Seitsmeteistkümnendal augustil lahkus meie hulgast helilooja Boris Kõrver. Tema viimne puhkepaik on Tallinna metsakalmistul, tema õpetaja ja hea sõbra Heino Elleri juures. Sama kalmistu mändide all puhkavad Raimond Valgre, Edgar Arro ja Leo Tauts, kes koos Boris Kõrver iga olid meie sõjajärgse laululooming nagu silmapaistvamad esindajad, samuti Arne Oiti, Uno Naissoo, kelle suurim eeskuju meie kodumaises laululoomingus oli Boris Kõrver. Tänase muusikalise tunni pühendame Boris kõrveri varasematele viisidele olles tema loomingut algusest lõpuni huviga jälginud, temaga koos mänginud ja paljudest asjadest vestelnud, ei pääsema mööda isiklikest mälestustest. Täpsed aastaarvud on aeg mälust pühkinud, kuid see oli 30.-te aastate lõpus puhul, kui kuulsin raadiost kuuldemängu lööklaul, millele muusika oli kirjutanud Boris Kõrver. Sõnaline osa oli pärit Gert heldemäelt. Sellest kuuldemängust sai otsekohe tõeliseks lööklauluks. Nii lõppes armastus või teksti esimese rea järgi. Sa heidad mulle ette ebatruudust. Kuigi ma ei mäleta, laul oleks trükis ilmunud, plaadile ta niikuinii järgnevate poliitiliste sündmuste tõttu ei jõudnud. Mängisid seda otsekohe paljud restorani orkestrid, nende hulgas ka see, kuhu mina hiljem kuulusin. Ligi 40 aastat hiljem, kui koostasin väljaannet laulge kaasa, palusin kõrverit anda mulle selle laulu noot ja sõnad avaldamiseks ja veel teisi varasemaid laule. Naeratas kurvalt ja ütles, et neid ei saa avaldada. Kuna sõnade autor Gert helbemäe elab Inglismaal rohkem seletada, polnud vaja. Kuulakem nüüd alust laulu esmalt pisut autori klaveri esituses, siis aga tervikuna koos tekstiga. Ennoga mainin sedagi, et see laul oli omal ajal vormilt ebaharilik. Tavalise tööka laulud olid kõik kaheksataktiste perioodidega, kuid kõrver pühendas esimesele sõnale terve takti ja nii oli tal periood üheksa takti pikk. Meil on olemas ka väliseestlase Peterkop Villemi tehtud variant, kus see ootuslik saa on tehtud lühikeseks eeldaktiks. Kaheksat aktiivne periood on sellega küll käes aga see pole see. Sa ei kui maad ruudud. Ja on nutust märg, pitsist taskurätt. Eestis oleva puudus jääb üle meil vaid jumalaga. Käekotist võtad välja paki kirju? Kuid pole sõnavõtt Püüdbast tundmatu ta saab nii. Palju paned neis kuninga? Parfüümi tutatundi. Ja esikusse ajama. Miskipärast arvasin, et sellest laulust või mainitud kuuldemängust algaski Boris kõrveri laululooming. Otsides käesoleva saate jaoks materjali, avastasin ootamatult ühe vestluse puris kõrveriga, mille olin salvestanud, ei mäleta enam, kas tema või minu kodus. Palun kuulake, mulle oli see ootamatu avastus. Praegugi võiks neid teksti eeskujuks tuua jõustuma eelisuse poolest ja nad on ikkagi kunstipärased luuletused. Ma võiksin näiteks ühte meenutada näitleja näeme teda näitelaval, täna prints ja homme kerjus. Selle alles veel ja kaval täna pilgus arme, hellus sõltumatult enda tujust, tuleb nutta, tuleb naerda, hingestuda võõrast kuju, elustada enda verest Sarap teda rambivalgus, jääb kõik isiklik, mis maha, see on uue elu algus, mille nimeks näitelava. Täna külastame teda Mil talt heidad võõras kest ja ta seisab elu laval mängib ainult inimest. Tundub, et see tekst on igatahes nii sisuliselt ka kunstiliselt väga õnnestunud, seda enam, et ütleksin, helbemäel oli väga rikas sõnavara. Kui me, noh, tänapäeva tekstusidki vaatame, kohati märkame seda mitmete autorite juures ikka need samased sõnad käivad ühest tekstist teise teksti. See kuidagiviisi noh, teeb seda teksti lahjemaks. Kas seal Ilm on ka muusika olemas. On küll jah, kunagi sai kirjutatud siis, kui meil kirjutada ei osatud. Kuna me oleme praegu nii koduses õhkkonnas, mitte stuudios ja kuna juhuslikult on siin põõsa taga ka klaver, siis võib-olla kasutame seda ära ja paneme sind laulma. Oled nõus? Proovi. Prints Yoko ju. See laul on siis vana kui mitu aastat see on kirjutatud 36. aasta detsembris. Nagu pea kõigil noormeestel katkescaboris kõrveri rahulik, lootusrikas elukäik Eestisse veerenud sõjaga. Mobiliseerituna sattus ta sinna, kuhu kõik teisedki tööpataljoni. Kuid Eesti riiklike kunstiansamblite asutamisega suunati ta Jaroslavlis moodustatud džässorkestrisse pianistiks. Orkestrit juhatas Rostislav Merkuulov, seal mängisin hiljem tuntud muusikutest Richard Mölder, jaan Cornell, Uno Elts ja teised. Boris kõrveri sõjaaegne looming pole eriti rikkalik, väljendades kodumaast lahti kistud mobiliseeritute igatsust, kirjutas ta instrumentaalse valsi läänetuulejutustus. 1948. aastal kõik läänelik, põlatud ja keelatud oli. Siis sai ka Raadio estraadiorkestri kavas olnud läänetuulejutustusest. Tuulejutustus. Päris juhuslikult sain kunagi Boris kõrverilt teada, et üks tema kaunimaid laule Kadriorg on samuti sõja ajal kirjutatud, kuid algne tekst oli teine ja kandis pealkirja valge ümbrik. See oli taas kodu otsusest kantud laul, unistus valgest ümbrikust, mida kodust oodata ei saanudki. Kuna vahel oli rinne. All käis. Rivooro tarbeid, kalme. Minnal. Tootama kutsuvad. Seistes Kõrg, Russalka u tuule. Oma. Leidnud. Kalakeses ära kuldses. Auniks pärmi üks teiste hulgas sind ei armasta. Auniks ärni teiste hulgas Ei kaadri. Üks Boris kõrveri laule, mida lauldi mõlemal pool rinnet nagu sakslaste kuulsat Lili Marleen, saksa ja lääneliitlaste poolel oli igatsev tango, külm oled sa põhja valge naine. Siinpool oli see populaarse kvarteti eli neli kavas kus laulsid noorelt lahkunud Jaan Haabjärv ja Eesti esimene viljakas rahvalike laulude autor Paul Tammeveski. Muidugi paljud teisedki laulsid seda laulu. Pean oma kurvastuseks tunnistama, et seda laulu Eesti Raadio fonoteegis poole seoses sellega koputan asjaomaste isikute rinnale, sinna, kus asub süda ja rahakott, et viimane aeg kata süstemaatiliselt tegema Eesti laulupärandist uusi kaasaegseid salvestusi. George köshwini Irving Berlini jõulud ei kõla enam ammugi originaalesituses. Näiteks Kustas Kikerbu, Urmas latikas, Tõnu Kõrvits ja veel mõni teinegi saaksid sellega suurepäraselt hakkama ja võib-olla leidub noori lauljaid, kes on nõus ka eesti keeles laulma. Läheb muidugi maksma, aga no mani, no Music külmuled saab põhja. Valge naine pääseb siinkohal siiski kõlama, kuna kaugemalt on meie laulupärlid paremini silma paistnud. Õnneks on raadioarhiivi ariteetide hulgas sele tango instrumentaalvariant autori esituses. Niisiis alustagem sellest. Oo oo oo. Oo. Külmuse. Isiklikult sain tuttavaks ja sõbraks Boris Kõrver iga 1945. aastal suures tantsuorkestris kuldne seitse, kus tema oli mänginud juba enne sõda Hans Peegi juhatusel. Sellest kollektiivist kannab kauneid mälestusi edasi veel vaid neli pillimeest ja kõik nad võivad kinnitada, et see polnud ainult orkester vaid midagi enamat. Zoe sõpruskond. Boris Kõrver oli selles orkestris, mida juhatas Erich Kõlar klaveri taga. Kuid tema muusikaline autoriteet ilma eta seda kuidagi oleks rõhutanud, ulatus üle orkestri. Kirjutasin sel ajal oma esimese laulu ja alustasin esimesi samme Kaaranseerimise alal. Klaverinoot kirjutati tollal välja väga lihtsalt bassipartiid kirjutati peale akordimärgid ja pianist tegi sellest mängides käigu pealt klaveripartii. Ühe minu esimese katsetuse puhul kutsus kõrbema kõrvale ja ütles. Pea meeles, et bassipartii on ka muusika saaled Akurdidest suvalised noodid välja noppinud, ritta pannud, aga seda saab teha hoopis huvitavamalt. Samas näitas ta, kuidas kasutada läbiminevaid ja abinuut, kuidas kujundada voolavat passi joonist. See on mulle eluks ajaks meelde jäänud. Tookordne lõpulugu oli sageli kõrveri fokstööd, mida meie eelkäija orkester, kuldne seitse oli mänginud juba enne sõda. Helilindile on jäänud ka Boris kõrveri enda meenutusi orkestrist kuldne seitse. Sina mängisid seal juba enne sõda ja oleks huvitav teada, kuidas sa sinna sattusid ja kes tol ajal seal mängisid, kuidas orkester siis välja nägi? Ja siis oli neid seitse. Ja mina sattusin sinna, võiks öelda ühe inimese õnnetuse õnne õnnetu juhuse abil, seal mängis ennemalt Boriss Dorpan klaverit. Kahjuks on temaga juba manalasse varisenud ja tema haigestus 38. aasta suvel, kui kuldne seitse mängis Pirita rannasalongis. Pimesoole operatsioon oli ja ta enam ei tulnud mängima ja Ants Peek oli see, kes kutsub mind. Aegne orkestri juht kutsus mind sinna kollektiivi mängima ja nii ma sinna jäingi. Sõjasuvi oli 41. aastal läks kuldne seitse ütelda pooleks. Vahepeal ma nimetan sellepärast pooleks, et vahepeal on, meil oli olnud esimene suurem kontsert 13. veebruaril 1941 suures koosseisus. Ja vot see koosseis, suurt koosseis, mis meil tegelikult nõukogude korra tekkis, vot see läks pooleks, pool jäi siis Pirita rannasalongi, mina jäin sinna, aga on teine pool, kõlar hakkas hakkas siis just kuldses seitsmend mängimas Narva-Jõesuhu. Ja nii et kuldse seitsme inimestega, kes siis. Moslemid olid seal oli, siis kohtusin ma Jaan Kornelit Arnold pleesi. Jürgen Miilen ja Miilen tuli vist ja hiljem meri mängima. Üks Boris kõrveri laule, mida mäletan, oli ma tunnen sind nii võimatumalt vähe ka sellest pole raadio fonoteegis jälgegi. Siiski on mõned Kuldse seitsme repertuaaris olnud tantsupalad õnneks lintidel olemas, kuigi kahjuks mitte selle orkestri mängituna. Üks niisuguseid on. Kuigi ma ei tea, mis on su nimeks. Korraks. Sunnime seegi, et. Et jälle läks, siis ei tea. Siin mälestustes. Susest Silme peigmees ära. Ja naerupärlid. Jääd meelde. Ma ei tea, Alisson Me leida, see on minu ainus ilus seen. Suudad olla ei. Me, mis. Tehti linn, minnes tööle siin konnatamate niiditeele. Minu piim. Ei korduga juuksenõelasilm silma vastu meid ees. Sa läksid ära, tead sind vestusteskaaell XP ja kuigi ma ei tea, mis on nii, me, Ta nüüd minu vaidlus Üks teine kõrveri pala aeglane foks, kardan ööd, oli meilgi ingliskeelsena aim Soue Freidov naet. Laulis hilja ollas praeguse nimega hoovi. Selle pealkirja ümber visati orkestris nalja, et see on väga kaasaegne. Tallinna kesklinn oli varemetes, Harju tänavast ei pääsenud veel läbigi. Varemete vahel oli tihti kallaletungija röövimist, seda just öösiti. Naised meenutasid hea sõnaga Saksa okupatsiooniaega, kui tänaval kostvat sõdurisaabaste sammud sisendasin mitte hirmu, vaid kindlusetunnet. Boris Kõrver käis tantsumängudel, mis lõppesid öösiti seljas vene sõjaväesinel ja peas piloot ka. Olen võtte keegi tulnud kallale. Röövlid pidasid omaks. Kui kuulutati välja. Kardan, nüüd kostis ikka mõne puldi tagant. Repliik. Aga Porkkaigarda? Paralleelselt Kuldse seitsmega mängisin raadio tollases džässorkestris rida neid samu pillimehi Ülo Raudmäe, Helmut Orusaar, Herbert kulm, Elmar Kruus ja teised, nende hulgas ka mina. Kõik kõrveri uued laulud jõudsid eetrisse meie kaudu ja Tallinna merekoolis asuvas ajutises raadio stuudios oli ta sagedane külaline, sealjuures kõigile ka dirigendid Rostislav, need Kuulovine hea sõber. Koos Leo normetiga valminud operett Hermese kannul, kuid miskipärast lavale ei jõudnud. Ei mäleta enam, mis seda konkreetselt takistas. Ilmselt polnud viga muusikas, sest siis 1946. aastal polnud alustatud veel ristisõda lääneliku muusika vastu, milles Kõrberit oleks võinud süüdistada pikali Bretos. Põhjusi võis ju alati leida. Sellest operetist on meelde jäänud laul Marian, mille algvariandi tegi Georg Ots, kuid seda enam pole. Merele. Mari ja Mart. Üks Boris Kõrver selle perioodi populaarsemaid laule ja tänagi veel väga hea valsi laulu mõõtu välja andev oli kaluri laul Georg Otsa esituses. Merre ka kargetu langes seelu lumivalge. Kass. Laulsin SO. Kalur. Helgi kaaluna. O. Tere. Olen koosnev ja me no taaži Apsu minu. Oo see nuut katka nagu ka aga. Kas soolo? Kaalu. Kodus. Helgi regaal O Raimsele tul, tule mu koosnev ja no tassi teed, kui. Minul. Sõjajärgsetelt aastatelt leiame ja eesti heliloomingust palju valssi pulkasid ja Rein lendrile, mis palu sedalaadi repertuaar tekkis, osaliselt paratamatu, sest kuna 1948. aasta niinimetatud ajalooliste otsustega visati ajaloo prügikasti foksid ja tangud kui kapitalistliku ja manduva lääne propaganda Tööriistad. Põlu alla sattus ka Boris kõrveri tundeküllane hällilaul millest uus võte tehti juba pakasele järgnenud sula ajal. Jaa. Mul suuga meiega. Meiega. Meedab öösi üldse. Kui Tšassilikus väljendusviisis enam kirjutada ei saanud, leidis Boris Kõrver end peagi ka rahvuslikus helikeeles. Üks tollaseid Boris kõrveri populaarseid laule ja Uudelepp tihti kontsertidel esitas, oli suveõhtul Ilmar Sikene tekstile kõrver, kes jõudis kaks vahetust heliloojate liidu esimees olla ilma parteisse astumata oskas tollal niisuguseid tekste leida, mis eestik kuulaja kõrvu ei riivanud. Siin on minu arvates vaid kaks sotsialistliku rida. Ühine rada Vainule viib. See on siis kollektiivsust rõhutav ja päevaste tööde taolise hooga. See väljendab sotsialistliku töö paatust. Niisuguseid, tõsi, nagu minu treipink ta muidugi viisistama ei hakanud. Olen sügavalt veendunud, et Boris kõrveri laulupärandi taaselustamine rikastaks meie levimuusikapilti tunduvalt tauni, läbinisti professionaale. Helilooja, kes ei kirjutanud niinimetatud piitsavarre lugusid vaid mõtles hoolikalt kõik läbi, kahtles ja otsis. Mäletan juhust, kui ta kirjutas laulu Tallinn, mu Tallinn. Ta mängis veel noodistamata, laula mulle ette ja muretses, ega seal ometi midagi tuttavlikku või kulunud pole. Muidugi ei jõudnud käesolevas saates meenutada kõiki unustamatuid laule kõrveri varasemast loomingust. Loodan, et need leiavad teed üha tihedamini ka tavalistesse saadetesse. Kui aga küsida, mis on Boris kõrberi kõige populaarsem laul, siis on vastuseid üks. Ja küll võis mõni omaaegne ideoloogia juht imestada, miks valis rikas ja õnnelik eesti rahvas enda lemmiklauluks kirjuse laulu operetist ainult unistus. Taasi.