Kuhu murdus kildudeks see päev? Tänase õhtutunni viibime Juhan Sütiste luule vallas. Meie klassiku luuleraamat tõesti on oma nägemuse oma läbilõike teinud Karl Ader. Mõttetmated kummalised mõtted, päevad läbi kihutavad sind. Päikeses nad nooruslikult, nõtked. Mehine on nende tormav hing. Õhtul saabuvad nad pikas rivis sinna, kuhu paned oma käe. Nad on rasked nagu hauakivid. Ükski nendest kergemaks ei jää. Nelja tuulde nendes Alkuajad. Sind ei aita, manitsus ei. Kärk. Une eel on kõikway süüdistajad igaühe järel küsimärk. Millega sa täna väärid puhkust, kuhu murdus kildudeks päev. Miks su mõttesule otsas luhtus? Milleks sulle antud mehe käed? Miks on rõõmu juba nukrus piirab? Sõnadesse sigineb Assap. Miksu süda kohtlaselt on siiras tasku, aga gaasin. Tühi laud, jaga. Kuhu aastatega. Ühes kadus sinu noorus unelmate lend kuhu rauges mõeldud äikse sadu. Milleks vaid alla peidad end. Tulid ellu rõõmsast metsasalust. 1000 tungi pakitseb su peos. Nüüd on rinnas ainult salavalud teiste tiha jätad oma teod. Mullas ammu puhkab sinu isa Häsi taga vend jäänurnile, õed. Ema eluga veel võitleb visalt, aga vett on kandnud sinus õel. Süüdlasena seda ründu kuuled süüdlasena pimedusse kaed, aastuseks surud padja suule. Mustad varjud krõbisevad laes. Suled silmad siis käib, järgis ala nägemuslik, mõttekillavoor piiraksinud, kui vähegi viima valang, nende alatine ringi jooks. Kõik nad läbi, enesejuhid sauale Ühe vaikselt tiksub kell. Aibub karvus küsimuste tuhin. Siis, kui aknal kumab koiduhelk. Ma tulin rannale mu juurde, lained mu manu, lained veeresid, rind kandis tuut ning irdus maine jäi ainult luul ja verre siis. On vahel nukrus kummaline ja üksin, tule hääletus. Kui tuli kahju, kumaamine, jääb kiirgamise mälestus. Eks hoia kõikjal arglik valu, kui rindon armus ennatu. Tuik. Südames ja rutt on jalus. Ma tahaks joosta lennata. Ja laine kannab puhast vahtu ei valget puhast veatut. Kuid igatsusi. Justkui suvi juures mõtte peatub. Mändidele valab punast ja põleb valge rannaliiv. Nii. Üks küsi, hinges, kordab. Kuna aeg sinu juurde kannab siit. Maa merelaineid olen kandnud neid olen kandnud veres maa kõik lainetega kaasa andnud kõik jäänud tuule veereta. Ja kui mu tee kord enam nõuaks, las vooge kaleebeeesse ma kõik ära anda jõuaks jääks siiski armu üha tee. Nii tulin rannale mu juurde, lained, omano, lained veeresid, Ring kandis tuul ja irdus, maine jäi ainuld luuljaabeeerre, siis. Tuli koputas ukse pääle, kerjusnaine süles, väike laps. Palus abi alandlikul häälel. Tühi oli minu toidukapp. Leidsin siiski taskust viimse raha. Ukse vahelt ulatasin käe. Ema nuttis. Laps kahes naerdes taha. Pruuni sõlmiga, kui kevadpäev. Sime selge, rõõmus lapse nägu kerjamises algas oma teed. Sinna ühtki joont, meie elu rägu polnud põletada suutnud veel. Läks ja koputas ta jälle aralt vastu sama vaese naabri Hust. Kandis süles oma naervate võõra armust püsise luusk. Kuulsin trepil kaugenevaid samme. Kuulsin lapsee puhast naeruhäält. Minu hingerahu kadus kambris koputus, sel kauagamas pääs. Otsekui puhanud jõuga taevas on tänad usaseks löönud. Maas tuule, Sven hõõrub lõuga. Hange on kadunud, värav. Tuisk kihisev läbi öö. Ega julgemaks, julgemaks paisub nurmedel tuisklev Valendav tuhk. Pole rahu, pole pelgukski vaikust. Holvi all neelap ning uitleb nääriku heitlev puhktuul, nagu puhastaks vaipa jahust ja rasket otse su nina all. Lumepilv veeerreldes ründab aite. Nüüd juba raputab kaske, nüüd juba oigab tall. Korraga Veerlevad aias nurmkana täpid, abitus reas. Süda ei jäta sind mõnusalt majja, müts varnast ja randmele käpik, tuisk, väljesugejad. Vaiksema hange varju, kollaseid teri, raputad teost. Ja eemaltsis jälgid, kui harjub. Inimesest Beljutet, veri. Veri, mis ühte meid seob? Liig palju siirameelset on ja palju vaesust nägi silm. Sest tühi kõmin, tõusis kanne ja tõelisus murdus. Sild. Mul oli külm ja oli palav. Mind köitis Harr karm ja paelust Arm. Mu südamest sai lendav kala ning kehast ainult ajavorm. Siis kevadpäike päevi kuldas ja nägemusi stercas vaim. Ma võtsin pihku tüki mulda inimeseks jälle sahil. Ja kui oled kuulatant vaadelnud, oled tundnud. Oled enese teisikuga jätmatult aadelnud. Kui kitsas on käes, kui rasked on tunnid? Kui oled hulkudes, käin trahu saama, Ta oled jooksnud ja ringi, eks lend oled murd. Oled väsinud. Siis tuled taas koju. Siit otsides varju. On koristatud laud kohendit, raamatut, mis jäid sinu meeli sõgedusessegi. Siis tunneta sardunult. Ärguvad sarno. Ema suhellikute armusin maises olemises ei kustuta keegi. Ilmaski tühjenese ei kunagi heldus, otsese silmist. Ja kuigi ma sind oma valu meelesära, oleks igavest needint see siiski siiski pähe, et mul siluks. Kui väsinuna asu manu, tulen hing hellaks puret, elu vintsutustest. Ja silmad, mis valvan töid, sulgemata ju tühjad oma õnne unistusist. Sest paremad päevad jäid sulle kõik tulemata. Subalgeid sageli mõru, muherattai õhtule loetay. Kuid muutmatu on sinu arm, sinu hool. Sul lapsena eneses tootasin manda leiba millest meil ikka oli puudus. Kõik. Kõik kiskus teisiti. Kõik kõrvale suundus. Ja ainult alu on sulle su lapsed toonud. Kõneleja kõneleja, ema on nii. Jälle kuulatasid. Lihtsalt suri mu isa väga, lihtsalt viimse tunnini saagisiaviilis, kui surm juba kannul hiilis ja korraga raputas pihta. Siis enese koreda käega ta võttis määrdunud põlle lõplikult eest ja järgi jäänud väega sängi, sirutas põlved ning töömehe kõverdunud turja. Nii läks tema kõikide teed. Ema nuuksudes häbistas surma. Väljaõega viisime voodi, tuba kõledaks, tühjaks jäi. Kirst koju, kui toodi kell seinal oli maha käinud. Oma õnne ta mitmete otsis sind õhku, kasvasid juured. Tema järgi jäänud rahakotist, mis ikka oli kulunud ning kõhnema, leidis ühe Eesti vabariigi krooni. Ja sellegi juures oli tubaka lõhn. Lihtsalt ja kergelt ta koolis. Iid risti on kulunud kuuel, need murenenud käed. Tagasi näen. Polnud kunagi rõivata luued. Liiga ruttu, kõik libises mööda. Mul palju oli küsida temalt, mida vaikides koguta tööga vabical eal. Nüüd vastust võib kõigile andavaid ema. Ning endast ei rääkida palju. Kuid mida? Ma ei tea. Isa puhkab küünalde varjus. Väljas märtsikuu keerutab tuisku nagu vaikust Me kambris vihkaks. Lihtsalt väga lihtsalt. Und endiselt aknale puistab? Ma üksi, jäädes pikil talveöödel, nüüd tunnen nagu aja ebasõprust. Mind sunnib mitmekordse jõuga tööle üks paisuv aimus oma kurvast lõpust. Mu elu on, kui tühi, praegust läbi löövad vihmahood ja tuuled. Pole parandada mingit vara, kui langeb muld mu silmi, leia suhule. Õnn tummad murredmata ainult ühe ning vabaneda oma eluvõlast. AEG püsimatult lendab musta Ühe sulg kiirusta ja elavaks sõna. Ma olen püüdnud sõbrustada Moajalikust põrmust järgi jäävad veel mõned read ning mälestuste kuumi. Ja sina valgepäine, kes sa magad, kui laps, nii ime rahulikus unes. Kõik oma rõõmud oled mulle jaganud ning omaks tunnistanud. Minu mured. Sa kiirgat mulle nagu puhast valgust. Sun ajal olen seni püsti seisnud. Ma olen otsinud elus kõige algust su läheduses, olen rahu leidnud. Kui tuleb tund. Mind kutsutakse ära ja sõber kinni, kruvib laudse kaane. Kuid sina endiselt, kui päike sära. Igavikus jälle kokku saame. Mu arm, mind võlub kõrge metsamüha mindu, õlu, puhkelt kiikuv männikroon. Mind võlub kõik missarhas vaikne püha. Kõik, millel vaba sirgus lõhn ja too on. Mind võlub samblaroheline valgus Kuldrusket sisaliku soojendav känd. Mind võlub päiksekild su juustes algus. Ja õitel hõljuv liblikate ränd. Maailm nüüd elab, kaob minu meelist kõik, millest hooti kurku kippus nutt. Su palav käsi saadab mind kui teelist, kuid eelist, keda kutsub elu rutt. Kes vaikusele oma laulud annad ja vabaduse vannet hõlmas, kannab. Sügisöödel sinendavail siis, kui särab all haneparved Kisendavad kõrgel taeva all. Nukraks Endeksilist tunnile erutatud hõik pilguks seisatama sunnib tiivuline sõit. Asjatumalt mõõdab kõrguste hääli jälgiv päe läbiraagunud puude võrgu. Vaid silma jääb. Koogi poselt kadunud siiras naeruvine lohk. Sul on tunne, nagu piiraks rooma jälle oht. Nägin matust, punast matust, polnud pastorite kella kõla polnud surnuvankri musta katust seltsimeeste kuuest õlast kirstu kanda küllalt, jätkus. Poja järgi. Kirstu järgi kõndis ema ainult mustas rättis kuivatades silmi märgi, tõstes kivil Tuudisevat jalga. Tardunud pilgu maha jättis uudishimuliste seal. Kuulsin sõnu, julmi, sõnu oma võikalt naabrilt, selja tagant. Vaat kus koer agandakse õlul. Ässitaja sinna ääres süda eetileti jagas. Saadi jaole. Karstimaa üleeile. Kuuli kihutas veel säärde, politseile. Raite viskama peaks aia taha. Nagu võõras päris võõras olin maha võtnud mütsi, selle põrmu. Selle ema pärast. Eri südamesse õõnes olin üksi päris üksi kevadises tänav käras. Leinamarsi nukramarsihelidele käidi vaikselt järgi. Polnud papi kõrval patust leinarongis ära märgit. Seltsimeeste käsi varsist Saipaganda küllalt jätkus. Ja sest jätkus. Haakristi raskusrõõmud leinaks, muljus, tumm nutt käib läbi varemete Räo. Kõik noor ning haljas elumeelne uljus sai ühe ööga pähe rauga näha. Karm tõsidus, alanduste lisa, loovsädeme viib tuulde juba eos. Õhu reostab preisi Carregisa trumm, ars vale, millel katkenud seos. Võiks naerda, kallis, kui me ümber eksleb, ränk sügisilm ja sõna kõngub suul, võiks naerda, kuidas viimses kaebus eksleb. Ta väsib valla pidemetu luul. Kuid diad, mu arm, et seda musta häbivaim suudab võita ainult mõõga läbi. Parapikne taevas valla nõrgub näoke. Üles musta pilve alla tõused lõoke, tiivad hargu soojas sajus. Virvendad kui täpp. Toona laitis luulesildil sinu laulu Lail. Mulle nüüd, kui piibli pildil olete üha vaim. Saulatena raskes rõhus ähi päiksesõnn. Kesa lind. Sind hoiab õhus vabaduse õnn. Juba vajub pilve taha Ko ja tulelõõm. Segamatult kõlab maha puhas laulurõõm. Nüüd on ülal vikerkaarevärviline kail. Sellel virvendab mu aare, kilkab pall. Äike jälgib minu käike. Murtud tasakaal. Laulasina laulik Väike-Dumal kodumaal. Siin sa oled siinse hõikad, nobe rukkirääk. Astun sammu, kaod ning põikad selja taga vaikust, lõikad. Juba lapsena, kui müüdis sinu kutsu rääk rukkimüüris, õhtul hüüdis. Kõrv vaid lumma, kõrrest püüdis. Lemmdee ööl, kui muutus vaikselt sosinaks rääk. Ristik, lõhnas mesi vaikselt. Saatsid metsa mitme paikselt. Jääksin uljalt taskustina kaenlas, püssitääk kaitsekraavid, aga sina laulsid läbi udulina. Nüüd on vaikus. Nüüd on valu meie ülejääk. Liigume kui ummisjalu kostab kargeld läbi talu. Kui stepi tuulme ümber ala nutab, öötaevas kiirgab uinuda, ei saa, siis mõte teie embusesse ruttab. Mu hellik ema. Nad mõlemad jäid tuleliini taha, kui tõi meid siia sünge sõjasõit. Mu süda kumbagi ei mata maha. Meid ühendab kord jälle uhke võit. On kodumaa kui oma sünnitaja kannatuste kandja meie teel. Ja Eva nagu maapind läbi aja on põlvest põlve käinud meie eelmeid lapsi läbi õnne, elu, mure, tuul kisub nagu kisub lainerraa. Kuid üks kitarr, tee tugevust ei pure. Mu hellik ema ja mu kodumaa. Hetke tahaksin veel sõnatumalt kohkunud kodu seista sinu ees. Veelgi kõma põhk ja tulekuma punetavad sinu öös ja vees. Liiga raskelt Aegmeid näkku rabanud. Liiga karm on olnud õppetund. Meeled tulist tuuma veel ei taba silmist alles peletame und. Kolmat korda meist on üle astunud raskel sammul murdev sõjaõud. Aga küüned, kiskjad lõi vastu kodupinnast võrsunud elujõud. Nüüd me teame, ilma surmajõuta tõusev elu püsida ei saa. Selleks tahan laulus kaasa tõusta, sinuga, uhke kodumaa. Tulen siis, kui vaikimise valu kaob suult ja kaob südamest. Tulen jälle kaasa, mehe jalul. Tulen, sõbrad siis, kui murdub kest. Virgu uueks tõusuks rahva süda tõuse visata suses hingestu. Teotahe olgu meile püha kesku liikmess, pühide pingutus. Kangelase meeli, kodu vajab uude ilma, otsib käsiust. Ärgu tulgu meie rammu, alang ärgu tulgu meelte väsimus. Saagu rõõmuks rõhk ja südamlikus uue põlve võimsaks sirgudes. Meie sünniraja vaesus rikkus tõusku sõnuks Uuess kiirguses. Mehe jõudu nõuab raudne sajand. Nõuab julget elu ründamist. See, kes laulda suudab. Sellel ajal laulab rahvavastsed sündimist. Kõnnu kõrvu võimsad löögid kõlanud. Kuidas meri Peipsi vahutas? Sellest said mu õpetuse sõnad pärit nende meelerahutus. Nüüd tean, et sinus iialgi murdus uhkus alanduseks mure ees. Et sinu puhas Laupiganna kurduga siis, kui ahastus on südames. Et sinu rõõm ei närvu musta sohuset jõuetult ei longu, haprad käed. Et nagu kaste särada kõrges rohus sa tõusvat koitu enne mind ju näed. Et läheneva sügise õhtutuules, kui koomale ju tõmbub eluring lint, kirgastapsu, valgust, kumav hing. Ja sulle armas ausen oma luules. Tulla võib õnne, lõplik puhkus. Siin elab edasi su põhjamaine uhkus. Kersti Merilaas meenutab Sütistet luuletaja kolmandal surma-aastapäeval 10. veebruaril 1948 Laula ja hõiska lookene, väike kevadelaulik laotuse lind. Taevas on selge, möödas on äike. Kurbuse kütkes avaneb rind. Vaenlane laastasime õitse võid, linnu osaks sai rahvale teotus ja piin. Tummakseima ainult taevased linnud vabalt said laulda ja lennata siin. Ei olnud lõoke päikesest puudu. Endiselt puhkes kevade õis kuid läbi vanglatrellide ruudulaulik Su lendu jälgida võis. Kõlab su laul üle tuulise ranna kõrgele, kaod samu pilkude eest täis, mina laulikut südames kannan hõitluses varrisent lahingumeest. Karl Ader luges meile Juhan Sütiste luulet. Viimane pala saates oli Kersti Merilaasi pühendussetistele katkendit. Sibeliuse neljandast sümfooniast valis saatesse Jaak Luts.