Algavas keskeprogrammis räägib ajaloolane Küllo Arjakas. Hümni idest eesti hümni teemal on meil saade juba olnud, nii et täna tutvustab Küllo Arjakas teiste riikide hümne. Te olete oma raamatus eesti hümni kirjutanud, et Euroopat on mõjutanud kõige rohkem kolm hümni marsilauluna sündinud masseljees tööliste võitluslaul, internatsionaal jood rõõmule. Marseljeesi on muidugi neist kõige tuntum. Tõepoolest, sellistest revolutsioonilistest võitlus ümnidest on tund 18. sajandi lõpul Prantsusmaal sündinud marsseljees, mis Eestist sai tuntuks eeskätt revolutsionäär Hans Pöögelmanni tõlkega 1905.-st aastast. Marseljeesi esimesed sõnad kõlaksis, kauem raudu me kanda ei taha, ikka kaelast ja köidikuist, käed. Marsseljees tuli Eesti ühiskonda 20. sajandi algusaastatel läbi Tartus õppivate vene üliõpilaste. Aga Pöögelmanni ilmselt võttis oma tõlke aluseks ühe pisut varasema. Nimetan Ratnikut ideoloogi Pjotr Lavrovi tõlk käe. Iseenesest ta marseljeesi on kahvel hiljem tõlgitud. Kui oli see mälestusväärne revolutsiooniline, 1900 seitsmeteistkümnes aasta siis ilmus Ta anonüümsena ühes vasakpoolses ajakirjas tapp per ja peaks ka mainima, 1922, Gustav suits, oma väga tuntud luulekogus, kõik on kokku unenägu, on välja pakkunud marseljeesi omapoolse tõlke. Internatsionaal oli alates 19. sajandi lõpp pust tõusva töölisliik kumise rahvusvaheline hümni sõnad kirjutati 1871. aastal pal prantsuse töölisliikumise tegelase ja poeedi Potjeri poolt. Ja selle viis loodi 1888. aastal, mil ka laul esimest korda ette kanti. Ja ka see luuletus eesti keelt eesti kultuuri tuleb sellelsamal 1905. väga revolutsioonilisel aastal. Ja, ja samamoodi need üldtuntud sõnad algusridadega nüüd üles, keda needus rõhub, nälg, orjus, kes hoiavad, keeb mässul, rend, las võitlus lõhub need kütked, mis meid köidavad, need on ka Hans Pöögelmanni sõnad. Ta ilmselt lähtus ühe vana söekaevuri Kotsi tõlkest, kes avaldas selle luuletuse 1902. aastal ühes venekeelses ajakirjas, mis ilmus muuseas Londonis. Ja ka muuseas Gustav suits on teinud internatsionaalist ka oma tõlke ja ka ENSV aegadel natukene arutleti siis Gustav Suitsu ja Hans Pöögelmanni tõlgete ümber ja leiti, et peegel mul on nagu neid tuntud palasid revolutsioonilise ma rõhuasetus tusega tõlkinud ja ja Gustav suits natukene, võib-olla sellisest manistlikumas võtmes. Ja kolmas hümni, mis võib-olla nüüd uuemat Euroopat on mõjutanud ja tänast päeva ja võib-olla ka natukene tulevikku. Nimelt viies mai 1972, kas tookordne Euroopa nõukogu ministrite komitee D kuulutas siis Euroopa hümniks rõõmule? Tegemist on Ludwig van Beethoveni üheksanda sümfoonia lõpukoorimuusikaga ja Beethoven lõi selle muusikat ka Friedrich Schilleri luuletusele, mis oli kirjutatud juba 1785. aastal ja Schilleri rõõmule sõda on ju tegelikult korduvalt eesti keelde tõlgitud ja neist vast kõige tundma. Tom on siis väga nimeka epost eestindaja Rein Sepa tõlge mis ilmus juba 1959. aastal Friedrich Schilleri Duste raamatus. Seda luuletust on ausalt öelda, mul isegi raskem natukene lugeda. Sest ta on sedavõrd poeetilises keeles. Aga vähemalt esimesed read, rõõm, lüüsioni heldus, kaunis säde, jumalais sisenime hinges helgus taevane Su väravaist. Nii et ilma pikemalt sellel luuletusel peatumata. Ta ta väljendas nagu Schilleri sellist idealistliku nägemust inimkonna tulevasest vennastumisest. Ja nagu öeldud, ka rõõmul on mitmel ajal varemgi tõlgitud juba tegelikult tsaariajal, isegi jaga varasemal ajal. Aleksander Läte kirjutas 1890. aastal juba laulurõõmule. Koodirõõmule tõlkega juhtus ka üks kurioosne lugu. 1970.-te aastate lõpul tekkis Prantsusmaal kava tõlkida rõõmule Euroopa ühenduse liikmesriikide aga ka teiste maade keeltesse ja selleks, et saada eestikeelne tõlge, pöörduti Pariisis ida ja kultuuride instituudi politoloogia ning eesti keele õppejõu Vahur linnuste poole. Linnuste tõlk, kes saksa keelest prantsuse keelde tõlgitud rõõmule omakorda eesti keelde ja võib arvata, et ei linnustega ka teised asjaosalised ei teadnud ju tegelikult selle hea eestikeelse tõlke oleks võinud ju sellest samast silleri 1959. aastaraamatust juba kätte saada. Kui seda Pariisist poleks leitud, siis noh, kindlasti kolmi Eesti majast oleks selle Schilleri raamatu leidnud. Ja nagu me ka teame, märksa hilisemal ajal, siis Herbert von Karajan tegi sellest kuulsast toodist kolm arranžeeringu klaverile, puhkpillidele ja sümfooniaorkestrile. Ja hümn rõõmule peaks siis väljendama neid ideaalne, mille eest tänan. Euroopa Liit peaks hea seisma vabadusse rahu ja solidaarsus ja see hümn 1985. aastal, siis kuulutati D tänase Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhtide poolt Euroopa liidu ametlikuks hümniks ja Euroopa hümni. Selline ametlik esmaesitus pluss toimus siis Euroopa Liidu brüsseli peakorteri ees 29. mail 1986. Peaks siiski mainima ka veel neli anda Euroopa ja ka nii-öelda laias laastus maailma jaoks tähtsat hümni. Selleks on siis peamängude hümne, mis komponeeriti 1890-ga kuuenda aasta suveolümpiamängudeks ehk esimesed kaasaegsed olümpiamängud, mis Ateenas aset leidsid, selle komponeeris, Kreeka helilooja spirid on Samaaras, aga ka see laul, sellise ametlik olümpiahümni staatuse sai alles 1958. aastal ja alates siis 1960. aasta taliolümpiamängudest kasutatakse siis tolle kreeklase kirjutatud hümni ehka kõikide olümpiamängude avamistel. Kuulame nüüd, kuidas kõlab Euroopa hümni lühem versioon. Millise riigihümni peetakse maailma vanimaks hümniks? Maailma vanima hümni üle ka natukene vaieldakse, sest eks need kriteeriumid siin on ka pisut erinevad. Aga siiski laias laastus peetakse kõige vanemaks hümniks siis hollandlaste hümni Wilhelm mus van Lassove mis kirjutati 16. sajandi teisal poolel. Kuigi selle rahvalik meloodia oli teada juba 1570.-te aastate algusest ja laul esmakordselt ilmub trükises siis aastal 1626 aga nii-öelda ametlikul too meloodia, siis Hollandi hümniks kinnitati alles mais 1932 üks ja vististi vanuselt järgmine on ka kahtlemata väga mõjukas ja väga paljude riikide hümne mõjutanud hümne son Kadateeritav üsna täpselt lausa kuupäevaliselt. Ta nimelt 28 september 1745 sellest päevast siis pärineb Suurbritannia hümne koodsai uue kuin või kinniks jumal kaitse, kuningannat või kuningat. Sest nimelt just sel päeval esitleti tee praeguse Suurbritannia hümni algvarianti kuningas George teisele. Ja ka see hümn trükisõnas ilmus juba tol sammal ehk 1745. aastal. Nagu öeldud jumal, kaitse kuningat või kuningannat on mõjutanud otseselt, et väga paljude Ri, kuid eeskätt kuningriikide, hümne ja teatud perioodidel varasemal ajal kasutati seda hümni ka näiteks Taanis, Rootsis, Šveitsis, Venemaal ja 19. sajandil ka mõnes Saksa osariigis. Ilmselt järgnevalt sellises kümneda vanuse Reason Hispaania hümne mis on Aastast 1770 kuninglik Marss. Ja see põhines siis kuninglike Grenaderi Marssi viisil, mil autor ongi teadmatuks ja, ja seal on marssil ei olnud pikki sajandeid isegi mitte sõnu tulevase Hispaania hümni viisi. Esmakordselt mainiti 1761. aastal Hispaania Grena teritaja fanfaarisignaalide määrustikus. Nii et selles mõttes jah, selle hümni vanusega tekkivat natukene erinevad lähenemisnurgad või probleemid, et mida me võtame aluseks, kas selle kinnitamise, kui hümn või kui ta kuskil trükisõnas ilmunud või on ta mingil muul moel fikseeritud. Aga muuseas, ka hispaanlastel läks hulk aega, enne kui nad selle kuningliku marssi tunnistasid oma riiki rahvushümniks. See juhtus alles 1942 suvel, kui tookordne Hispaania valitseja ja diktaator kindral Francisco Franco kohus kuulutas siis selle muusikapala Hispaania hümniks. Nii on see tänaseni. Aga kindlasti me peaksime nimetama ka siis prantslaste marseljeesi. Ja siin on väga täpselt teada selle hümni sõnad ja viis loodi ööl vastu 20 neljandat aprilli 1792 kaks, kui oli ühel prantsuse sõjaväeinseneril kloon Schose Lislil, selline une too öö. Mul ei ole andmeid, et tal oleks üldse olnud muusikalist haridust, sest nii palju, kui ma olen lugenud, olid sõjaväe insener ja, ja kuna Austria ja Prantsusmaa vahel oli just sõda puhkenud sõda oli välja kuulutatud siis sõjaväe insener sellel unetu ööl komponeeris niiviisi kui sõnad. Ja kui mõni kuu hiljem juulis 1792 Pariisi jõudsid appi tulnud Marssey vabatahtlikud Marzai vabatahtlike pataljon, siis just pataljon oli 100 marseljeesi laulnud nii läbi Pariisi väravat linna marssinud ja tuhanded pariislased võtsid abijõude vastu ja nii siis tekkiski see marsseljees ja võib-olla selliseks ka suhteliselt üsna kõrge vanusega ja ka üsna olulise mõjukusega me peaks mainima ka 1797. aastal daalias Josephi pitski kirjutatud 10 pealkirjaga siis veel pole poola polnud. Tegemist oli siis Poola väeosa võitlejaga, kes oli tookordses kindral Napoleoni poolel võidelnud ja ta koosseisus ja ka see pala veel pole poolahu kunud, võeti väga kiiresti omaks ja noh, ta on mõjutanud väga paljusid Ida-Euroopa pas slaavi rahvaste hümne näiteks Tšehhis šokolite liikumine, nende hümn põhines Poola hümnil, näiteks sõjajärgne Jugoslaavia 1945. aastal võttis oma hümniks peaaegu selle samma poolakad olete hümni tõsi, märksa küll natukene aeglasemas tempos. Kuulame nüüd maailma vanimaks hümniks peetavat Hollandi hümni. No esimesel hetkel kindlasti arvame, et hümne ka üks väga oluline rahvuslik riiklik sümbol, kus teiste üldtuntud sümbolitega olgu see siis lipp, vabariigi pealinn või mõni muu sümbol, et ta peaks olema ajas ju vägagi püsiv. Aga kui me natukene hümne lähemalt jälgime, siis selgub, et võrreldes mitmete teiste selliste rahvuslik-riiklike sümbolitega ilmsasti hümnid osas on muudatusi toimunud kõige Row pigem ja kõige ulatuslikumalt. Ja siin võiks tuua väga lihtsa näite. Nimelt septembris 2011 pool aastat tagasi lõpetas siis Londoni sümfooniaorkester pikema salvestusperioodi mille jooksul mängiti linn T 205 maa hümnid, kes osalevad selle aasta suvel Londoni olümpiamängudel. Ja orkester alustas oma salvestustega aprillis 2011. Ratas septembris aga poolaasta jooksul. Kõigepealt toimus juba kaks muudatust. Salvestusperioodi ajal tekkis aafrika, kas maailma poliitilisele kaardile, uue riigina Lõuna-Sudaan ja Liibüas hukatud kolonel Gaddafi võimu järglased otsustasid taastada siis Gaddafi eelse riigihümni. Ja ma kujutan ette, et Gaddafi eelse riigihümni noodid olid ju Londonis raamatukogus kaunis hõlpsasti saadavad aga ilmsesti Lõuna-Sudaani hümne sellel uuel riigil on oma hümn olemas. Võib arvata, bürokraatia veel ei toimi, aga ei tööta. Ta ei ole Lõuna-Sudaani hümni noodid. Veel ei jõudnud Londonisse aga kui me vaataksime näiteks sellist viimast suurt ajaloolist murranguperioodi 1985 kuni 1993 ja nimetatud seitsme-kaheksa aasta jooksul saavut tasid oma riikliku iseseisvuse või taastasid oma riikliku iseseisvuse ju sellised riigid nagu Eesti, Horvaatia, Läti, Leedu, Namiibia ja Sloveenia. Pluss Nõukogude Liidu lagunemisega tulid Euroopa ja Aasia poliitilisele kaardile Keenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Kasahstan, Moldova, Tadžikistan, Turkmenistan, Ukraina, Usbekistan pluss Venemaa ise. Ehk kõik need uued riigid või taastatud riigid pidid hakkama tegelema oma hümnidega. Ja mõnedki võttis muuseas päris pikalt aega. Näiteks Ukraina, jah, 1992. Ta võttis kasutusele selle vana hümni, mis oli Raina riigil 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui väga lühikest aega siis Venemaast lahku löönud Ukraina rahvavabariik. Aga juba 2003 nad natukene muutsid selle sõnu ja, ja näiteks Kasahstan oma hümni. Samuti tekkis Nõukogude Liidu lagunemisega jõudis 2006. aastal ja samal perioodil, mida ma aga nimetada tasin ühelt poolelt, nagu öeldud, tekkisid uued riigid samal ajal uue hümni valisid ja kinnitasid endile sellised riigid nagu Etioopia, pea, Rumeenia ja Tuneesia. Edasi Aafrikas. Saire muutis oma nime Kongo demokraatlikuks vabariigiks. Samuti taastas oma kunagise hümni edasi kaks Saksamaa teatavasti ühinesid ja võeti kasutusel üks hümne ja enam-vähem sama juhtus Aasias, kus kaks Jeemeni põhja ja Lõuna-Jeemeni riigid ühinesid ja nemad võtsid kasutusele siis varasema Jeemeni demokraatliku rahvavabariigi hümni. Ja võib-olla viimane muudatus tus natukene jällegi meile lähemalt nende suurte ajalooliste protsesside käigus ka teatavasti ju 1990.-te aastate algul lagunes Tšehhoslovakkia kaheks pooleks tšehhi ja slovaki riik. Ja nemad nii-öelda poolitasid kunagised Tšehhoslovakkias Käia hümni. Tšehhoslovakkia hümne kirjutati 1834. aastal sai riigihümniks 1919, kui maailma tekkiski Tšehhoslovakkia ja sellel hümni oli kaks pool nii-öelda esimene ehk Tšehhi pool ja teine slovaki pool. Ja kui nüüd riik lagunes, siis Slovakkia võttis oma hümniks pealkirja kah Tatrate kohal sähviv välk. See oli siis teine pool endisest Tšehhoslovakkia kümnist ja, ja mis tšehhidel muud üle jäi, kui leppida siis oma kunagise suurema riigihümni, esimese poolega ja alates sellest ajast kuni tänaseni, nii on tšehhid riigihümni, kus on mu kodu. Nii et me paneme tähele, et paarikümne aasta jooksul, mis on ju ainult sisuliselt meie lähiminevik, on neid muudatusi, kümnide vahetusi sõnade muuta, missi teatud liitmise või lahutamise ju ikkagi päris arvukalt torgatud. Kui ajas palju kaugemale tagasi minna, siis võib tuua väga-väga palju näiteid selle kohta, kuidas poliitiliste olude muutudes on muudetud riigihümni. Kahtlemata ajaloost võib tuua väga palju näiteid, kuidas poliitiliste olude muutudes mitmesuguste riigipööre, seejärel on muudetud riigihümne. Näiteks Tsaari-Venemaal kasutati 20. sajandi algul siis hümnina nagu tookord testis nimetati keisri laulu, aga noh, tegemist oli siis Tsaari-Venemaa ametliku hümniga jumal, keisrit kaitse sa, mis muuseas põhines suuresti Suurbritannia hümnil. Nüüd kui tuli 1917 Tsaari-Venemaa varises kokku, siis kõlas Venemaal tähtsatel poliitilistel sündmustel, mis Prantsusmaa riigihümni ehk sammane marsseljees, kui revolutsiooniline laul aasta-kaks hiljem Nõukogude Venemaa hakkab kindlustuma nii-öelda Nõukogude Venemaa ja selle järglase ehk Nõukogude Liidu riigihümniks oli internatsionaal mis, nagu öeldud ju algselt, kes töölisliikumise hümni Ena ja seda kasutati kuni 1944. aastani. Tollest ajast oli siis uus riigihümni, mis oli kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemise, nii, aga ka seal teatud sõnu muude Te, ei kui algvariandis oli ka Stalini nimi sees, siis peale Stalini surma peale kuulsat kahekümnendat kongressi jääki hümnist sõnad ära. Ja 1977, kui nõukogude liidus kehtestati uus konstitutsioon, siis seejärel muudeti ka hümni sõnu mõnevõrra. Ja nõukogude liit 1991 lagunes tekkis Ma jälle, mida kasutada hümniks ja teatud perioodi siis 90.-te aastate lõpuni kasutati ju Venemaa hümnina helilooja Mihhail Glinka poolt hümniks mitte mõeldud pala ooperis elu tsaari eest, kus sõnu ei olnud. Ja samal ajal Venemaa rahvuslased nii-öelda mitteametlikult kasutasid ikka seda vana hümni tsaariaegset hümni. Ja 1999 KSA tollel aastal siis Venemaa riigiduuma otsustas taastada selle Nõukogude Liidu aegse hümni, mis kehtib alates 2001.-st aastast. Ka näiteks Saksamaa hümn on 20. sajandil mõnevõrra muutunud. Hitleri Saksamaal ehk aastatel 1933 kuni 1945 lauldi sellest kümnist vaid esimest salmi. Ja aastast 1991 lauldakse sellest tünnist vaid kolmandat salmi. Ja tegelikult ka paaril spordivõistlusel on tekkinud suur segadus ja solvumus sakslastest, kus on kogemata lasknud neile 100 Hitleri Saksamaaaegsete ümne korraldajat ilmselt teavad, et see on nende hümni ja häid ja väga täpselt, millist salmi sealt võtta Ta, ja näiteks Hiina hümni pealkirjaga Vabatahtlike marss. See kirjutati juba aastal 1935. Ja see oli Hiina rahvavabariigi on alates 1949.-st aastast ehk ajast, mil Hiinas kulutati rahvavabariik välja. Aga kui lõppes suure esimehe moodsa tungi elu ja, ja lõppes nii-öelda tema surmajärgne pluss Hiina kõrgemas juhtkonnas siis sellele samale kümneile vabatahtlike marss kirjutati uued sõnad. Ja jällegi viis aastat hiljem, 1982, kui võimus tuli kõrvaldatud niinimetatud nelikjõuk ja Hiinas lõppes nii-öelda võimuvõitluse järjekordne etapp siis tuldi Hiinas esialgsete sõnade juurde tagasi. Kui rääkida Aafrikast, siis tundub küll, et sealsetes riikides on kõige rohkem hümne muudetud. Kahtlemata Aafrika jääb kõige kirevamaks, sest võrreldes võib-olla mõnede teiste regioonide on seal ju neid poliitilisi sündmusi ja riigipöördeid ja võimuvahetusi jaga diktaatoreid, eriti diktaatorid tihtipeale tahavad ikka ennast hümniga ka mingil moel jäädvustada. Et neid on seal kõige rohkem vahet tunud ja näiteks Libeeria hümni pealkirjaga siis ole kõigiti tervitatud, Libeeria, ole tervikut tatud. Selle sõnade autoriks peetakse riigi presidenti Taaniel Bashijal Warneri, et kas need tõepoolest oli tegemist riigi presidendi sellise loomingulise balanguga või kirjutas, et sõnad keegi teine ausalt öelda Eestist on seda kaunis raske või pea võimatu tuvastada. Aafrika puhul on kindlasti mõned ka huvitavad näited näiteks Nigeerias ju 1960.-te aastate lõpus pool möllas verine kodusõda, mis oli ka üks 20. sajandi verisemaid sõdasid esimese ja teise maailmasõja kõrval. Ja tookord siis Nigeeriast lahku löönud aladel moodustada Läti peafra vabariik, mis eksisteeris aastatel 1967 kuni 1970 ja, ja kui me küsime, mis oli peafrafümne siis tuleb mõnesuguse üllatusega nentida, et selle noore Aafrika ka riigihümniks kinnitati Soome ühe kõige nimekama helilooja Sibeliuse ka üks kõige tuntumaid teoseid Finlandia esimesel hetkel me võime tõesti arvata miljoneid etappi afro laste seas. Kindlasti leidus oma heliloojaid, jaga leidus omi värsiseppasid, aga nii palju, kui minul õnnestus sellel teemal peatuda ja üht-teist leida. Ilmsesti leiti tud analoogia. Nimelt Sibeliuse kirjutas Finlandia Tsaari-Venemaa ajal tsensuuri ajal ja selles palas on ka varjata tot protest vene ülemvõimu vastu Soomes. Ja ilmselt seesama kontekst kanti üle ka peafra ja Nigeeria keskvõimusuhtele. Suur Venemaa rõhus Soomet Suur Nigeeria rõhuga peafrat. Ja ilmselt nendel kaalutlustel, siis otsustati Perafras võtta meie põhjanaabrite tuntud helilooja pala oma hümniks. Aga nagu öeldud, jah, kõige sagedamini hümne on kindlasti Aafrika riikides muudetud näiteks Ghanas 1966. Valitsus kinnitas hümni mõned sõnad, mis asendasid 10 aastat varem heaks kiidetud sõnu. Togos oli üks sümne alates riigi väljakuulutamisest 1960. aastal kuni 1979. aastani. Seejärel paarkümmend aastat ehk 90.-te alguseni oli teine hümn. 1992 tuldi jällegi oma kunagise hümni juurde tagasi ja ilmsestiga. Aafrika on see piirkond, kus ikkagi võrreldes teiste kontinentidega on rohkem hümne genud rahvalaulude põhjal ja sellest kollektiivset autorlust on seega rohkem kui mõned näited tuua Keenia, Nigeeria, Sambia, Malaisia, Tansaania. Need hümnid on tekkinud ikkagi rahvameloodiate põhjal ja nende autorlus on teadmata. Võib vist küll öelda, et suur osa hümnedest on kirjutatud vähetuntud autorite poolt. Jah, enamasti see nii on ja suur osa hümnid autoreid on leksikoni jõudnud ainult tänu sellele õnnestunud hümnile nii-öelda ühele loomingu balangule, mis siis seda inimest teatud hetkel saatis ja on rida hümnemis põhinevat tegelikult rahvuslauludel nii-öelda etnograafilise algega, kus autorid on jäänud ajaloo hämarusse ja neid sealt enam kui keegi nii-öelda üles ei leia. Aga siiski on mõned üksikud erandid, mis seda reeglit kinnitavad. Et hümn on loodud, nagu öeldud, vähetuntud autorite poolt ja vähemalt kaks sellist väga selget erandit. Kõigepealt saksa rahvushümni viisi autoriks on siis helilooja Franz Joosep, haid on ja ka tuntud luuletaja ning ka Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Rabrentra latt tagur, nagu seda nime vist kõige õigem on hääldada. Tema on kirjutanud India hümni sõnad ja viisi. Samas on sama autor ka näiteks veel Bangladeshi hümni sõnade autor. Nii et mõned erandid, et selles vähetuntud autorite reas siiski on 10, on maailmas üsna lühikesed, jäävad niimoodi paari minuti piiridesse, aga on ka muuseas väga selgeid erandeid, näiteks Uruguay hümn aastast 1848. See on seitse minutit pikk ja koosneb seitsmest erinevast meloodiast. Väga pikad on Argentiina ja Brasiilia hümnid. Need on kusagil täispikkuses, ligi 10 minutit ja ma ei oskakski öelda, kui pikk on näiteks kreek ka riigihümn oma täispikkuses. Nimelt Kreeka riigihümni täisvariandis on 158 neljarealist Salme. Nii et ilmselt on väga vähe kreeklasi, kes on võimelised oma hümni otsast lõpuni peast ka etta kandma. Ja Kreekal ongi üks variant, kus on esimesed kaks salmi, teises variandis kasutatakse nelja salme. Enamasti on kümnide sõnade ja viisi autorid erinevad ja nagu öeldud, just varasemate hümni puhul on tihtipeale nii poeet kui helilooja teadmata. Ja näiteks nagu öeldud, Holland, Suurbritannia, aga ka näiteks Kambodža puhul on autorit teadmata ta hümni viisistaja on jäänud aegade hämarusse Ameerika Ühendriikides. Kusjuures suurriigi hümn, muuseas loodi algselt Joomalaulule, mille pealkiri oli anakreonile, kes on taevas ja hümni viisistajat, ei teata näiteks veel Fizzil Keenias liitenshteinis ega Rootsis. Sest Rootsi hümni sa muistne vaba, see põhineb siis Västmanud ländi ühel rahvalaulul. Kui vaadelda natukene hümni sõnu, sest tekstidest võib kõige rohkem mõistagi leida oma kodumaa ilu helistamist. Võib leida isamaale truudusevanne ja väga sageli on ka ühes või teises sõnastuses siis kutse jumala poole, kes kaitseks meie maad ja sellistes koduma ülistamise ja jumala poole pöörduvate hümni Treta peal eesti hümni kuuluvad ka näiteks Soome, Läti, Norra, Suurbritannia ja mitmed teised riigid, aga kaugemalt näiteks Aafrikas Sierra Leone või kamoon või Aasia poole pealt paapua Uus-Guinea hümnid. Ja kui näiteks natukene konkreetsemalt sõnu jälgida kui Eesti hümni, siis teatavasti Me palume jumalal valvata Eesti üle. Siis Aafrika väikeriigi Lesotto hümnis palutakse jumalal ära hoida suguharud, tülid ja eeskätt Aasia riikide hümni tas kiideta kaks valitsejat, monarhia, olgu see siis näiteks Brunei, Jordaania või, või Paal ja väga palju on ka hümnides sõjakust, milles siis peegeldub riigi ajalukku ja selliseid hümne on igal kontinendil. Olgu siin väikeste näidetena nimetatud vait. Poola Saddam Husseini aegne Iraak, Mehhiko, Alžeeria, Senegal, Uus-Meremaa, ka seda rida võib täiendada ja näiteks ka maailma üks kõige väiksemaid riike pisut vähem kui kahe ruutkilomeetrise suurusega linnriik Monaco. Ka sellel on oma hümn. Kamonoko hümnis peetakse tähtsaks kuulata komandöri häält ja olla valmis surema Monaco printsi eest. Nii et isegi väike Monaco, kes sõdadest on ju tegelikult eemale jäänud mitmetel ajaloolistel põhjustel on oma hümni kõige üllatavalt sõjakas ja näiteks väga konkreetse sõnumi Me leiame Kambodža hümnist kus on lause, nende veri tekitas suurt viha ja vaprust, et võidelda kangelaslikult seitsmeteistkümnendal aprillil hurraa, seitsmeteistkümnendal aprillil-le. Nii et seal on otseselt ka riigi ajalookoha pealt oluline kuupäev nimetatu ka selles samas sõjakas kontekstis. Kuidas Läti ja Leedu hunnid sündisid. Eesti hümni lugu on suhteliselt sarnane ka Läti hümni looga ning Leedu ka mitmetel ajaloolistel, kultuurilistel ja religioossetel põhjustel. Leedu areng on olnud Eestist ja Lätist tuntavalt erinev ja ka selle tõttu Leedu, nii ka seonduvad asjad on märksa erinevad. Mis on mõlemis riigis sarnane. Nii Lätis kui Leedus on hümni sõnadel ja viisil üksused, tore, aga kümnide esile tuleb, kui asjaolud on erinevad. Lätlaste hümni autoriks on helilooja Karlis Baumanis. Ta kirjutas selle muusikapala lätlaste rahvusliku ärkamise ajal, kirjutas selle lätlaste esimeseks üldlaulupeoks ja selles mõttes on ju paralleel Eestiga väga selge ja väga lihtne ja ka ajaliselt väga lähedane. Lätis toimus esimene üldlaulupidu 1873. aastal Riias, noh neli aastat hiljem, kui oli Tartus esimene üldlaulupidu ja Baumanimise laul. Jumal õnnista, Lätimaad peaks olema ka muuseas esimene lätlaste laul üldse, kus esineb sõna läti. Tookord Eesti ja Läti olid mõlemad Tsaari-Venemaa koosseisus ka tookord Tsaari-Venemaa võimud seda laulu lubasid Läti üldlaulupeol laulda. Kui esimese reasõnad on siis jumal, õnnista pall timaat sest noh, sõnadeta. D see oli rahvusliku tähendusega ja tookordsed riigi võimud ei lubanud seda riigihümnina, lauldi siis seda pala jumala õnnistust. Timad esimest korda 18. novembril 1918, kui Riias toimus Läti vabariigi väljakuulutamine ja riigihümni, seda tuse sai see sama laul 1920. aastal. Leedu, nagu öeldud, on erinev oma kahest põhjanaabrist. Leedu hümni autoriks on arstist kirjanik ja publitsist, ka ajakirjanik ja väga nimekas Leedu rahvusliku liikumise tegelane. Vintsas ku Dirka, kes väga noorelt suri. Pisut enam kui 40 aastat oli ta maid, vanust ja esimest korda, tema rahvuslik laul ilmus siis trükisõnas 1898. aastal. Nimelt ka Leedu rahvuslik kamine mitmetel ajaloolistel põhjustel toimus mitukümmend aastat hiljem, kui see oli Eestis või kui see oli ka Lätis. Ja koorilauluna kanti see pala, et esmakordselt 13. novembril 1899 see toimus Peterburis kus koguti raha vaeste leedu tudengite heaks ja ka selle palaval esmaettekanne oli muuseas peale kui Dirka surma, nii et tema oma eluajal kuulnud ega ei saanud mõistagi teadmagi, et sellest laulust tuleb siis hiljem leedu hümne. Ja nagu öeldud, just Peterburi, Leedu haritlas ringkonnad võtsid selle pala esmakordselt omaks ja leedus kantida kõigepealt, et 1905. aastal, kui Leedu revolutsiooniliste sündmuste käigus tuli Vilniuses kop kui suur Vilniuse seim ja sellel suurel nõupidamisel osales siis hinnanguliselt kuskil 2000 inimest, sealhulgas ka välisleedulasi ja nemad nagu viisid selle Palazis Vilniusest laiali nii Leetu kui ka välisriikidesse, kus leedulased elasid. Aga siis tekkis nagu leedus, üsna tõsine vaidlus, nagu öeldud, ka ei olnud helilooja ja tema loodud laulu vastu astusid näiteks välja tookordne kõige tuntum maalikunstnik ja helilooja Mikkoli aus joonis. Selle pala vastu oli tookordne väga nimekas dirigent ja organist Chezlovas Snauskas. Samamoodi laulja ja dirigent Mika spetrauskas ja teised, kes kõik pakkusid välja rea omi lugusid selle Dirka laulu asemele. Aga nagu öeldud, kuna ikkagi Leedu rahvas oli selle meloodia ehk rahvusliku laulu jub omaks võtnud, siis selliste poolprofessionaalsete helilooja Ta või dirigentide või organistide hääl jäi ikkagi nõrgemaks. Ja kui Leedu riik oli genud kokku, tuli leedu asutav kogu siis 15. mail 1920 Kaunases Leedu asutava kogu avaistungil tunnustada tee seda pala kui Leedu riigihümni küll pisut teise pealkirjaga Leedu, meie isamaa. 1900 kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel on seis enam-vähem kolmes balti riigis ühtemoodi. Kõigel on oma hümn olemas. Vahe on jah, selles, et Eesti jättis ta juba tookord oma seadusandluses kinnitamata, aga leedulased teatavad juriidiliselt normatiivse taktid ka juba sätestasid. Siis nagu me teame, tuleb teine maailmasõda ja nii eestlasi, lätlasi kui ka leedulasi oli ju sattunud Nõukogude Liidu tagalasse. Ja 1944 jällegi Eesti ja Läti on ühe pulga peal ja algab Nõukogude Liidu tagalas siis Eesti NSV ja Läti NSV hümnide välja tööd mine siis, leedulased suutsid muuseas 1944 Moskvas selgeks teha, et kuna suur osa Leedut on jätkuvalt sakslaste poolt tsiteeritud ja kuna ikkagi osa heliloojaid elab Leedus saksa võimu all, et siis ei ole mõtet sellist konkurssi teha. Ja kui Eesti ja Läti D said mõlemad oma uued hümnid suvel 1945 siis see leedulaste vana hümni, ehk nii-öelda rahvushümni Leedu, meie isamaa, see kehtis viis aastat rohkem, alles 1950. aastal siis muudeti leedu sümne ja kasutusele tuli siis Leedu NSV ametlik uus hümne. Noh, need hümnid laias laastus siis Eesti NSV uus hümne Läti ja Leedu oma olid teatavasti kuni 1980.-te aastate lõpus punni. Ja kui me nüüd hakkame jällegi jälgima, et kes esimesena jõudis oma rahvushümni nii-öelda avalikuma ja suurema Ta laulmiseni, siis siin tuleb tunnustada leedulasi. 23. august 1987, kui teatavasti Tallinnas toimus mälestusväärne Hirvepargi miiting, siis analoogiline miiting märksa küll väiksem osa võtjaskonnaga oli Vilniuses Vilniuse kesklinnas. Hinnanguliselt kuni 3000 inimest võttis sellest miitingust osa aga 23. augustil 1987 leedulased oma miitingul lõpp, pool laulsid oma kunagist rahvushümne. Meie jõudsime oma sellise rahvushümni laialdase laulmiseni pool aastat hiljem, ehk siis suvel juulist 1988, kui Saaremaal toimunud meeskooride ühislaulmisel seda hümni mitu korda lauldi ja siis ta meeskoorid viisid selle juba üle Eesti laiali. 19. veebruaril 1998, siis Läti seim võttis vastu seitsmepunktilise Läti hümniseaduse. Niimoodi on sätestatud siis hümni sõnad muusik, kahju, mõned ametlikud esitlusviisid ja aasta hiljem ehk üheksandal juunil 1990 üheksa-ga. Rahvushümni seadus läks parlamendis läbi ja president allkirjastas selle, kuulutas välja. Ja samamoodi siis ka Leedu praeguse hümni teatud detailid ja hümni esitlustseremooniatel on ka sätestatud. Kuulsite keskeprogrammi maailma riikide hümni idest. Stuudios olid ajaloolane Küllo Arjakas ja Marje Lenk.