Kas tulevikus keegi usub mind, kui värsid sinu voorustega täita teab taevasesse haua sammas sind veel sinu pooles iluskeeneita? Kui pildi anda, võiks mu luulelugu suppalgest järsu silmist veetvaist. Sel Aulik luiskab, ütleks tulev sugu küll, kiidab taevalikuks nägu maist. Ning pelgates, kui rauk lobasuud mu koltunud poognat öeldaks kergemeelselt. Poeet on hoogu sattunud või muud. Ja muiste kirjutati Kaulingeelselt. Enton su laps siis elavate seas sa elad temas ning mu värsireas. Nii nagu lained ulgumerelt Grande Mess tõttab mööda tunni kannult tund et rutem järgmisele aset anda. Neid tõukab igaviku ajas. Noorkuu on kahvatu ja hõbevalge. Ta kasvab temast küpset kumav kuld. Kuid kõver vari peidab helkija palge. Aeg särada ei lase taevatuld. Aeg lõikab noorusele märgid laupa ja ilunäole näotuidjooni veab tahnevikaties järgukaupa. Kõik kingid loodus loovutama peab. Ühte aia julmad käed ei küüni niitma. Mu lauljat. Kestma Jasu Ilmlust kiitma. Kui pronksi keevi maad ja merd võib neil ta hukk saatuse poolt seatud minutil. Mismoodi kaduvuse raevu keelda küll suudaks ilu väet hinnangul oli kui surmatoovas piiramises püsiks meelõhnalise suvetuules õud. Kui kaljurahnud muudab Kivirähiks raudväravat bet põrmuks ajajõud? Valus mõelda. Aja küüsist, päästa ta enda kallis vara puuduprogramm. Kes on kes aega käsiks ilu säästa? Kes ütleks peatavamatuteks samm? Ei keegi. Üksnes tindikiri tume võib säilitada armsa helge jume. Tuss Kondway. Nüüd surm kutsuks küll, sest näen, et teeneid tasub kerjasse. Ja kerglus, kõnnid, uhked rõivad üldis. Jätka ruudusel on valevandeplekk. Ja kuldav kiitus häbiväärselt poeet ja neitsi voorusest on tehtud hakk. Ja lollus, arus targemaks, loeb. Ja laitmatus on põlatum, kui patt. Ja kunstikidakeelseks muudab võim. Ja jõul on kaelas jõuetuse, vang. Ja ausust. Rumaluseks hüüab sõim. Ja hea On kurja kütkes orjapang. Mutusconcray mind surm võiks ära viia. Kuid siis armsam, üksinda jääks siia. Säära kurda kui mind karma Restvipsin, kus ei võeta lunaraha. Mind leiad uuesti neist ridadest, mis mälestuseks sulle jätan maha. Mu luulest köik, sa leiad taas ja taas, mis minus kuulus sinule kavanen. Kui ihu kõduneb keres, kes maas jääb sinuga mu vaim, muu osa, parim, mu surnud ihu, anna vaid vaenlase vait elussadestis, mis põhja vajub. Kui põrmuks teeb ta kelmipussi, löök, siis on ta väärted. Mälestustast hajub. Sa kaotad üksnes kesta. Kallis sisu jääb sulle. Seda surm su käest ei kisu. Ning summu laululike sama Too. Miks vähemuutlikud on värsis mõtted? Kas leida sekka mõni uudne joon või mõned võldad võõrutlusega võtet? Miks kirjutades mõtte aina käib mul tuntud rüüs ja uuele on pime. Nii et mu laulus iga sõna näib peaaegu nimetavalt sinu nime. Mu armsam luule ainult sulle loon. Üks päinis sinust heliseb mu luule neidsamu kinke üha kingiks toon ning vastseid sõnu keegi mult ei kuule. Sest armu lauleid, kulu armunud suust. Ka iidne päike. Iga päev on uus. Kui pead mind hülgama siis hülga praegu sest praegu käib maailmaga mul ringid. Löö parem saatusega ühteaegu, kui vints hiljem ahastusse viidud. Valu järelväes tule, kui nüüdne mure enam mind ei söö. Et kurblik vihmasele hommikule ei annaks aset tuuleving. Ning hoobiks ära viimast hetke valva kui väiksest muredest. Ma olen nõrk vaid hüljates mind kohe nõnda salva, et teaksin, pole miski muu nii mõrk. Sest hingele, kes sinuga kaotus talus ei tundu ükski valu enam palus. Et murda suudaks truud armulintute, kestavad väed, arm poleks sarm, kui muutus teda muudaks või purustaksid purustaja käed? Ah ei, ta püsib nagu taevalael nood kinnismärgid, mida torm ei väära. Ta on kui laevu suunav põhja naer ja tema väärtust kõrgusmõõt ei määra. Arm pole aianal. Ehk roosi suud külla ja kaarja sirmi ees on ohus. Ei muuda armutunnid ega kuud. Ta kestab, kuni saabub viimne kohus. Kui see on vale siis on vale seegi, et luuletam. Või armastab meist keegi. On parem olla halb kui halvaks peetud ning kergem teada ennast eksivad. Kui saada teiste kohtu ette veetud süüks näitlik, alles sündimata patt ja teiste sohi pilgud. Mind ei aita. Mul liiga kuum on veere mänglev uhk mis hästi mõeldud, mul võib kurjaks laita mis tahes mitmekordselt kurjem nukk. Ei, olen, mis ma olen. Nende reeglid ei kõlba minu süüde mõõdupuuks. Kuis jääksid roiskunud mõttekõverpeeglid Mussirgust kujutades loomutruuks? Nad peavad küllap üldist pahet silmas et kõik on pahelised siin maailmas. Sind armastades olen valet vandunud. Sina kannad kahekordsed süüt kord pühad tõotust, murdes mulle andunud. Mind pettes reetjaks uuesti sait nüüd. Emmthns mul õigus, etteheitlik sulle, Celsüükson vandemurdmisi vaid kaks. 20 korda käema pistsin tulle. Sain paljukordselt vale vandujaks sest kinnitasin vandega suurt ruudus suh headust, armastust Su kindlat meilt ei lasknud silmi näha ühtki puudust. Ning tõtt ei lasknud tunnistada keelt. Su õndsust kinnitavat vannet andes. Jäin süüdi jõle Dainimas vanema.