Mõtisklen täna veidi Eesti filmide üle on ju filmiaasta ning peetud või käimas mitu küsitlust eesti filmikunstis aasta parimate asjus. Teatavasti andsid kriitikud mullu esikoha Veiko Õunpuu sügisballile. Järgnesid Kaljo Kiisa Hullumeelsus, Arvo Kruusement, vaade Grigori Kromanov, vee viimne reliikvia ja BDSM ideaalmaastik, kui mainida vaid esiviit. Eesti Päevalehe äsja lõppenud rahvaküsitluses võitis viimne reliikvia jäätisest kevade hoopiski telefilmina tuntud Sulev Nõmmiku. Siin me oleme. Helle Karise nukitsamees ja taaskord Sulev Nõmmiku mehed ei nuta. Ning Eesti film 100 raames Postimehe kaudu levitatav küsitlus laiemale ringile on alles käimas. Viimastel andmetel on enne teist vooru juhtimas kevade teisel kohal viimne reliikvia ning järgnevad siin me oleme, mehed ei nuta nimed marmortahvlil. Mida saab nende andmete põhjal ka Eesti filmi ja Eesti inimeste maitse kohta üldistada loomulikult seda, mida mitmed kommentaarid autojuhid on juba täheldanud. Et Eesti filmi kuldaeg paistab ikkagi jäävad 60.-te lõpu ja ka veidi 70.-tesse ning et 21. sajandi filmid pole ehk siis loodetavasti veel jõudnud ei kriitikutega vaatajate südamesse, kui mõned üksikud erandid jahvata. Ent samavõrd või veelgi enam hakkab silma, kuidas suur osa nendest nimekirjade tippudes kattuvatest filmidest on tehtud kirjandusteose alusel. Lisaks mitmetele juba mainitud, teletasub ju ära mainida ka Nipernaadi või, või miks mitte kasu süda. Ja samas võib täheldada, et kõikide küsitluste pealt kokku ehk menukaima filmid kevade ja viimne reliikvia on üsnagi sarnased selles mõttes, et mõlemad on vähendatud 69. aastal ent põhinevad ju eelmise sajandivahetuse kirjandusteostel. 20. sajandi esimesse hoolde jäävad tippfilme inspireerinud kirjandusteostest aga ju veel ka nukitsamees Nipernaadi nimed marmortahvlil sajandi teisest poolest tõusevad esile nii Smuuli, Muhu monoloogid, Mins, filmi siin me oleme kui Mati Undi sügisball, ent ikkagi võib tuvastada seda teatavat ajavahet, suure hulga ja Eesti rahva hinge läinud filmide ning nende aluseks olnud kirjandusteoste vahel ja võime tuua näiteid nagu põrgupõhja uus vana pagan ja tuntud telelavastused Vilde tabamata ime ja sisu hänna ainetel. Tehti ju 2006. aastal ka kuus lühifilmi tabamata imeainetel ent need suhestusid algmaterjaliga üsna lõdvalt ja tõtt-öelda ei suutnud toda varasemat vastuste inimeste mälust kustutada ega ka seda telelavastust ilmsesti ületada. Siiski hakkab tänasest filmikunstis silma, kuivõrd vähe julgetakse seda varasemat ilmset edumudelit jätkata koju, et vähe filme sünnib eesti kirjanduse tipp teostajad ainetel, olgu selleks aineseks siis kirjandusklassikaks saanud teosed või viimasel ajal ajal tähelepanu äratanud raamatut ning kuivõrd vähe ikkagi julgetakse kava kindlamalt mitte teatava kinematograafilise nalja vormis ümber mängida mitmeid varasemaid teetähiseid. Kui meil hakatakse mõnda varasemat teemat uuesti üles võtma, siis ennekõike sketšid Ena või naljana. Aga kui me mõtleme selle peale, kui mitu korda on näiteks britid ümber vaadanud Sherlock Holmsi lugusid kuidas kasvõi hiljuti telekas ekraanidele jõudnud versioon toob Sherlock Holmsi tegevuse ühelt poolt tänapäeva ja teiselt poolt veab selle väga ohtliku käigu väga efektselt ja veenvalt välja, siis tekib küsimus, miks Eesti filmitegijad ei ole kasvõi enese proovile panekuks või tehniliste oskuste näitamiseks või miks mitte siiski ka kunstilise tulemuse saavutamiseks püüdnud Kevadet või viimset reliikviad täiesti tõsimeelselt kaasajastada. Aga mine tea, äkki õnnestubki. Pigem vist siiski tasuks kinotegijatele südamele panna, et lugege head eesti kirjandust, lugege head väliskirjandust ning ärge peljake ka lugusid, mida on jutustatud sajand või mitugi tagasi. Eesti filmi edulugu on olnud nende 100 aasta jooksul tihedalt kirjandusega seotud. Ja ehk tõesti, ainult viimase kümnendi või tosinkond aasta jooksul on see side mõnevõrra lõdvenenud. Ja eks sellel ole ka omad teatavad tulemused, head filmi tegijad. Häid lugusid, häid tekste on ümberringi kogunenud, nii küll aga et ei ole küll põhjust haarata mingisuguste justkui spetsialistide kiiruga konstrueeritud nikerbist järele. Kasutage seda õigeti tõeliste kunsti küpset materjale.