Läänes fotokoliga edasi Kaupo Kikkas stuudios tere ja ole hea, räägi mulle nüüd sellisest asjast, et kui sa käisid Ameerikas seal pulma- ja portreefotograafide kokkutulekul siis minul mulle tundub, et see pulmaosa on nagu selline rohkem kommertsi, kus liigub rohkem rahasid. Fotograafid on sellest rohkem huvitatud kui portreefoto, sest kui palju on neid inimesi, kes portreefotot oskavad hinnata ja vaadata? Siin oli võib-olla kaks isegi veidi vastukäivat küsimust, et mõnes mõttes pulmafoto ei ole kommertskuna, ta on just nimelt hästi isiklik, et selle tarbija on ju tegelikult ainult see pruutpaar pluss tema külalised, pluss siis tema lähedased, aga nad ikkagi ostavad selle ära. Ei seda muidugi, ega iga, ütleme nii, et iga pildi peaks keegi päris ära ostma, et kuigi ka mina teen väga palju selliseid oma projekte, mis, mis ei saa mitte kunagi mingit rahalist katet ja, ja see ei olegi nagu eesmärk. Aga sellegipoolest ma arvan, et kui me räägime sellisest poolt portree või pulmafotost, siis peaks igal pildil ikkagi alati olema nii-öelda ostja või klient, ma arvan seda nüüd see teine osa sellest küsimusest, mis kõlas minu jaoks palju loogilisemalt, on see pulma- ja portreefoto nii-öelda ühisosa versus vastandamine. Et tegelikult ikkagi. Ma arvan, et kõik algab pihta sellest photography soovist iseloomust ja tema nagu püüdlustest. Et näiteks mina kindlasti ei ütle, et mina tahaksin olla pulmafotograaf, et kui ma seda tahaksin, siis ma seda oleksin. Aga aga see ei ole nagu see minu liin, mis, mis on minu väljakutse, et minul on lihtsalt veidi teised väljakutsed või teistsugune liin. Nii et ei saa nii-öelda, et kõik püüdleksid pulmafotopoole kindlasti neid üheöö liblikaid on väga, väga, väga, väga palju, kelle jaoks tundub ilus romantiline, kaunis seal on palju raha, mis iganes, eks ju. Aga samas jällegi noh tulemusena need üheliblikad ikkagi väsivad enne lendamisest ära, kui nad sihile tihtipeale jõuavad. Aga nüüd võtame selle portree siis näiteks minu jaoks isiklikult on see portreevaldkond seetõttu noh, oluliselt oluliselt haaravam. Et pulmad ei ole mingi loomulik situatsioon. Me ei saa ju öelda, et pulmades oleks ükski inimene nagu väga loomulik, et need on, need on geniaalsed fotod, graafid, kes suudavad tabada selliseid härdaid, ausaid emotsioone ja momente pulmades väga suur oskus. Aga samas pildistamine portree puhul me ei saa öelda, et see oleks nüüd väga stressivaba ja väga loomulik hetk. Aga vähemalt see on nagu eesmärk omaette, justkui näidata seda inimest või näidata selle inimese kuidas öelda, hingeilma, liigselt ehtimata, ilma liigselt, et sinna nii-öelda seda glamuuri tolmu peale raputamata, sest pulm on ju üks suur glamuuri tolm, eks ju, alates sellest, milline on pruudimeik, soeng, kleit, millised on need kaunistused ja nii edasi ja nii edasi. Nii et need on lihtsalt sellised erinevad soovid ja erinevad lähenemised fotograafiale. Ja tegelikult jaguneb portreefotograafia ka erinevateks liinideks. Näiteks selline ajakirjanduslik kui selline nagu fotot Journalis, nagu öeldakse, siin surnalistlik portree, kus on eesmärk tabada mingi hetk versus sinine üliposeeritud üles Klanitud moeportree, eksju, kus võib-olla porteeritajaks ei ole mitte inimene hoopis kleitama seljas. Et inimene jääb hoopis teisejärguliseks. Nii et, et siin on nagu. Ma arvan, et siin võiks lõputult rääkida ja analüüsida neid neid valdkondi ja nende valdkondade nagu selliste fotograafide suhestumist, sellesse aga, aga tegelikult nad on lihtsalt erinevad asjad ja nendel on mõlemal oma võlud ja omad nii-öelda valud. Ja ma arvan, et hea fotograaf on see, kes suudab leida oma tee ja eelistada ühte, ühte, mis on talle see õige. Aga milline oli seal Ameerikasse eelistatuim suund selle portreefotoliikide puhul, et, et meiega, kus sul on kõige rohkem esindajaid ja, ja võib-olla Kuna see üritus on niivõrd suur, siis alati proovitakse leida ehkki häid esinejaid hästi erinevatest valdkondadest, nii et näiteks minule sellised kaks absoluutset tippu olid mehed nimega Brian Smith ja Jeremy koort ja need on kaks meest, kes on mõlemad kirjutanud oma oma nii-öelda nime suurelt portree ajalukku. Esimene mees pojalt on saanud Pulitzeri, pildistanud taim Magasini esikaasi News, Weeki esikaasi, mida kõike veel, Jeremy kaart on alustanud sellise liikumisega nagu help poolt, vaid, mida me Eestis nimetame portreeprojekt, mida me oleme siin Eestis ka teinud, kus laeval aastast fotograafid pildistavad tasuta neid inimesi, kes muidu endale seda fotot kunagi lubada ei saaks. Ja nad on tõesti nagu noh, maailma mõttes tõesti täielikud superstaarid, et näiteks no ma võiks lugeda ette lehekülje täie Hollywoodi näitleja, keda projendus, meest on pildistanud, eks ju. Ja Jeremy Cowart näiteks täpselt samamoodi, aga nad mõlemad on jõudnud teatud verstapostini eriti tugevalt muidugi kobarat, kes täielikult pühendunud heategevusele ja ta lausa näitab oma neid staaride pilte ja on lausa avalikult nende suhtes irooniline. Ja näiteks ta ongi nõus üldse vähema esinema ja rääkima ainult siis, kui ta saab rääkida oma hea tegevustest ja heategevusprojektidest. Nii et tõesti äärmiselt liigutav, äärmiselt inspireeriv loeng sellest, kuidas üks noolelt väga edukaks saanud fotograaf, kes kes on pildistanud kõikvõimalikke staare ühel päeval avastab, et foto foto võib olla vahend millekski hoopis suuremaks ja hoopis kõrgemataks eesmärkideks näiteks praegu ta tegeleb ainult sellega, et sõidab mööda maailma ringi, pildistab selliste pikkade projektide raames raamatuid, näiteks ta läks kaheksa päeva pärast Haiti maavärinat Haitile, et teha nendest inimestest raamatut, rääkida nendega juttu, keskenduda nendele inimestele, mitte keskenduda ainult sellisele. Noh, kuidas öelda suureskaalaliselt probleemi lahendamisele, kus ühel indiviidil ei ole enam mitte mingit tähtsust. Järgmisena sõitis ta Rwandas teha sealse genotsiidi mälestuseks raamat nende nende nii-öelda hõimude lepitamiseks ja ühesõnaga, aga ta mõtleb väga suurelt ja väga väikselt, see tähendab, et teeb suuri asju, keskendudes ühele indiviidile. Ja näiteks mulle läks tohutult südamesse, kõigile läheb südamesse, seal ma läksin pärast loengut tänama ja ta ütles, et I know. Ma tean sind. Ja ta oli vaadanud meie Eesti portree projekti videot Youtube'ist ja ütles, et ma vaatan tonnide kaupa neid videoid, kes, kes selle minu ideega kaasa tulevad. Ja näiteks niisugune väike asi, et ta ei pea seda paljuks, eks ju, et ometigi me siit Eestist vaatame, et ta on kõrgel, kaugel, tohutult tähtis, tohutult edukas ja ometigi ühel hetkel ta tegelikult nii lähedal. Noh, tema oli nüüd selline hea näide, kes on inimeseks jäänud, aga kui palju seal võib hakata nii-öelda katus sõitma, et sa pildistad staare ja muutud ise ka staariks. Ja eks eks see katus hakkab sõitma nagu rohkematel, kui nendel, kellel ta sõitmata jääb. Nii et tõepoolest, et ka seal on näha selliseid, selliseid inimesi, kes, kes, kuidas ma ütlen, ilmselt see on mingi väike kompleks, väike tunnustuse puudumine ja nad muutuvad selliseks tunnustuse narkomaaniks, kuningad lõpuks käivad seda tunnustust ise nõudmas inimeste käest. Ja see on fotograafi selline kõige nii-öelda hullem Muslemisi see, et sa lihtsalt muutnud, muutnud selle järgi nii näljaseks, et sa käid ainult ühest loengust teise, kiidad iseennast, ülistavad iseennast ja, ja nõuad, et sulle plodeeritakse, nii et ka selliseid inimesi on täiesti olemas, et noh, jätame nende nimed nagu ütlemata, aga, aga selliseid inimesi olemas tihti nendel tegelikult ka väga häid pilte. Samas jällegi tekib minul isiklikult alati see dilemma, et, et nagu kes sa siis ikkagi oled ja, ja kas, kas sa nagu suudad jääda iseendaks, jääda inimeseks, et sa võid ju olla ükspuha, kes sa võid teha mida iganes, aga, aga sa iseendaks inimeseks jäämine, see peab olema ja alus, et tegelikult sa ei ole mitte keegi, kui sa unustad selle alusvundamendi ära. No kena me täna rohkem fotodest ei räägi, küll aga järgmisel kolmapäeval.