Meie riigimehed rääkisid vabariigi sünnipäeval taas palju vabadusest, mis oleks nagu eile alles kättevõidetud. Vabadus on mõistagi igavesti vägev asi. Nii vägev, et head definitsiooni selle kohta lausa raske leida ja pahatihti tulebki selle vabaduse parim omadus alles välja siis, kui teda enam ei ole. Mõneti võiks seda võrrelda näiteks hingamisega. Vaba inimene ei pea endale ega teistele ühte lugu teadvustama, et ta on vabavaid kasutama oma vabadust endale meelepäraste asjade tegemiseks. Nendesamade loo alul mainitud riigimeeste juttude kaudu Saimule näiteks korduvalt selgeks, et Eesti on Noor-Eesti, on vaba, Eesti on iseseisev ja Eesti püsib. Ma ei ole selles kordagi kahtlema hakanud ja ma ei taha siin tegelikult ka kuidagi Riigimehi sarjama hakata liigse vabadusest kõnelemise pärast. Aga vahetevahel ootaks kodumaistelt poliitiliselt retoorikat ka mõningast visiooni seoses selle vabadusega. Seda enam, et muistse vabadusvõitluse ja vabadussõjaga seotud vabaduse retoorika oli kasutusel juba enne teist maailmasõda ja ega siiski seitsele visiooniga palju parem polnud. Sirvisin hiljuti August Annisti kirjutiste kogumikku Gustav muuhulgas aastal 1928 leidis, et meie rahvuslikuks pea tunnuseks on, et Eesti rahvas on väike, noor ja nõrk. See kõla mõistagi alati kõige paremini, aga konteksti asetatuna oli tal ilmselt võimatu muule järeldusele jõudagi. Selsamal 1928. aastal leidis siis annist, et Rahvuskultuuri all kipume me mõistma eelkõige muistset vabadusvõitlust ja rahvaluulet. Aga rahvakultuuri ideestik, mis asi see on, miks me seda vajame, mis sellega veel teha saab? See on tegelikult jäänud täiesti välja töötlemata ja rahvale selgelt teadvustamata. Ja asjaga pole piisavalt tegelenud, ilmselt ei intelligentsiga riigimehed. Toona olid õnnisti silmis süüdi ilmselt ka olud. Eesti rahvusromantismi jõudis tema käsitluses haripunkti ajal mil rahvusideed olid end mujal Euroopas juba ammendanud ja kandvaks olid saanud ideed kõike määravast majandusest mille arengusse paljude arvates rahvuskultuuril suurt midagi panustada ei olnud. Nii viisatigi Eestis välja arenemata rahvuskultuuri ideed kiiresti üle parda ja inimesed otsustasid end hakata pigem üles töötama ja elujärge parandama. Kuni selleni välja, et tuli lausa ettepanekuid hakata sakslasteks, kuna nii tuleb odavam või hoopis venelasteks kuule nii olevat mugavam. Täpsustuseks tuleb küll lisada, et kuigi neid asju kirjutas Annist aastal 1928 käib tema jutt eelkõige 19. sajandi lõpu kohta. Niisiis Annist järgi sündiski Eesti idee juba 19. sajandi majanduskasvule orienteeritud ahnuse tingimustes mitte rahvusromantikast nagu paljudel teistel Euroopa riikidel umbes pool sajandit varem. Ja see on jätnud jälje sellele, et mismoodi me oma riiki ja sellega seotud vaadetesse suhtume. Natuke tuttavalt kõlab, eks ole. Muuseas, veel sealsamas leiab Annistet eestlaste seas, et seal üldse midagi juhtuma hakkaks, tulebki neid sakslased venelased hirmutada, sest vastasel juhul inimesed lihtsalt ei usu endasse. Ja et vabariigi aastapäev võiks ju üldse peale pidukõnede tähendada veel ka iseseisvuse, vabaduse ja kultuuriprobleemide analüüsimist. Me ei vaja uut usku sellesse, mis meil on. Me vajame usku iseendasse, oma isiksust, esse, et panustada paremini siis oma kodumaasse, oma kultuuri. Need asjad öeldi küll ammu enne neid sündmusi, mis tänaseks on saanud justkui üheks eestlase identiteedi aluseks, ehk siis teise maailmasõjaga toodud ebaõiglus. Aga ehk ongi aegse minevikku ebaõiglus jätta pisut tagaplaanile ja proovida siis keskenduda tulevikule ka sellistes, vahest marginaalsetena tunduvates teemades nagu kultuuriküsimused nagu mõni arukas mees välja pakkus juba riigimeestele vabariigi alguskümnenditel. Maailm on palju muutunud ja muutuma ilmselt läbi tehnoloogiliste vahendite täiustamisele ja info edastamise kiirusele veelgi kiiremini. Ja meil on võimalus elada maailmas, kus me ei pea enam tingimata väärtushinnangutest oma Euroopa naabritest aastakümneid maas olema ja see ei tähenda alati tingimata lihtsalt vaeseks olemist. Vaeses võib tähendada ka heade mõtete või selgete sihtide puudumist. Vabadus ja nende nimel peetud sõjad on mõistagi olulised teemad. Pidu kõnedel, kuid vabad oleme varsti olnud juba terve inimpõlve jagu ja kõned eriti tähtpäevadel võiks olla heaks võimaluseks mitte ainult tagasivaatamiseks, vaid ka uute eesmärkide seadmiseks ja nende sõnastamiseks. Vabadus on mõistagi meeldiv, aga võib muutuda raskeks, kui teda sulle ühte lugu meelde tuletatakse, nagu oleks ta kuidagi ohus. Ja ei tahaks elada Ta pidevas ohutundes vaid teadmisega, et sind ümbritsevad eneses kindlad olevad inimesed kes teavad, miks nad siin on ja mida ta oma riigilt oma iseenesestmõistetavalt vabalt riigilt selle iseenesestmõistetavalt vabade kodanikena ootavad. Algatuseks võiks neid suuri asju sõnastada kas või kõnedeski peale iseenesestmõistetavust kordamise ja üksikute ajaloo sündmuste ikka ja jälle esiletoomist.