Tulin linnast. Lumised teed ei leidnud kusagilt. Lumesadu jalad väsinud, läbi läbi näljane. Kuskil teed ei tulekiiri aeg juhilin, ennäe, tulebki neid siiski vilgub. Viimati koputan Ihastun siis. Tüdruk võtab ahjust leiba, sooja leiba, mõtelge. Soe saun ja lõhn, nii armas. Tühi kõht. Kas soovite, külamees, vast sooja leiba. Murdis tüki minule suure tüki sooja leiba. Kylm maitses maagussi. Soe, leige, soe süda. Perenaine, tasand. Kus seal tulid? Kuhu lähed? Kas sul naine, võõras mees? Sealt ma tulen sinna lähen, olen vaene reisimees. Mitu venda sul või? Õde? Isa, ema elavad. Mina üks kibe tõde, kõiknade ärasvurivad. Tibi-tibi-tibi-tibi suurem neist on kukeke. Mul on neli kanapoega, need aja süles. Lähemalt tundsin Eensaar Mildred, kes käis väga sageli teatris. No nii, võiks arvata hooajal kestes ikka paar korda nädalas näitlejatega juttu ajamas. Siis nahka vala, Kinsbergiga sai, kui ta Tallinnas käis. Nii sõbralikult vesteldes. Ta käis teaduses. Hugo Raudsepp käis Tallinnas olles väga palju näitlejatega jutlemas. No hilisemates siis oli väga head sõbrad, oleme Iron, siit ega ka Visnapuu jaanuari Ungariga. Tammsaar oli väga tagasihoidlik. Tema lõpuproovidel vahel käis suure Lauteri palumise peale tema ette siis tavaliselt, nii et mina olen selle näidendi kirjutanud ja teine asi on, kuidas vältod lavale tood. Peaaegu igas proovis. Aga seal oli seal juba rääkisin, sellest tema 60. sünnipäevaviis ei ole rääkinud. Mängisime tabamata einet ja tabamata ime lõppeb pidusöögiga. Nojah, ja siis oligi meil laval ka pidusöök. Vilde poolt olid siis sinnanis vedelad asjad muretseda. Ja teenindamine oli valge saali. Kellale ette abiliski ja lõpuks oli siis pidusöök ja üldise pidusöök valges saalis edasi Vilde, Villessime Vilde Sist. Panin tooli peale istuma, tõstsime laua peale ja tegime ringmängu nagu kuldvasika ümber ümber laua. No ja siis hommikupoole hakkame siis koju minema. Tema elas Raua tänavanurgal. Ja muidugi voorimehed olid hommikupoole platsis, seal neid inimesi koju vedada, siis vil tähistasime ka abikaasaga saani peale jõuku poisid hobune eest lahti ja veate wild enese järel koju saali peal siis rääkindajategi hobune Dani eest lahti ja kummaga aisa külge neli poissi ja siis läks salongikäik Raua tänaval, kes need poisid olid? No nii palju kui seal raudtee ja mina ja no siis teisi tikid tabamata imetegelased. Ongi käigrees Olivoorimis hobusega ja siis need näitlejad tagant. Siis vedasime Vilde siis koju veel elas ju kaugelt õelas Kadriorus ei alga siis Saveli elan ja tema elas raua ja ma ei tea, mis tänav tänaseks on Kristiina tänava nurgal maha. Jah. Aga hiljem ta elas Kadriorus. Niisiis lõppes tookord asi, et noh, see liitlane, seafilee 60 aastane juubel. Ennemuiste elanud vanapoiss Ta olnud endale juba 600 rubla, kogunud aga vanas põlves läinud nii võimsaks, et ei julgenud enam süüagi. Kui teised inimesed tale siia andnud, siis söönud küll, kas võivad katkenud, aga kui teda ennast kästud süüa keeta, siis ütelnud mees maa keedan või teel, mina ei taha midagi. Nõnda elanud vanapoiss oma 600 rubla rahaga suures näljas mitu aastat. Kui teised inimesed Armost andnud, siis söönud ja tahtnud süüa. Aga kui ei andnud, siis poissi söönud ega tahtnudki. Mitmeaastase nälja järelejäänud vana rauk haigeks ja kui ta oma surmatunni tundnud ligi olevat küsinud vaese lesenaise käest toobi piima võlgu kiskunud see 600 rubla paberi raha tükkideks, seganud selletoobi piima sekka ja söönud kõik ühe korraga ära. Kui selle söömisega valmis olnud, siis heitnud hinge. Ühel peremehel olnud siga ja see kadunud ära küll otsinud kõik kohad läbi, aga asjata. Ühel pühapäeval läinud naine kirikusse ja kuulnud seal, kuidas keegi teine naine rääkinud, et neile võõras siga tulnud. Perenaisel on hea meel läinud koju ja kiidelnud ta teab küll, kus nende sygaol, mees. Kus ta siis on, kas sa tundsid seda inimest, naine, kust maa kõik, ilma inimesi võin tunda, mees, no kuidas sa siis tead, kus iga naine. Oota, ma lähen tuleval pühapäeval uuesti kirikusse ja läkski, kuulas kogu hommiku otsa, kas kuskil seast juttu on, aga ei olnud. Räägiti seekord hobustest ja muudest loomadest juba tulnud jutlusi ja teenistuse kätte. Õpetaja pannud oma jutluse põhja selle peale, kuidas kord sead kõige kurjade vaimude käind järve kukutanud liid kohkunud naine ära ja ütelnud suure häälega. Ah siis oli meie siga gaasial koju tulles kaevanud lugu ka meelekuid, see ei ole midagi teadnud vastata, vaid arvanud naisel mõne kruvikese peas lahti olevat. Linnas elanud kaks abielupaari kõrvuti ühes majas üks paar olnud lasteta, teisel aga olnud laps lasteta paar rohkinud sagedasti oma elu pärast ajad vaesed tööd vähe, kõik kallis, ei tea, missa öösel ei tulnud und, ehk küll, vaikus valitses nende toas. Teiselt poolt seinaga kostnud Eeellav, jutukõmin ja naer, nagu polekski seal asja kõige maailmahädadega. Mis rõõm neil seal ometi peaks olema. Nõnda imetlenud lasteta paar omavahel ja kuulatanud sagedasti uudishimuga. Kord juhtunud mõlemad naised hoovis kokku, esimene naine küsinud kohe, kuidas see tuleb teieni muretailate ega telgi paremad päevad kui teistel. Nüüd meil viga vastane, teine naine, meil kullapall põranda all. Esimene naine mõtlema, pole teadnud, enam midagi ütelda. Aga teisel päeval saanud jälle kokku, siis lausunud, või teil siis kullapall põrandal. Teine naine vastavalt jah, kui ei usu, tule vaata. Mindud siin kõneletud ühest ja teisest esimene naine oodanud ja piilunud ikka missugusest nurgas, nüüdse kullapall veereb. Aga ei midagi, ainult laps mänginud põrandal. Kord tahtnud poiss tüdrukut proovida, et kas seega puhtusearmastaja on ja kas temast hea perenaine saab läinud tüdruku koju ja ütelnud, et ta haige on. Jääd teda ainult nende kõrte tee aidata võib, mis aluskotist sängi alla pudenenud. Oota, las vaatan, ütelnud tüdruk Mulleskonn läinud vaatama ja leidnud oma voodi alt terve põlletäie körssi. Seda oligi poisil vaja läinud ja pole enam tagasi tulnud. Ühel hommikul läinud Katslast vend ja õde loomi karjamaale ajama. Karjamaal asunud suur veeloik ehk padu, kus lapsed alati armastanud viibida ja seal viise poris paljaste säärtega sobrida, poriloigust edasi-tagasi läbi käia ja joosta. See olnud neile kriise armsamaks ajaviiteks. Et lapsed juba väga kauaks olid jäänud, seepärast olnud neile vanematekodust järele ja ütelnud. Tulge varsti koju, saate ema käest peksa. Väikene õde Eliisa oli seda kuuldes venna poole pöördunud ja lausunud Mihkel naguniisama peksa, lähme vette veel korra ning läinudki veel kord sobrides läbi porise veeloik. Taluemal eksama koputaja pojaga tohtri juure. Tohter, kas sinu poiss alati koputab? Naine? Ei koputa tulle, tohtri saaks ainult siis koputab kude midagi. Räägi. Üks kord olnud. Üks väga tark poiss, kelle kavalusest olla palju räägitud. Üks vanem mees, kes poisi tarkusest oli kuulnud, tahtis näha, kui tark ja kaval see poiss on. Ta sõitis vankriga külatänavasse, kus poisid olid ja ütles sellele targale poisile. Kui sa nii tark oled, noh, eks sa siis katsu mind oma kavalusega sõit vankri pealt maha meelitada. Poiss vastas, ei, maa sind vankri peal kavalusega maha küll ei saa. Aga kui sa maas oleksid, siis ma saaksin su maast vankri peale küll kavalusega meelitada. Vanamees tuli vankri pealt maha ja ütles. No eks sa siis katsu, kuidas vankri peale saad. Poiss vastaseks oligi kavalust, et sind vankri pealt maha saada. Härral olnud teener vanuse poolest juba mees, aga ilma habemed, kuna härral endal olnud suur tulipunane habe. Korra küsinud, härra kulans, sa oled tubli mees, aga miks sul habet ei ole? Ants vastu. Vaadake, härra, mina jäin hiljaks, kui habemeid anti. Kõik parimad olid juba ära võetud, ainult punast oli veel nagu härral. Algul Tartus Tallinnas käis, siis saime seal kokku seal seltskondi majal, seal olid need õhtut ja ja tema. Mul on kaks tema esinemist. Luuletus köidet teise köite puhul sisse kirjutatud, niiviisi pühendatud õetajad. Kallis lauret, saadan sulle nüüd jälle sandi raamatu. Nii ja muidu tema, kui ta pärast traumat teadis dramaturgiksoni. Oli hea lugeja ja oli küll. Kas te Sütiste luulet olete ette kandnud? Jah, olen küll, mida? Maakera pöördub itta. Ja siis teisi asju ka, aga ma täpselt ei mäleta. Ja mina olen seda isegi ette kandnud. Keila kirikus noh, kuidas tuli Keila õpetaja oli ka nõus. Väga hea oli muiste sugeda autori ees sees kirik kõmas. Ei olnud vaja mingit pinget, mis aastal see oli 40. aastal 40. seal seal noh, 40 41 ja kivis huul. Vaat seda ma nüüd ei mäleta, puhul see rahvas selle kirikusse jumalageensest, saidiga päeva. Ja see oli siis mingisugune kontsertjumalateenistusel seal koori peal olevas lauldi ja mina siis lugesin seal altari eesmaakera pöördub itta. Tuul paisutab pilvi ja kihvatab veri ning minekul kiireneb samm lööb laineid ju kaldale, rahutu meri ja kohiseb reidi, Stam. Hall hoonestik, põrnitseb lainete harju. Kõik aknad on trellide Räos vahet raudade taga, kui hõljuksid varjud ning kuumaks kui koltunud näod. Säält niiskunud kangist vaid lapik, kes taevast on vaadelnud võitluse vend. Sealt möödusid kahuripaadid ja laevad ja kajaka keerutav lend, kuid täna on virgem vilede kumin ning võimsam on lainetel ramm. Kas kuulsite vennad? Kuid haavatu sumin kui arglik valvuri. Pika Hermanni tornis vibuta priske meretuul lippu vastu vaatavad katedraali sibulad ning kuldsed pool kuud on ristidel kõhuli ripp. Hüvasti kellade uinutav kõlin, preestrid ja pikad palved, hüvasti, tuluke, altari valvel. Jumalaema ja paastuõli täna on taevasele abil lõppude lõpp. Ei aita enam printslist püha veesabin, ei kipp. Kaks vesi pritsi nagu viimase väe, nagu hirmutama lambaid või kitsi välja käsutanud võimuritunased. Ja püüdsidki värvilt olla punased. See on puhas puhas vesi. Ülemiste vana kaitseb, et ei rikneks selle maitse. Söitke paagid, sõitke ära tasakesi. Läbi naeratava ära täna otsustav käsi ja hing eilse lõpuni lahkab hurra, elagu mürgistavat korraga suud. Murtud on trellid ja tabad. Elagu, oleme vabad, vastavad autodelt vangi. Kiiseb lossiruum, kaelustab sõsar Veli käsi vargsi üles, silmade peab. Laenetavad internatsionaali helid. Paljastuvatlejad. Pikk oli aeg, isakene. 15 aastat poju. Oleme ingeri vened, nüüd saame koju. Ja sina, emake, kaua olid teel seitse leival ja veel. Õhtutaevas jupunetust alla hingab mehed püssidega, rühivad linna. Sume juuni Rannavärava mägitornide väljak, pärnad ja kased astuvad Kroonlinna, Oktoogerlased palkavad, pluusid, kõlguvad täägid, saabaste käigi. Tiirutab soomusautohall nagu mutt reidilt üle taeva lööb helgiheitja tuline jutt. Pehmed meretuuleiilid, Einaritsid põõsas viilib, hõljub punaroosile. Värahtile taeva lagi, valge öö ja sina mühatavad vanad müürid. Ärka unistusest lüürik. Saabunud suurim aja käänd suitsujuga Läänd Üürdub eha hommikusse, pöördub kõik, mis oli. Maha jääb. Juba ligineb Koit. Hõõguvad tornid. Ja puukustub lääne pool tähtede hõbeudu ähmaste pilvede ripp. Astub tunnimees, köhatab kojamehe luud. Ja kogu viie meelega tunnetad tõde, et maakera pöördub. Mis tunne on nüüd üle pikkade aastate iseenda häält kuulda? Nach? Meist väike värske mure. Praegu ei arvanud, et on ka muutunud. Praegu no küllap ta ikka nutavad. Kuidas tervis praegu on? Tervis on praegu päris hea. Jalad vahest väsivad ära libedaga käinud keebeeerriks, aga muidu tervis on väga hea. Nii nagu doktormaal näitleb, et süda töötab nagu noorel inimesel Ma jutustan teile loo ühest vanast mehest, kes kõneles alati ainult vanasõnadega. Olid kord kuningas ja kuninganna, kes istusid hommikulauas. Sa peaksid vestlema mõnikord meie vana aednikuga, ütles kuninganna kuningale. Milleks siis? Küsis kuningas. Ta on nii tark mees, ütles kuningale. Tal oli alati vanasõna käepärast kõige kohta, mida öeldakse. Ütles kuningale leelelgi, ütles kuningas. Kui mina võidan, siis ehitame talle parima onni, ütles kuninganna. Meeleldi üpris kuningas. Ja nii läksid nad otsima vana aedniku väraval kohtasite kindralit ja üht nõuandjat, kes soovisid kuningaga kõnelda. Tulge kaasa ja olge tunnistajaks, ütles kuningas. Kuninganna ja mina vedasime kihla. Vana aednik seisis jagaevas, kui nad tulid. Tere. Ütles kuningas. Aacheni meister on juba liikvel. Hommikutunnil on kuldsus, ütles rauk. Meister näikse arvavat, et meie teised oleme kõik liiga hilised, ütles kuningas. Mida lähemale keskpäevale, seda nägusam rahvas, ütles rauk ja kummardus. Maa-amet juba varajases nooruses, ütles kuningas. Mis peab kasvama kõverad, seda tuleb juba aegsasti painutada, ütles rauk. Meister teab, et me oleme oma naaberriigiga tülli sattunud, ütles kuningas. Kus muidu nalja saab, kui ise ei tee, ütles rauk ja nad on 11 täiesti vaesuva marskolkinud, ütles kuningas. Ja tigedad kassid saavad rebitud nahad, ütles rauk. Kergem on tõkestada oja kui jõge. Küsis kuningas. Leebe vastus, vaigistab viha, ütles raudtee. Aga kui see ei õnnestu, ütles kuningas. Viisa võidab, kuid mu nõuandja tahab, et alustaksime sõda, ütles kuningas. Kui pime juhib pimedat, siis kukuvad mõlemad auku, ütles raudtee. Mida sa mõtled, kas said ja et minu nõuandja on kuulus oma tarkuse poolest ütles kuningas. Kõik pole kuld, mis hiilgab, ütles rauk. Kuid meie vajame rohkem maad, ütles kuningas. See, kes ahmib liiga palju, kaotab tihti kogubala, ütles rauk. Naabermaadel palju kaevandusi ja meil on ainult üks. Parem üks linn peos kui 10 metsas ütles raudtee. Kuuled sa, mu hea vanake? Kas ma õigupoolest ei peaks kuulama sinu nõuannet ja vältima sõda, ütles kuningas. See, kes kuulab nõuannet, on tark, ütles rauk. See on nii hea, et ma lähen jalamaid ja kõnelen teiste nõuandjatega, ütles kuningas. Tao rauda, kui ta kuum on, ütles raut ja nii läkski, kuningas, ent kuningana jäi. Mõtle kui meistril nüüd õnnestus vältida sõda ainult oma vanasõnadega, ütles kuningale. Ja väike mätas ajab tihti suure koorma ümber, ütles rahulk. Neid peab meister tänuksama uue toreda onni, mida ta on pidanud nii kaua ootama, ütles kuninganna. Kunagi ei oodata liiga kaua, kui oodatakse midagi head.