Aitäh. Kummal oli? See on teile tuttav koht. Hiina unistanud olid jah, aga vähe on siin missugused need päris tuttavad kohad siis kaheksasse see, kus kuuldemänge ja, ja. No te olete selles majas õige sageli käinud jah? Noh, need läheb 27.-st aastast. Kas te mäletate oma esimest raadioesinemist? See oli vist 27. aasta sügisel ja see toimus seal. Noh. Tänava nimi nüüd ongi pikalt tänavalt, keerab laiali tänaval. Seal oli kõige väiksem ruumid alumisel korrusel ei, seal teisel korrusel. Selles on nüüd nii palju aastaid tagasi, 40 40 aastat. Algussaated olid kuuldemängusaated, olid, tegime seal proovi kaeval ja nõeluge, ministrid olid ka sealt. Kas kuuldemängud läksid heliplaadilt või otse-eetrisse? Kuulge, mängult läksid, osalt läksid otse-eetrisse ja ja osalt ka siis heliplaati, no siis ei olnud mingit tagasivõtmist nii nagu läks. Läks, läks. Proove sai enne kaeke tehtud ja. Ma mäletan, et kuuldemängu see oli Liina Reimanni ikka kus me isegi pidime riietuma. See oli selleks otse-eetrisse, et see juhtus ainult üks kord, tegelased hakkasid nurisema ja siis jäätise Kõrbalvele hiljem. No aga kuidas teil parem on, kas otse-eetrisse lugeda või lindile või? Minule on parem otse lugeda. Miks? No see on teada, et inimesed ikka praegu kuulavad. Plaadine lugemine, see on noh, nii tehniline asi. Ja siis, aga kui sa tead, et sind kuulatakse, siis on teine meeleala lugemispalasid tuli tihtipeale enesel valida. Ja siis sai kokku lepitud, et nojah, et võib seda ka sisse lugeda. Tahaksin teile paar sõna öelda nelja silma all. Nagu kuulsite, tuli meile külaline. Ja kui me teda ei esitlenud ega tutvustanud siis mitte tähele panemata, sest vaid sellepärast, et see olnuks ülearune. Hugo Laur on üks neid, kel on õigus koputamata raadiomaja uksest sisse astuda. Tema häält tuntakse poolelt sõnalt. Ta on kõige sagedamini raadios esinenud sõnakunstnik. Esinemiste kohta peab ta nagu ma tean täpselt arvestust oma taskukalendris. Ja arvatavasti võtate selle täna õhtulgi taskust, sest 75 aastat on pikk aeg, et kõike meeles pidada. Mõne päeva pärast, 20. märtsil on rahvakunstniku 75. juubel. Jätame siis selleks päevaks kogu pidulikkuse ja õnnitlused. Täna räägime lihtsalt elust. Kuulame vanemaid heliplaate ja uuemaid helilinte, mis on nii teie kui meie lemmikpaladeks saanud. Ega Tuukule Eiland jumalaid, kurat kyll seal ja siis mõtleb välja isegi need haigused, mida ennem fessiooni mais oli kaiks Väivad voodil nagu king parada, kuut lahutab kaevu laupäeva õdagul sängi visasid, viimasena jäid. Ma ei saa aru, kes kurask sinna sauna ajas. Aga eks number on külm nagu hundilaut haigus karnakste külge. Kaimis Üürsid, ei ärka üles, ihu kuumust täis tundva tahas liikuvast, mõtlen, et mis nyyd kihuti naise sängist välja, metsakurask põõnutad, karda üles, minegi tädinud. Laini torides vastas ta minna, aga mina, et kaes Akurask jala. Ma ei moodus lahkuda kind sisse, nii tuupi viis kuud. Hüvitist oli ka Kotonid pool tuupi tolle panniga kinni latvades aspiriin otseliiniga, puppi, Luitlejaid, kaebustes Knaps seda kõrvapilli ajama, juskui snesid pooles kõrvemann ollu Messadiitva Jollet jahte toas nagu hull, nagu mahun ess leiba, enam voodit üles. Issi kardil, jumal Õigija vöök sinna koti ele. Läätse Pirguse üles lubisse väga rüüpama. Ämmaroiskalteriumkade, toda palderi jalatilka, siis leia tsipake tagasi oma kauase toda oli missioon rööduma, kes oli midagi muud. Väetisena saabki, mine kurask, too nüüd sealt ometi midagi, ütled palavik on nii, kui jäi Champs majaks. Plats oli vabu väravavõtme ära kaotanud soliga Sulev võtit, tegime kojame ukse taga igavest mürglit Tolga, tule võtit, janu, läksime maja peremehe manu ja klopsime. Mul oli kask seljal jäigi muudkui puuduse tõstegiis valla ja nii Luclitasinaatike jääl lahe oli olla, sahistas sinna kaevu manu ja toda vett. Nooguraskitatiiliad nii tuupi viis voi kuus noole vahetamas ja päris kena oli Faistadel Kaibumann perena tsiviilkuul pandimanni läksid keldri, kämblade, paabukuked, saastatud hapnikku, kõtuvaini tungida, hapnikku kõrvuni hirmus vähe. Iga hommiku korises nii hull, et viimati on panthaige Saisusel kaevumann seened, kurki juhtisid vett ja justkui vilunakse Vainid. Sõst tuli nainijad või apteekri Mantoda riitsinus Eway Kastori õlipaiku data, kuraski, nimi, hom. Käsite võtta nii veerand õlleklaasis Ama Panssi, printside, kõik terveks, asendage korraga. Kust siis laps hüüdma ämma roiskunud tärpentiini Tunnakas sisenenud valutama, kuidas kurask ta enge välja võtta ja kui tur rühetis tulisus, oh ma vants nomisse kiitva Jolled, nii antisime hommikutse valgeni, kella kaiknali ärasust, nainegi hapukapsaid ja äskis hoolas riba küll viruuti nuss taha kuigi alla minna. Pead prisse presse niipalju kui läits ja sõslaks ele bet otsani, kuid kaan. Ma ütlen, Kõllates lõi kõik silmi, aga ma võtsite lahkami toda, teate küll, toda palder jalad tilka, nii paar jonka täit visati pikali, kuid jälle hüüdma. Vaigus olid, sisenes sulle midagi sette sisse ja ube, tseeringad sibula ja pipraga ja äädikat, no nii, et hambad, juuksed, suund jälle today. Pikutesid pikutegi, tuli sõber sealt alt pediaatri, küll tõi kaitsefilter sinna need, mis nad on nüüd uubed pudeli nyyd Lätica nagu näosõber pankata telgede itL kaid manu lennuga Peparti apaldani hulka ja muudkui möglema pähe peal võtsin aspiriini, sakutas manu. Kenantsistest läheb väike mauh ja mauh, kuni need kaitseliitrid Café ihul sõberda debiil tuppa avakaev uraaskus jälle leiab pilvine enne ostelites ja muusikas kuradi napsime manu tütma. Loba Mik tuli kõva ihu, tihenemetatiit, eksinuid, sarvikut kämblaga. Beren, võtsin ahjuroobi ja materdati kollega. Jumalas. Ma olin või mõne inimese ära tappa. Tuukitel kõrvale tuli appi, tõi kardavoid, sidusid mu kinni. Pere on vägi ära ja jäigi nagu tuppa magama. Aga kui ületi virgusi arvasid oma hommik, aga oli uda. Naine tõi tohtri, kirjutas pulbreid. Ja siin ma nüüd olen, aga kurask ilm oli. Ka raadios ja mujal, noh nii peoõhtutel ringreisidel igal pool rahva ajades ja seal oli siis lutsu ja oli kits, tõlki oli. Raadios esinemisi, seal on siis kuuldemängude lugemistunnid ja noortesaated ja neid nii arvult. Mind viis. Lugemistundi 526 kuuldemänge 195. 18 mälestussaated kirjanike mälestusest on seal võib-olla mõne näitleja neid 13-st saates ja päeva kajades 12 kümnendas saates, kuivõrd 1020 korda, mida see taskuraamat veel sisaldab, peale telefoninumbrit? Ja ta sisaldab vett, on tähendab kui nüüd numbrid huvitavad. Estonias ma töötasin 15-st oktoobrist 1918 kuni 10. märtsini 49. Ja on Estonias mänginud 252. lavateoses. 260-ga osas kokku 3236 korda. Ja Draamateatris 11.-st märtsist 49 kuni kuuenda juunini 65. aastal. Sama teades 21 kirjaniku 56. lavateoses 50. kuues osas kokku 2096 korda. Ja kokku 47-l hooajal rühmajuht ja teatri seal olnud 308. lavateoses 300 18. osa kokku 5332 korda. Noh, nüüd varsti lisandus neile veel üks kord juubeli ette mõelda, siis jääb jänni, selle 33 tulid siia ka ja. Siis noh, koju õitsvaid armsamaid osi. Kui palju neid on? Neid on 1922 tunni 1965 EC klassiga ja Nõukogude Eesti kirjanikke. Teostes on kokku 11 armsamat, osa Aned lugema ei hakka üles vene klassika ja nõukogude kirjanikke tööstuses kuus arusel matrjoška soome kirjanikke kolm ja lääneklassi, kes 21 kokku 41. Huvitav oleks siiski teada, missugused on need armsamad osad sealhulgas või Eesti kirjanike teostest. Kõiki ma ei suuda nüüd nimetada, aga ma nimetan arvud ja nende arvu teesklesin, tähendab palju kordi fondid mänginud, need arvud siis ühtlasi võisid tähendada ka, et nad nii all sõnade osas olnud. See oleks siis Lutsu kevades lible ka 307 korda. Kas selle osa käes ongi rekord või liblejate, oletegi üldse kõige rohkem? No taga või sain see kunstkäändena nii säda. Seda on 172 korda mängitud. Aga liblekul tõesti palju siin 300 korda ja 307 korda pühapäevad maha arvatud, tuleb välja terve aasta iga õhtu terve aasta aega. Et sinu isale oma naabrimehele sellel vängele vanamehele väga mängida, sest mina ise olen bändi ja kunstis minu aatomi läbi saada, kui ta bändi ei ole. Nii et ma siis ütlesin selle vänge vanamehele, Pamäe Andres, kui ta oma meremõrtsukas noore Andres, sinu kalli venna õieti viida poolde nakroonugi, sellesama, kes kevadel käis minu kraavi tammi lõhkunud ja siis ja siis ütlesin jonni pärast etega teda kiusata ja nokkida, ütles nüüd nüüd suvatseb ta ühe poja kroonud küla närime teise linna hobusevargaks õppima sinuni metsast kinudki kool tegema hobusevargad. Ja kas sa tead, mis vana Andres naabrimees sinu kallis isa Sõrve kõrtsis ütles? Ema ütles, et sina oled rinna läinud hobusevargaks õppima vaid tõde ja õiglust tudeerima. Ning kui sa nüüd kevadel mööda minu krunti tulid, sest ma nägin eta, tulidki. Kuskil soojas teeb, kaitsti ja linnud laulsid. Mesilane lendas minu oma mesilane, sest teistel pole mesilasi. Aga istuli sina, metsad hüppasid üle kraavi ja tahtsid oma krundile linna teha nagu mind olemas, et mind ega minu mesilastel pajupõõsa ääres ära aia tagamaad ja nõnda ta tahtis teha, aga ometi. Kas sa ise ka tead, mis ta mulle ütles, istuma päiksepaistel oma mesilas, vaatasin, sa ütlesite r seisterinda. Kere isa ütlesid sa ja matesselistan, ta suri samal ajal ütlesin oma mesilastele. Näed sa, mu mesilane teda meedial kraavi kaldal. Tina oli liig juba täismees, Indrek, näed sa teda, ütlesin mamma õnnistegija ees ja kuulsite, ta ütles minu vaesele vanamehele. Mõtlesin, kui ta mind tervitasid minu enda kraavi kaldal, siis minu Kroab ja kraavi mult minu oma, sest ma mõtlesin, oh, räägi hoovas õndsa krõõda ja justament ema ele ja oledki seal, teretab oma hinge südamega, aga meie oleme ebajuba ammugi maha matnud ja mina ise tegin temale teed, et tal oleks kuuser siledam sõita ja lahkuda oma Vargamäe armsatest eluhoonetest, kus ta said küllalt raputada, pintsutada, aga vana Antreestisti nuud isa pani mul süda pahaks, sest õnnis Krõõt oli tema esimene naine ja vargamäe perenaine ja teist niisugusest ei tule enam mitte. Aga mina ei ole mitte veel oma esimest naist tema patu pärast tapnud ega maha matnud, sest temal on kõva kont, jämedad jalad ning tema peale ei hakka miski, tema elab kõik muga määrad ja lehmad ja kes loeb küll kõik need utlekesed niitnud. Nõnda mõtlesid madal kraavi kaldal oma mesilasi ja ütlesin Jeesuse Kristuksele. Immanuel sead, kallis, naabrimehe poeg teretab mind heleda Jaaliga, aga ometi pole ta õndsa krõõda. Poeg mööda suri teesi luusima, enne, kui see mees sündis, kes tuleb üle Kruaari minu metsas ja miks teretab ta siis mind, ütleb tere, isa ja mu mees ja nüüd kaks ning ma tegin oma plõksu lahtisele, muuda pajupõõsa. Tõstsin oma aiale, kui ütlesin. See on sinu tee toogotüürile isson, sest mina ei viitsinud seda noort meest, kes räägib krõõda jale, hobusevargad, aga tema minetab mind isaks, et mina olen tema hobusevarga isa ja puhata Indrek, sinu isa oli mullu sügisel jumala vaim Pealt vot kui ta mulle kõrtsileti ääres ütles, seesinane noormees peab kuulutama tõde ja õigust. Ning sa oled mind oma isaks nimetanud, kui ma kandsin viha sinu isa, tema poegade ja tütarde ning ka sinu enda vastu sest ma ütlesin oma mesilased oma metsas, nägin, vaata mome ette, too ja sealt tuleb täispere hobusevaras. Aga just siis hüppasidki üle minu Kruavik, nagu oleks seda linnas õppinud ja hüüdsid heleda häälega. Tere teistreiza. Nii saategi lõnga. Me Mannuabri vanamehele oma bändi isaga vingale, miks Jegitsa seal kraavi kaldal lõnga äikene? Ja ega ei toagi, aga kui sa vahel vardamäele tuleks, siis ja terve krunt on sinu meelest laht. Kui sa kusagil näed mind vaest vana nüüd eemal kaugeltki ära mini minust mitte mööda. Battery Ta jäi eemaltimurreteeri teist isa ja ma tahan oma poegadele ja tütardele öelda, et ka nemad sinu isa nõnda teretavad ja siis viga midagi olema, et sinu isa minu poegade ja tütarde tervist vastu. Sest neil pole nii eredat ja kui on minu bändi Moabi mehe tütardele-poegadele, sest ainult kadunud Tal olid ju ja kui ta oma suu lahti tegi ja ja sinul on justament krõõda hele ja oh ürgil. Kui me Tartus Treffneri koolis õppisin, siis ma olin suur teatris käia. Ja meil Ehk new ise soodustes meedia seal teatris käimist. On niisuguseid juhtumeid, näiteks Treffner seal iga ukse sees oli niisugune ümmargune augukene klapiga koridori pool, kus vanad Werner käisid piilumas, neist poisid tunni ajal klassis teevad. Ja ykskord oli siis klassiuksest sisse. Mina istusin ukse lähedal, kõhe. Juhan Liivi vennapojaga seal koos ja ehk tingis tema läksi Saksa poolel, siis need aknapoolsed poisid olid midagi teinud. Ja kes seal siis need sindrid jagama. Kuidas seda mõista, sündreid jagama, see oli siis sõrme Nikidega kukla tagant juuksekarv ülespoole lükata. Nii noaga meieni jõudnud ka vanamees oli ka juba väsis ära enne. Ja läks klassist välja. Teisel vahetunnil tuli siis see, kes koridoris karda pidas, seda kutsuti koridori värskaks. See oli ka Treffneri nimeline. See tuli klassi ja ütles siis, et täna õhtul läheb terve kolmas klass läbi elektri kulul Vanemuise etendusele. See oli siis sindrid jagamise eest. Väike hüvitus, jah, vaest, käisime ka seal abi koorina Vanemuise etendustel kaasa laulmas. Siis sai seda teatri eluselt nii kulisside tagant nähtud. Aga minul enesel küll seda mõtet ei olnud, siis et kunagi teades töötama hakkan. Minu tahtmine oli loomaarstiks saada. Kassipojad neil oli vahest ka oma tõbi küljes, siis mina siis mõtlesin, et vaat, et nüüd tuleks neldigi tulevikus aidata edasi loomaarstiks õppida. Aga kui ma juba Tartus õppisin tüüp nende liiklussõlme õppisin kolm aastat kolmandas, neljandas, viiendas klassis kuni 1000 90. aastani siis ma nägin Tartus väga palju uusi ehitusi ja siis hakkas mul tahtmine ehitusasjandust õppima hakata. Ja selleks lahkusingi Treffneri juurest viiendast klassist viienda klassi lõpetades siirdusin Riiga viia tööstuskooli ehitust õppima ja töötasin praktikandid Riia kõige kuulsama ehitusmeistri klisson kergtalvi juures kolm aastat. Nii et Telliskivimüüri ladumine on ka selge. Õppisin seal enne Riia tööstuskoolis. Ja siis seal kaks või kolm aastat ja siis astusin, seal oli professor, peroloogil oli asutatud eratehnikum. Astusin sinna arhitektuuriosakonda. Insenerikoha ja 15. aasta suvel sügisel pool suve kutsus mind enda jõule Muhu saarele tööle. Niitma jäingi sissiteid. Siis Ma. Tutvusin Haapsalus Betty Kuuskemaa ka kes suvitas igal suvel Haapsalus. Ja Haapsalus oli eesti selts Kungla. Ja tegime seal siis ka suvel paar näitleja mängukest. Ja mäletan, mängisime Lutsu kapsapead, mina olin kellukene, tema oli saunanaine. No ja siis tema ütleski mulle, et tulge meile, meil on palju mehi sõjaväljale läinud, meile tähendab Estoniasse, jah. Nojah, ja töötasin seal kindral seitse valitsuses kuni 18. aasta kevadeni. Ka näitemäng, tulin Estoniast seal näitemängumaterjali viima ja Betty Kuuskemaa nägin end. Estonia selts ei tulegi meeli, ma ütlesin, et ei tea. No tulge, tulge, no ja nii ma siis läksingi, 18. oktoobril katsel Estoniasse. Eduard Vilde oli samaturgiks. Juugols oli peanäitejuht. Tegelaskonnast jäädi, jäeti sinna istuma oma kohtadele ja ei, see oli ette tõmmatud. Eeveedri laudlusialistusid Junkers ja Eduard Vilde ja siis jälle lasti mind seal siis esineda, see esinemine, muidugi. See oli, kahanes nii noh, piinlik, sest selja taga kuulas hulk inimesi, mina esines ja ma siis meelega keeras ja nende puhul ei olnud seni nende nägusid ei näeks. Ja. Ära õpitud muuseas ka esitasime, mis junkrotsiga? Ühe seeni, pisu ennast, mida ma varem olin mänginud Haapsalus. Tema mängib Sanderit ja mina olin Piibeleht. Ja siis võetigi mind Estoniasse vastu. Ja 15-st oktoobrist 1918 sööma siis teise elukutse peal. Et siis ma lahkun teatrist, olin kaks aastat olnud teatris, siis avati Tallinnas sügisel tehnikum ja ma ütlesin lauda ja siis kevadel vaat et ma nüüd lähen ära. Ma ta nüüd oma ehitusava edasi õppida ja laudeliselt vaatame veel ühe ajastu vaatasime. Ja see jäigi, siis vaadataks.