Keelesäuts. Keeles on olemas selline kategooria nagu kõneliik. Sellel on kaks liiget, jaatus ja eitus. See teine eitus on raskem, selles võid kindel olla. Tavaline on kasutada lauses jaatavat vormi. Eitus nõuab saamisel suuremat pingutust. Muidugi mitte lihtlausetes, aga neis keerulisemates. Kui võtta aluseks tõik, et tekste tehakse vastuvõtja ehk kuulaja või lugeja jaoks, tuleks tarbetust keerukusest hoiduda. Vaatame mõnd näidet, kus on asjad keeruliseks aetud. Esimene ei saa välistada, et kahjustada sai ka rahvusvaheline info. Üks lause, poolane eitav, teine jaatav. Jõudsite vist jälgida, mida taheti öelda. Igaks juhuks tõlgin juhatus abil. On võimalik, et kahjustada sai ka rahvusvalifo. Teine samast tekstist on juba keerulisem, aga me ei välista, et seda üldse poleks olnud. Mõlemad osa laused on eitusverbiga moodustatud, tõlgime on võimalik, et see oli ehk veel lihtsamalt sõnastades on võimalik, et miskit kahjustati. Kolmas näide on üks pealkiri, millest ütlen ausalt, üsna pikalt aru ei saanud. Elu võimalikkus maal pole välistatud, kui kõike kinni ei panda. All on mõeldud kõiki asutusi, panen esimese poole jaotuseks ümber elu maal on võimalik, kui kõike kinni ei panda. Neljandast näitest korrapealt arusaamiseks peab olema tõeline keeleakrobaat, kui pole lihtsamate näidetega end soojaks harjutanud ja see kõlab, ei ole välistatud, et materjalid ei sattunud sinna juhuslikult. Tõlgin on võimalik, et materjalid ei sattunud sinna juhuslikult. Jääb vaid üle arutleda, kas vahel mitte meelega ei kasutata liiga keerulist keelt, see tähendab ei tahetagi, et keegi minust aru saaks. Milleks siis üldse õhku raisata?