Tänases keskesaates kuuleme Aleksander Suumanni luuletusi autori esituses. Muusikaline kujundus on Silja Vahurit. Üks luulevõimalus mitte iialgi Minnagulisse piirduda, vaid keskväljakuga kõnelda võõraid keeli, kõnelda, koosolekut, õpetada rahvast elama, karta kodu, karta kudumist, eriti villaseid asju ja kolleegidega kakelda, mõistagi vaimselt. Teine luulevõimalus mitte iialgi minna agulis, keskväljakust, kõnelemata, kogeleda pleekinud keelt, koosolekutel nohiseda, häbeneda moejoont, karta rahvast hüljatusest, teha pühamu ja eraklusest amet. Mõistagi korraliku palgaga. Kolmas võimalus, aga ega mina pole Lucia. Pealegi luuletatakse hoopis võimaluseta. Ju ringi oli käinud sügisöö pool põiki üle õlatäheöö kuu külimitist siputanud kahu. Ei keegi toda taevamannat, see ja aitadesse ära ka ei mahu faktuurilt krudises kui tuhvlijahu ja polnud temal teist, ei toda maiku. Ta iseendast haihtus lõuna paiku, vait lohkudes võis näha veel mõnd laiku, kus loomi oli läinud läbi seal tumepruune jälgi näha võis, kui oleks kuumi süsi viidud sohu. Rändlinnud olid saanud oma nahu, nad ära lendasid maailma lõppu ei kuule neist nüüd kippu ega kõppu niikaua kuni välja põevad nohu. Veel vapralt Valendas raudrohu õigis, sest rauda nõnda külmalt või tahu maad vallutada oli püüdnud rahu. Ja hakkas kostma mere madal hääl, see tuli nagu tõrre põhjas, tüminal laas esiotsakaasajas ümin all, all orus vaikselt valjemini mäel üht lappi viisi väel, joo kuul jo väel, siis transsi läks ja aru kaota, soov piss puulehti tormiliselt maha loopis, neid pillutas ja siin säält kokku roopis. Nüüd laseb tantsu palja tuuleväel. On taevaraamat põhiliselt diis ja barellis üles tähendatud. Kui veelgi mõõt oleks vähendatud, kes lugeda küll suudaks, seda, siis on pealegi ju suhteliselt pime kuu kulunud ja visatud utiili vait, kiiluma on jäetud, tähelam. On leheküljed pikad, mitu miili neilt minu juurde nõuks on võtnud iili üks isepäine tegelaste kamp. Eellooks ei maksa rohkem aega viita, las igaüks neist ütleb oma nime ja lisab juurde Curry kuulum, viita Kell kurikuulus see, kel imeline. Mind hüütakse mustaks auguks. Sündisin suurest paugust, keda kiidetud ilmast ilma meenu koju ei hakka silma. Vastupidiselt valgusvoole, mõtted jooksevad sissepoole. Mul on rass, käe iseloom ehk küll pole iseloom, pigem pigi või nõgi jõgi. Tähekehasid, kogun, jõgin nende kuumamist kogu aeg joon kuni kaub iga värv ja toon. Mu nimi on valge laik mul puudub aru ja taip, olen valge paberi moodi, mis jäetud paberipoodi mu peal pole kirjatähti, lubjal pole taevatähti. Mind unustatud on maha, pole pandud, kõrva taha, on jäetud silmade vahele lausmerele, kodu lahele. Kui ükskord torkan silma oma ilusast nimest, jään ilma. Olen kääbus, käbarik, kehaagi, jääbarik teps ei talu, mina seda lausa kinganinadega kallatakse ninna. Aegeimaga aeg teeb tööd. Las veel kogun viha, vimma, kes saab kääbust keelata. Muide, pomm ei ole komm kaunis vastik neelata. Et mu tegu korda läheks. Passinud peale seda ööd parajasti kui käik, simman ehitud kamber. Otse keset tantsuhoogu, lasen end hiidtäheks. Tähtsaid tähepäid mu ümber langeb. Raadiotähena raadiosignaale ajast aega ma NUT maale morsevõtmega taun ja toksiin ühendust arukatega otsin. Paista nad vahetevahel mind kuulavad, teleskoobid mu peale suunavad ja mu kehagi läbi eetrina tähtsalt mõõdavad termomeetriga. Vangutavad siis päid ja parukaid, pagan võtaks neid arukaid, elava tulega juttu, vesta nad sõnakest ei oska. Mu nimi on päikesetuul ilus sõna kui laul, kui luul puhul maal ja puhul kuul, kuu mägedel, sinu suul kõrreke seljaluul, päikesepoolsel puul, puhun siin, kus sadam ja muul ja seal, kus üksikhuul liivaluidete, saksa huul mees ja muul puhun talvel ja äikesekuul sõtkuni jääl ja surun kanuud jäähuul ja karripuul on töllakil huul, ratsutan rohkem kui luul. Ma punanihe ja nihutaja üks jubedalt kibe kihutaja, mida kibedamini kihutan, seda punasemaks nihutan. Olen õudselt punase maias. Aga punaste kasvamo aias kuistab perra, käib keel. Olen pidevalt teel aina teel, visioon tähtede kiiluvees. Et silmist on must mu ees. Mind lõpp matuseks on hüütud ja kinni püüda Apeeritud. Kuid egas ma maga kogu aeg hoolega, omas sääre libistan üle maailma ääre. Äärnihkubedasi, teise sääre libistan üle maailma ääre. Lõputult lähen aga kosmos, kui kutsikast taga. Ei, ma suutnud taluda pimedust vakku ruumi enda teostamiseks luba. Tobe olnuks paluda. Võtsin vajaliku hoo ja põrutades paigas tuimituumi. Virutasin tühja ruumi, tuur Lemajja pöörlema, hõredaid spiraal, reaalselt kõveraid ja suuri, aga kuumi plasma pahmakaid. Las jahtuvad, kus jahtumist seal sooja paukumiseta ei ela. Ükski vaikne looja. Et. Oma nimega mu kõrvu lukku too tüüp ei lööks, löön tõuse, kaaned kokku. Ja mulje. Kõigevägevam on noor, kel elukogemusi veel, on vähe. Ka FL või kukulcan või toorkes huvitav ideelt keskuhke nähe. Siin sobiv oli meenutada mõnda, ei mingil juhul mõni hätt või moor miks vormiga ta muidu mängib nõnda. Ma luulekogu kokku seadsin just toa põrand oli käsikirju täis, kui kuulsin keegi ümber maja käimis. Ah, küllap tuul, mis tõusis südaööl. On isemoodi võlu sellel tööl, üks laul on hell ja ele, teine must ja kolmas lihtsalt nigel. Seitsmes hea Sul teha pole muud, kui Loe ja lao kõik sujuvasse järjekorda, sea käes korraga on vemmalvärss ja ood, üks loomult hunt ja teine rohkem voon, kui kõrvuti nad jätabki, ideed, vea ja valimikus toopis, viska lood, kus liiga napilt inimarmastust. Sest muidu mida arvatakse sust, las läbib teost üks suur humaanne joon. Nii paksenes praak, luuletuste virn, kus mõnelegi pandud paras pirn ja riivatud on väärikust ja au. Mis mõisteid meie välja küll ei au, k trükitavaid kogus, paras kirm. Ja ümber tuli teha see ja too. Nüüd oleks nagu tõugatud pöörus ja vingus ukse hing ja naksus. Kui aga valjult lausuti, no no mu selja taga peale tuli hirm. See oli tema paharet, viuu paunnahkne õlal, pihus, rännusau prilljante sõrmis kaelas mitu keed, kui oleks äsja kuskilt äsanud need maa põlvitasin, seisis mu kolleeg suurima maanteeröövel ja poeet viou, paaret, poolviltu peas, piss, toda vööl siitkandi sepa, Taulist, juhi tahu ja seljas jakk, mis puhvitud ja uus koos Naarits, aga jalas siit retuuse ja poose kotad 46. Tõepoolest, tema lakekrants, viu, too vaga põld ja võllaroog viu, kes hüljanud on vanglakauget, bow. Ei võta teda, sajandid ei nöör ja poisilt jooma, paistetus ei kao. Ma kogelesin vaid Munseni. Ristseliti uks tema taga jäi siis õhuakna kaada lahti, lõi pilk jäine, isepäine irve suul. Toas sündis südaöine tõmbetuul, kõik lehed lendu tõusid krabinal. Mu külaline naeris laginal taas segamini läks mu laul ja luul. Olen halastamatuses olen alguses, kusagil kaugel on kabinetid kaunis valguses köitvaid köiteid ja muusikat põrandast laeni üks paina ja käseb ja sunnib, kaeva paeni. Sa leiad jäikust ja jäisust ja seegi see on märk, et sa leiad jäljed ja teegi küsitle kivi ja savi muud ära teegi. Muud ei tohigi teha. Sa leiad jäljed ja teegi halastus ja lõpu, kus jätku pikka meelt. Uskuda inimesse ikka veel hingehinna ees dast kõnelda, kaunis valguses. Olen halastamatuses, olen alguses. Oma luuletusi luges Aleksander Suumann.