Kohtudes eluraskustes vahelduvate inimestega on mõni genist öelnud mulle. Ah, minu olukord on nii lootusetu ja minu tuleviku väljavaade on nii must ja tume. Öeldakse, et lootus sureb viimasena. Keegi, kes oli võinud tagasi tulla Siberist, kui paljud eestlastest jäidki, ütles, et need, kelle hingest kadunud lootus suutsid ka paremini vastu pidada kõikidele katsumustele. Kui kadus lootus, rauges ka kiiresti raskustele vastupandav jõud. Aga ometigi lootusest üksi jäi väheseks, oli vaja veel midagi enamat, mis jõud annaks. Ja selleks oli lootuse allikas või kellele või millele kellelegi lootus on rajatud. Piibel ütleb, kes loodavad, issanda peale on nagu siiani mägi, mis ei kõigu, vaid püsib igavesti. Sain 125 üks. Salmist võrdles inimesi, kelle lootuseks oli issand siianimäega, mida ei suutnud ei tuuledega Marud paigast nihutada. See püsis kindlal oma kohal. Inimesed ise polnud nii tugevat, aga neile andis jõu tugevaks saada üksnes nende lootuse alus. Armas kuulaja, ehk on ka sinu elukoorem raskem, kui sa suudad kanda ja lootus sellest koormast vabaneda jääb ühe väiksemaks. Ja nii saab iga päevaga võimsamaks üksnes mõte, et ka minu olukord on nii lootusetu. Nendel hetkedel seisatu, vaata käidud teele tagasi ja mõtle, kellele või millele oli ja on asetatud, sinu lootus on see pandud issandale. On issand olnud selleks kaljuks, kellele oled ehitanud oma iluhoone. Jumala sõna ütles, et issandale pandud lootusel on lisaks ajalikule ka igavene väärtus. Kui kõik selles maailmas on kaduv, siis jumal pandud lootusel on igavikuline mõõde. Kui kaugele ulatub sinu lootus, kas selle piiriks on sinu elu piir või ulatub segamine haua. Kuigi tänapäeva teleskoobi abil võime näha meistrit kaugel asuvaid taevakehi siis issandale pandud tus ulatub neistelt palju kaugemale. See lootus ulatub välja kuni jumala enda droonini. Helene Madison oli 1932. aasta olümpiavõitja kellest kirjutati ajalehtedes. Tema suudab mööda ujuda ükskõik millisest naisest maailmas. Aga pärast 23 rahvusvahelise tiitli võitmist ja kõigi maailmarekordite purustamist tema kadus silmapiirilt. 30 aastat hiljem kirjutati temast hoopis teistsugune lugu. Üks kirjanik, Rovi programm leidis Elena istumas üksikus toas keldrikorrusel asuvalt korteris. Meeleheites oleva naisena leidis ta unustatud maailma poolt lootusetu haigena. Ta pidas plaani, kas juhtida oma auto surma toovale teele või sulgeda aknad, et vingugaasi mürgituse läbi lahkuda siit elust. Et pääseda tähjast puretavast kehast. Progem veenis teda muutma oma meelt ja otsima abi. Kuid aasta hiljem suri siis mitte ilma lootuseta. Meenutades enne surma produgem kirjutas viimaks leeme, asetas oma kõhna nõrga käe tema voodiserval istuva vaimuliku nõustaja kätte ja palus issandat Jeesust tulla tema südamesse. Nii leides ja kogedes rahu, mida ta oli otsinud paljudelt melu kõrvalteedelt. Isa, me täname, et sina oled meloodia, kus ja me võime ka see mu elu korras pöörata oma pilgud sulle ja kogeda sinu abi issand ka siis, kui näiliselt on kõik lootusetu, aga sinul on alati lootus meie jaoks sinul alati väljapääs. Nii nagu sinu sõnas, on öeldud, kas surmast, väljapääsutee ja sellepärast, issand, me palume ka täna hommikul lootust ka nende inimeste südametesse, kes halvustavad võib-olla seda hommikut, murega ja raskustega oma hinges, issand olgu stsenaarium ka neid kandmas hoidmas saatmas. Aamen.