Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Me oleme jõudnud jõuluooteaega. Apostel Johannes on jutustanud sellest nõnda. Tõeline valgus, mis valgustab igat inimest oli maailma tulemas. Valgus kui tähtis ta on juba siin, füüsilises maailmas. Valguses oli esimene, mida jumal siia maailma lõi. Valguses vältimatult vajalik suurema osa eluslooduse eksisteerimiseks. Valgus on vajalik neile inimlastele. Et selles maailmas orienteeruda kasvõi igapäevases argielus. Lubage siinkohal jagada üht isiklikku kogemust. Teekonnal Tartust Tallina. Astusin kord sisse Adavere sööklasse. Kui parajasti viibisin hetke enne sealt lahkumist teatud akendeta ruumis, saate ise aru, mis ruumis tekkis. Elektrikatkestus. Valitses pilkane pimedus. Seetõttu ei paistnud vähimatki valguse kiirekest isegi neid lukku augu kaudu ega ukseprao vahelt. Sain teada, mida tähendab viibida absoluutses pimeduses. Püüdsin seina mööda kobades ukseni liikuda. Minuti pärast süttis valgus ning avastasin, et olin ikkagi liikunud vales suunas. Taipasin, et pilkases pimeduses väheneb inimese orienteerumisvõime lausa drastiliselt. Ei suuda enam määratleda oma asukohta ega liikuda vajalikus suunas. Jumal ei soovi, et inimene oma elule õiget sihti otsides kobaks pimeduses. Valguseks nimetatakse piiblis loojast lähtuvat kirkust, milles me hakkame tunnetama ja armastama teda nägema iseennast ja ka armastama iseennast, armastama oma kaasinimest nagu iseennast. Piibel nimetab sellist elupraktikat valguses käimiseks. Pihkamises ja kurjuse elamist, nimetab ta pimeduses käimiseks ees märgituks, pimeduses tammumiseks. Andres, püüdes inimarusaamadele vähegi hoomatavamaid definitsioone anda jumala kohta, ütle, et jumala on valgus. Ja teisal jumalana armastus. Seda teades võime uskuda ja isiklikult kogeda, et see valgus, mille Kristus tõi maailma on enim armastuse ja tõevalgus. Palvetagem. Taevane isa, lase ikka paista oma armastuse ja tõe valgus meie sageli pimedates südametesse Jeesus Kristuse maailmavalguse läbi. Aamen.