Elu ilma jumalata ilma tema õnnistuseta ilma tema hoidva varjuta sellele mõtlepsalmistama palve teekonnal salmis 127. Milleni mõtleme meie oma päeva alates milliste mõtetega lahkume hommikul kodust? On seal siis üksinda või koos abikaasa ja lastega. Milliste mõtetega sulgen oma koduukse ja milliste mõtetega selle avame? Mida võtame oma kodus kaasa ja mida toome koju. Need on küsimused, millele mõtlesin lugeses salmisti sõnu. Kui issand, ei ehita koda, kui issand ei hoia linna. Üks mees, olles ühes talus lühikest aega sulaseks, lahkus sealt, aga lahkudes kohtudes teise sulasega, siis ta imestades küsis, et miks ta nii ruttu lahkus oma peremehe juurest. Vastus oli lühike. Nende majal pole katust. Kuigi jah, väliselt oli see katus olemas. Aga ometi polnud seda selles majas, mis oleks kaitsnud seda kodulagunemise eest. Minu õde, kes on olnud aastaid lasteaiakasvataja, ütles, et lapsed on kodu peegel nende kaudu mõistvad varsti, milline on kellegi kodu? Mida me toome oma koju, seda saadame laste kaudu välja. Mis on need väärtused, millega meie ehitame kodu kas need ehitavad üles või kisuvad maha. Salmist oli palve teekonnal aga teme, mõtted olid ehitatava kodu juures. Selle psalmi autoriks on Saalomon kuulus Iisraeli kuningas kes oli oma elus palju ehitanud küll jumalale Bly endale uhke kuningakoja. Tal oli rike kust ja vara ja tarkust kuid ometi ta tundis, et kõigele sellele peab veel midagi lisanduma. Ja selleks on jumala abi ning tema õnnistus. Kodu ei ole üksnes materiaalne, nähtav osa vaid sellel on ka, sest silmale nähtamatu osa. Ja seda silmale nähtamatut kodu tajume selles kodus viibides vahel isegi hetkeks sisse astudes. Kodu võib olla väliselt kaunis ja soe, aga ometi võid tunda selles viibides külmuma, hinges. Kodu teeb koduks armastus. Ja just seda vajab laps koju tulles kui ka seal elades. Üks väikene tüdruk, kes oli kaotanud oma vanemad lapsendati ühe abielupaari poolt tuli oma kodust kaasa võtnud midagi, mis oli talle väga tähtsaks saanud ja selleks oli tema õhtupalve. Ja nii ta jätkas seda oma uues kodus. Kuid esimesel õhtul oma uues kodus oli vaid üks soov, mida ta oma õhtupalves jumala ütles. Ja see oli armas jumal, aitad, minu uued vanemad armastaksid mind sama palju kui minu oma vanemad. See oli tal uues kodus kõige olulisem väärtus, mitte kaunid riided ja mänguasjad vaid vanemate armastus. Ehitades ja luues endale kodu, siis olgu selles kodus mitte ainult palju ruumi nii endile kui ka lastele vaid olgu selles eelkõige palju ruumi just armastusele. Mõeldes armastusele meie kodudes, siis olgu see selline nagu piibel sellest kõneleb. Armastus on pikameelne, armastus hellitab, ta ei ole kade armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõele. Armastus ei hääbu kunagi. Armuseisus, me täname, et sina oled jumala armastuse kehastus, olid seda siin maa peal liikudes ei ole ikka olnud. Jeesus, aita, et ka meie südamesse võiks olla see armastus, mis muudaksime, kodud kauniks mis annaksime kodule väärtuse, mida me, lapsed võivad kaasa võtta ellu astudes. Issand, ja sellepärast õnnistage täna hommikut õnnistame kodusid. Isa, me täname, et võime selle palvega sinu ette asetada. Aamen.