Kultuuriga aja. On aeg järjekordseks skulptuuriga saateks ja stuudios on seekord Martin Viirand. Mõningad saate tähtsamad teemad. Meditsiiniprofessor Jaak Uibolt on valminud küll mitte väga mahukas, kuid oluline raamat pealkirja all Eesti rahvastiku tervis 21. sajandi künnisel. Tallinna keskkoolide vilistlastel on tekkinud mõte taastada üks omaaegne traditsioon. Kuidas tähistatakse ja Anton Hansen Tammsaare 100 kahekümnendat sünniaastapäeva Järvamaal. 80 aastaseks sai filmioperaator Semjon Škotnikov ja meil on saates veel mõned teemad. Möödunud kolmapäeval tutvustati Tallinnas Rahvusraamatukogu saalis meditsiinidoktor professor Jaak Uibu väikest raamatut pealkirja all eesti rahvastiku tervis 21. sajandi künnisel. Pealkiri räägib ise enese eest nüüd küsima ka aramat autorilt, kuidas tekkis tal mõte niisugune raamat kirjutada? Jaak Uibu. Kuskil 91. aastal vaja esineda teemal keskkond ja tervis. Stockholmis rahvusvahelisel konverentsil vahel ma arvasin, et kui meie saame hakkama oma looduskeskkonna saastuse vähendamisega saame selle keskkonna saastusega hakkama, siis kõik muu läheb ise korda ja Eesti saab vabaks ja, ja kõik läheb hästi. Nüüd ma vaatan, et tegelikult on meil tegemist sotsiaalse keskkonna saastamisega ja see on kümneid kordi hullem kui looduskeskkonna saastus. Mida te selle all mõtlete, mis laadis saastumine on? Aga seda peegeldavadki, need need arvud ja need numbrid minu äsjases raamatus tapmiste arv, enesetappude arv, abortide värv, kuidas ta 27 aasta vältel on olnud ja kuidas need numbrid sageli suurenevad. Teisipäeva õhtul oli ühes Soome telekanalis uudiste peateema tuberkuloosi plahvatuslik kasv Eestis. Teie kommentaar sellele faktile. Ja tuberkuloos on sotsiaalhaigus ja kui muutusid sotsiaalsed olud, kui tekkis meil oma Aasots reaalsete inimeste vabalt hõljuv kiht, vajutan vabalt, sest eks sellised inimesed olid ka nõukogude ajal olemas, aga nad olid suletud asutustesse. Nõukogude võim ei kannatanud, et keegi näeks, et nad on olemas. Nad intervjueeriti tänapäeval nad teevad, mis tahavad, käivad kus tahes ja kui nad on haiged, siis loomulikult nad ei hoia ennast ega teisi. Fakt on ka see, et see arv on ikka väga suurenenud inimesed, samas muidugi tuleb seda ka silmas pidada. Varjavad oma haigusi sellepärast et mitte kaotada tööd. Ka see on üheks selleks põhjuseks. Ja muidugi on veel need bioloogilised tegurid. See, et müko bakteerium tuberkuloosi is aastakümnete vältel on osanud, on õppinud ka enda eest seisma. Ta on muutunud resistentseks antibiootikumidele nende tuberkuloosi ravimitele. Teie raamatu tutvustusel laulja Mati Palm ütles, et Muusikaakadeemia valmib hoone sai liiga suur. Eestis ei ole enam nii palju noori inimesi, kes võiks muusikat õppida. Jah, see tuleneb nendest arvudest mis raamatus on. Ja, ja see on veelkordseks. Mul on tõsine hea meel, et härra Mati Palm seda seda ütles nõnda avalikult, see on tõsiseks mureks kogu haridussüsteemile ja õpetajatele aga ei saa ka seda salata, et ta on olnud väikeseks mureks haridusministeeriumile. Kuidas teile tundub, kas Toompea ei teadvusta probleemi, vaatab mööda või puuduvad tal võimalused? Kombel peame eristama loomulikult seadusandjaid ja täitevvõimu. Täitevvõim on Eestis iseseisvusaastatel olnud alati väga lühikest aega ja nendele hetkeprobleemid olnud tähtsamad kui miski muu. Öeldakse, et sotsiaalsed probleemid on väga pika inertsiga ja neid on raskem mõjutada. On öeldud ka seda siin tänasel üritusel, et 300 aasta pärast Eesti rahvas lakkab olemast. Mis on teie prognoos, kas eestlaste arv jätkuvalt läheb, ütleb või hakkab toimuma mingi murrang? Ka tänane üritus oli selleks, et see murrang toimuks ja kui mul ei oleks usku sellesse siis poleks seisneda raamatut ega tänast üritust ja ka millele teie usk toetab Kuuske toetugi millelegi. Usk on ikka nii, et kui midagi arvatakse ja midagi püütakse näha, siis selles usutakse. Sest kui ma püüan millelegi tugineda, seda usku numbritele seada, siis usku puruneks. Mõnede Tallinna koolide vilistlaste hulgas on tekkinud mõte kuidas taasluua esimese vabariigi ajal kombeks olnud Eesti vabariigi aastapäeva tähistamine. Mikrofoni ees on Tallinna reaalkooli vilistlaskogu esimees emeriitprofessor Ivar Trikkel. Me vahetame kalendrilehti, olemegi Eesti vabariigi 80. aastapäeva talve kuus. Elan juba sellest tulevas ajas sest kavatseme vabadussõjast osa võtnud Tallinna koolide vilistlaskogudega tähistada vabariigi juubelit nii, nagu seda Eestis kord alustati. Tenor Westholmi Gümnaasiumi vilistlased Ruudi Toomsalule on meil Eesti iseseisvuse kaheksanda aastapäeva siis 1926. Pidustuste kava õpilastele. Kell üheksa hommikul kõneles Estonia kontserdisaalis keskkoolide õpilastele riigivanem, teemantteatrisaalis haridusministri abi Mikelsaar. Õpilastel korraldati palju kontsert takistusi ja sealtpeale muutusidki õpilaste pidustused üle maa osaks aastapäeva tähistamisest. Muide, viimaseks suursündmuseks ei 1939. aasta õpilaste tõrvikrong käik Kadriorgu president Konstantin Pätsi juurde. Meenutagem nüüd, kes võitlesid vabadussõja rindel. Ennekõike koolinoored, õpetajad nagu legendaarne Anton õunapuu Tallinna reaalkoolist, mis tegi talumehed, rahvuslik haritlaskond hoidis poliitikate üüri. Kuidas on aga tänapäeval olukord noorte aatelist enesetunnetusega? Ma kardan, et ka siin, et mitte halvemini öelda. Vaatasin kadedusega Soome vabariigi 80. aastapäeva teleülekandeid. Isamaalisus kõikus seal ülemmaa, Karjala kannaseni ja iga nooruk, iga eite-taati pära põhja maardki tundis uhkust oma riigi üle. Keegi ei kritsenud, et vaat kuidas presidendi vastuvõtul kallist kohvi tarbivad. Sellepärast otsustasimegi üheskoos kolme Tallinna vanakooliga 23. veebruaril tähistada vabariigi kaheksakümnendat aastapäeva ühisaktusega. Need koolid on Gustav Adolfi gümnaasium, Toonane poeglastehumanitaargümnaasium, Tallinna reaalkool, Westholmi eragümnaasium, kommerts Gümnaasiumi ja lendri gümnaasiumi seni tegutsev vilistlaskogu. Tahame tuua sellel päeval eesti koolidesse televisiooni ja raadio otseülekannete vahendusel ammuste aegade isamaalisuse hinguse ja meie kõigi ühise vastutuse mõte eestlase püsimise eest. Nooreestlus on meie jaoks oluline minevikku kultuurimärksõna. Tänase Eesti poliitilises õhustikus peab uus eestlus, kui lubate niiviisi öelda saama meie targa allesjäämise tagatiseks kakskeelsuse, ihalejate nivelleeriva eurokultuuri ja massikultuurisurutises. Tallinna reaalkool on Eesti vabadusliikumise sümbol, sealt tuli kokku maapäev. 25. veebruari hommikul toimus seal esimese Eesti vabariigi valitsuse koosolek. Realcoli trepilt luges peaminister sellel ajal Konstantin Päts ette manifesti kõigile Eestimaa rahvastele. Ja sealt algas samal hommikutunnil kolmanda eesti polgu paraad. Siis esimene Eesti vabariigi sõjaväe paraad läbi linna raekoja platsile. Poeetiliselt on öeldud, et esimest korda tõusis sinimustvalge tääkidest kõrgemale. Eesti ainsa memoriaaltahvli ees seegi taastatud. Langetatakse koolide lipud ja Eesti koolinoorsoo poole pöördub president Lennart Meri. Mul oli võimalus vestelda presidendiga, aatilisusest ja noorte probleemidest. Lennart Meri pidas aktust tähtsaks ja lubas selle kordaminekule kõigiti kaasa aidata. Seda on teinud ka vabariigi valitsus ja aastapäeva korraldav komisjon Jüri Trei isikus. Oma kaasneb on lubanud Estonia teater, rahvusmeeskoor, Eesti televisiooni ja Eesti raadio. Korraldamismuresid aitavad leevendada linna kultuuriosakond ja haridusosakond. Polekski nagu imestada üks kõikide ja kõik ühe eest alkoholideviisi järgi. Nüüd tuleb, aga tuleb suur, aga haridusministeeriumi ranged ametnikud on otsustanud meie ettevõtmisi igaks juhuks läbi kadalipu ajada. Valitsusega poolt eraldatud raha on suunatud nende ministeeriumi. Seal valitseb aga tülitajate vastu ringkaitse. Kui presidendil oli aega peaministril oli aega ja head tahet meiega suhelda siis ministeeriumi plaani ja eelarve osakonna juhataja jutule ei õnnestugi pääseda. Suunatakse kellegi kolmanda juurde, kes on küll armas aga temagi ei tea, kas meile eraldatud raha saab kasutada ikkagi ju eelmise aasta ja nii on asjaajamine tänaseni segane. Kuigi ülekanne tehti 19. detsembril, ei ta, kas peamegi siis õige vabariigi sünnipäeva. Rasked vaesed ajad ja põhjus ise ka juba 80 aasta tagune. Tähistamaks Anton Hansen Tammsaare 100 kahekümnendat sünniaastapäeva on Paide muuseumis avatud näitus, mis on koostatud vargamäe muuseumi kogudest. Jätkab siit juba kuma raadiost. Olev Kenk. Lõppeval nädalal avati Järvamaa muuseumis vargamäel asuva Tammsaare muuseumi fondinäitus kus tutvustatakse sõnas ja pildis Eesti kutselistest teatrites etendunud Tammsaare ainelisi lavastusi. Vargamäel on Tammsaare sünnipäev ja alati meeles peetud, räägib muuseumi juhataja Juhan Sihver varasematel aastatel. Meie oleme püüdnud teha ikka alati õigel päeval, nii 30. jaanuaril ja teinud seda väiksemale seltskonnale muuseumi rehetoas selliste kirjanduslike kavadega Tammsaare loomingu põhjal. Sel aastal on muidugi tähtpäev ümmargune 120 tõsine number ja eks me püüame seda tähistamist teha natukene laiemalt ja kutsuda ka ka muuseumi nendele kirjandusõhtutele inimesi laiemalt. Esimene tegu nagu juubeli tähistamisel on, on juba tehtud ja see on siis näitus Tammsaare muuseumi fondinäitus, mille me siis avasime Järvamaa muuseumis ja see näitus kannab siis pealkirja Tammsaare teosed Eesti teatrites. Tegemist on ühe niisuguse väikse valdkonnaga. Tammsaare muuseumi 40 aastasest tööst ja näitus on niisugune ülevaatlik, nii et inimene, kes otsustab näitusele minna, peaks leidma seal parasjagu üles oma põlvkonna Andrese ja Pearu ja oma põlvkonna Tammsaare lavastaja lavastused. Anton Hansen Tammsaare muuseum, kirjaniku sünnikodus avati 30. jaanuaril 1958. aastal. Avamisel osales üle 300 inimese. Eks see muuseume ikka sündis lugupidamisest Tammsaare loomingu vastu ja see väike muuseum, mis tollal kahes tuias nagu vabati, oli ka siis niisugune noh, algatus ikkagi altpoolt, kui palju eelmisel aastal külastati Panther muuseumi külastavad, kes ostsid pileti, registreerisid ennast muuseumi registreerimisraamatus oli 12379, aga tegelik külastajate arvu muidugi suurem, sest Tammsaare muuseumi näol on tegemist niisuguse vabaõhumuuseumiga, kus käiakse ka väljaspool lahtioleku aegu kõndimas Toomas ja, ja ringi vaatamas mis neid inimesi muuseumisse on toonud. Noh, ilus oleks muidugi ütelda, et ju see on siis ikkagi Tammsaare looming ja lugupidamine Tammsaare teoste vastu, aga muidugi võiks aluspõhi lõikas olles vähemasti Andrese ja Pearu lugu on enamusele eestlastest, et teada ja tuntud. Aga nüüd teine külg on, see tuleb viimastel aastatel tähele pannud, et suur osa inimesi just suvekuudel, kui on puhkuste aeg käib lihtsalt nautimas seda puhast loodust, mida muuseumi ümbruses küllaga pakkuda. Samas nende rõigas aedade vahel, nii et et ka see puhkusemoment on oluline ja me oleme pidanud neid külastajaid, kes lihtsalt puhkuse eesmärgid meil jalutamas käivad enda jaoks väga-väga oluliseks ja püüded siis nõelasele puhkamise kuidagi nagu mõnusamaks ja meeldivamaks teha. Kes on Tammsaare muuseumi külastaja põhiliselt eestlane välismaalastele, kes ei tunne seda nii-öelda kirjandusloolist tausta, see Tammsaare muuseum, Tammsaare sünnikodus nii oluline muidugi ei ole, milles Tammsaare looming räägib kaasaegsetele postaks Gustav Suitsu sõnadega jälle mis Gustav suits lausus Tammsaare loomingu kohta 36. aastal Tammsaare ausamba avamisel. Jarno Madisel, et surra, isad on halla vangistusest üles tõusnud, kõnelevad oma lastega nii, nagu need on või nii nagu nad peaksid olema. Aga Tammsaarega, nõnda et ilmselt igal eesti kirjandushuvilised on oma Tammsaare ja on oma arusaam ja on oma lemmikteosed erinevate muutuste ajal Eesti ühiskonnas on ka erinevad teosed olnud kummaliselt ajas. Et kui neid lugeda kasvõi talude tekkimise Kõrboja peremeest, siis tundub, nagu oleks kirjutatud täna eile alles hiljuti, kuivõrd üks keskmine muuseumi külastaja on Tammsaare loominguga tuttav ja mida kõige enam küsitakse osaga Tammsaare loomingust on keskmine no ikka tuttav vähemuste tõe ja õiguse esimese osaga. Aga meie muidugi oleme tähele pannud, et viimastel aastatel meie külastajate huvid lähevad ikkagi rohkem sinna tolleaegse talu poole peale ja mida aeg edasi noh, meie jaoks võib-olla isegi veidi kummalisemaks need küsimused lähvad, sest see elu on nii kauge ja see elu nii võõras praegusele inimesele. Ma ei oska öelda, mida kõige rohkem küsitakse, aga, aga noh, kuni pisiasjadeni välja uurida Väikse vankri haiste geenitust vankri külge ja nõnda edasi, sest see on tõesti praeguse aja eriti veel linnas paneelmajades kasvanud, lastele täiesti võõras maailm. Ugala teatri, Tammsaare ainelist lavastust peetakse möödunud suve edukaimaks. Kas ka eeloleval suvel saab seda etendust vargamäel näeb see leping nagu kolme osapoolega teater Ugala Albu vallavalitsusse, Tammsaare muuseumisse leping on kaheaastane, nii et järgmisel aastal tõde ja õigust kindlasti mängitakse. Ugala etendused on nüüd muuseumi tööplaanis küll ainult üks osa meie suveprojektist. Me oleme eesmärgistanud oma ju selliselt, et vähemasti suveperioodil ja soojal ajal oleks Tammsaare sünnikodu mitte lihtne tagasihoidlik muuseum, vaid ta oleks omamoodi kultuurikeskus. Millises suunas Tammsaare muuseum areneb ja millised on tõsisemad probleemid? Noh, eks meil niisugune tõsisem probleem on võib-olla see, et muuseum taastatud ja rajatud ikkagi niisuguseks suviseks külastuskohaks, aga siis suur osa koolidest just käib juba sügisel ja külmal ajal. Et see on kaunis ebamugav sadam, saares ringi käimine sellisel ajal, et me siis üritame praegu leida leida neid võimalusi, et saada juurde töötavaid ruume, et inimene ei peaks külmas ja Tammsaarega tutvuma, sest koht on kaugel kõigist asustatud punktidest. Omaette suur töö on muidugi see Tammsaare muuseum muutuks siis ikkagi nüüd nüüd lõpuks üheks tervikuks, sest 78.-ks aastaks Valmis Tammsaare sünnikodu taastatuna just talupeol. Siis jäi see asi ju nõnda, et Tammsaare muuseumile jäi nagu siis kuuluma kaks hoonetega taastatud hooned väikses kõrbema, riikliku maastikukaitseala käsutusse ja haldusalasse, aga praegu nüüd liiguks asi sinnapoole. Tammsaare muuseum muutub ikkagi üheks muuseumi, kes koos maaga, kas Anton Hansen Tammsaare muuseum Vargamäel jääb ka edaspidi riiklikuks muuseumiks, Tammsaare on Eesti kui tuuris nii oluline persoon, et anda seda muuseumit ühe valla või seltsi ülalpidamisele hooleks ju teatud mõttes ka hinnang Tammsaarele ja tema loomingulisele pärandile, ma arvan, et seda ei juhtu. Nende filmimeeste hulgas, kes pärast sõda Eestisse, kas siis Venemaalt toodi, kutsuti või kes ise siia tulid on üks oluline tegija olnud ka filmioperaator, Semjon Škotnikov. Oma pika tööpäeva jooksul on ta filminud 26. riigis. Ta on teinud umbes 400 süžeed ja ta on hüpanud näiteks kolm korda ka sõja ajal vaenlase tagalasse, nii et vähemalt julge ja kogenud mehega oli tegemist, kui ta Eestisse tuli. Aga sellest, mida Semjon Škotnikov oma pika elude jooksul on korda saatnud, räägib nüüd Rein Läheme siis kiust. Rein Karemäe oli see, kes juhtis selle filmimehe austamisõhtut Tallinnas kinomajas. Ma olen stsenarist olnud temaga ühes filmis. Kuigi ma täna ei mäleta, millest see film rääkis. Aga mäletan selline pealkiri ja see oli, et tuleks välja. Ja kui täna see õhtu siin toimus. Ma andsin sõna eri klassile, sellepärast et selles filmis oli välja mõeldud kujund. Ja see oli niimoodi, et, et dirigent tõstab käed ja ütleb ei tulnud väljaots peale. Hiljem kasutuskriitikad seda kujundit selle pärast, eks ole, et siis see film ei tulnud üldse välja. Eriklassi ütles, et tuli välja küll, tuli välja see film ja tuli välja Semjon skolmikovi. Kogu looming, mis jõudis meieni Oli aastakümneid olnud meie noh, ütleme siis dokumentalistide esireas väga, väga niisugune noh, oluline tegija olnud. Kuidas te üldse iseloomustate neid filmitegijaid, kes pärast seda Sisse toodi, tulid ess, kaalulised kujundasid seda pilti, siin skolmikul oli täiesti kindel roll siin. Ta tuli siia Stalini preemia laureaadi na. Ta sai siin teise Stalini preemia laureaaditiitli ja veel ka kolmanda. Ja kui ma täna küsisin skolmikovi käest, et mida see tol ajal tähendas siis ta ütles, et väga-väga palju see mees võis lüüa lahti kõik uksed jalaga, mis ta ees oli. Vabanen skonnikov 48. aastal, kui Olga Lauristin tegi ettepaneku, et ta tuleks jäädavalt Eestisse koos oma abikaasaga, kellega leidis Eestist. Ta tegigi niimoodi ta lõigi jalaga lahti kõik uksed, mis olid kino ees. Ja sel ajal nad avanesid kergelt Temasteri dokumentaalfilmimees, temast vist päris mängufilmimeeste tulnud eriklassides täna naeratades ta kirjutas. Mängufilmide varastati vana Toomas stsenaariumi, rahvas naeris saalis. Film pole eriti populaarseks saanud ja teatate veel kindlasti põhjustel, sest ta oli noh, ütleme selle alatoodangust, mitte eriti kõrgel tasemel. Aga dokumentalistina on loomulikult skolmikoff jäänud Eesti filmitoodang vajaliku igal juhul. Nii või teisiti. Sest kujutage ette ühte inimest, kes võiks teha oma elu jooksul nii palju filmetsele läbivalt mõtlemiseks kestaks seanss viis päeva. Akas kollikov on teinud selle. Kas teil nüüd natukene kõrvaltvaatajana tekkinud mingi mulje, kuidas kolleegid teda hindasid, kuidas temasse suhtusid, mis oli tema imidž Tallinnfilmis vaadake, Semjon rääkis mulle, mismoodi siis, kui ta oli saanud kätte Stalini preemia laureaadi rinnamärgi, kus loomulikult oli Jossif Vissariooni visii bareljeef mismoodi need sealt maha võeti hiljem siis kui Stahlil polnud enam popp mees, see on see eriti raske küsimus selles mõttes, et kuidasmoodi me hindame neid inimesi, kes sel ajal olid tõesti väljapaistval positsioonil ja täna sellepärast, et nad said Stalini preemia. Enam mitte. Ma arvan, et mina ei oska siin vastustele anda. Täna kell 12 avatakse mai kultuurikeskuses Pärnus huvi- ja harrastuskollektiivide ülevaatus. Pärnus on niisugune asi viimase kahe aasta jooksul võitnud suurt populaarsust ja sammus harrastuskollektiive, nii linnast kui ka Pärnu ümbrusest on sellest osa võtnud. Siit jätkab juba Pärnust Toomas šalda. Kui kõik teised teevad tavaliselt kokkuvõtteid aastalõppudel, siis Pärnu huvi- ja harrastuskollektiivide jaoks on oluline just aasta algus, kui toimub nende tööde ja tegemiste ülevaatus. Pärnu linnarahvakultuuritoimetaja, Alli Põrk kui paljud kollektiivid Pärnus üldse tegutsevad selles vallas? Jah, esiteks, võib-olla ma kommenteeriks seda, et me aasta alguses kokku võtta tõid, teeme, et see võib-olla ei olegi niivõrd kokkuvõte ja võib-olla ka selle huvi harrastusgrupi jaoks niinimetatud taidlusgrupi jaoks ei olegi aasta algus võib-olla selle tegevusaasta alguses tegelikult ju alustavad kõik meie taidlusrühmad, laulurühmad ja tantsurühmad ja kõik oma tööd septembris tavaliselt, sest suvi on mõnes mõttes niisugusele huvi harrastustegelasele hinge tõmbamise aeg või reisimise aeg ja, ja minu arust on jaanuarist niisugune aeg, kus jõutakse mingile niisugusele tasemele, kus võiks juba midagi valmis olla, mida võiks ka teisele Kuda ja näidata. Ja nüüd teie küsimuse teine pool, et kui palju neid inimesi on või neid gruppe tegelikult on Pärnu linnas tõenäoliselt üks niisugune huvitav eripära võrreldes teiste Eestimaa paikadega, et me eelmisel aastal alustasime teabe registrisse kandmist huvi- ja harrastusrühmade poolt, kes Pärnus tegutsevad, sest selle pika üleminekuaja jooksul, kus ma sellest nõu kogulikust süsteemist läksime nüüd uude iseseisvasse Eestisse oli üks suur tohuvapohu ja me siin ei teadnud ise ka, kui palju on niisuguseid seltse, Seltsinguid, huvigruppe ja harrastusgruppe. Ja on selle tulemusena on nüüd jõutud nii kaugele, et neid on kuskil juba üle 65-ni, et me järjest seda teaberegistrit, et ka täiendame. Ja kui eelmine aasta oli meie ülevaatusel üle 1000 inimese ja, ja ligi 45 grupp või siis seekord tõenäoliselt meie üleval Tartus on hoopis mitte ühel, vaid kahel päeval ja ma usun, et tuleb veel rohkem rahvast. Et kui me mõtleme 10 aastat tagasi, siis oli ju igas mingis valdkonnas, igas ametiühingu liinis, igas ettevõttes, asutuses või teab, kus olid vabariiklikud ja rajooni ülevaatused, aga nüüd enam üldse niisuguseid ei ole. Ja mis on kõige-kõige, huvitavam on see, et võib-olla tullakse mitte ainult sellepärast, et ennast näidata, vaid näha, mis naaber teeb, see on kuidagi eestlasele väga omane. Et teatakse, et tegutseb see grupp ja teine grupp ja juba sügisest on kuidagi uuritud, et ahaa, et nendel on hoopis uus juhendaja või nad hoopis teist stiili on alustanud või midagi uut ja, ja tõenäoliselt on siis see niisugune koht, kus vaadatakse ka natukene teineteist ja ja mõeldakse võib-olla heas mõttes, et ka mina võiksin ennast jälle uuendada ja midagi muud teha ja samas anda ütleme kõigile Pärnu linna niisugustele suvistele tegijatele väga hea koht, kus kuhu tulla ja, ja vaadata üle kõik see potentsiaalne isetegevuslaste vägi, et keda kuhu veel kutsuda ja sellepärast, et alati ei jõuta professionaalseid kunstnikke ja kultuuritegijaid siia kutsuda, see on väga kallis ja miks mitte meie taidlusrühmad on mõned väga, väga heal tasemel ja, ja nad sobivad suvisesse Pärnusse väga hästi. Kas mõiste rahvakunst teie pilgu läbi muutub ka aastatega, kas ta areneb mõiste? Ja miks, miks mitte sellepärast et minu arvates on see isetegemise rõõm kuidagi natuke teistmoodi, nagu ma ütlesin, et ta enam ei ole mingit sundust kuhugi ka tulla ega midagi teha, aga ma arvan, see on üks väljund, mis on nüüd vastuseisuks passiivsele kultuurile ja passiivsele olemisele. Sest me teame, et kui praegu väga, väga tugevalt on inimesed juba tugitooli istunud ja vaatavad kõik võimalik, kes seriaale televiisorist ja ma usun, et, et ka noored, kes käivad kõikvõimalikel kontsertidel siiski nad saavad mingi emotsiooni, aga nad on passiivsed kuulajad. Tõenäoliselt ei kao see niisugune rahvakultuur ja isetegemine mitte kuhugi, sest see annab teistsuguse emotsiooni ja ma arvan, et igatpidi taga kasvatab ja arendab inimest. Ma olen mõnikord mõelnud, et see on umbes sama, nagu me ütleme, täiskasvanute täiend, et need täiskasvanud inimene, kes võib-olla on natukene julgust puudu, esineda, kunagi olnud või üles astuda, ta saab oma kogemuse sellest samast isetegemisest ja kuskil ka võib-olla julgust juurde. Mõni aeg tagasi käisid paljud, nii noored kui vanemad inimesed rahvakunstirühmades osalema selle tõttu, et seda teed pidi, sai natukene odavamalt ja kergemini välismaal käia. Kas see on ka praegu mingi mõjutegur? Ja loomulikult, see on mõjutegur, sellepärast et, et ma arvan, et see on üks niisugune väljund. Ma nimetame seda, ütleme niimoodi, kas siis folklooriturism või kooriturism, mis on täiesti arenenud igal pool maailmas ja et meie inimene teatud aja natukene pidi pidurdama ja pidureid peal hoidma, et tema, tema reise ei ulatanud igale poole. See on tõenäoliselt nüüd niisuguse paisu tagant välja saamine ja meil on väga häid kontakte ja ma olen ise väga paljude rühmadega ja kooridega kaasa teinud niinimetatud niisugust folkloori ja kooriturismi. Ja see ei ole mitte ainult see, mida teie ütlesite, et odavam on kuhugi minna. See on oma seltskonnaga esiteks, teiseks on ta ikkagi mitte ainult passiivne turism, vaid see kaasab tõenäoliselt mingi festivali või mingi sõpruskonnaga, kes sama huviharrastusega tegelevad kokkusaamise. Ja see on teistmoodi emotsioon, kui ainult, et minna ja turistina ringi vaadata, sest sellega kaasnevad uued sõbrad, uued kogemused ja, ja mitte ainult tantsu või, või laulukogemused, vaid ka festivalide korraldamiskogemused ja nii palju ma tahaks jälle uuesti selle laulupeo juurde tagasi pöörduda, et et tõenäoliselt on siiski eesti rahvale andnud suurte laulu- ja tantsupidude korraldamine ka korralduskogemuse. Sest nii palju, kui on käidud ja nähtud väljapool Eestit suuri festivale noh, ütleme, et me oleme päris heal tasemel oma korralduse poole pealt, et ma arvan, et oleks meeldinud. Pigem May kultuurikeskusesse oodatud lauljat ja pillimeest ja tantsijate töid tegemisi vaatama nii kõikvõimalike ürituste korraldajad kui lihtsalt rahvakunsti vastu huvi tundvad inimesed. Pärnu linnavalitsuse kultuuri- ja spordiosakonna rahvakultuuritoimetaja alli põrgiga vestles Eesti Raadio Pärnu stuudiost Toomas šalda. Järgmisse helilõigu on meile Tartusse saatnud Hendrik lett. Reedel avati Eesti Rahva muuseumi näitusemajas selle aasta esimene uus näitus, märki sümbol minu vestluskaaslasteks on praegu näituse autorid teadur Sirje Pallo ja kunstnik Maarja Meeru. Palun lähemalt sellest näitusest ja miks märk kui sümbol. Selle näituse idee sündis meil eelmist näitust tehes. Inimese näitus oli pere märg kidest. Tekkisid mõningad küsimused, et mida need märgid võiksid tähendada. Ja nüüd me seda proovimegi lahendada. Ja kunstnik Maarja, teie maalisid need märgid. Ma olen, on kuus ja märke on palju, aga, aga kuus oleneb nagu välja valinud, et, et sellised algelemendid on nagu maalidena värvide järgi välja valitud, et värvmärgi juures on nagu nii-öelda kõige algsema iseloomu järgi või ma ei tea, näiteks võid olla vertikaal või kui selline mehelik sümbol või siis näiteks horisontaal on nagu rohkem naiselikke, siis kõik see, mis sinna juurde käib, et mis emotsioonid ja, ja selle järgi ka värv, iga maalane ise härg. Ja ka ma tahaksingi teada, et mis värvi Anmanimaal sinine, punane, kollane. Ta või täpp on näiteks kollane siis horisontaal on punane, sinna minu versiooni järgi ei tea, mõni, teine võib hoopis teistmoodi arvata, siis kõverjoon on rohelistes toonides. Spiraal on rohekassinine. On välja toodud eraldi need kuus nagu baaselementi, mille baasil võib joonistada kõiki struktuure. Näiteks on toodud horisontaal ja selle baasil võib joonistada näiteks viisnurka ütleb, et on vertikaalvertikaali baasil võib-olla spastika võib-olla kolmnurk, nelinurk, et iga märksis tähendab midagi vertikaal kolmnurkne ahi on toodud välja nüüd iga selle baaselemendi tähendus, mida siis maarjaon maalinud, värvidesse pannud ja siis need struktuurid ja nende struktuuride arengu kohta on toodud tekstid ja et tegelikult selle näituse läbiv idee on ikkagi anda taustteadmised nende elementide kujunemisest ja viia nad kokku Eestisse. Ja selleks me oleme kasutanud eesti hauaehteid, kus on väga ehedad need sümbolid peal. Seal on väga palju ja kõik märgid ei ole sümbolid, aga sümbolid tähendavad juba midagi enamat. Tähendab, sinna on salvestatud info, millest me võime aru saada ka praegu, kuigi see sümbol on kujunenud võib-olla 20000 aastat tagasi. Ta on traditsiooni jälgija ja viieni tooja peremärkide juures oli selline asi, et nad olid. Arvatakse, et teeme siis, lõikas peremärgi oma suva järgi, tekkiski, leiame, et kas sa ikka niimoodi oli, et tegelikult me elame ju mingis keskkonnas ja need märgid nii või teisiti naturikas kirikust või mustrite pealt üpris sarnased ja siis tekkiski probleem, et võib-olla see päris nii kriitiline ei ole, et igal asjal võib ikka oma tähendus olla. Milliseid märke või sümboleid on kõige rohkem levinud? Meie võtsime aluseks kõige lihtsamad sümbolid, ütleme, kolmnurk, nelinurk, vastika, viisnurk ja kas näiteks värvidel on ka mingi kindel tähendus? No on ikka, ütleme, et horisont Gaalan kui naiselik alge on punaste Arvi punasel taustal ja vertikaal kui siis nagu meeriksümbolseni jõu tarkuse jumaliku on sinine. Ei ole ju raske paralleele tõmmata, et tütarlasteriided on punased ja noormees tõsised. Lähete sellele näitusele ma eelkõige nooremaid inimesi ja muidugi huvilisi. Nüüd veel meie traditsiooniline rubriik, kontserdi kommentaar ja nagu ikka mikrofoni äss Ivalo Randalu. Alustan kahe teatega jäävad ära 20.-st 28. jaanuarini Otepäält tõrvani planeeritud Lauri Väinmaa klaveriõhtud. Põhjus ise on kaunis Lauristan saanud õnnelik papa. Õnnitleme teiseks Isama realistina mööda minna ka sellisest muusikavälisest teadaandmisest. Et Tallinna algkool ootab oma vilistlasi 31. jaanuaril kell seitse õhtul koolimajja, nii nagu igal aastal päeval kell kolm algavad kooli võimlas traditsioonilised spordivõistlused, võrk ja korvpall. Ja nüüd muusika juurde, mis tuleb uhke esimest korda. Eesti muusikaelus viiakse siin läbi Rahvusvaheline saksofonifestival nimetuseks saksomaania. Teisipäevast pühapäevani toimub Tallinnas tosin üritust, lisaks kontserdid veel ka Tartu laululaval, Pärnu Eliisabeti kirikus, Jõgeval. Kõiki kui pakkuda, läheks kirjuks, sestap vaid esinejatest paar sõna esinemispaikadeks. Metropolis on Estonia kontserdisaal, Fonkraalide korter, Mustpeade maja, Estonia talveaed, Niguliste ja raekoja saal. Kus, mis ja millal need ajalehtedest ja kuulete kultuuriteadetes. Festivale on unikaalne väärt küll külalistega ja muuseas näidatakse ka nelja Adolf saksi originaalinstrumenti. Küllap see äratab suurt tähelepanu, ärge siis pärast vastukajad praegu kahetsen ka, et see või teine kuulmata jäi. Piletite hinnad mahuvad reeglina 30 60 krooni vahele. Ja lühitutvustused teisipäeval Soomet. Kvartett Sepo Po koosneb saksofoni test ühe mehe käes vibrofonist bassist löökriistadest eesotsas. Kas saksofonist Jukka Peko ja vibrafonist Tsevery öösel üks debüteeris 1984, teine 1986, mil mehed porist ka esmakordselt kokku said ja jäidki. Praeguses koosseisus tegutsetakse neljakesi aastast 1996 nagu aimate on tegu džässimeestega ja džässmuusikaga. Saksofonikvarteti Asteema on Prantsusmaalt kuulus just klassikalise muusika suurepärast transkriptsioonidega mis ühtelugu lähevad nendega Euroopa ja Põhja-Ameerika festivalidel. Kõik neli meest lõpetasid Pariisi konservatooriumi 1986. aastal. Kiitusega on lihvinud end Inglismaal Kanadas. Kavas Endel Vivaldi, haid, Forsoti, püssi ja teised. Kolmapäev Petrošižnjouskas saks ja Alice Vaitkus orel Leedust. Kalleviin saks ruuneb prooberi orel Rootsist. Leedulased sama kava veel saatnud, kuid Višnia oskas on Euroopa nimi mänginud koos paljude kuulsustega lähtub leedu rahvamuusikast, selle tunnetus on osa tema muusikalisest identiteedist, ütleb ise, et kuuleb sellest son koltreini kõlasid. Seega ühendab rahvamuusika modernse džässi väljendusvahenditega. Rootslased vastuv ammutavad inspiratsiooni tuukellingtoni muusikast, eelkõige tema kirikukontsertidest, mida nüüd ka Tallinnas mängivad. Hilisõhtul toimub veel hookan, levini bluus, tšemm koos Vaigla, sibula ja rulliga. Neljapäeval mängib ERSO Arvo Volmeriga Raveli süüti balletist haneema Tubina teist sümfooniat, legendaarne Aarne ja Tambergi saksofoni kontserti solist on siin Villu Veski. Hilisõhtul taas kallis on aga Raivo Tafenau akustik funk. Reedel kuuleme Eestis saksofonimuusikat noorte interpreetide esituses. Neiksin Deblettidekson suust laviva lille Lauri Sepp ning nimetatud koos Sulev sommeriga veega kvartetina autorid Hillar Andrus Rannaääre, Eduard Tubin, Aare Kruusimäe ja Ester Mägi. Selge siis, et tegu on süvamuusikaga. Päeva teise kavas teevad taanlased, Ekholm saksid ja Jakob Veeber löökriistad marimba vibrafon. David saks koos Ralph staaliga toriidon suur nimi, kes musitseerinud koos ka puleesiga ning mänginud paljud Veriooteniševid Stock hausenit, nii nagu tema kolleeg Claude talanglelgi, kes aga kahjuks tulemata keerulised teised avangard testid on nüüdki kavas. Laupäeval esinevad Tallinnas Kammerorkester Virgo Veldi litsenta viid ja Tallinna saksofonikvartett kaastranskriptsioon originaalseid kosmovilt. Kagniitselt hobuselt ja Šveitsi Ühed, nimekamad heliloojad Frank Mart sinilt, Tõnu Kõrvits, sealt esitatakse uudisteos, mille sellele punkt pandud just nüüdsama hilisõhtul taas Cham, kusjuures Visnioskaselt ja Saarsalu seekord. Ja pühapäev suur lõpugala Rootsis saksofonikvarteti Habanera saksi kvartett pluss löökriistad ning esimest ja tõenäoliselt ainukest korda kuuemeheline festival oos taas bänd meilt sääservutrafena veskid. Viimane tähendab loomulikult hetke improvisatsiooni. Muide vokaalgrupiti äikese yks repertuaarile ja mõistagi on niisugusel muusikal oma kordumatut võlu, nagu festivali tervikuna. Seekordne kultuuriga saade ongi jõudnud lõpule, saate panid kokku Külli tülija Martin, veerand nädala pärast. Uued kultuuriuudised.