Etendus kestab kolm kuni neli tundi. Ainult seda lühikest lõiku näitlejatööpäevast näeb teatrisõber sedagi ühekülgselt. Ainult näite senti ees. Aga elu huvitav ja raske, lõbus ja kurb, jätkub ka, näitas intertaga tegelastoas, krimineerimis, ruumis, proovisaalis, ringreisibussis ja isegi unenägudes. Sellest ei tea keegi peale meie endi näitlejat. Aastad kaovad, viivad endiga kaasa manalasse varisenud sõpru ja viivad kaasa sündmuste kirjutamata kroonika. Vahel jõudehetki istutakse koos, vesteldakse. Meeleolu meenutab meeleolu. Sündmus meenutab sündmust. Ja siis elustuvat möödunud juhtumused kadunud sõbrad, läbi elatud, äpardused, üle elatud naljad. Nii tekkiski mõte jutustada neist ka laiemale kuulajaskonnale. Sattusime kokku päris juhuslikult. Alfred Mering, Helmut Vaag, Kaarel Toom, Jüri Järvet, Eino Baskin ja selle hääle omanik Panso. Istusime ümmarguse laua taha. Panime magnetofoni käima. Hakkasime sirvima mälestusi. Kuna meil oli käepärast mitmest, keda meenutasime ka heliplaadid siis kuulasime neidki heade mälest. No hästi, ma pean, hakkab, ja kus eksperdid jääter sõitis linna, hüüdsid elanikud korjake pesu kokku, näitlejad tulid kohale. Nüüd on muidugi suhtumine näitlejatesse väga palju muutunud. Ajad on muutunud. Ma räägin nii hilisemast ajast, 53.-st aastast, ahah. Seal operetis Rõuge, jah, väga. Rõuges läksime. Operetitrupp sinu kõrval oli Rõuges ja tervisetrupp läks siis kolhoosniku juurde, et piima saada. Kui selgus kolhoosnikul, et kes me oleme siis ta hüüdis rõõmsalt jajaa. Aga 53. aastal kui meie kontserti brigaad kogunes bussi, ütles üks kolhoosnik teisele. Küsitakse et missugune on teie kõige armsam osa või kõige paremasemest ja keegi meeldinud? No selle peale on tavaliselt raske vastata, aga siin ma küll ütleksin, et kõige tüütum osa oli mul jälle. Kolmandal hooajal, kui ma teatris oli, oli ühes globlochi näidendis juudas Kell. Seal oli nimelt üks noor katoliku preester, see oli viievaatuseline draama seal, kas see pool kaheksa ja lõppes umbes kell 11, kuni esimese vaatuse alguses avaneb eesriie ja noor mina tuleb vanima preestri juurde, see oli laudteel. Ja ütleb, tuleb väravast sisse, ütleb, et tulin vaatama, mis mesilased teevad. Ja muud midagi läheb välja. Ja Ma ei mäleta, kas lautor seepeale vastas midagi mitte ja siis lähevad need neli vaatust läbi ja viienda vaatuse lõpus Kordan, needsamad sõnad, tulin vaatama, mis mesilased teevad ja jah, ja siis vahepeal ma võtsin siis riidest lahti ja sinimaha, käisin kontsertidel, kinos hulk aega kasutada. Oot ja siis aga niitmisosades? Sest see jüri, temal suurt teksti palju ei olnud, temal oli see Oli hea selle poest, sest seal sai süüa ja loo ja see oli aastal 1923 24 hooajal. No ega see palk siis sel ajal kuigi suur ei olnud ja inimesed olid võimalus seal kõht täis süüa, õhtul enam õhtuseid vaja on ja mis oli süüa kartuliputru hapupiim, silgud, leib, maad olid, teised ajasid juttu seal laval ja Jürjoodka vehkis. Ma räägin mis juhtus 28. 29. hooajal, kui meie ringreisil olime kaugalaslikes, ei, ma olin siis Draamateatris Eduard Tinn ja mind määrati hobuste otsijateks. Me sõitsime vaguniga ringi, vagun oli paasi, eks. Ja siis, kui me kohale jõudsime, läksime me Eduard tünniga ummikuid mööda küla hobuseid otsi laenama ja meil tuli vahel hobusega sõita. 30 kilomeeter. Aga meil oli selle tõttu see ülesanne väga raske, et tegelaste hakkasid meid kahtlustama selles, et meie endile valime alati kõige paremad hobused ja ja neile anname halvad hobused teistele teistele ja ja siis me tegime kinniga lõpuks otsuseks, et hea küll. Et meie läheme kõige viimaseks hobuse peale, ütles kõige kehvem, kõige kehvem ja kõige viimaseks, las tegelast parimad oma parimaid välja. No ja siis istusime hobuse peale. Mari Möldre Ruut, Tarmo ja Aleksander Mägi, demodvaliisiduaal valjuhobused, noodia, tore vägevuk täht. Ja vat ylds Vaarman ja kes seal veel teised olid, valisid omale nihukese paksu tugevuse, ulu rahvuse. Ja meie siis Tinn, Liilasleri ja mina läksin niisuguse tagasihoidliku loomakese peale, hobune hüüdes mitte midagi nurudes oli niisugune tagasihoidlik vaika. Nali seisneb selles, et see tarmo, hobune, see kõigevägevam seaks. Sa ei saa nii ümber ja siis Els Vaarmani hobulisi väsisti. Ja meie oma tagasihoidliku nokaga oli kõige esimeseks koha. Tuli jälle jutt, et näe, vaata, valivad omale kõige paremad. Ei vaata, vaata küll Ameerikas lugu. Vaata minul hobustega vedas, sellepärast, et mina isitud kunagi Mägiga koos ja sestmägi hobuste sõidul jälgis nii-ütelda kurivaim. Temaga juhtus tõesti niimoodi, et igal juhul, missuguse hobusega temaga ei sõitnud ikka jäi see voor, kus tema sõitis ükskõik kellega koos ja alati hiljaks ja pool tundi ja rohkemgi. Ja selle peale mägi oli väga nördinud ja tõepoolest rääkis, et vaat, teised valivad kõik paremad hobused ära, mina tulen vagunist välja hiljem. Ja see, mis ülejäänud sellega mina alati söödan. Et järgmine kord, kui nüüd sõiduks läheb, siis mina ise valin ennast, hobuse hobused olgu ees ja mina ise valin endale hobuse. Ja vaat nii sega juhtus. Mägi valis ise endale hobuse ja kellega ta koos sõitis, seda ma ei mäleta, aga sina ikka ei olnud, ei olnud. Ei olnud, ei olnud, aga lõpp oli see. Meie olime ammu seltsimajas ja etendus jäi tervelt tund aega või rohkem hiljaks, sest kes ei ilmunud järjekordselt, see oli mägi oma valitud hobusega ja see hobune, valge hobune oli koguni tee, pole ära surnud. Ja teine lugu ja ja siis siis ta pidi uued uued loomad omale üles otsima, enne, kui ta sai sõita käntsakas etendusega kohta. Niimoodi oli see lugu minul hobustega vedasi. Kuule, Tarmo, sa nüüd lugu mina kaasa sõitnud seal, Edan seal. Vaat sinust siis sinu abikaasast, mari Möldrist. Niisugune lugu, ma ei tea, kas on tõsi. Ringreisioludes, nagu see oli, siis tehti, tol ajal ei sõidetud mitte nii baasis elada, elati vagunis, eks ole, sisse köögikenemis, seal oli, see oli siis vaguni juures pisike nurgake, lihtsalt priimuse pealses kirjutati väga rasketes oludes lõunat, seal ju sööklaid jaama läheduses. Ja sinu abikaasa Mari Möldre oli keetnud väga head, hernesuppi tuli palju vaeva. Ta oli palju vaeva näinud ja supp sai valmis ja sõdulitses lõunale oma kupees, näitlejatel on siis kaebe tulla nagu peesse Marin Mölder pani, surus selle taldrikusuppi, et suure vaevaga keedetud ja lootis nüüd kindlasti mingisugune aplaus või tänuavalduseks. Tarmo võtab siis lusikasupp. Maitseb soolane. Jääga mariga rohkem ei teagi, kas on soolane? Jah, soola tegi selle gupi akna lahti ja kogu selle potti. Viskas aknast välja, jaama ette. On see tõsi või on see anekdoot, kardad Kallas lihtsalt välja ja oli niisugune? Oma hinge vaevama, kust oludes ma tean oludesse oli ju. Saba oli ukse taga, kes tahtsid kagi, nojah, seesama üks Janbergus, seal keedeti seal küte. Kamber, mis seal on ja mul oli mitte ainult sellest ajast kerre supist kahjuvaid ka. Seajalad olid. Seajalad oleks erasööja jala ei, need ma tõin ära. Koerad algasid. Ja ja ma riiuli peale ja ütles siis, et ma oleks võinud minna Hiina keisrile mehele. No see oli ringreisile Kadrinas ja ja vist päris kindlasti Kadrinas. Me mängisime komöödiad, draamastuudio teatriga klassi töö, seal koolis midagi teate juhtunud nihukest ebamäärast asja, purjus kooli teenriga. Ja koolidirektor kuulab kooliteenrite üle, seda poolpurjus, meest kuulab üle ja Tuuakse tunnistaja, kes peab tõendama tema, tema, tema kuritegu. Aga selleks on üks naine, noh, nagu tavaliselt suure suuga naine lata tara teater ja seda osa mängis Mari Möldre. Ja see küsimuste peale, mis kooli direktor talle esitab, hakkab hoopis iidamast-aadamast muud juttu rääkima. Ja sellest unistusest ja ülekuulamistel tule tegelikult midagi välja. Kooliteele see direktor läheb ägedaks, et viige ta minema. Annab käsu kätelt, viige minema, siia jutt ei puutu siia, viige minema, te räägite hoopis midagi muud. No viidakse, tema tõrjutakse lavalt eemale, Suntaks ta minema. Ta tuleb tagasi, jätkab ikka oma juttu edasi, laterdab edasi, nii, ta käib kolm-neli korda edasi-tagasi. Latetab oma juttu edasi, kuni äkki ilmub lavale pritsimees ja ütleb, et nukrat ei saa nüüd vanamoorist jagu põdramari ümber selja tagant ümbert kinni ja viib Marii. Algul jahmatas printsi, mees oli kõigi ümbruskonnale saalis olevatele tuntud mees. Või, ja piim läks hiigla, aplaus ja naer. Seal kodanikuna, Draamateater mängis kauka jumalad ja ma mäletan, etendus toimus Lihulas Lihulas ja noh, lõpus see nii ju kõik teate, see maja läheb põlema, eks ole, maja põlema ja adu hõimre, tollele ta nimi, Adolf Kimbek Ado hõimre, siis mängis Mogri Märdi ja ehtsad leegitsev inspitsient astus puutsat ukse vahelt niisugused ehtsad tuleleeke välja. Ja see Mogri Märt põlvilisele ukse juures Harjuvoog, mu maja põleb, pääs mure, nagu see on. Kõik, mis peaksid lõppema ilusasti ära. Aga samal ajal, kui ta karjub, et maja põleb päästu murravad, tulevad läbi saali kaks tuletõrjujat mütsid peas, isegi kiivralist ja see minimaks või käsi brites kaasas tulevad kujukesed. Lava üks võtab siis selle vooliku otsa, teine pumpab vett ja hakkavad pritsima ukse vahel vets. Näitleja mäng, see mõjus nähtavasti nii öeldagi, sa tõepoolest hästi. Näitleja kuulus osa ja petised, pritsimehed, võtage maid, teavad seda. Mäletad, vist kui 46. aastal olid Mahtra sõjaproovid seal Snelli tiigi ääres väljenduski teooriaga Noora ta noorsookadunud parve mängis tarna ja Maywel mängis seda. Ja nad võtsid seda stseeni läbisel kordasid seda see löögikoht kus kubjas lööb Pärna ja kui järsku tuli miilits vahele, mis te kaklete. Martin lavastas seda ja Martinil oli tegu miilitsa ka selgeks teha, et see proov, ma tean, ma tean. Ja vaat, see tuleb mul meelde selle kunagi töölisteatris. VAT teater mängis omal ajal, ma ei tea, mis seal 1009 36. viiendal aastal või 1000 92. aastal olen 26 aastane näidend, üks Ungari autor. Ja see näidend algas nii peale, et mängitakse stseen laval kuidagi eluvõõralt ja saalist tuleb siis üks noormees hüüab üle saali, see ei ole mingil elu, nii ei mängita seda, ma tulen ise lavale ja ma näitan, kuidas seda elu, seda mängitakse mõnda. No ja Felix Moor tegi seda. Proovid läksid kõik ilusasti ja esietendusel täpselt täis, töötud, ma tulen ise näitan seda rahalist ja ajalist hüüab, aga seal olid kordnik, see oli kodanikule kordnik, istus temale oma tuul, vaatab, tahab takistada, Felix moorid, võtab pinnad, kuhu te tungid? Laadimise segad edendus tõmmata ära, fiksmoor ütleb, et kuulge, sosistatud kuulge, mis sa mõtled, et ma olen näitleja, ah mis näitleja. Vaadake, mismoodi te välja näete ja tahtis välja viia ukseni viisis riiete toidud, need uksed. Et siis siis läks etendus edasi ja aga nüüd, et osad võivad vahest ka nii elukadetavad olla, seda ma olen ka kogenud paar korda. Nimelt kui me mängisime Schilleri röövleid Siis mina mängisin seal Spielbergi ja Serbia slipp. Ma ei tea, mis osaleb, mis ta nimi oli, ma ei mäleta enam. Temal oli minuga tegemist nii, ta tappis minu ära. Ja alati temal oli tapmiseks tõeline buss niisugune, aga tal oli ots ära ära murtud. Ja alati ta kurivaim. Ma räägin pärast ka veel ja, ja sinna selle bussiga on veel teine lugu. Mängisime sedasamast Soome kirjaniku Kaarma tekki Lembitu seal. Meeta Luts. Mina mängisin kaupade ja meta, luts seal, põrutab mulle ükskord bussiga nii selgelt, mul olivateering seljas läks läbivateerungi ja luts kaakusiseni ära, et no arvas juba, et need seljas poiss aga ei olnud, natuke oli riivanud, aga. Kui me mängisime Luntsi Lindpriid siis oli seal üks niisugune koht. Tulime läbi saali, mina ja peti kuuskeva minu osa nöörid, ortonju ja peti, kus on minu naine, mis ta nimi oli, seal ma ei mäleta ja siis orkestrit, eks sild üle ja seal silla peal alati pidid olema üks niisugune väike sõnavahetusmehe ja naise vahel. Ja seda ma pean ütlema, et selle naise käest ma sain iga kord niisukese keretäie ma ikka päris kohe füüsiliselt tundsin seal lahmid vastu kaela ja kukk Elleri, et näe, kuva karja, siis karjusin päris loomulik. Mul tuli meelde praegu üks. Õnneks sündmus lahenes hästi, aga oleks võinud väga traagiliselt lõppeda. Sõja ajal tagalas mängisime rindevõitlejatele šveiki ja mina pidin mõrtsukaks saama vastu enda tahtmist. Nonii, lihtsalt õnnetu juhtumi läbi. Mängisime seal šveiki. Alfred Rebane, šveik, mina mängisin Ühte saksa kaptenite hiigla nisukest agressiivset mõjukat meest. Ja meil oli niisugune stseen, et saame temaga kahekesi kokku ja mina lähen rööginselluschweigi rebase peale. Aga šveik, rebanon, hiigla rahulik ja Ma ütlen, et ma lasen suma. Ja no sel ajal meil rekvisiite me gaasi ei vedanud, sest noh, rindeolukorras Klooperatiivselt pidime toimima. Ja siis me saime rekvisiidid koha pealt inspitsient, tavaliselt siis hankis sealt väeosast ja minul oli ette nähtud kabuur, revolver, revolver oli alati käes ja ohvitseri või tähendab ka puuris ja ohvitseri rihm oli vööl. Stseenis on nii, et haaran selle revolvri kaburiste kohe sihin rebase šveiki peale ja loen üks, kaks, kolm ja vajutan trikli peale. Ja tema ütleb siis nii, et on nähtud, et mis ei läinud lahti või. Ja jõuame sellest Tseenini. Ma võtan revolvri välja, hakkan sihtima. Ja järsku õnneks kuulen, esimeses reas istus ka Kaarin Ruus, tema ei mänginud selles, kus või kes ta varem mängis. Istub ohvitseri kõrvale. See ohvitser hakkab kuidagi nii nagu nihelema. Ma kuulen ka, et midagi nad omavahel seal sosistavad hiiglane järevalt, õnneks ma seda seda nägi ja Maywajutanud trikli peale. Et kuidagi nagu vaistlikult taipasin, et ma ei vajuta. Ja mis siis välja tuli. Revolver oli laetud, kuuluri sees, kaitsevinna ei olnud. Muidugi, ega ohvitser selles süüd ei olnud, sest ta mõtles, et kui tema kellad küsite, eks ole. Tea milleks vaja on, ega ta ei teadnud, et sihtimiseks läheb. Aga kujutage ette, mis oleks juhtunud, kui ma oleks mänginud, kui ma ei oleks pannud seda tähele, mis seal saalis suja sundis, eks ole, lihtsalt nii üks-kaks-kolm vajutanud ja paar sammu ta oli eemal. No kujutad ette ütlema, surmaga oleks lõppema. Sinu jutt tuletas mulle meili laval teate niisugust momenti, kus võib õnnetus juhtuda. Näete, mul on siin, kui te näpuga katsetes tunnete, Mul sihukse arm on jah, ja vaadake, see juhtus. Juhtus niisugusel korral, meil praegu mängitakse põrunud aru õnnistus rapsima ei hakka. Me mängisime seda korralisel ajal Draamateatris, ringreisil Narvas. Teatavasti lööb seal suur kukk noortikal haamriga pähe, millest tekibki see põrunud, aru õnnistus 100. Nii. Ja selleks aafriks oli meil teate kummikummist tehtud haamer. Päris haamri moodi haamri moodi, aga kummis. See haamer, millega suur kukk oma pildi oma portree lööb seina ja see oli tõeline. Ja sellega ta lööb sihukesed kummist haamriga naela seina, seal nõiad ikka lööb teda edasi selle haamriga, pani sinna sohvapadja alla. Ja võttis sealt teise haamri, mis oli sama sopapadja all siis kui ta lööb sellele pähe pähe. Aga nüüd juhtub niisugune asi, et jõhvis eelmisel etendusel oli jätnud inspitsient või lavatöölised, kes on unustanud selle kummist Aabetjate seda jõhvi maha. Ja viimasel momendil juba konkond käinud etendus algab, ei ole seda kummi staabeid, tuleb rauda haamriga lüüa. Ja näitleja kasutas esimest korda seda raudhaamrit teada ei ole mõõtnud täpselt seda distantsi ja suure jõuga mees ja virutas. Pulpe. Parukas ja mul oli kaks palukat. See mind päästis sellepärast et noor Hikal peab olema juuksed peas nagu teate, minul ei olnud siis ka enam juukseid. Mina mängisin kahe parukaga, aga mitte pikka vaheaega teha, oli minul Sepless, tead, see oli kleebitud juba enne valmis ja siis pärast võtad juuksed peast ära ja ja see on üleni kleebitud ja see oli mul peas, et mul kaks parukat peas sebinud päästis, kui see etendus lõppenud teatega valu või nihukest osa seda polnud absoluutselt mingisugust. Aga siis oli kohutav see alune barakk, parukas oli kõik kobrutamiseni ja veel ei hakka siit vahelt välja nõrguma, see oli üleni verega koos. Kohutav, kui see minu kolleeg seda nägi, siis ta pidi peaaegu teateri menetlusse langema. Pärast lööki märgusena mäletasid. Ei, see ega see löödki tarvitsetamat tundsin, et ma ennast sellest, mismoodi saada tal käes mõjuda te näete, et see mul siin veikene armikene peas ja nii võib juhtuda ja nii muidu võib isegi mehe emaga lüüa midagi. Aga muidu selle põrutamiseni muid tagajärgi. No ma ei tea, võib-olla, kui te ei ole senini märga palju aastaid möödunud mehed koos suuremas Eerikule straadide töötatutaks, sellest sellelt alalt ka midagi rääkima, mäletad, Baskin, meil oli Kohtla-Järve Vene teatris oli üks etendust ja me töötame seal ühe numbriga parajasti laval number, nii nagu estraad, ikon kahe mehe printsiibil seisavad ja räägivad. Ja räägime, mina räägin parajasti ja järsku tunnen, et mu jalg hakkab kerkima. Ma käisin selle luugi peal, vaat seal elektrilukk oli alla ja, ja elektrikatkestus ma seda luuki minul jalka kerkib, tõstis seda luuki siht, pistis pea sealt välja ja vaatas, mis laval sündima. No ja edasi, number läks nii naeruga pooleks, nii raske oli. Jäigi välja vaatama. Mäletan siis Prangli saarele ja siis me esinesime see suursündmus esimest korda brigaad Prangli saarel ja ja, ja, ja kontsert algas, siis olid lapsed saalis, mehed istusid rahvamaja ees, me küsisime, miks te sisse ei tule. Veel teeb iga mees ise nalja. Niisugust kalurikolhoosid ostsid filharmoonia terve rea etendusi. Vladimir Sappoosnina väikene brigaad käis ringi ja see oli tasuta. Kaluritel nende perekondadel ja saalis on ainult naised. Vanad naised, lapsed, mehed on seal rahvamäe hoovis, põõsaste taga. Kuulajad-vaatajad, noh, mis need linnamehed ikka teevad, ei tulegi. Ei tulegi kuulama. Aga siis hakkas esinema Vladimir Sappoosin hakkas pillihääli järeldega nagu temal imitatsioon 40 siis juba mõned tõusid püsti, tulid juba aknast vaatama. Tema oli alati meil viimane number ja tulivad sisse ja tulid sisse, kui ta tema vana grammofoni aplaus, sellega kontsert lõppenud. Siis mehed tulid lava taha. Sajarublane käes. Kuule pillimees, teeme selle kava uuesti. Usu, ma ei teadnud, et nii käre rakub Sapposele raha. Teeme uuesti. Ma ei tea, vagun, brigaadi juht, et rääkige temaga, sajarublast tuli sinu juurde, siis tuli sinna 100 rubla näpus, neid oli terve seltskond. Seal põõsaste taga oli, no näiteks 50 meest siis kava uuesti, et ta võib ka lühem, aga no ei saa. Mina olen juba, peame ärasõit. Üks teine mees temas veel 100 suvel 200 eest gaasiseidi. Ei sõitsime ära siis väga kurvaks ei ta isegi halvasti hüüdsid järele. Midagi huumoriõhtu, jah. Ja ma lugesin ühte. Luuletus, mis oli mitte väga naljakas reklaam, satiiriline, mis toob nipi taipamist. Ja kui ma selle olin lõpetades siis üks saalist lõikas mitte väga Kainadega banzuguse huumor siin on. Momendil tikku sai vastu ühtlaskontrantseesised lolliks ja ma ütleksin niimoodi, et huumoriga on nii nagu õllega keelus, mõni leiab tema kohe. See suur aplaus ja see mees ei olnud ka mitte suu peale kukkunud. Lisa pärast sõda. Vees, hõikab hästi vastased, homme toon sulle meeter, puit. Okas tõi. Näiteks, et meie Jürigi oleme tihti estraadireisidel olnud, kus publikust tulevad inimesed meie juurde ja hakkavad oma muresid nii-öelda meile pihtima ja selles mõttes, et võib-olla saaks ära kasutada, näiteks on olnud juhus, kus Ühes rahvamajas olevat valesti kontserdi teinud kui on tulnud meie juurde üks inimene ei öelnud, et kuulge, Ühe, tulge nii head, vaadake, mina ei saa oma ülemusega kuidagi läbi, tema niisugune niisugune kas ei oleks nii kena ja sellesse numbrisse paneksite tema nime ja ütleksid, et see on bürokraatia, see on pugeja. Võib-olla sellel moel saame temast lahti. Niisuguseid asju. Muide, sellega on üldse väga imelik ja paljude inimeste juures arusaamatu lugu. Ma olen tihti selle üle mõelnud. Kui ilmus seltskonda, siis korraga öeldakse, et aga tehke midagi esidega. Rääkige midagi tavaline ja kui ma ütlen teid, ma tulin lihtsalt, et siia õhtut veeta niimoodi, kuidas näitleja, miks te ei tee midagi, tähendab madalalt tegema tööd oma kutsealast seoses täpselt samuti, kui mul korra seltskonnas niimoodi juhtus, minule ütles võrdlemisi solvavalt pärast üks mees, kes mu kõrval istus, et aga kuidas teie kutse. Ja ma tean, kuna ma teadsin, et see mees on ametilt rätsep. Ma mõtlesin kuue seljast, olge kallisima, kasutad juhus, ajaga lööb mulle ette. Mis te mind solvate. Kuidas teie töö, kui mina pean tööd tegema? Puhkeõhtu viitsis, teie, sa ei või teha ja. Läksime nagu tõsisemal teemal. Ja Hugo Laur, Sa oled suurte kirjanduslike huvidega inimene, oled puutunud kindlasti kokku meie silmapaistvate dramaturgidega. Tihti räägitakse, olla vanasti neil kirjanikkudel dramaturgi olnud üks nõrkust, mis praegustel dramaturgidele puudub, nimelt külastasid tihti teatrit. Ja ka see vastab tõele, ka. Vastab nii. Mitte et nad ei käinud aineksime etendustel, vaid liikusid ka lava taga näitlejate seas. Nüüd uuemad noorema põlve kirjanikud, ost näib kujunevat nihukeseks Juhan Smuul. Nii hoiab tihedat kontakti näitlejatega, kellel on väga peentaktküsimustes ja kellel on samal ajal ka võrdlemisi peen vaist küsimustes. Mis puutub, siis muidugi, see jääb kindlasti unustamatuks kõigil Atlandi tegelastele. Seesugune südamlik vahekord, mis siis, mis tekkis autori tegelaskonna vahi vahel? Ado inski ikka teatakse? Jah, ja nüüd temaga tükk ei ole viimastel aastatel enam olnud. Minu esimene kokkupuutumine. Nimelt meie suurima dramaturgi Eduard Vildega oli siis kuma. Oma katse tegin Estonia teatrisse astumisel 1918. sügisel Vilde oli siis parajasti meil Estonia dramaturg, yks lähem kokkupuutumine tema kuuekümnendaist sünnipäeva püüdsime selle lavastuse ettevalmistamise juures, selleks oli tabamata ime, see oli 25. aastal, see oli siis Estonias teine tabamatu imelavast, jah, teine samendasid ka seal, mina mängisin ja keda Laurence. Nii Vilde käis proovidel. Oli väga nõudlik. Etendus õnnestus päris hästi nagu tolleaegsete arvustuste järele. Võid otsustada. Ja pärast seda oli muidugi traditsiooniline koosid pärast etendust Estonia valges saalis. Ja noh, tuli siis lahkumine sealt valgest saalist. Ja Vilde elas tol korral Raua tänaval. Voorimeeste saabumine meeleks saadetena järel, aga siis tuli jonka, nägi tee, ei. Võtame hobu seest lahti ja peame ise saali koos seda Raua tänaval, nii tehtigi. Siis nii palju, kui meid mahtus sinna kummagi aisa külge, siis vedasime Vilde koos abikaasaga Linda Jürmaniga Raua tänavale ja voorimees sammusse Songska tagantjärele. Ah soo, enne seda veel jaa, valges saalis see tõstsime Vilde tooliga laua peale ja siis tegime ringmängu ümber laua. Laulsime, tegime. Muidu Vilde külastas tihti meediaatris, nii. Tuli lihtsalt oli, kui linnas käimas oli taevas Kadriorus aastast teatrisse sisse tuli naha taha proovitaljuku veel vaheajal juhtus olema, siis ajas meiega juttu. Mida aga kahjuks jah, neid tõesti ei juhtu. Tere, 60 nii roosa näoga ja armastas väga hästi riides käia. No vot see see oli tema. Siis oli väga elurõõmus ja, ja väga elurõõmus ja, ja kuigi selle peale hakata silmadel haiged viimasele notar, tervis oli mürtsumist. Tervis oli eiei, silmad, silmad ja silmadel. Ma võiksin öelda meie kirjanike hulgast Bilde oma minu tähelepanekute järel. Nii edasi oli eurooplane. Päris otsekoheselt. Aga meie teised mehed, keda mina tunnen kõiki võtme sinna võrdluseks näiteks metsanurga siis me oleme rohkem nii maamehed. Vilde oli tõesti eurooplane ja Kitzbergi ka. Ma olin hoopis noor poiss kui isetegevuslased tekitati Kitzbergi näidendid kus ma mängisin kaasa tuulde pöörises. Ma tahtsin sellepärast puudutada. Ma läksin Kitzbergi Unurali viima, mille kaane peal tuulte pöörises on kirjutanud, et näidendite eest tuleb maksta autorile viis rubla. Kitzberg elas Tartus kevade tänaval. Ja kui mina, noormees sinna sisse läksin ja kummardasid ja palusin temale jutuajamist ja kui ta sai teada, mispärast ma sinna olen tulnud siis ta oli äärmiselt imestunud ja hämmastunud ja viis mind oma kabinetti. Et seda ei ole mulle keegi kunagi tulnud pakkuma. Ma ei ole neid kuskilt kätte saanud, kus minu tükk on mängitud siin ja seal jama, kui ma ise ei nõua. Ja mina ei ole neid kunagi nõudnud. Vot niisugune jutt, mängisime Püve talus seda trikki, mida Estonias mängitud 13-l hooajal. Kas see oli juba traditsiooniks ikka pidi mängitava pime talus, ükskõik kui palju kordi. Igal hooajal igal hooajal kullafondis ja, ja, ja see oli, see oli ja ja, ja siis ma mäletan, siis ta oli 70 aastane, peatus abikaasaga kuldlõvi, see mind saadeti talle voorimehega järele ja koorimis others kulgeb ukse ees ja sees vanataadi tupe, paasi, vormel ei istu kooriv peale mingil tingimusel istuv varjundale piksimaania, mis siis inimesed arvavad, et laiuva 70. Ja läksime esisest. Lasime koorile minema, läksime. Läksime teatrisse. Muidu tema oli väga, väga lõbus ja. Ja ja, ja see Oskar Lutsuga kokkupuuteid ei olnud jälle, nii ma asjadel lavastusele neid siis veel ei lavastavad, need tulid hiljem. Kuna temaga sai kokku. Kirjeldas õhtutel Tallinnas Kohe meie kubernerid ja rahvakirjanik rahvakirjanik ja ega sa Tammsaarega kokku ei puutu, Tammsaarega? Jah, puutusin ka kokku ja esimest korda Tammsaarega. 24. aastal siis kui Tammsaare Juudit lavastati Tammsaare oli proovidel väga-väga tagasihoidlik, hirmus tagasihoidlik ja teda oli isegi päris kohe vaev proovile saada, ta ei tahtnud kuidagi tulla. Ja siis. Tegi oma märkusega õige õige tagasi. Näitleja märkuse väga-väga vähe, väga vähe, väga vähe. Kui rääkis, rääkis veidi Õiga aga kaasa kiirgus, kui muidu mul tuleb meelde Vilde ja Tammsaare vaheni suhtumises teater töösse. Kas Vilde mitte omal ajal tahtnud saada näitlejaks? Jah, ta isegi mängi tagalasse. Näitleja olnud ja ja ta on isegi meeldinud Tammsaare, et ma tundsin ennem, kui ma temaga laval tähendab, tema teoste kaudu laval kokku olin puutunud. Kus ma õieti ei mäletagi, kuda meie, kus. Tutvus algas. Mis mind nüüd näiteks siin Laur ütles, et 24. aastal Tammsaare käis veel Estonia teatris proovil etendusi vaatamas kuid oma hiljemades eluaastates siis, kui minul oleks olnud tarvis temaga otsekoheselt kohtuda nii-ütelda lavastuse suhtes sisu Tammsaar oli täiesti nii tagasi tõmbunud. Ja tema ei käinud ei kuskil. Tema käis diaatris lik iialgi esietendusel, vaid ükskord hiljem, kas oli kolmas, neljas või 10. etendus peitis end kuhugi ära üles, teisele rõdule, Draamateatris. Ja ometi, Draamateater mängis ju tõde, õiguse tõrvet, sütti ja mängisa. Hiljem ja külma ja juudid ja Narva varem Nuia, Kõrboja peremees ja nii edasi. Ja. Ja tõesti rääkida ei meeldi, kuidas madaam sellega tuttavaks sain, võib-olla solid turul? Muuseas, Tammsaare käis omas perekonnas nii perekonnaliikmena naise eest turul olgugi et kodus oli naisel teenija. See on fakt. Mida ei saa teisiti võtta. Adamson oli sageli turul. Mina seal isadel ei käinud, aga mari tuleb koju ja ütleb, et näe, sina magad kodu. Aga mina olen turul ja Tammsaare oli ka turul, kas oled suurem mees, kui Tammsaare. Siis teda kohtasin. No vot niisugune lugu ja asjad, tõestisündinud lugu ja tema ostis turul sageli võib-olla ehk tol ajal vastest kaks täna ma ei tea, kus tol korral see oli, kaks-kolm kilo kartuleid, ma olen ise näinud, kui tal on seal koti sees hulgub ja ja vaatasin jälgi seda rahvast, keegi teda ei tundnud. Sest ta, tema väline isiksus oli niivõrd lihtne ja mitte tähelepanu äratav, temas ei võinud keegi ära tunda mingit kirjalikku vait üht tavalist kodaniku ja kuraminad vanemalt tundsin ja Kuramaa pidin lavastama. Tema tüki kuningal on külm, vihma pöörus pöörduksingi Tammsaare poole ja palusin temaga kokkusaamist. Ja tema tuli draamateatrisse. Minu palve peale tuli kella kolmeks sinna. Ja ja me jutuajamine kestis tervelt kolm tundi kella kolmest kella kuueni. Kui mina püüdsin tähelepanu juhtida sellele, mille pärast ma Tamsar sinna palusin siis tema läks aga nii peenelt sellest asjast mööda. Ja hakkas rääkima hoopis teist asju. Päevakajalisi asju, mis oli kirjanduses ja kunstis nii päevakajalist pööras tähelepanu nendele. Ja muuseas oma tagasihoidlikkuse juures oli tema Suurvestleja tähendab selles mõttes vestleja, et ega Ega temale palju polnud tarvis, esita mingeid küsimusi ega ei olnud ka tarvis palju kaasa rääkida. Selle kolme tunni jooksul ma võiksin öelda niimoodi, tema rääkis ja mina kuulasin. Siis puutasin mina ühe üht küsimust, mis sul turbol on väga terav ja päevakorrast teate. Oli nimelt see küsimus, et. Tookordse valitseja puult mäletate, kirjaniku autasuks, anti teate, Õismäe talu mäletatakse rajaja novot märksa isale loovad aga terve avalikkus. Ja ütleme, kirjaniku austajaskond. Ja rabas mõtles, et Tammsaare saab seletada Jana Miigema ja oli ka ära, see oli väga terav küsimus ajaja temale, küsimus ei puudutanud vait, mina ma ei tea, mispärast, aga ma tahtsin midagi talle ütelda, tead, et minu arvamine on teistsugune ja sellega hoopis suurte hulkade arvamine, mida ma teadsin, maa liikus, liikusin ringi näiteks ringreisidel ja nii edasi, kindel, et vot iga niukseid küsimuse puhul tekib üles rahva arvamus. Aga tema oli selle, seda see küsimuste juurde. Tema oli sellest täiesti üle, see ei olnud üldse puudutanud ja see, see juut teda ei huvitanud. Jutt kandus iseenesest üldse näitlejatele teatrikunstile. Ja ma pean ütlema, võib-olla iseendagi, kahjuks seda tunnista kunsti põhjalikult. Ja tal oli väga suur Väga suur arusaamine ja mõiste sellest vastutusrikast näitleja ülesandest. Ja lõpuks kui see, see jutt oli kõik lõppenud ja kui ma siis teist korda puudutasin väga ettevaatlikult sedasama. Külmunud kuninga lavastust tema tegelaskundad, mida ta tahaks sellega ütelda, et saada omale midagi. Siis ta ütles väga lihtsalt, mul on seal päris selgeks. Ma olen seal ju kõik kirjutanud. Kuidas te sellest aru saate juurde ja ma võiksin öelda Tammsaare kohta. Näitekirjanik see on teate Kui on olemas igal rahval oma kirjanik siis Tammsaare on kirjutanud terve galerii mitte näidendite kaudul kaudu, vaid just oma romaanidest kangelaste kaudu. Ma mõtlen peamiselt just tõde ja õigust. Neid tegelasi, mis on otsekohe liha, meie lihast, luu, meie luust veri meie verest. Ja ükski teater olgu tema missugune tahes, nii kõrgel kui Temase teatrikunst ka ei oleks, kui Temai baseerumite ainult Classical vaid oma. No kuidas ma ütleksin Maitama, rahvuslikul lavakirjandusel? Ja ainult need näitlejad kel on õnn olnud mängida neid kujusid, need võib-olla on anud või saanud anda oma hinges seda kõige paremat ja meie rahvakunst kui niisugune teadus ja, ja Tammsaare on seal seal suurmeister, ma ei räägi mitte teisi, ei peaks olema teisi kahtlematult, samuti, aga Tammsaare kindlasti. Hea on meenutada vanu meistreid mis platsion. Benno Hansen, mängi jah. Hea küll. Kahtlematult emast võib igasuguseid lugusid rääkida, kasvõi hommikuni. Mulle tuleb järsku meelde üks, üks lugu. Te teate, kui Benno Benno oli Rootsis kuninglikus ooperis, laulis loomulikult külalisena külalisena külalisena, aga tema oli seal külaliste hirmus sageli hooaja keskel. Ja nii et ta oli rootsi publikule täiesti tuntud ja vastuvõetud laulja. Me kõik meenutame tema samet pehmet tämbrit, mis on passide hulgas päris haruldane. Ja kui tema selles rootsitiaatris laulis eesti keeles omiosija rootsikeelsetes ooperites klassikalistes muidugi, ja siis korraga taati teda sinna Rootsi ooperisse võtta. Ainult tingimusega, et kuningas on teinud korralduse, et see näitleja suurepärane näitleja, aga tema peaks õpivara rootsi keele. Ja siis mina sain Benno käest Rootsist kaarti, lahtise postkaardi, kuhu peale on kirjutatud need sõnad, et Rootsi kuningas nõuab minu käest, et mina peaksin õppima rootsi keele. Aga mina vastasin, et kuningas õppigu ära enne eesti keel. See on ka väga terav meel oli. Seda näitab niisugune juhtum et kunagi tema elas Pelgulinnas ja oma korteris seal oma koldes ja oli läinud õlle poodiumi janu kustutama. Ja seal oli ka tolleaegseid kraadisid koos olnud ja. No ja siis üks ninameestest siis Benno juure ja seadnud siis niisuguse küsimuse Bernard enesed, mis vahe on Benno Hanseni ja rooma paavsti vahel? Ega Benno ei ole suurt palju mõtelnud. Ja mõtelnud selle peale, et vaadake, vahe on niisugune, et kui teie jälle rooma paavsti tagumikku tahate lakkuda ja siis peate Rooba sõitma. Aga Benno andusele tagumiku võite te praegu siin sama kla. Mul oleks teine lugu, ma olen kuulnud seda Benno Hanseni kui teatrijuhatusest, keegi tulid talle järele ja ütles, et Benno, et kas õlle joomine kahjusu häälele. Ta ütles, et heale häälet heale häälel ei tee see midagi ja kehva pole mõtet hoida. Ega? Ma ka r. Osalemisest võiks veel sallikus kindlasti rääkida, omapärase sulle, anda midagi? No ma nägin seal ainult laval juba siis, kui ta ei olnud omaiili vormis, aga seda ma tean teda kui suurepärast rääkida. Ma mäletan korra. Ma olin, tema lemmiksaun oli veereni saun ja siis puutusime seal tihti kokku. Korra rääkis niisuguse loo, et ringhääling oli vajanud uusi diktoreid ja oli kuulutatud välja diktorite võistlus, konkurss vastuvõtuks ja seal oli muidugi palju, tahtsid tulude, üks oli kogelenud. Ja kui ta siis Katzoli sooritanud ja kui öeldi, et tema ei kõlba, siis ta oli väga solvunud ja oli küsinud mikspärast ei kõlba, mis mul viga on. Ja siis muidugi oli avameelselt öeldu, vaadake kallis inimete ju kogelite. Ja siis mees oli öeldud niimoodi, et aga mis selles siis. Ja siis öeldud, kuidas te saate diktoriametit pidada, kude kogeleta ja see mees veel niimoodi, et aga on näiteks kinozek, kaap pildiv värisevad, aga rahvast käib ikkagi. Ja sina tantsid isiklikult, seelikud, aga huvitav, et mina ei ole veel sälikud ei kuulnud ega näinud ja muidugi kui mina teatriteele asusin, siis tema oli kahjuks meediaatreprest juba lahkunud. Kindlasti meie noorem põlvkond ei ole kindlasti kuulutada.