Aina armastusest laulavad, nad säilita Itaalias isegi kuu. Taevas on armunud. Ei ole ka ime, kui ümberringi on nii palju ilu ja vapustavat kunsti, nagu Itaalias ei jää tuhanded sündimata. Kunagi öeldi, et kui oled näinud päikeseloojangut Naapoli lahel ja Capri saart siis võiksid rahulikult selle ilmaga hüvasti. On päris tõenäoline, et rohkem kui 1930 aastat tagasi oli siinne maastik sama kaunis vahest kaunimgi, sest loodus oli lopsakas, puutumatu Eerikumatu muidugi maailm noil kaugetel aegadel kirjeldamatult teistsugune paik, nii teistsugune, et isegi umbkaudne ettekujutus tollasest elust nõuab ajaloo tundmise kõrval kõvasti fantaasiat. Kuid on teada, et augustikuu 24. päeval anno Domini 79 nägid Naapoli lahe äärsete linnade misseenumi Pompei, Herkula, Neumi ja staabie elanikud taevas kummaliselt suurt ja tumedat pilve. Rõuge mäe kohal üha laienes ja kasvas tulemägi. Vesuv purskas oma kraatrist tonnide kaupa kuuma tuhkakive ja laavat ning tundidega mattusid kaitsetud asulad. Nende alla inimestest pääsesid vaid vähesed, nende seas tollal 18 aastane Plinius noorem, kes oma kirjades sõbrale Cornelius daatsitusele sellest kohutavast katastroofist jutustanud on. Need kirjad avastati alles 16. Viljandil ja 1748 siis ligi 1500 aastat pärast Vesuuvi saatuslikku purset alustati kaetud linnade väljakaevamist ning avastati vapustavaid asju. Ilusat pühapäeva. Helgi Erilaid vikerraadio jah, algaski taas üks. Säravalt sinise Vahemere lained ohtusid usutavasti ka siis praeguse Itaalia rannikut. Kuid avalikud Yithali keelt kõnelevad hõimud Alpide tagant, teisel aastatuhandel enne Kristust, praegusele Apenniini poolsaarele rändasid neid hõime oli õige palju, kuid praeguse Naapoli lahe piirkonda jõudsid teiste seas ka Oskid, kes sinna kuuendal sajandil enne Kristust Pompei nime kandva asula rajasid ose ajaloole. See annab sellele nimele Kreeka päritolu sest Vahemere piirkonnas oli noile aegadel hulk Vana-Kreeka kolooniaid. Ka praeguses Lõuna-Itaalias valitsesid Kreeka ülemvõim ja kreeka kultuur. Aja jooksul muutus Rooma riik siinsamas kõrval üha tugevamaks, vallutas uusi alasid ning sai Vahemere ning hiljem peaaegu kogu Lääne-Euroopa ja Põhja-Aafrika valitsejaks. Meie ajaarvamise esimesel sajandil oli Rooma impeeriumi maadel hulganisti linnu kuid kõige kaunimad neist paiknesid Naapoli lahe rannikul. Need olid Pompei ja Herkula Neum. Siin kasvasid viinamarjad ja oliivipuud, siin seisid rikaste linnakodanike kaunid villad, templid, amfi, teater, saunad ja uhke foorum. 62. aastal purustes suur maavärin, osa parteist, kuid kõiki ehitati uuesti üles ning linn elas õnnelikult kuni augustikuu 24. päevani anno Domini 79. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, sellest, mis Dolby päeval rohkem kui 1930 aastat tagasi Naapoli lahe ääres juhtus on olemas Pealtnägija kirjeldus. Pealtnägija oli siis tollal 18 aastane Plinius noorem, tulevane rooma kirjanik ja riigitegelane, kes oli parasjagu külas oma onu Plinius vanema juures. Temagi oli kirjanik, loodusteadlane ja riigitegelane. Plinius Noorema kirjadest Cornelius staatsitusele selgubki, kuidas inimene tollast kohutavat katastroofi tajus ja nägi. Plinius noorem kirjutab, 24. augusti õhtupoolikul näitas mu ema onule taevasse tõusnud kummalist pilve. See oli veel kaugel ning polnud võimalik aru saada, millisest mäest tõusis. Alles hiljem selgus, et Vesuvist. Kõigepealt tõusis pilv kõrgusse nagu vägev puutüvi ja paiskus siis puuokstel laiali. Näis, nagu oleks ta meeletu jõuga kraatrist välja tõugatud. Kuid kõrgusse see jõud enam ei ulatunud ning pilv vajus omaenese raskuse mõjul taas alla, hajus järk-järgult laiali. Kohati oli ta valge, kohati plekiline määrdunud, olenevalt sellest, kui palju muda ja tuhka ta sisaldas. Oma õpetlase meelega täius mu onu kohe, et seda nähtust tuleb lähemalt uurida ja ta käskis paadi valmis seada. Vahemärkusena. Plinius vanem oli oma perega misseenumis, mis seisis väikesel merre ulatuvale Mel pampeist Hercule ruumist jaburskavast veesuvist põhja pool nii sisse, paadiga sündmuskoha lähedusse, kõige kiiremini. Ja Plinius noorem jätkab oma kirja enne lahkumist stuudi manule teade meie sugulased rektinalt, kelle maja oli lausa Vesuuvi jalamil, nii et põgeneda oleks sealt saanud vaid paadiga Halli surmahirmus ja palus abi. Onu, kellele tol ajal kohalik laevastik allus, käskis kiiresti laevad sõiduvalmis seada, et päästa sellelt kaunilt rannikult nii palju inimesi kui vähegi võimalik. Plinius noorem kirjeldab edasi laevade teekonda, millest ellu jäänud talle hiljem ilmselt siis jutustasid. Minu onu laevad liikusid kiiresti ranna poole, kust kõik teised kabuhirmus lahkuda püüdsid. Teadlasena tegi onuga kogu aeg märkmeid kõige kohta, mis parasjagu juhtus. Taevast langes juba tuhka, mis laevade kaldale lähenedes üha kuumem maksi tihedamaks muutus, 100. alla pinskiwi tükke ja leekides söestunud ning pragunenud kive. Ning kalda äärde jõudnud laevamehed nägid varemeid ja rususid. Monokeeldus tagasi pöördumast. Ta teatas, et õnn soosib julgeid ning Neil tuleb jõuda pump meist lõuna pool seisvasse staabiasse et päästa sealt sõber Pompanjanus. Õnneks tuul pöördus ja laevad jõudsid kohale onu embas oma hirmunud sõpra ning püüdis ka teisi rahustada ja julgustada. Kuid mööda Vesuuvi külgi voolas juba alla laava hõõguva linte ning ümbritsev pimedus muutis leegid veelgi ähvardavamad teks. Vaevlev vaid sõpru veenda, et need pole muud kui talupoegade unustatud lõkketuled või tühjad süttinud majad. Ta isegi uinus mõneks tunniks, kuid maja õu täitus üha enam tuha ja pims kivide seguga. Niisiis äratati ka mu onu, sest muidu poleks ta oma ruumist enam välja pääsenud. Koos Jaanuse ja tema kaaskonnaga arutati, kas jääda majja sisse või minna välja. Enam polnud kusagil turvaline, hooned värisesid, ragisesid väljas muudkui 100. tuhka ja kive. Nad otsustasid siiski majadest lahkuda ning kaitsesid patjadega oma päid langevate kivide eest. Säärasena salvestatud Vulcani, Taani purske helitaust aga läheme Plinius Noorema kirjaga edasi. Päevavalgusest oli tihemust pimedus saanud veel mustem, kui inimestel olid käes tõrvikud ja lambid. Onu läks kaldale vaatama, kas pole võimalik laevadega põgened nii-öelda, kuid lained olid metsikud ja ohtlikud. Onu jõud hakkas raugema ning ta jäi kaldale lamama. Leegid. Väävliaurud hoiatasid inimesi läheneva tule eest. Kõik põgenesid. Kaks orja püüdsid aidata mu onu, kuid ta kukkus teadvusetult kokku. Küllap oli see tihe suits, mis ta lämmatas tema ühegi vigastusteta keha avastati paari päeva pärast, kui päeval, kus taas maa kohale oli tõusnud. Oma teises kirjas jutustab Plinius noorem daatsitusele, mis juhtus tema enese ja teema emaga teisel katastroofi päeval. Nad mõlemad olid jäänud Seenumisse purskavast resuvist põhja poole. Tuhka ühe langes selle tihe must pilv, otsekui voolas üle maa. Põgeneme, kuni veel natukenegi valgust on, ütlesin mina. Kuid me ei jõudnud kuigi kaugele, sest õige pea oli kogu ümbrus kottpime. Oli kuulda naiste karjeid, laste nuttu, omaksed pimeduses kaotanud inimeste meeleheitlikke hüüdeid. Oli neid, kes surmahirmus surma palusid ja neid, kes laid appi hüüdsid. Kuid jumalaid polnud enam ja kogu maailmale igaveseks lõputusse pimedusse vajanud. Tuha sadu jätkus lakkamatult. Me raputasime selle laineid endalt maha. Neid päriselt ei mataks. Leekide kuma ilmus aeg-ajalt siin või seal nähtavale ja see oli ainus valgus kohutavas pimeduses meie ümber. Ja ma sain mingit armetut lohutust usust, et kogu maailm sureb koos minuga. Ja mina koos temaga. Selle kirja kirjutanud Plinius noorem pääses Vesuuvi Porskest siis keeluga. Temast sai imperaator tra Jaanuse usaldusalune hiljem Rooma riigi kuberner withnjas praeguses Türgis, kus ta ka 53 aastasena suri kuid pääses tänu sellele, et oli parasjagu purskevast tulemäest kaugemal misenumis resuvile hoopis lähemal seisvate linnade Pompei Hercule. Neumia staabia elanikel seda õnne ei olnud. Peamiselt Plinius kirjade, aga ka väljakaevamistel avastatud leidude põhjal on Vesuuvi saatusliku purske kulg anno Domini 79 kaheks erinevaks järguks jaotatud. Esimene järk, tolm, tuhk ning kuumad kivid paiskuvad vulkaani kraatrist tohutu jõuga õhku vee Leivoole laavajõgesid. See järk võib kesta tunde isegi päevi. Peagi langeb piimsiste kividest küllastunud tuhk pilvena maa peale tagasi teatrit ümbritsevatel aladel võib see pilv lausa hiiglaslik olla. Vesuuvi purske esimese kaheksa tunni jooksul langes Pompei linnale kahe kuni nelja meetri paksune tuha ja kivimite kiht. Kivid purustasid majakatuseid, vigastasid ja tapsid inimesi. Plahvatuse teises järgus voolas hiiglaslik tulikuum, auru ja mudapilv tohutu kiirusega Vesuuvi külgi mööda alla ning kattis umbes nelja minuti jooksul Herkula Neumi linna, mis asus vulkaanist ligi seitsme meetri kaugusel. Mürgiste aurude väävel. Gaaside ning kuuma tuha tuletorm lämmatas inimesed tonnide kaupa rususid, tuhka ja kive kattis täielikult näevad ja majad Pompei Hercule neoonkadusid maapinnalt, nagu poleks neid iial olnud. Rohi ja viinapuud kasvasid nende kohale ja aastasadade jooksul unustasid kohalikud inimesed isegi nende linnade nimed. Anno Domini 79 aset leidnud Vesuuvi purskest jutustavad Plinius Noorema kirjad Cornelius raatsitusele avastati 16. sajandil. Esmalt hakkasid maetud linnade vastu huvi tundma aaretekütid. Herkula Neumi tatrast. Kivimassist oli raske läbi tungida. Pampeis läks pisut lihtsamalt, sest see linn oli maetud juba kergemini mureneva tuha väiksemate vulkaanilist kivimite Jabimsi kihi alla. 1748 algas Pompei aladele esimene ametlik arheoloogiline väljakaevamine. Kaebajad leidsid hästi säilinud vill ja mille seinad olid kaetud maalingutega ning kus olid alles marmorist ja pronksist jumalate kujud. Avanes poeruum, kus oli müüdud veini ja toiduaineid. Õpetlased. Arheoloogid muudkui rändasid Napoli vahet. Jah, teated uutest avastustest levisid kiiresti. 18. sajandi keskel tõusis Euroopas au sisse klassikaline maailm ning kõik, mis sellega seotud. Filosoofia, kunst, arhitektuur, kirjandus, isegi muud kõik hammutasid jõudu ning inspiratsiooni Pompei seelikule Neumis tehtuda lavastustest, mis andsid teada, kuidas elasid inimesed jõuka rooma riigi mereäärsetes linnades. Meie aja esimesel aastasajal. Rooma impeerium oli tohutu suur ja vägev, mis tähendas, et Pompei kujundamisel ja kaunistamisel selle linna viimase 159 eluaastani vältel aitasid kaasa mitte ainult Rooma riigi enese vaika vallutatud maade arhitektid ja kunstnikud kes tulid Vahemereäärsetest riikidest ning mujalt Euroopast isegi praegusest Suurbritanniast. Kaheksa 10. aastal enne Kristust sai Pompei ametlikult Rooma kaloniaks. Seal elas Vesuuvi purske ajal kaheksa kuni 12000 inimest. Ümbritses müür, milles olid väravad. Tänavu oli ehitatud sirgelt Vesuuvi Vesuunas. Sellega ristusid mere poole suunduvad tänavad. Põhiosa linnast jäigi peatänavast mere poole. Siit leiti mere ääres paiknev Kolmnurkne foorum ilmselt vanim osa linnast kuuendast sajandist enne Kristust pärinevate tooria templi varemeteks. Ja linna keskväljak piklik nelinurkne. Viimase ümber seisid Apollo Jupiteri Vespas Jaanuse templid. Peatänav res paiknesid termid üpris tähtis asutus Rooma riigis ning foorumi kõrval seisis turuhoone Maggie ellum. Kaugemale jäi suur maadlusväljak ballestra koht sõjaliste harjutuste jaoks, meie mõistes siis staadion ja selle läheduses seisis kasuure amfiteater, mis on vanim seni teadaolev Rooma amfiteater ja mahutas ligi 20000 pealtvaatajat. Välja on kaevatud hulk üllatavalt hästi säilinud elamuid ja villasid ning nii kohutav, kui see ka ei tundu, nende kivistunud elanike võiks arvata, et saatuslik vulkaanipurse 79. aastal polnud esimene, mida Pompei elanikud kogema pidid. Vähemalt osa neist ei teadnud aimata selle purske vägevust ja jõudu ega püüdnudki kusagile põgeneda, mistõttu mürgised väävliaurud täpsid nad lausa jala pealt. On leitud peielauda kogunenud inimgrupp ning terved modifitseerunud perekonnad ja põgenikke, kes kuigi kaugele jõudnud tuha ja kivikihtide kaevati niimoodi välja kivistunud stseenid elust, nagu see oli umbes 1900 aastat tagasi. Selles tuhast tõusnud linnas elasid inimesed oma elu, argija pühapäev päevik nii nagu neid siis elati. Linna muidugi enam ei ole, on iidsed müüri varemed, purunenud hooned, üksildased sambad, vaiksed kividega sillutatud tänavad, lagunenud hoonete vahel, suur väljak, kunagine foorum, kuna elukeskus sellel väljakul töödesseinaat. Siia kogunes linnarahvas, kui kuulutati välja imperaatori käske, loeti ette. Tänan teid. Kiideti neid kodanikke, kes kiituse ära olid teeninud ja karistati neid, kes karistamist väärt. Pikliku foorumi kaugemas otsas seisis kõrgel poodiumil tempel. Teisi väljaku külgi ümbritsesid sammaskäigud. Kivipurust ja tellistest varemete vahel seisab pikk rida tugevaid poolikuid tellistest sambaid. Tänavate kivisillutis on kulunud veovankrite jäljed, augustuse pühamus alles terveks jäänud altar termides, pinkide marmorkatted pesumajades kivikausid ja riidevärviruum pooleks pudenenud majades tõuseb savist korstnaid. Villade sammaskäikudega ümbritsetud nelinurksete, basseinide ja purske päevadega siseõuede siis peris, tüülide seintel on jälgiidsetest, freeskodest, villade siseseintelt võib aga üllatavalt hästi säilinud fresko Sid leida. Pompei on andnud kunstiteadlastele ja ajaloolastele päris vapustava võimaluse naid iidseid seinamaalinguid uurida. Seda on ka põhjalikult tehtud ja vastatud selle tuhapõuest välja kaevatud linnavillade kaunistamisel. Neli erinevat ajajärgule vastavat stiili. Esimene stiil 200 kuni 60 aastat enne Kristust krohv seinad on Marmariks maalitud põrandatel, mosaiikornament seinad on horisontaalselt kolme ossa jaotatud. Ülemisel on maalitud karniis. Eeskuju on võetud Hellenismi ajastu arhitektuurist. Teine stiil 60 kuni 20 aastat enne Kristust seintele kantud stseene. Kreeka mütoloogias eraldavad üksteisest maalitud sambad. Tema stiil 20 aastat enne Kristust kuni anno Domini 20. Tagasihoidlikke ühevärvilisi seinu elustavad vaid arhitektuuriliselt kaunistused taimornamendid. Kui sinna ka ilmub mingeid figuure, sireene või haldjaid, siis ainult dekoratiivsete kaunistustena. Neljas stiil, anno Domini 20 kuni 79. Seintele ilmuvad kaunilt maalitud fantastilised lood. Ja me läheme saladuste millasse pumpehis. Õieti on see hoone nagu teisedki poolteist välja kaevatud suured villad, ehitatud ümber siseõue, päris tüli ja terrassidega piiratud. Kuid saladus müstika siin on viide klassikalise maailma salapärastele rituaalidele, mis on seotud noore inimese kasvamisega tema vaimse psüühilise ettevalmistamisega ees ootavaks eluks. Rituaal seal võis olla kaudselt seotud surma ja taassünniga elus teaduda astmele jõudnud inimene otsekui sureb edendama temast kasvanud uuele kõrgemale astmele jõudnud isiksusele. Kogu tseremooniat juhtis tavaliselt preester või preestritel. Campbell saladuste villa, niinimetatud vastuvõturuum umbes viis korda kaheksa meetrit seisab villa parema pool eesosas. Selle seintele on maalitud erinevad stseenid vastuvõtutseremooniast. Rituaal kaal näib enesest kujutavate rikastest perekondadest neidude psüühilist ettevalmistust abielunaise seisvuseks ja seintele maalitud fresko aitavad meil igavatel tänapäeva inimestel sellisest umbkaudu 2000 aasta. Vanusest rituaalist aimu saada. Erepunasele taustale maalitud värviliste fresko de rea keskpunktis on Deaniisus oma ema see meelega. Pioneesus oli rooma riigi naiste kõige populaarsem jummal. Nende sensuaalset ja vaimset. Kogu tegevus seinal oma elu elavas fresko ess algab noore neiu ettevalmistamisega rituaaliks. Seal ta seisab vabalt langevas voldilises rüüs. Lähme käsi puusale toetumas, vasak hoidmas pead ja õlgu katvat kloori ehk ballat. Kas ta on seda parasjagu ära võtmas, kuulata väikest poissi, kes pärgamendi rullilt teksti loeb. Poiss on alasti, mis viitab tema jumalikkusele loeta rituaali reegleid. Preestritel istub poisi kõrval käes veel üks pärgamendirull. Edasi neiu oma suurest loorist vabanenud, kannab pühitsetud kuhugi kandikut, tema peas on müür, Tiberg paremas käes, loorberioks seljaga vaataja poole istuv preestritel tõstablit reaalselt korvilt kaane, mis korvi sees võiks olla, selle kohta on igasuguseid. Arvamusi. Võib olla veeellurberit või madu või rooside õielehed mördipärjaga preestritel abiline kallab kannust pühitsetud vett kaussi, kuhu preestritel loorberioksa peab asetama. Edasi. Vananev Sileenius mängib kümnekeelset lüürat ja noor saator pan flööti. Nümf toidab rinnaga väikest kitsetalle. Stahli läbi tegevale neiule peab saama selgeks tema tihe side loodusega ning ta peab mõistma, et elus on olemas kadumine ja uuestisünd. Ehmunud näoga piiga ongi parasjagu hoidmas pilku pühamu siseruumi, kus on näha kõik see, mis teda ootab. Tühje hõbekarikat käes hoidev vanasileenius vaatab etteheitvalt ehmunud piigat, noor saator silmitseb ainiti otsekui hüpnotiseeritud hõbedast karikat. Noor saator hoiab kõrgel Sileeniuse näolist maski ning mitmedki tõlgitsejad on arvanud, et mask peegeldub hõbekarikal ja noor saator näeb omaenese näo asemel seda peegeldust. See on tema tulevik. Surnud saator. Nii saavad noor saatori rituaali läbi tegevpiigad teadlikuks omaenesesurmast, mis hetkel küll apselikkuse ja süütuse surma tähendab. Karika sees võis olla kõik Geon teonüümsuse, rituaalide joovastav jook või läbiga ära joob. Ja nüüd nii freeskodesseina kui rituaal, Stahli keskne stseen Dianeelsus oma emase meele käte vahel. Jumalal on peas luude rahust märg dema kollase lindiga seotud rüüan, heidetud üleda alasti keha. Üks skandaal on jalast ära. Fresko on osaliselt purunenud, kuid on näha, et see meeleistub troonil. Järje on ühisus lamaksele käetoel. Edasi rituaali läbi tegev noor piiga peaga jäätud ja riiete kuhil käes jõuab tagasi öiselt rännakult. Me ei saa teada, mis temaga juhtus, kuid samasugustes rituaalides roomab teinekord lausa sega isegi uimastatud neiu pimedusest valgusse. Paremal seisab tiivuline jumal. Tema vasak käsi on tõrjuvalt või hoiatavalt ette sirutatud. Paremas löögiks valmis pikk piits. Järgmise stseeni teemaks on Priinia teisendumine, kogu rituaali kõrgpunkt. Neiu näol on agoonia ning seljal piitsahoobi jälg. Ta põlvitab, jaan pannud pea teda lohutama, naise sülle. Stahli läbi teinud, sest järgmisel pildil rõivastatakse neidu juba pulmadeks ja noore Eros hoiab tema näo ees peeglit ning nii pruut kui tema peegelpilt vaatavad fresk uurijale otse silma sisse. Pinali loodiaga hoone well linade saale. Kõigis Rooma impeeriumi linnades, kuhu neid vallutatud aladel ka rajati alati olemas foorum, templid, amfiteater ja termid. Muidugi on ka Pompei salles jälgi kõigist neist ehitustest. Varemeid on püütud säilitada ja restaureerida ning tuhast tõusnud linna külastajatele vaatamiseks avada. Viimane külalistele avatud objekt sai valmis 2012. aasta märtsikuu alguses. Need on viiendast sajandist enne Kristust pärit staabia termid. Eraldi seisavad siin meeste ja naiste saunad. Mõlema hoone esikülge piiravad pikka sammaskäigu moodustavad tugevate sammaste read. Staabia termide kompleks on kõige vanem Pompei termidest. Siin on rõivastusruumid, külmakümbluse ruumid, leige veega jaguma veega ruumid ka ülikute võimlemise massaažiruumid. Lisaks suur avatud kuppel, võlviga alkovidest ümbritsetud bassein rooma saunades ju mitte ainult ebestudega lõdvestatud linna kõrgkiht arutas siin ka õige tihti riigi jääri asju. Päris kummaline võiks olla kõndide naisligi 2000 taasta vanustes ruumides kõrgete poolkaarekujuliste võlvide all murenenud seintega ruumides, kus mõnel seinal on veel jälgiidsetestornamentidest, kus nurgas seisab katkine raidkuju ja ruumide keskele paigutatud klaasvitriinides võib näha vulkaanituha alt välja tabatud kivistunud inimesi. Need on haagised Pompei elanikud poosides, milles tabasid neid Vesuuvi kuumad aurud kivimid ja tuhk. Anno Domini 79 elasid oma kaunis linnas, kauni Vahemere kaldal. Ärkasid hommikuti, tegid oma tööd, olid kord nukrad, kord õnnelikud ega osanud oma saatust aimata. Keegi meist ei oska. Nokk. Tud. Koonunzosbee irooti, see on moore sokke, pore, Sossbee.