Sellel nädalal on minu mõtted võetud palveteekonna lauludest ja tänase hommiku mõte on psalmi 122. Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi, lähme, issanda kotta. On suvekuu puhkusekuu, pis rännu ja reisiku. Aga kui oled matkamees, siis kuhu viib sinu matkatee? Meid pidevalt kutsutakse parematele ja huvitavatele reisidele küll lähedale, aga kaugele. Igal kevadel ja sügisel näeme taevas tulemas ja lahkumas linde sest neid paneb liikuma kutse nende sees. Ja nii need lendavad igal kevadel ja sügisel tuhandeid kilomeetreid, et jõuda oma pesitsemis vaid talvitumispaika oma pesa ehitamise ja sellest lahkumise paika. Nende olus hakkab väga oluliste tähtsate sündmuste paika. Aga Taavet kirjutas hoopis teisest kutsest kutsest jumalakotta. Eesti kirikute nõukogu annab juba mitmendat aastat välja Eesti pühakodasid tutvustava teatmiku. Ma ei tea, kui paljud meist on tundnud rõõmu sellest väikesest teadmikust, mis juhatab meid nende püha kodadeni, kutsudes meid ka hetkeks seisatuma sisse astuma ja mõtisklema meie esivanemate pärandi üle. Milline oleks sinu vastus sellele, kes ütleb ka sulle? Lähme issanda kotta? See vastus võib avalduda nii sinus sõnades, aga ka sinu näoilmes hääletoonis. Kas see kutse minna issanda kotta rõõmustab sind? Kui vaatad täna tagasi oma elu käidud teele, siis kindlasti meenuvad sulle ulatatud kutsed. Ja me oleme oma elus saanud aga erinevaid kutseid, küll kutseid pulmapeole, aga ka matustele mõni neist rõõmu, teine hoopis kurbust ja pisaraid. Kuid vaatamata kutse sisule oleme tavaliselt tänulikud, et ka meid meeles peetud. Selle aasta mais filmis Eesti kristlik televisioon kirikuid ka Viljandis. Ja üks nendest kolmest kirikust on alles ehitusjärgus. Kuid ka selles kirikus on olnud juba laulatusi ja ka matusetalitusi. Esimene laulatus oli siis, kui kirikul polnud isegi veel katus peal. Aga selle noore naise soov oli alustada oma abielu just tema koguduse tulevikukirikus. Ta abiellus ameeriklasega ja ta elab nüüd USA-s. Neil on kolm last. Aga kui nad perega tulevad Eestit külastama, siis on ka tema sooviks. Lähme issanda kotta, issanda kotta, kus algas meie abielu kuuldud salm. Pühakirjast kõneles meile kutsest, mida ulatati Iisraeli suurele kuningale taavetile. Kuningana oli Taavet oma elus kahtlemata. Ta saanud palju ja väga erinevaid kutseid. Oli neid, millest ta võiks rõõmu tunda, aga ka neid, mis teid hoopis valu, hinge. Aga see kutse tõid jälle rõõmu. Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi, lähme issanda kotta. Kuid tõeliselt rõõmustada jumalakojas saab ja võib inimene üksnes siis, kui sinna ei astu üksnes tema jalg, vaid ka tema süda. Sest tõeline rõõm ei väljend alati naeratusena näol, vaid rõõmuna südames. Nii võis kapsalmist rõõmuga laulda, sest üks päev sinu õuedes on parem kui muid 1000. Ma seisan pigemini läve juures oma jumalakojas, kui viibin õelate majades. Me palvetame. Jumal, me täname sind sinu kodade eest. Me täname, et me võime sinna astuda ja mõtiskleda ja tunde osadus sinuga ja kogeda ka sinu lähedust. Issand, aita meid väärtustada neid paikasid, kus sina oled tahtnud meid kutsuda ikka jälle. Aamen.