Hommikul ärgates vaatan tihti üles taevasse, et näha, milline ilm meid täna ees ootab untse pilvine ja vihmane või särab mulle vastu päike. Ja nii on vaade taevasse saatnud inimesi läbi sajandite sest taevas on kõnetanud inimesi. Isegi Jeesus kõneles sellest ligi 2000 aastat tagasi. Õhtu jõudest, ütlete, ilus ilm tuleb, sest taevas punab. Ja varahommikul te ütlete, täna tuleb rajuilm, sest taevas punetab janud sompus. Taeva palge üle otsustada te oskate. Kuid peale selle silmaga nähtava taeva kõneleb piibel veel ühest teisest taevast, kuhu ei ulatu ühe inimese pilk ega kõige võimsamad teleskoobid. Ja see on see taevas, kuhu Jeesus läks peale oma surmast ülestõusmist. Just sellele taevale mõtles salmist ja sellest Aga laulis salmis 123. Tõstan oma silmad sinu poole, kes istub taevas, vaata otsekui sulaste silmad vaatavad oma isandate käte peale otsekui teenijad. Ta silmad vaatavad oma emandate käte peale. Nõnda vaatavad meie silmad issanda meie jumala peale. Aga millele on suunatud meie pilk ja millele mõtleme meie hommikul kodust lahkudes kas sellele meie silmade ees olevale nähtavale taevale või mõtleme ka meie füüsilistele silmadele nähtamatule taevane jumal on läbi sajandite andnud väga erineval viisil märku inimkonnale, kas selles teises taevast küll läbi unenägude, kuid ka imelist ilmutuste kaudu. Nii võime lugeda piiblist Jaagupi unenäost, mis oli taevaga seotud. Jaakob nägi und ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse. Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla. Ja vaata, issand seisis tema ees. Seto taevast võis näha Stefanus oma surma õel, kui ta suurkohtu ees olid tunnistamast oma usus Jeesusesse. Ja nii ta süüta, suur kohtu liikmetele ja oma mõrvaritele enne vanem taevaid avanevad ja inimese poja seisvat jumala paremal käel. Mul on siiani meeles Ühe mehe vaade üles. Kuigi sellest on möödunud üle 42 aasta, ei ole see ununenud. See mees oli minu äi. Oli sügis, oktoobrikuu viimased päevad ja tema tervis halvenes ning tuli kutsuda kiirabi ta haiglasse viia. Kiirabiauto seisis meie maja ees ja minu abikaasa Jemm läksid temaga koos haiglasse. Aga mina oma kahe väikese pojaga võisime üksnes toa aknast tema lahkumist jälgida. Kuid enne kuid autosse istus, jäi ta seisma, tõstis oma pilgud üles meie aknale otsegi hüvasti jättes. Ja see oligi tema viimane pilk kui hüvastijätu pilkama tütrepoegadele. Jeesus kõneles loo ühest rikkast mehest, kel polnud aega huvi igavese taeva vastu ja nii oli tema pilk üksnes suunatud sellele, mis olid ümber siin maa peal. Aga alles igavikus olles ja põrgus piineldes oli tal siiski aega tõsta oma silmad üles. Aga jumal ütles juba esimestele inimestele meie planeedil. Kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles. Ja kuna öeldakse, et silmad on inimese hingepeegel siis ka meie ülestõstetud langetatud pilk midagi sellest, mis on meie südames. Milline on sinu päeva algus, mahub sellesse ka see hetk, kus sa tõstad, kui ma silmad üles üles selle igavesti kestva taeva poole, et leida kontakti igavese taevaga, nii nagu seda tegi Stefanus. Issand jumal, me täname tõesti, et meil on võimalus ka üles tõsta oma pilgu, et näha seda igavikku enda ees oma vaimu silmades. Ja aita issand, et meil oleks aega igal hommikul kas või hetkeks tõstama, pilk üles. Et me võiksime oma südames kohtuda sinuga ja seda me palume ka täna hommikul. Aamen.