Tere kõigile kommetele, rituaalidele ja uskumustele pühendatud sarjas, räägime täna naistepidudest ja pühadest. Võime rahul olla, et nii-öelda meie kultuuriruumis on naised kaugetest aegadest alates endast isiksustena märku andnud, selle asemel et kodud tööde all alandlikult looka hajuda. Ja noh, tegelikult peaks olema ju nii enesestmõistetav, et isegi imelik on seda eraldi rõhutada, aga näe, islamimaailmas näiteks ei ole see enesestmõistetav. No õige, tasapisi on hakanud vast asjad sealgi muutuma, nii et ses mõttes olgem jah, rahul sellega, mis meil on ja süvenegemisis neisse põnevatesse kuumetesseerituaalidesse mida naistepeod ja pühad siin meie kantides on enesega kaasa toonud. Kõigest lähemalt räägib folklorist Marju Kõivupuu ja saatejuht on Haldi Normet-Saarna. Marju, kui. Kelle tuleks siis üleüldse ajas tagasi minna, et saaks rääkida ühe või teise naistepüha või pidustuse tekkimisest? Väga kaugele teadupoolest me kõik tunneme sõna matriarhaat, mis tänapäeval tähendab üldjuhul naiste, hirmuvalitsus, tainarulli ja mõningate teiste riistadega, aga see on, ulatub siis aega, mille järgi me siis nii-öelda seda põlvnemist arvestame ka selle järgi, kes on emast sündinud või siis pean oluliseks lapse sigitajat isa. Ja kes tahab nii-öelda üldkäsitluste rahvapärasesse matriarhaatise võiks alati vaadata Eestis tehtud toredat animafilmi välet, vibulane, seal on väga kenasti niimoodi võimendatult ja teatava kiiksuga nurga alt näidatud, et mida teevad mehed ja naised. Ja kas patriarhaat sai võimalikuks tänu sellele, et naistel oli aega rohkem, siis puutuda kokku sellega töövaldkonnaga, mis hiljem läks meeste kätte, see on siis põlluharimine ühesõnaga tagada see toimib. Ja naine on vaieldamatult jätkuvalt õnneks ikkagi, kuigi tegelikult ikka tundub vahel ka õnnetuseks, eriti kui olla need üheksandat kuud rase. Et ikkagi õnneks naine, see, kes kannab lapsed ilmale ja tänu kellele läheb sugu edasi ja on ka väga paljudes rahvaste traditsioonides olen täheldanud seda et abielu naisest saab naine alles siis, kui ta tegelikult sünnitab tütre, see tähendab siis enda taolise, kes on võimeline lapsi ilmale tooma, et sul võib olla 12 poega, aga sa ikkagi oled veel noorik. Nii et taaskord miski ei ole siin päikese all uus. Ja tuleme siis juba põhjalikumalt ja täpsemalt nende naistepühade ja pidustuste juurde, et sul oli vist plaanis paastumaarjapäevast alustada või? Jah, tegelikult selle saate idee sai alguse sellest, et see oli küünlamaarjapäeval, ma viskasin näoraamatusse siis selle teate, et täna on küünlamaarjapäev, mil naised joovad maarjapuna ja koduseid töid ei tee, lähevad õhtul. Ja selle peale keegi minu näoraamatusõprades kirjutas, et aga mis asja nemad seal kõrtsis ilma meesteta üksinda teevad. Ja sealt hakkas see mõte idanema, et võib-olla peakski siis alustama nii-öelda aegade algusest ja laiemalt rahvast valgustama, et miks need naistepühad ja peod on olnud rahvatraditsioonis väga olulised. Ja miks üheksakümnendatel taasiseseisvumise aegu, kui me pöörasime just oma pärimuskultuurile väga palju tähelepanu, miks võtmed naistepühade ellu äratati, sealhulgas näiteks ka paastumaarjapäev, mille tähistamine on väga oluline ja miks ka mitte võite alustada paastumaarjapäevast, sest see on kõikide nii-öelda maarjamarja-nimelist nimepäev, ka minu nimepäev. Ja kuigi võib-olla Eestis nimepäevi väga ei tähistata, on see ka tore kevade alguse püha, mil näiteks minu peres nii palju, kui ma ennast mäletan, koogiküpsetamisvõimelisena olen alati maarjapäevaks küpsetanud pannkook. Ja see on saanud nagu mingiks osaks meie meie peretraditsioonidest. Aga paastumaarjapäev on siis nagu nimigi ütleb, paastuajale langev maarjapäev, mida Lõuna-Eestis on siis ka tuntud kui kapsamaarjapäeva või lühemalt kapsamaarjapäeva on siis üks selline kevadtalviseid, rahvakalendri naistepühi ja päev, millal siis naiste töid ei tehtud, aga võib-olla natuke sissejuhatuseks ka selle tähtpäeva nii-öelda kiriklikust poolest, et ka kristlikus ajaarvamise son siiski maarjapäev olnud teistest maarjapäevadest tähtsaim, neid on rahvakalendris tähistatud kaheksa üheksalt maarjapäeva, mis on olulised ja Lauri Vahtre välja uurinud, et Läti Henriku on siis ta arvatud kogunisti nii-öelda kirikuaasta või aasta alguspäevaks ja selle põhjusega, et, et siis maarjapäev, mis on üheksa kuud varem, kui Kristuse sünnipäev ongi siis nii-öelda tema ema jõustamise päev päev, siis, mil peaingel Gaabriel käis selle sõnumiga Neitsi Maarja külas ja kristlik pärimus on jõudnud ka meie maarahva hulka, siis näiteks Wiedemanni üks nimevariant selle rahvakalendri tähtpäeva kohta on muuhulgas sohi püha, aga et ta just paastu on jah, see tuleneb siis sellest asjaolust, et ta langeb selle kevadise suure paastuaega ja mitmed kirikuõpetajad on ka siis rahvasuust noppinud üles niisuguseid ütlemisi, et kui ei ole maarjapäeva, siis ei ole ka jõulusid, et need kaks püha nagu omavahel hästi tihedalt seotud. Ja et seda, et Maarja on väga tähtis kristlaste jaoks, siis annab tunnistust ehk seegi, et tegelikult siis Maarja kultus kasvõi või Maarja austamine on väga paljude kristlaste jaoks tähtis, ta on väga oluline ortodoksi katoliku kiriku maailmas, aga kui me tuleme nüüd jah, niimoodi kodumaale tagasi, siis selliste naistepühade, rahvakalendri tähtpäevade pühade sisu on ikkagi see, et tõepoolest naiste töid ei tehtud, et naised nüüd vahepeal piltlikult väljendudes auru välja lasta omasugustega oma sookaaslastega, oma sõpradega. Jaa, naised maarjapäeva peaks, siis on rahvakalendris ka väga palju töökeeldusid, et mida, mille pärast teha ei tohi, et kui sa teed seda, siis juhtub see ja see paha asi. Ja kui sa neid töökeeldusid rikud, siis ei edene sull loomad, siis läheb vili hukka, juhtub veel midagi koledat ja paha, et eks need töökeelud ilmselt selleks ongi, et inimene oskaks pühi pidada. On see siis mingi rahvakalendri tähtpäev või mõni teine. Ja üks maarjapäeva, noh, niisuguseid kindlaid rituaale, mida siis on järgitud andaaria, puna joomine, et see on siis kas punaveini või punaviina meie mõistes talurahval ei olnud seda punaViini siinmail kusagil võtta ja siis viina tehti värvid punaseks näiteks mitmete taimedega, noh, üks selline taim on naistepuna ja kes maarjapuna jõi, sellel siis olid aasta läbi ilusad punased põsed, mis oli siis hea tervise ja ilutunnus, Mall Hiiemäe pakub välja, et naised võitsid kõrtsi minnes talu kaasamist, siis üritati seal kõrtsis olevatele meestele pähe sokutada. Ja kui see õnnestus, siis mees pidi nii palju seda maarjapunanaistel ostma, kui naised soovisid ja need on teada, naiste püha ongi naiste püha, sellepärast et mehed ei tule kõrtsi kaasa, nii kurb, kui see ka ei ole. Ja kui keegi sinna sattus, siis ühesõnaga natukene nagu teda siis nöögiti või, või leebelt, häbistati sellega, et talle siis jah, pandi naiste riided selga, et ahaa, sa tahad olla üks meie hulgast. Noh, ma ei oska öelda, kuivõrd kenasti see tänapäeva nii mitmetasandilise poliitilise korrektsuse juures kõlab, aga vaieldamatult traditsioonilises ühiskonnas on olnud nii-öelda natuke alandav ka teise soo riideid kanda ja siis tõepoolest tuli naistele välja teha, juhtusid olema valel ajal vales kohas ja muidugi tanudega kõrtsis talitati veel ühte kombetalitust Lõuna-Eestis. Tõsi, naised kõrtsis omavahel tänusid ja põlesid ja selle mõte oli see, et kasvaksid suured valged, tugevad kapsapead. Vaat ma ütlesin ka, et Lõuna-Eestis on nagu ka seda püha tuntud kui kapsamaarjapäeva või kapsamaarja päeva ja kõik kombetalitused, mida siis on jälgitud, ongi peetud selle arvestusega kasvavad suured ja ilusad kapsapead, et keriti näiteks väga suuri lõngakerasid, küpsetati teelaiu pannkooke, et oleks siis kapsalehed suured ja laiad. Kapsas oli toidulaual väga täh. Ja väga oluline oli, et tõepoolest suured kapsapead kasvaksid ussile, läheks nende kallale, et kapsaräimede kiduks, et see oli niisugune noh, naiste tööpõld on ju ka kapsamaa, eks ole, et me kanname ikka aeg-ajalt oma kapsaaia eest hoolt ja vaatame, et me ei loobiks kive teiste kapsaaeda. Nii et kes maarja kuna jõid, sellel pidid terve suve põsed punased olema, ise pidi olema ilus ja terve ja kes siis valget tanugandis ja valget põlle, sellel pidid ilusad valged kapsapead tulema ja nii edasi, aga ma kujutan ette, et see mehike, kes endale ükskord selle tanu oli pähe saanud, ta suure tõenäosusega edaspidi vältis kõrtsi sattumist sellisel päeval, nagu seda oli paastumaarjapäev. Ja ma usun küll, sellepärast, et see üks selline lugu ringleb ka, kunagi sai käidud setude pidusid filmimas ja tegelikult seda lugu rääkis mulle Vaike Sarv, tuntud folklorist, keda meie hulgas kahjuks enam ei ole. Et kuidas nemad olid siis filminud telebrigaadiga ühte setu debabraastikutega naistepüha ja sinna oli siis tulnud uudistama ikkagi telemehed, külasid, see ei ole tavaline nähtus. Naabertalust üks Vasja ja see, kuidas see asjakoti aeti talle kere peale anti ja teda igal viisil nuhelda, äratas tähelepanu, aga samas kui naised nagu väga ei lasknud ennast segada telebrigaadi hulgas on siis ka neid, kes ei ole naissoost. Samas see oma kogukonnatunne, et nii-öelda see, mis oma kogukonnas on keelatud, et selles siiski peetakse kinni, aga kui on niisugused kokkupuutepunktid nagu nii-öelda teise kogukonnaga veitsis ka ei sega, et kui sa oled omade hulgas, siis sa pead teadma tavasid, käitumisnorme ja sa ei tohi neid rikkuda. Aga kõrvaltvaatajatele on natukene siis teistsugused reeglid. Korrake öko kolme tünga. Parandama toole. Ergo jalga ja kama. Paljon poisiga küla. Nad Me omadega juba Setumaale jõudsime, siis räägiks ehk põhjalikumalt neist. Vaba praasnikutest jah, setode Paavo praasnikud või naistepühad on ka väga atraktiivsed ja kuna nad on suletud, siis kahtlemata suletud, niisugused naiste kokkusaamised ikka tekitavad teravdatud uudishimu ja ühte naistepüha ongi peetud siis selle nõndanimetatud Maaslenitsa nädalal või nädalal, mis on siis pidude ja pühadenädal enne seda, kui algab suur paast ja noh, setud ühte päeva praasikud peavadki sellel niinimetatud siis Mastenitsa nädalal. Ja see pidu saab salati olema neljapäevasel päeval, mis teadupoolest on meie uskumuste kohaselt, et selline päev, mil võetakse ette siis igasuguseid maagilisi ja tähtsaid talitusi ja tavaliselt siis sellel päeval ei ole tehtud eriti naiste, tõi ta ei ole noh, ketrusest vokk on kaetud linaga või käterätikuga kinni või on viidud tarest välja ja tavaliselt on siis kogunetud ühte või teise tallu kellelegi huulte võõruseks võetud kaasa väga erinevat toitu, siis mida keegi naine kodus valmistas, on selleks siis pirukad olnud või kisselli või mitmesuguseid kalatoitu keedetud tuleid, kes tõi veel eriti rikas, kes sai endale lubada, tõi siis kaasaga munaputru setudele on see, et ilusat tüdrukut võrreldaksegi munapudruga, et ta on väga ihaldusväärne ja väga magustüdruk. Ja siis on joodud virtuaalseid jooke, ikka on pühadeks tehtud koduõlut, aga siis kellel on olnud ka Hansat ja muuseas maarjapuna kohta, tahtsin veel seda öelda, et mitte, et see läks, Maarja punaks on siis alati olnud kange alkohol, aga on sobinud ka punane mahl, et need naised, kes näiteks alkoholi ei tarvita, võivad väga edukalt maarjapäeval juua punast mahla, mis on sama hea või paremgi veel, ja naistepeole muuseas ei läinud ka neiud ja vallalised naised, et see oli siis selline tõepoolest abielunaiste kokkusaamine, kus aeti siis väga mitmesuguseid abielunaiste asju, mis ootuspäraselt on seotud siis abielu naiseks olemisega, seksuaalsus, laste sünnid, mine ühesõnaga kõik see, mis tegelikult tänapäeval meie ühiskonnas on avalik ja kõigile näha. Aga mida siis varasemates kultuurides ja meie vanemate põlvkonda kuuluvate inimeste seas on olnud nii-öelda siseringi seda siseringi asja nii-öelda naisteasjade ajamist ma olen tegelikult kogenud ise ka välitöödel, kus naised, kelle sünniaasta on siis nii-öelda 20. aastasaja algus, kes on siis praeguseks võib-olla seal 70 80 paljud juba siit ilmast lahkunud just välitöödel, kus siis üliõpilaste kuuldes küsiti minu käest vaikselt, et kas ta on juba mehe naine, noh, kui läks jutt sellistele teemadele, mis on tõepoolest siis abielunaisele tunnuslikud, seksuaalsus, rasedusest hoidumine, lapsekandmine, lapsi sünnitada, mine kuu korraga seotud vaevused, et see on noh, niisugune teemade ring, mis, mis on nagu naiste rida ja niisuguseid Paavo praasnikud on siis olnud ka nii-öelda aasta jooksul abiellunud naiste nagu nii-öelda oma ringivõtmine, et ta nagu siis võetakse kogukonna abielunaiste hulka ja muidugi sellised natukene ilaga pooleks seksuaalsust matkivad, jäljendavad rituaalid kuuluvad selle juurde, aga Paavo brastikul siis mälestati aasta jooksul lahkunud naisi, kes olid siis Liiva-Annuse juurde kutsutud ja setode pärimusest ma natuke siin ka vaatasin, et hästi tore, mulle meeldis see, et mehed istusid kodus ja nüüd ma tsiteerin. Ja kui naised õhtul koju tulid, pidid mehed olema üsna vagusi ja naiste igasugu soovidele üpris järeleandlikud, aga siis selle Pado praasnika kohta vaatasin ka veel seto pärimust. Ta isegi avastasin midagi toredat, mida ma varem ei teadnud, et siis poisid on mänginud sellel Paababraasniku ajal sellist erilist pallimängu, mida setu tantsis, kutsunud kila-mänguks. Et kui seda mängida, siis naised jäid kergemini rasedaks ja seda tehti siis niimoodi. Poistel oli siis kirjelduse kohaselt selline paraja lapse pea suurune pall hästi tugev ja selle palli sisse pandi tuhka, aga siis ka mõningaid naistele kuuluvaid riideesemeid või nii-öelda naiste astu. No selline tugev pall, mida siis veeretad jää peal ja prooviti seda palli siis jääauku ajada ja on siis ka teada seda, et kui mõni poiss võttis aasta jooksul naised, siis pidi nagu tegema siis külapoistele, kes olid vallalised, seda nõndanimetatud kyla viina välja ja, ja mida siis veel naised tegid sellel paastunädalal setu naised, et on siis ka viinud piima kirikusse õnnistada piim kui ka niisugune jook vedelik, mis vaieldamatult kuulub naiseks olemise juurde, et rinnapiimast sõltus sageli lapse ellujäämine ja, ja paljud muud, aga siis on ka teisi niisuguseid Paaba päevi, mida on tähistatud ja samuti siis naistepühade. Õigupoolest, sest kui ma ütlen naistepäev, siis kõik mõtlevad kohe, et ma räägin kaheksandast märtsist. Et paljudel puhkudel on siis nendel päevadel ka selliseid talitusi järgitud, et, et naised muutuks laisaks. Naise üks omadus on see, et naine on virk. Ja näiteks naine ei tohtinud Sispaababraasniku ajal minna sellisele suurele vene ahjule. Teate küll, kuidas need välja näevad, kes on eriti Setumaal käinud, et kui ta sinna magama ronis, osuti, tal jääb viljalõikuse ajal selg haigeks ja kes on seda tööd võib-olla kujutab või, või näinud või kuulnud, kuidas tehakse siis pidev keerutamine mõjub seljale noh, umbes sama palju kui päev otsa arvuti taga istumine, kui on kukal valus ja ranne valus ja no võib-olla mis on veel selline oluline maarjapäev, on see, mis siis on seotud Eestimaal ehk kuremäe või Pühtitsa kloostriga, see on siis nõndanimetatud suurmaarjapäev, mida tuntakse rukkimaarjapäeva, kus siis samuti on korraldatud õigeusu kultuuriruumis ka siis Eestimaal või Setumaal neid kiriku ja ristiga mitte, aga see on siis Maarja taevaminemise püha või uinumispüha, mis on siis samuti suur kirikupüha ja eelkõige siis seotud kaaned, kombetalitused, just nimelt naiste hea käekäigu edelemisega. Linnatrenni. Ja treenida. Selg rinnast rinna taala. Reena. Täna räägime naistepidudest ja pühadest. Stuudios on folklorist Marju Kõivu. Nõngas maarjapäev on midagi sellist, mis on ka otsapidi tänasesse päeva jõudnud. Kusjuures on ja see on üks tähelepanuväärseid vanu rahvakalendri tähtpäevi, mis on siis saanud hoo sisse üheksakümnendatel aastatel ja kui tavaliselt ei teata, kust miski asi alguse sai, siis ma võin öelda, et tegelikult folklooriga ka lähedalt seotud inimene Ene Lukka, Erik Jan, kes tegeleb ka vaimse kultuuripärandi vallas koolitusega ja on ise selle maailmas hästi kodus, et tema eestvõttel just hakati maarjapäeva tähistama või ta pööras väga palju tähelepanu naiste pühadele, et ka naine oleks meie poolt looris noh, rohkem nii-öelda silmapaistev ja nüüd on välja siis töötatud rahvapärimuse kalendripärimuse põhjal uued traditsioonid, et tavaliselt siis naised ühes või teises kohas kogunevad, on erinevaid eesti kihelkondi piirkondi, kus siis kõigepealt koguneb, võetakse ühte või teise loodusliku püha kohta, kas selleks hiiemägi või mõni teine koht päikesetõusu tervitama ja rõhutatakse seda, et riietus peab olema hästi naiselik, antakse ka valget pearäti või kellel on siis valget tanu ja ka toidud on nii-öelda traditsioonilised. Kindlasti kuuluvad maarjapäeva toidulauale pannkoogid, mingisugune punane jook vastavalt sellele, kes siis tahab kangemad, kes lahjemad siis võetakse kaasa ka värvilisi paelu või heegeldatud mingisuguseid selliseid kujundeid, mida siis hiljem läheb tarvis selleks, et need püha puu otsa riputada ja siis maarjapäeva kombestikku sulandatud ka muid selliseid kevadtalviseid tavasid näiteks linnupette võtmine, et hommikul see esimene palukene süüakse rituaalselt üheskoos, et rändlinnud, kes kevadel, siis hakkavad nii-öelda meile tagasi tulema, et nad ühel või teisel moel inimese tervist ei kahjustaks, on usutud, et, et see maagiline vägi rändlindudel on väga tugev, et kui sa hommikul lähed välja, midagi suhu ei pista, siis sa võid kogemata haigeks jääda, selles on täiesti oma asjali Kiva ju, et inimene peab hommikul sööma absoluutselt. See tähendab, et hommikupala on see, mis meie tervisele on hädavajalik isegi siis, kui rändlinnud parasjagu meie kodumaalt eemal sügisel kevadel-suvel, et et kui see veel on põhjendatud selliste maagiliste uskumustega, siis ma arvan, et, et see niimoodi aina populaarsemaks saab. Hommikusöök, söö ise ja nii edasi, just nimelt ja siis on koos tega on siis ka järgitud mitmeid muid ET kombeid, mis on nagu seotud üheks tervikuks, et kui võimalik, siis pestakse silmi värske allikaveega. Et aasta läbi oleks silmad terved, puhanud, tervitatakse päikest, lauldakse päikesele. Noh, tavaliselt on repertuaaris olnud niisugused mütoloogilised laulud nagu loomise laul, mis seletab, kuidas imelind muneb muna ja kuidas sellest munast saavad taevas ja tähed või siis näiteks laul suurest tammest mis kasvab taevasse, varjutab taevamis, raiutakse maha ja millest tehakse palju kasulikke asju ja see maha raiutud tamm võiks siis nii-öelda kujundina peegelduda vastu nii-öelda linnuteena ja aga kas see siis pühapuudele lindid, pahlakesed soovitakse midagi oma pere, laste hea käekäigu nimel või nende õnneks nüüdse maarjapäeva tähistamise juurde kuuluma ka kiikumine ja kiigelaulude laulmine, aga siis peetakse ka natukene loenguid või räägitakse üksteisele oma kombeid ja mis on selline tore komme, uus komme on siis see, et mälestatakse, siis võetakse ninapidi ka oma emasid, vanaemasid kõiki naisliini suguvõsa pidi tuletatakse meelde, lausutakse siis nende kohta mõni hea sõna, mis omakorda siis nagu seob meid esivanemad ka, ja varasemate põlvedega on siis ka kombeks olnud juba hiljem selle päeva tähistamise käigus, kas siis koos lugusid jutustada esiemadest ja ta nagu niisugune perekeskne ja ja tõepoolest tegeldakse siis naisteasjadega nii toidukombetalituste, pärimuslugude jutustamise, naise väärtustamisega läbi pärimuslugude ja lihtsalt koosolemisega, sest naised ikka tahavad aeg-ajalt koos kokku saada ja oma jutte rääkida ilma meesteta, jõuame vallaliste tüdrukute õhtuni jõuame ikka, mis on ju ka üsna iidne traditsioon. Jah, tegelikult kui me vaatame nüüd pulmadeks ettevalmistumist ja seda õhtut enne laulatusele minekut, siis on see olnud see aeg, kus siis last noorik, pruut, kes valmistub mehele minema, jätab oma neiupõlvega hüvasti ja mida traditsioonilisem ühiskond on, seda nii-öelda omal kombel see tõsine koosistumine, see on sellepärast et su elu muutub niivõrd kardinaalselt. Seda tagasiteed enam ei ole, noh, tänapäeval on need vallalised nohjah, tähendab mõrsja kudes väidetakse ikkagi vastupidist, et kui sa, kui siin on nii-öelda sinu isa on teinud suure kulutused, eks ole, andnud sulle rikkaliku kaasavara. Sa lähed mehe koju siis sa jääd sinna, sa pead seal kohanema. Ja nii mitmetes lauludes ka öeldakse, et, et noh, et, et noorik pigem siis juba valib elust lahkumise, aga ta ei taha nagu tagasi tulla. Aga see oli vanasti noh, tänapäeval on Need vallaliste õhtud väga paljus mõjutatud ka sellest ju tegelikult mida pakub meile see filmitööstus ja, ja sellised nii-öelda kas tõsieluseriaalid või, või tõsielu jäljendavad seriaalid kus vallaliste tüdrukute õhtu on pigem selline nii-öelda ohjeldamatu pidutsemine, kuhu kuuluvad siis ka mitmesuguseid seksuaalse värvinguga toiminguid. Üks selline pilapunkt on see, et kes, kellele millises koguses Pareid tellib. Aga, aga see on kahtlemata see, et, et mingist hetkest pärast abiellumist su tähelepanu juba koondub millelegi muule, see pere, abikaasa, mees, lapsed ja, ja võib-olla nagu see, et sa saad viimane kord koos olla, nii et ta on, ta on kindlasti selline siirderiituste juurde, kus sa nagu vahetad oma sotsiaalset staatust, seda positsiooni võiks asendit ühiskonnas, et, et see on kindlasti see koht, kus sa tõepoolest lased auru välja ja kindlasti on sul turvaline olla. Kujuta ette, kui sa peaks üksinda olema, mõtlevad abist tema, eks ole, kas ma ikka teen kõik õigesti, kassiga kõik läheb hästi, et nagu koosolemine on kindlasti ka see viis, mis nagu ikka on, eks ole, seltskondlikke olemistele rituaalide, et nad aitavad sind ka natuke nagu ette valmistada. Leiu ees. Kas ja no ma leiu. Me näeme, kas Hiina Sai nii kui või need lba aapan sai nii toida Rütli jälki leedule, istu Rõõmu kõrvale. Rüütli, äkki. Tule istu, mu. Ei, ma jaa, loodi, see körval ei kuiva ja loodi. Riisi ei, inspireeris Viira oli, keera lähe kalli rivis? V roodi? Onni. Tänasesse päeva on jõudnud vallaliste tüdrukute õhtut, kui kaugesse aega tagasi kuulub selline suurepärane päev nagu naistepäev, et kõik, kes me oleme nõukaajast olnud, teame, kui suure au sees ja kui palavalt armastatud nii-öelda tähtpäev oli see siis jah ja kui palju peidetud tulu sisse lillekasvatajatele, kes kasvatasid tulpe ja muid sarnaseid kevadlilli aretades nüüd juba varakult ette ja välja, et kaheksas märts on tõepoolest olnud see, mis võib-olla vanema põlvkonna naistele on ühelt poolt natukene nagu koomiline, aga teiselt poolt ka natuke armas ja kui ma nüüd tulen meie aega, siis mulle hästi meeldib see, et Tallinna ülikool, mida küll aeg-ajalt sõimatakse ka punaülikooliks meedias, et on hästi tore, kui mees, üliõpilased on hommikul uksel ja ulatuvad sulle lilleõie ja siis kuidagi tundub, et päev on selline helge ja armas. Aga kui sa nüüd küsid, et kuidas selle kaheksanda märtsiga siis nii-öelda aja- ja kultuuriloos on olnud, siis arvatakse, et naistepäeva käivid Tajaks või nii-öelda tõukesele püha tähistamiseks andis siis aasta 1848 juba ja see alguse sai see Ameerikas, kus siis anti naistele mitmeid õigusi ja vabadusi, mis seal varem ei olnud ja teisalt, et siis naistepäevaga seostatakse ühte natukene traagilist sündmust, mis juhtus aastal 1908 ja siis väidetavalt New Yorgi tekstiilivabrikus leidis aset tulekahju, kus sai surma 129 naist. Mulle teadaolevalt ja naistöölised hakkasid siis nõudma paremaid ja turvalisemaid töötingimusi. Ja aasta hiljem siis legendaarne Rosa Luxemburg digi ettepaneku kaheksandat märtsi tähistada naiste solidaarsuse päevana. Sealt omakorda siis astus üles Klaara tseptgen, keda ka nõukogude ajalugu viinud inimesed hästi teavad. Oli aasta 1910 ja Kopenhaagenis võttis ta siis naissotsialistide konverentsil sõna ja kutsus ka kõiki naisi üles siis tähistama märtsis naistepäeva nüüd ÜRO ette vananenud kool siis maailmas ametlikult tegelik Ta hakati tähistama teda küll suhteliselt hilja, 1977 aga mitmel pool mujal naistepäeva mitteametlikult tähistati ja muuseas, ega ta Nõukogude liidus ei olnud ka nii-öelda kohe algusest peale püha, et kuigi kollandai olla väidetavalt seitsmeteistkümnendal aastal nii-öelda seltsimees Vladimir Iljitš Lenini isiklikult teinud ettepaneku muuta naistega ametlikuks pühaks ametnikult vaba päevana hakati tähistama 1965. aastal alles, nii et ta oli siiski tavaline tööpäev kuni selle ajani ja muidugi oli ta seotud ka tõepoolest kommunistliku propagandaga naise kui töökangelase naise kui sotsialistliku töö kangelase helistamisega. Ja kui meil taasiseseisvumisprotsessi käivitusid, siis naistepäev oli ka midagi niisugust, mida nii-öelda parodeeriti, mida ei peetud sündiseks tähistada. Ja üks põhjus oli muidugi see, et nõukaajal oli emadepäeva tähistamine tabu. See oli ebasoovitav, see oli noh, keelatud püha, seda võib-olla pereringis tähistada. Mitte sellepärast, et ema poleks austatud, vaid sellepärast, et see oli kodanik tava ja absoluutselt teda oli seotud ka nii-öelda siis ta on ka kirikupüha ja kirikuga seotud püha, teda seostati ka luteri kirikuga loomulikult mis, ühesõnaga siis kuidas seda nüüd öelda, et nii-öelda perekonna väärtustamine toimimisega läbi kiriku. Ja sellel päeval oli kombeks pidada siis jumalateenistusi emade austamiseks, et ta oli jah, niisugune püha, mis nõukogude ideoloogiasse ei sobinud, tähtis oli töötav naine. Noh, me mäletame seda aega pärast sõda, kui laste emad said kodus olla lastega napid kolm kuud, minu meelest 60.-te seal olid nädala lasteaiad, ühesõnaga et noh, ühiskond kasvatab last, naine tehku ühiskonna heaks tööd, et siin olid need väärtushinnangud jah, natukene teisiti ja noh, niimoodi see naistepäev, Lewis ja noh, võib öelda isegi tegelikult, et võib-olla ka kolmekümnendatel enne teist ilmasõda väärtustati emadust ja ema kangelasi ka Venemaal toonase nõukogude Venemaal, samamoodi kui näiteks igal pool mujal ja noh, näiteks seesama propaganda käivitus ju ka Saksamaal enne teist maailmasõda ja kui me vaatame, eks ole, sealseid liikumisi kujutati täpselt samamoodi poliitilisi juhtfiguure lastega ja hinnati neid mehi ja ka toonastel natsi poliitikutel oli palju lapsi. Et need olid nagunii-öelda suhteliselt ka sarnased käitumismallid ja noh, mida nõukogude ajal ta tähistas, eks ole, nagu ma ütlesin, tähistas kõigepealt lillede kinkimist, aga ta oli ikkagi nagu töökollektiivi püha suurelt jaolt. See oli päev, kus naised said aukirju medaleid, rinda mida kõike veel, eks ole, ja noh, üldiselt oli jah kombeks, et selle päeva siis korraldasid vastavalt oma oskusele suutlikkusele võimalusele mehed. Naistepäeva toonaste kommete juurde kuulus seegi, mis on praegu nagu kadunud ju kaartide saatmine, olgu tervitatud kaheksas märts ja need teised tulevad meelde küll. Ja see siis kuigivõrd kompenseeris muidugi ka emadepäeva, aga nad on ikka kaks jah, täitsa täitsa nagu minul minu jaoks olnud küll väga iseseisvad, et ütleme, et võiks nagu sõnastada siis edasi, et, et üks on see, kes ma tõepoolest olen nii-öelda tööd tav naisterahvas, töökollektiivis, aga ema oma lastele olen ikkagi mina neid neid asju nagu samastada ja ühte potti segada ei saa ja nüüd on siis rollid oma tähtsuses vahetanud, ses mõttes, et emadepäev on väga au sees ja naistepäev, nii ja naa. Ehkki naistepäev hakkab jälle ka nagu taaselustuma, et oli ilmselt mingi aeg siin meie taasiseseisvumise aastatel, kui naistepäeva nagu päris põhjalikult ignoreeriti, eks ole, ta on vaikselt jälle tulnud, sest miks mitte naisterahvale lilleõis kinkida, aga noh, emadepäev siis enam, et ta vahepeal oli põlu all, et siis on vägagi jälle päevakorral. Jah, no vot, see on seesama mõte, mida ma üritasin ka arendada, et ilmselt on naistel elus ka olnud kaks rolli, eriti mida lähemale nüüdisühiskonda, et üks on see, et me töötame ja eriti tänapäeval, kui kui sündivus on, on väikelapsi, otsustatakse muretseda üsna nii-öelda hilises eas väga kaua oled sa just eelkõige kolleeg, et noh, siis on äraütlemata tegelikult ma arvan, päris meeldiv, kui sind kord aastas ka selles tunnustatakse. Et noh, siin on niimoodi, et mõnel naisel saan siis mõlemad päevad nii naistepäev kui emadepäev, aga väga paljudel naistel emadepäeva ei ole. Ja võib olla ka see, et neid väärtustatakse kui oma eriala tublisid spetsialiste on tegelikult ka hinnatav, aga iseasi on muidugi jälle see poliitiline soost või kaste, millega me ühe või teise tähtpäev üle kallame. Ma arvan siiski, et ka absoluutselt kõikidel naistel on ka emadepäev Misest, kui ta ka ise ei ole emaga, kõigil naistel on ju emad. See oli väga õige tähelepanek, tegelikult just nimelt, et emadepäev on ka see, kui me oma emasid meeles peame, mitte ainult nii-öelda istu tuulis ei oota, kui meie lapsed pööravad meile tähelepanu ja kui ka võib-olla kellelgi ei ole mingil põhjusel olnud ema, on tal kindlasti vanaema või mõni teine lähedane naine, kes on aidanud teda üles kasvatada. Aga see on see päev, mil puhul tasub seda naisterahvast tänada ja meeles pidada, nii et Te ei pruugi olla sulle sugugi kõige lähedasem kaabioloogilinema mitte. Selline oli tänane saade naistepühadest ja pidudest aegade jooksul. Stuudios olid Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissööritöö tegi Maristama. Nädala pärast kohtume orientalist Martti Kaldaga kuulmiseni.