Ansambel Laine üks meie eliitansambleid 60.-test aastatest. Ansambel lõi laineid mitte ainult Eestis, vaid ka kaugemal. Marta Oja, kuidas üks Saaremaa neiu täpsemini tähendab, piiga sattus sellisesse eliitansamblisse? Oh taevane vägi, noh, eluteed on ju imelised. Sattusid läbi mettöötajate isetegevusülevaatuse, sealt nopiti välja ja taheti mind. Taheti nüüd küll sinna Estonia teatrisse ooperikoorialti laulma, aga samal ajal just hakkas Harmony juhtkond ja siis Bodelski kenaadi hakkasid moodustama laineansamblit ja õigupoolest nimel siis veel ei olnud, aga lihtsalt ühte naisansamblit, mis tundus siis väga, väga vajalik olevat, ilmselt selles muusikamaastikus ja, ja vot siis sinna minna sattusin filharmoonias oli siis need katsed ja, ja siis oli 180 neiukese sinna kui kogunud ennast ja suurte lootustega ja žüriis olid Eino Baskin muide siis Peeter Saul Rannap, muusikakooli direktori ja nii edasi, neid on seal palju ja pidime laulma alguses kaks laulu. Ja, ja siis see oli esimene voor, sellega läbis nopita need, kes kes viit pidasid ära. Ja siis tuli teine kolmaski voor. Katsed olid juba päris vinged selles suhtes, et noh, näiteks minu puhul Bodelski oma 10 ilusat sõrme paberile ja siis mina pidin need noodid talle siis helid järge laulma, mis siis parasjagu kõlasid. Praegu ma küll ela loovaks järgi, enam ei kujuta ette ka, et aga noh, vot see on see, et kompleksivaba Saaremaa tüdruk selline ma maalt ja hobusega ja, ja lausungi järgi ja tegingi kõik ära, täpselt täpselt rütmiliselt samuti eks ole, polüfoonilise igasugused akordid ja, ja noh, panin ära, noh, ma ei tea. Ja see muusika armastuslaulu kirg on vist lapsepõlvekodust ja kui omal ajal oli maailmas populaarne tuua Bacara, siis oleks võinud ka Lümanda kandis tulla Lümanda LEDid või siis sinu õde. Juta on samuti laululembeline, miks te koos ei hakanud siis rohkem esinema? Ei, me laulsime küll paraku ainult siis kodus suregivil oma oma kodus. Jah, ma oleks võinud jutt, aga tõepoolest laude jutt, tal oli tõesti väga ilus hääl. Mõnusad ämbriga ja kellel on niimoodi, et ikka laupäeva õhtud olid siuksed saunaõhtud, noh, see oli, see oli rituaal, sellega lõppes nädal iga laupäevast isa hakkas kell 12 üks sauna kütma ja õhtuks sai tema. Ema küpsetas igasuguseid häid küpsetisi ja pidulikud söögid pannileib ja piim ja köömnetee ja ja pirukad ja kõik niimoodi, ja kui oli söödud siis meie hakkasime laulma. Segase ise enesest nagu isa mängis mul igasuguseid pille, kannelt, kitarri, mandoliini, mina tegelikult oli ta ju ka külapillimees, käis pulmades mängimas, mängis lõõtsapilli väga hästi, mille mina pööningul ära lõhkusin lapse ennast juppideks, nii huvitav oli 500. Ja, ja siis me laulsime niimoodi, et lahjume tavaliselt ikka niimoodi igaveseks hääle, noh, keegi õppinud ei olnud, aga ema laulis kirikukooris ja ja kirikus laulis kogu aega väga ilus kõrge sopran ja, ja mul on nii hea meel, et ma sain ema ja isa hääle siis küll päris vanas eas, aga ma sain ka maki peale võetud, nii et see on olemas, ema laulis puhtalt, absoluutselt ilusad, puhtad ämbriga, nii et koolipidudel seal siis esimeses tabeli muidugi kõiki asju sai tehtud, võimeldud ja lauldud ja akordioni mängitud ja nii edasi. Need olid kindlasti ühed ilusamad, tänu ansamblile said sa ikka meeletult reisid. Oi jah, kõik need dekaadid ja, ja liidus ja need ei olnud ainult esinemised, vaid need olid suured vastuvõtud ja ja noh, ma ei kujuta ette, et tänapäeval päeval näiteks meie Eesti vabariik suudaks anda ühele kollektiiv üldse kultuurile nii palju toetust, kui tegelikult me saime ikkagi liidu poolt, nii et me sõitsime ju noh, ka välismaal tol ajal kuuekümnendatel, noh, mina lausun 60 kuni 70. Et siis ei olnud kuigi palju neid kollektiivi inimesi, kes käisid kogu aeg välismaale, ka meie käisime aastas vähemalt kaks korda, kaks-kolm korda käisin välismaal, kusjuures meil maksti ju kõik kinni. Ostsime asju tegelikult ja sõime siis kaasa võetud igasuguseid vidinaid, mis see oli huvitav, täiesti fantastiline aeg oli ja tõime kingitusi ilusaid. Siis oli määrav ankeet, mitte niivõrd lauluoskus, kuigi lauluoskus oli teil ka väga ajast-l oli väga ühtne laulukoor. Ja noh, ainult annab ju valida, eks ole, sellise massi hulgast annab ikka valida ja loomulikult nii et meil ei olnud ainult mitte mitte see, et kuidas me laulame. Tähendab kui puhtalt Me laulame, vaid meid oli valitud tämbriliselt niimoodi, et iga ele rühmas igas häälerühmas on näiteks teise Saldis üks oli tumedama kõlaga ja teine oli heledama kõlaga ja nii oli kõik tehtud. Igas häälerühmas oli valitud ikka pudelskeli, muidugi geenius, selliseid arranžeeringuid. Paraku ei, ei tea, neid on, on päris vähe. Tali sel alal ole tõesti veistele väga kahju, et ei saanud edasi teha. Klassikat hakkasime tegema. Ja siis oli üks tore film, neli blond ja neli brünetti. Ega te ju väga blondid ei olnud? Ei olnud jah, paremalt sugune hispaania vere tilgake ka sees ja aga noh, ega midagi. Ja, ja tuli välja, et Moskva oli meenutest Me olime Moskvas, aga väga tuntud ja, ja kuumad tüdrukud seal Kremlis ei olnud ju ühtegi suurt üritust. Isegi uut aastat võtsime vastu Kremlis ja Hruštšovi klaase kokku löödud ja ja siis Moskvali prantslastega kokku leppinud prantslased andsid nüüd oma filmi siis Moskvale ja kuna raha ju ei ole, eks ole, Polari toite ju kokku, eks ole, raha maksta ei ole noh, natuuras. Ja siis anti kõik klipid kõikidest liidu kollektiividest, vaatasid prantslased läbi, jäid pidama siis sellele kaheksale tüdrukule, noh noh, prantsuse mehed ikkagi nemad armastavad tüdrukuid ja siis oligi, teatati siia, et on vaja teha film pool tundi, mille pealkiri on neli blondi neli brüneti lainega, loomulikult meie televisioonis kohe teatavad, et meil põle, meil on kuus neti ja kaks blondi ja siis oli ainult kaks, sõnal, saadab ainult irvet. Ja, ja siis oli niimoodi, et helistajate kõik käis väga kähku nagu Venemaal ikka, eks ole juba müüdud juba vaja seal pooleteist kuu pärast oli vaja film üle anda. Ja siis oli järgmine päev, kutsutud on ja, ja siis hakati mind blondeerima, sest seal teised olid veel tobedam mind ja siis veel ühte tüdrukut Milvit ja, ja siis oli niimoodi, et pandi kõigepealt pähe, siis vesinik ja ja siis paistuse sealpool tundi ära, tulin välja niuke rebane, blondist pole, pole juttugi. Siis nad ahastasin natuke, seedin, juuksurid seal siis panid järgmise vesinikku ja peale ja siis tõmmati plastikakott pähe ja pandi sellegi. Ja siis mul oli selline valu, et ma mõtlesin nii, Need on siis läinud, hüvasti, noorus. Tulen ära, ei midagi, juuksed peas ja täitsa valged. Ja siis ma olin, tegin filmi ära ja siis ma kasvatasin nad välja. No laine viimane koosseis on nüüd taas kokku saanud ja esinevadki sageli. Ja ennäe imet on kas sinu kaasanud, kuidas sa tunned ennast niimoodi nooremate inimeste hulgast? Mina tunnen, mina olengi noor inimene ja mina tunnen ennast noorte seas ka nagu täiesti omasuguste seas. Mina olen jah, selles suhtes väga tänulik, kui Merle Lilje helistas mulle, et me hakkame nüüd tahaksime nagu lainega hakata midagi ette võtma ja ja me tahame sinka võttumust, noh mina siis kohe nii mudel olla? La saame kokku, teeme ära, jah. Ja noh, tore tähendab see mille nimel me kokku tulime, see oli see juubeli kontsert tehtud nüüd on ka olnud Tartus ja Tartus ja mujalgi. Nii et selles suhtes on täitunud meie unistus, et veel kord 40 aastat hiljem olla veel laval see, noh selles suhtes ma olen rahul küll, ei, lõbusam ju. Aga sa pidid ju kindlasti ka siis harjutama uusi laule õppima Gazeedee repertuaari. Ei no muidugi õppisime uusi laule, aga noh, mis seal siis õppida on eluaeg lauldud ja seal need laulud iseenesest ei olnud, on lihtsalt laulud ja, ja noh, setu rahvalaulud, jaa. Jaa, muud näiteks need tantsulauludel Need ongi ju tegelikult just nimelt Gennadi Podolski ja, ja meie ajast, nii et et need, need on need, mis lähevad praegu praegusele publikule just nimelt eriti peale, sellepärast et kuidagi noored hakkavad nagu, nagu tagasi vaatama ja sealt otsima seda muusikat, sellepärast et meieaegne muusika oli väga meloodiline ja selles oli sõnum ja, ja paraku väga positiivne No ma kujutan ette, et paljudele tuleb üllatusena see, et sa oled veel ühe muusikaga seotud seal nimelt vene õigeusu kirikumuusika ja see on ka sul ju lapsepõlvest, sest Saaremaal on väga suur vene õigeusu kogukond. Nojah, muidugi, lapsepõlvest ja Lümanda kirik oli minu kodukirik ja mulle on väga kaunid mälestused, kuidas me vanaema ja vanaisaga ja siis sõitsime kirikusse varajase tuli hobusega meile järele ja lapsed läksid siis sinna peale kolm õde oli meid. Ja siis vanaemal oli ilus valge rätik, kiriku riided olid seljas ju ja ja kirik oli rahvast ikka täiesti puupüsti oli täis, nii et kui me hiljem schemes mühe, meil on ukse juurde, ainult et see oli, see oli tore aeg ja, ja kõrvu ja ise kirikulaulud. Nüüd kui laulu eas ema laulis mulle kirikus ja ema laulis ja kirikulaulu kõla jäi jah mulle täiesti meelde, nii et mõttes laulsin kaasa ja, ja see oli, see meeldis mulle, need lapsepõlve mälestused kannavad meid ju eluaeg. Ja vahepeal sa jõudsid ka läbida. Ühe teise etapis oli esinemine varietees. Nojah, ja kujuta ette, 15 aastat tegelikult ja alustasime Astoria, see oli peale seda, 10 aastat olin laines. Kalju Saareke helistab mulle, siis me saime kõike õnnelikuks ja saime lapsed ja olime õnnelikud, niimoodi hakkas lapsi kasvatama. Ja siis helistab Kalju Saareke, et mul on väga-väga vaja, et sa tuled laulma Astoria solistina, noh ma alguses nagu pelgasin. Aga sealt sai see alguse ja läks hästi ja lõpetasin Päeval Harju varietees, Tallinn, kus ma laulsin viimased viis aastat, vot sealt variteest, just nimelt mina sattusin ka siia Tallinnasse, see issanda muutmise pea, kirisson. Kreeka apostlik õigeusu kirik. Ja, ja Heidy Tamme, kelle koos ma laulsin Tess ja totti veel tegimegi. Ja üks see oli ülestõusmise pühade ajal, kui Heidy Tamme ütleb niimoodi ahhaa, vaat nyyd teie patused siin kohe kähku kirikusse. Kell 12 hakatakse ümber kiriku küünaldega käimi ja saategi oma patud andeks. Aga Meil polnud aega Grimmide maha võtta, kusjuures Valeri mehed pidid kohustuslikus korras peas olema, sest Kalju Saareke käis katsus kaks või kolm pead. Ja niimoodi meie valime siis noh, mis me sealt ära tõmbasime, eest üht koma teist. Panime Skambagi kirikusse, poisid ja tants, teadja. Ja minagi ja avastasin järsku tänu Heidy Tammele on olemas noh, nagu eestikeelne õigeusu kirik, ma ei teadnud üldse, ma mõtlesin, et Tallinnas on ainult see katedraal ja, ja siis oli nii. Meie võtsime küünlakesed ja käisime ja see oli nii ilus ja, ja siis noh, ma hakkasingi seal niimoodi käima, pühade ajal nagu kõik meie jõulupühad ja, ja veel paar korda aastas ja dirigent märganud eetiga ja kirikukoori dirigent ja siis ta tegi ettepanekut, tulge vaest laulma, noh ja siis nüüd ma siis seal laulangi. Nõnda musitseeris kammeransambel Aarne Vahuri juhatusel. Salvestus on tehtud kusagil 60.-te aastate keskel. Ütle, Aarne, kui vanas olid, kui sa klaveri taha üldseistest. Klaveri taha ma istusin ikka päris varajasest noorusest siis, kui ma käisin veel Räpina keskkoolis. Aga sealt muidugi hakkas asi arenema ja niisiis tuli muusika tuli pikkamööda elukutseks. Aga kuidas ühel maakohast pärit poisil, äkki selline kiindumus, huvid džässmuusikast? No seda ma küll ei oska seletada. Ma juba Räpinas üritasin tasapisi, sa võid seda niisuguseid kergemaid levimuusikalugusid ja mängisin koolipoiste tantsubändis ja nii. Aga noh, eks ta sealt hakkas. Sinus on heas mõttes ühinenud selline pedantsus ja korraarmastus, kas sellest johtuvalt ka selline kammerlik džäss sobis sulle? Ei oska öelda. Sest seal huvitav koosseis, eks ole, fagoti, istun seal ja. Nojaa, aga selle koosluse tegelikult kutsus esialgselt kokku Uno Naissoo, see oli tema idee, et sellise puhkpillikvintetti koosseisuga üritada mängida džässi kaamerlikumas plaanis ja siis noh, võtsime sealt innustust ja muidugi naisel oli ju palju tegemist, ta jooksis paljude ansamblite vahel ja nii No 60.-te aastate keskaeg oli väga põnev aeg, džässielu läks järjest suurema hooga tolli, toimusid need kuulsad Tallinna džässifestivalid, kas sinu ansambel? Me võtsime 67. aasta festivali eelvoorust osa üldiselt Tallinna džässifestivale oli väga menukas Nõukogude liidus ja ansamblite tung siia oli hästi suur. Nii et seekord oli siis niimoodi, et Eesti ansamblitele stest eelvoor, et kes siis pääsevad? Aga räägime natuke noorusaegadest veel, ma olen teada saanud, et sul oli suur kiindumus ka purjetamise vastu. See, kas need kiindumus aga jah muusikakooli päevilt sellega natuke tegelasena käisin roolimeeste kursusele, sain vist isegi mingi paberi selle kohta ja mõtlesin osa mõnest võistlussõidust kusjuures kõige tugevam tuul, millega ma Tallinna lahel sõitmas on, oli seitse palli. Purjetamine tundub kõrvalt vaadates väga kena spordialaks, sellel tuul puhub Borjedes, vesi lainetab kõrvalt, kuid see kevadine purjeka puhastamine seal ikka kõva sõna. Seda küll jah, aga pärastpoole juba muusikakooli lõpupoole ja kontserte parim aegadel, siis ma huvitasin mägi matkamisest, käisin Kesk-Aasias mitu korda ionis Pamiiris ja enne seda veel Karpaatides, nii et sellist nagu sport on tehtud mitmel rindel. Kes sul seal grupis olid, kui seal mägedes ronisid? Oli seal olid kõik tuntud muusikud, tookord Toomas tumeleht, Alo Põldmäe, Helju Tauk, Raivo peaske taga, peaski. Talle peaske. No kõik nimed, kes on seotud meie muusikaga No ja siis see oli meie muusikakooli ja siis hiljem konservatooriumi kursuse baasil kokku pandud matkagrupp. Nii et toona siis elasid õpilased üliõpilaste aktiivset elu No kindlasti ja ma arvan, et ega see tänapäevalgi testijale Aga millal sa siis jala Eesti raadio ukse vahel vaid? See oli 60.-te keskel siis ma käisin konservatooriumis ja siis alguses ma liikusin mõnda aega telepoole peal, sest siis olid veel jooni, töötavad kõik raadiomajas. Aga siis mäletan, et see oli hea kolleeg Edgar Selberg, kes mind muusika toimetaks tubadesse viise näiteks seda tööd ja siis ma mõnda aega otsinud, mitte koosseisulise. Koostasin kontserte ja õppisin seda tööd aastal 65, siis saingi toimetusse koosseisuliseks. Ja nüüd olete vastu pidanud kuni tänase päevani. Sinu elutööks oli siiski ansambel kollast. Kuigi sina vist teda kokku ei kutsunud. Täis selle ansambli asutas Raivo Dixon. Kuid asusintele ansambli juurde siis vist aasta-poolteist hiljem. Ja siis kuni lõpuni kollaaži aeg oli põnev aeti, olite vist? Ühes mõttes nagu esimeste hulgas, kes hakkasid nagu rahvamuusikat organiseerima ja laulma ja esitamaksele. Levimuusikas küll, sest et enne seda muidugi tegutses juba usinasti Veljo Tormis aga tema rohkem koorimuusika alal, aga nüüd kergema poole pealt, jah, me olime esimesed. Tuli siis palju vaeva näha, et seda autentset materjali saada. Kust te leidsite need? No seda materjali oli, on saada küll juba no ma ütleksin kirjandusmuuseumi arhiivides, aga ka Eesti raadioarhiivides helinindi kujunenud küllalt palju ja muidugi need piiblikogumikud, mis olid välja antud selleks ajaks eesti rahvaviisidega ja ja ka raamatute näol, need olid head algmaterjalid. See ansambel oli sündinud ka õnnesärgis, sest need noored, kes toona selles ansamblis laulsid, on tänaseni eesti muusikaeluga seotud. Võib-olla nimetate mõned lauljad, kes Colas kaasa tegid? Nad kõik olid muidugi muusikud tookord muusikaga seotud. Praegu Leagabral olime palun, tema töötab ka praegu, muusikal kirjutab isegi muusikat ja laulab, laulab kiriku kammerkoorides. Siis Maire Eliste, kes on praegu hinnatud muusikapedagoog. Tookord Ole Valgma ja Tauno Vahter kahjuks oled, ei ole enam meie hulgas, aga Tauno jätkab ikkagi veel laulmist, seekord. Sellistes väiksemates koosseisudes. Ja oma põhitegevuse on ta küll juba viinud vist ärialale. Ja muidugi tänuväärne pass olime Ivar Johanson, tema laulis raadio kooris tookord. Kuid tema on ka läinud juba meie hulgast. Ja lärm oli ka ja küll mitte nüüd päris viimaste aastateni, aga jah, päris algusest peale oli aniga. No ja kena on see, et te saite ikka rohkesti ka stuudioaega, niiet salvestusi. No tänu sellele, et me siin liikusime raadiomajas ja et noh, mina olin muusikatoimetuse sama inimene, tänu sellele sain stuudioaegu saime ja noh, meie põhitöö tegelikult oligi salvestusstuudios kontserte andis, ütlesime suhteliselt tagasihoidlikuks. No nüüd on sinu töö vist ka natuke läinud lihtsamaks, kui sa omal ajal alustasid, siis olid need vahetussaated rohkem Moskva ja liiduvabariikide, vajalik, seda ka nüüd. Eesti raadio saadab oma programme vistrile mainiks. Mina seda küll, sest et see vahetus käib Euroopa ringhäälinguliidu kaudu. Ja kui Ma kontserte saadame, siis kahel moel, kas siis otseülekandena liinide kaudu kuni EBU satelliidi, nii kus siis kõik soovijad, raadiojaamad võtavad seda satelliidi pealt. Või siis teine võimalus, et me sellest kontserdist alustas, saadame salvestus on Genfi, kus satelliidi kaudu saadetakse laiali. On džässmuusika jäänud sul endiselt lemmik mus hangetega. Aga miks sa mängisid? Šotimaa on ju palju nooremaid põlvkondi peale kasvanud, kes seda teevad ja ma arvan, et see džässmuusika pakub mulle naudingut ka kuulates praegu. Aga ei tule vahel tahtmist laari tahes. No seda enese tarbeks tuleb vahel ette. Aga noh, mikrofoni reblemitena. Ma usun, et paljud kolleegid kadestavad sind sellepärast et sul on nii stabiilne kehakaal, ütle, kas sa oled samas kaalus, seal õpetasid konservatoorium ja nii, et võid süüa, mida tahad ja juua joosta, ei mingit probleemi, ainult juuksed on halliks läinud. Jah, aga need logid ja kiharad on sama suured ja lopsakad nagu nooruses. Okei, et me oleme parimad oma vanematelt. Jor tänu Aarne Vahuri ja head juubeldamist ja jätkuvat energiat, et tõesti Eesti raadios salvestatud muusika jõuaks ikka järjest rohkem.