 organisti, neist pooled läänest ja pooled meilt. Helilooja Ma ei oskagi kokku lugeda, troonib teadagi Bach. Esinemispaigad on Tallinna ja Tartu Jaani kirik, renoveeritud Kadrioru loss, Nõmme Rahu kirik, muidugi Niguliste ja piiskop, Viktoom kirik, oma uhke sover pilliga Pärnu Eliisabeti kirik, kolu, kõrts vabaõhumuuseumis, just seal esitatakse taas Talupoja kantaat kahel päeval siis veel Nissi, kullamaa, Simuna, Vigala, Harju-Madise, Otepää, Viljandi, Pauluse, Saarde, Ridala ja Urvaste kirik, kus igas oma kordumatu, eriti välisorganiste vaimustav unikaalne instrument. Algab aga festival nii Tallinnas kui Pärnus Bachi Matteuse passiooniga rahvusvahelises esituses ning lõpeb Tallinnas Katus Bachi h-moll missa Stuttgardi muusikute esituses. Kõik see toimub ajavahemikus 28.-st juulist kaheksanda augustini. Rõhutame, et siin on kõneks ainult see osa üldisest Suwemusidest, millel on tegu Eesti kontserdiga. Veel üheks niisuguseks on ka Pärnu raemuusika festival. 13.-st 21. augustini. On see kuivõrd põnev oma üheksakavaga. Et noh, kui oleks minu tegemine, teiseks olemine ja nii edasi siis oleksin mina sel ajal Pärnus rahakott suure puuga seljas, et kõigest osa saada. Nimetada mõnda Tokyo filharmoonia segakoor. Ühenduse barokkorkester, nemad tulevad hendali kantaadiga, pooldajatav me 21. sajandi folkloor, kiri-uu Austraaliast ja no aga selline on veel aega. Praegu tasuks teada, et täna kell 18 teevad Vanemuises Tartu 10.-te metsasarvepäevade raames omaš moskvalased Arkadi silklopper. Jadas metsasarvel ja moskva metsasarvekvartett. Kolmapäeva õhtul algusega kell seitse mängib Hortus musicus Nigulistes läheva minemis pühamuusikat ning neljapäeval peetakse Estonias huugor Šveitsi 100. sünniaastapäeva märkimiseks viiuldajat Deparaadi solistideks mano männiharidus, seksmaniakk, teised. Ja, ja need kaks nime tõime välja nimelt sest üks esindab Ersod, teine Estoniat, teatriorkestrid, guugo suits oli aga pike seotud mõlemaga. ERSO eelkäija ringhäälingutrio ka sealjuures esimesest tunnist peale. Niisiis oli ta ERSO asutajaliige, kui nii võib öelda. Sestap teeb õhtul kaasa ERSO, Ki juhatab Estoonane Jüri Alperte kavas kaunimad kontsert vanad viiulimuusika klassikast. Maikuu viimane kultuurikaja on kõlanud, saate valmistasid Külliki Valdma ja Piret Pääsuke.