Tere hommikust ja ilusat pühapäeva. Ma ei ütle mitte alati ei saadeta alustades kuupäeva, aga täna mulle tundub, on see tähtis? On 25. märts, märtsiküüditamise aastapäev. Ja öelge nüüd veel, et elus asjad lihtsalt ei juhtu. Ma olen juba mõnda aega varitsenud oma saatekülaliseks, Viivi Luike. Ja nüüd see lõpuks õnnestus. Ja kui mõelda tänasest päevast ja Viivi Luigega, siis mulle tundub, et just nii see peabki olema. Tere tulemast, Viivi Luik, sa tere. Mina olen Margit Kilumets ja saadet aitab kokku panna Viivika Ludvig. Kui teie enese sõnu kasutada, siis võib-olla ei tahaks seda vana kulunud krigisevad ja kähisevad märtsiküüditamise plaat jälle peale panna. Aga teie eelmise aasta? Ma ei, ma ei tea, vist võib öelda, täiesti hittraamat. Varjuteater algab ju tegelikult ikkagi sellesama 25. märtsiga 1949. Te olite kolme aastane, mida te mäletate sellest päevast? Ma mäletan väga selgesti seda päeva, aga selle päeva tähenduse sain ma teada tegelikult iseenda jaoks alles kahe aasta eest oma ema käest, sest me hakkasime emaga juttu ajama küüditamisest just. Ja ma ütlesin emale, et ma mäletan selgesti, kuidas me vanaemaga seisime lepiku ääres ja vaatasime väga pingsalt sinna, kus noh, tee poole, kus läksid reed inimestega ja tähendab, need olid need küüditatud inimesed, siis ei olnud isegi veel veoautot, vaid regedega viidi. Ja ema ütles, et noh, täitsa selge, et miks see sulle meelde jäi. Miks sa seda vaatasid, et et vanaema ootas mind, see tähendab ema koju, kuna ema oli läinud just vahetult enne sinna talusse piima manner kutt ära viima. Ja ja vanaema kartis väga, et võetakse nende inimestega selle talu inimestega koos kinni ja viiakse ära, ema oli hästi noor, siis tüdruk. Ja see olekski peaaegu juhtunud niimoodi. Ainult et seal juhtus olema üks tunnistajad olid küüditamise juures, tunnistaja rääkis nendele meestele augu pähe, et nad ema tulema laseksid, et ta ei ole seal talust ja tal on väike laps. Nii et üle noatera ema pääses ja ta rääkis mulle seda lugu tegelikult alles kahe aasta eest siis tähendab nii sügaval need asjad sees, et ta nagu ei pidanud vajalikuks seda rääkida või arvasid, et see on iseenesestmõistetav, et ma tean seda või midagi nii. Teie varjuteatri esimesed leheküljed on pühendatud sellele päevale, aga natukene teises seoses. See, see viitab põhjusele, miks te armastate traumat. Ja, ja just see on sellesama jutuga seoses, sest pärast seda, kui inimesed olid ära viidud, et nad olid saatnud vanaemale sõna, et vanaema läheks sinna ja noh, paneks ära veel mõned väärtasjad, mis sinna on jäänud ja siis vanaema võttis mind kaasa ja me läksimegi sinna otse vahetult peale, küüditati, mis sellesse majja. Ja sellega varjuteater algabki selle kohaga, selle stseeniga, kus ma vaatan põrandale ühte raam pildiraamatut rooma kohta, mulle oli see siis täiesti ükskõik, kas küüditati või mitte. Mind huvitas õndsuse pildiraamat. Ja te tegelikult ju noh, sellel hetkel ei kujutanud üldse ette, mismoodi see kõik elus võiks minna. Aga, aga sellest Roomast saigi teie jaoks üks väga tähtis linn. Ja sellest hetkest peale, kui ma nägin Colosseumi pilti seal selle selle külma Toa sellisena ärevuse ja kurbusega täidetud toa põrandal. Kogu see küüditamise taust kuidagi liitus selle Colosseumi ka nii et mina ise seda nagu ei tajunud veel päris täpselt. Aga see tundus mulle hirmus tähtis. Kuidagi jääks kolos. Kannatuste ja ja ajalooliste muutuste sümbol tegelikult, mida ma muidugi absoluutselt ei tajunud, aga mind huvitas hirmsasti Kui kaua aega mööda läks? Ja te tegelikult Rooma jõudsite? Sellest hetkest seal talus läks mööda 49 aastat. Ja see jõudmine kas seda kasvab raadiokuulajatele kirjeldada nende jaoks nüüd praegu, kes raamatut ei ole lugenud, on see võib-olla oluline, et mis, mis, mis tundega te sinna sellesse oma elu ühte olulisemasse linna astusite? Tähendab seda ei saa nii-öelda, et ma oleks kogu aeg eluaeg mõtelnud Roomast ja sellest, kuidas ma sinna läheksin, kaugeltki mitte, aga see oli mul kuidagi selge, et Rooma ei saa minna nii, et ostad pileti ja lähed turismireisile. Et sinna pidi kuidagi nagu elu elu viima mingil põhjusel, et see oli mulle küll selge. Ja no ja siis juhtus nii, et Jaak Jõerüüt, Mu abikaasa määrati Itaalias Eesti suursaadikuks. Ja mõne kuu pärast sõitsin ma siis Rooma talle järele. Aga see esimene hetk, kui ma Rooma jõudsin, et see oli täpselt selline, nagu ma Roomat olin ette kujutanud, et ma nägin Roomat sellises välgu valguses, sest see oli mingisuguse jõu, seetõttu me sõitsime autoga läbi Rooma kesklinna, sellel esimesel õhtul, kui ma Rooma jõudsin mitte kusagilt mööda ringteed, vaid just nimelt läbi kesklinna ja kolossemist mööda. Ja siis oli äikesetorm parajasti lennuk suure vaevaga maandus üleüldse ja, ja siis just viimas ja välguvalgel nägin ma Colosseumi. Need aastat Roomas, no inimese elus on õnnelikumaid aastaid ja vähem õnnelikumaid ja mõnel on isegi õnnetuid aastaid eluteel. Kas need rooma aastat olid õnnelikud teie elus? Nad olid nagu elu ikka, seal oli igasugust, et tagantjärele on nad erilise taastada, aga siis, kui sa neid elasid ise seal, siis lihtsalt täpselt nagu elu ikka, kõigi oma probleemidega, kõigi oma keerulisemate, lihtsamate asjadega, nii nagu eluõnn. Teie raamat on olnud tõesti väga menukas, ta on saanud auhindu. Temast on nüüd tehtud siis juba kui mitu trükki. Kriis. Kas, kas te oskasite seda oodata? Ei, absoluutselt, sest seda ei tea kunagi, kui seal raamatut kirjutad, kas see raamat kellelegi midagi ütleb või ei ütle? Seda selle peale lihtsalt? Ei, ei mõtle. Sa kirjutad lihtsalt seda, mis sind parajasti huvitab. Mis on endale tähtis, et sa sõnastatud saaks. Ehita teljesti uuesti ühe maailmasõnade abil yles. Te olete kindlasti väga palju head kuulnud inimestelt, noh, igaüks leiab sealt raamatust ju midagi, midagi, midagi uut, eks ole, üks leiab üht ja teine leiab teist. Kas teil tuleb midagi meelde, mida on öeldud selle raamatu kohta, mis oleks olnud teie jaoks väga ootamatu? Olen jah, ootamatu ja samal ajal. Täpne oli minu jaoks see, et selle raamatu kohta on öeldud, et seda raamatut on sellepärast nii hea lugeda, et see annab inimesele niisuguse võitmatuse tunde. Et seal on midagi. Niisugust heledat või tuge andvat selles raamatus. Seda on öeldud, seda on öelnud kolm inimest mulle erinevad inimesed erinevatest rahvustest kõmmide. Kui ruttu saab kirjanik oma raamatust lahti lasta või kas üldse saab, kas te olete varjuteatrist nüüdseks lahti lasknud? Jah, võib küll öelda, kui raamat valmis, on, siis oletust lahti, muidugi, siis järgneb see, et mida, mida öeldakse selle kohta ikkagi huvitab inimest, et kas teistele on ka see midagi öelnud. Aga see on juba siiski suurel määral väline. Kui oled ära kirjutanud ära andnud käsikirja, siis oled tegelikult lahti. Me tegelikult selles saates kuulame sageli ka muusikat ja, ja ma palusin teil ka kaasa võtta vähemalt mõned plaadid, mis sellesse tänasesse päeva ja, ja selle meie teema juurde sobiksid ja, ja üks nendest plaatidest puudutab sedasama varjuteatrit, et ma arvan, et nüüd on küll õige koht kuulata Ta saksakeelset laulu, mida tegelikult vikerraadio eetrisse kuuled väga harva. Mida sellele laulule saatesõnaks kaasa öelda. See on väga Berliinilik laul, kuna varjuteatris on ka juttu Berliinist palju võrdselt draamaga siis laul kuulus omaaegse 90.-te keskpaiga Berliini juurde, kuna siis oli Berliinis väga hinnatud. Jaa, jaa. Alguses kitsas ringis, siis järjest laiemalt nii-öelda moodi läinud. Jidišikeelne teater, iidisheff, liit, teater, kus laulis Marqaizzykowitz, kes sedasama laulu laulab, seda laulu ta seal ka laulis. Ja kuna ta oli ukraina juut ja oli tulnud Berliini 90.-te alguses ja koostanud seal ühe sellise jidišikeelse teatrigrupi siis. Ma arvan, et see laul on siin väga kohane, pealegi kuna ta räägib võõrast suures linnas ja suurte linnade inimestel on alati see tunne kusagil sees, et nad on parajasti seal, kus nad on, nad võõrad. Ja see laul just sellest tundest räägibki. Nüüd jätkame jutusaadet, minu külaliseks täna kirjanik Viivi Luik. Kui võrrelda kaht linna Roomat ja Berliini siis mis on kõige suurem erinevus nende vahel? Nende kohta võiks öelda, et nad on täielikud vastandid. Kuna. Rooma on niisugune. Kõigestuma lärmist hoolimata võiks öelda, et vagane linn, paavsti linn ja Berliin on väga agressiivne linn täiesti kaasaegne linn, pealegi kannab Berliin endas neid Mary jälgi, see tähendab Euroopa ajaloo sügavaid arme. Ta on selles mõttes nagu Euroopa ajaloo sümbol. Rooma ka muidugi, ainult et Rooma on natuke vanema ajaloo sümbol. Aga Berliin, praegused, selles mõttes on nad ka võrdsed. Et nad on täpselt ja sügavalt kogu Euroopa ajalooga mõlemad seotud. Ja sealjuures väga erinevad tõepoolest. Kui praegu kevadel sattuda Berliini siis mida peaks tingimata tegema, mida teie teeksite? Seda tunnet, seda, seda, seda õiget Berliini tunnet kätte saada. Mina jalutasin kuu tammil, see tähendab Kurferstendamil, siis läheksin ma Onterdel Lindenile kahvee ainstayni. Võiksin minna ta Kurfiast instrasse Café ainstayni, aga mulle meeldib Sunteritel Lindeni oma rohkem, neid on kaks muide sama nimega kohvikuid. Ja siis läheksin raamatupoodi, Friedrich Trasele, Dozmanni raamatukaubamajja. Veedaksin seal mõne aja ja siis läheksin jällegi endisele lääne poolele tagasi, läheksin savi nii platsi kuhugi kohvikusse. Ja võtaksin seal kas tassi teed või klaasi veini või midagi ja loeksin mõnda ostetud raamatut. Kuhu te need raamatud kõik panete, te olete elu jooksul käinud nii huvitavates paikades ja, ja noh, ma saan aru, et raamatupoed on teile olulised kohad, kuhu need raamatud kõik ära mahuvad. Ega nad ei mahugi, sest vahetpidamata noh, mõne aasta järel, ütleme niimoodi, me vaatame oma riiulid üle ja anname need raamatud ära, mida me teame, et me enam ei loe. Et kastitäite kaupa neid ära antud. Mis keeles on kõige mõnusam raamatut lugeda, kui nüüd eesti keel välja arvata, noh, emakeeles see on ilmselge, aga mis keeles te venelast mugavalt tunnete? Saksa keeles et kui ma loen raamatuid, olen lugenud ka väga palju vene keeles, viimasel ajal vähem. Aga saksa keeles on tõesti niimoodi, et noh, sa unustad ära, mis keeles sa seda raamatut lugesid. Ja üks vahel lugesin soomekeelseid raamatuid vanasti aastat 20 tagasi. Aga praegu põhiliselt loen kõige rohkem kui võõrkeeltest esimene keel saksa keeles. Me korraks kaugeneme sellest linnade temaatikast, aga ma tahan noh, kuna see nüüd nii hästi jutuks tuli. Kas teie usute sellesse, et tulevad e-raamatud ja, ja selline tavaline tore trükivärvi järele lõhnav paks valgete lehtedega raamat, et see, et see ühel hetkel võib-olla juba mõnekümne aasta pärast muutub, muutub selliseks marginaalseks, et teda, et teda ei olegi enam vaja? No selle kohta võiks öelda, et usun ja ei usu et see oleks siis täiesti tekiks üks teine teine kultuur, teine tsivilisatsioon, kui tõesti paberraamat ära kaoks, nii nagu paberraamatu tekkimine oli ühe uue tsivilisatsiooni tekkimine. See võib võimalik olla, kunagi ei saa öelda ei, aga see ei ole enam siis meie tsivilisatsioon. Aga teie ise näiteks loeta e-raamatuid? Ei. Ütlen otse ei. Sellepärast et ma tahaksin raamatut käes hoida. Ma loen küll tekste. Elektroonilisi tekste loen loomulikult ja väga palju ja pidevalt, aga mitte ilukirjandust. Kõiksuguseid muid tekste ja mulle tundub ka, et esialgu vähemalt raamatul on rohkem tulevikku, sellise teatme raamatuna teatmeteosena. Aga kui te kirjutate, kuidas te kirjutate? No ikka tavaliselt arvutis, mitte ikka Suleja paberiga, et päris päris see on ikka jäänud kusagile minevikku ja söön minevikku, ei öelnud. Kui oleks hädasti vaja, siis võib-olla ma kirjutaks käsitsi. Aga noh, see on väga noh, esialgu ma ütleks küll, et ma ei oska enam käsitsi kirjutada pikka teksti kahjuks või õnneks või ma ei tea, kuidas öelda, aga aga ma olen harjunud oma teksti pidevalt parandama ja seda on hirmus lihtne teha. Arvutis. Te olete oma sõprade ja teile oluliste inimestega kindlasti meili teel kirjavahetuses. Aga meil on ju niisugune asi, mis tuleb ja läheb ja, ja ühel hetkel läheb arvutil kõvaketas ja siis ei olegi seda enam alles, et et kas teil on harjumus säilitada teile olulisi emaile, näiteks? Teatud aja teatud ajama ikka salvestan neid, aga mõnikord tuleb mul tuhin peale ja kustutan kõik jälle ära, nii nagu raamatut vahetevahel ära annan. Muidugi olen nii palju elanud saksa kultuuriruumis. Ja täpselt sama on ka Itaalias, et kui kirjutatakse niisuguseid päris tähtsaid kirju Noh tahetakse rääkida pikalt kellegi sõbraga oma elust või siis kirjutatakse ikka sule ja tindiga, kallis Sulev. Tindiga kirjutatakse pikk kiri, posti pannakse ilusasse ümbrikusse, valitakse marki just. Ja siis oli jah. Ja siis on lootus, et keegi sellega alles hoius. Just. Me oleme rääkinud mõnest olulisest linnast teie elus. Praegu möödub teie elu tänu Jaak Jõerüüdi suursaadiku tööle Stockholmis. Kas see on ka linde ja südame järgi? Stockholm, põhjamaa linnad üldse on täiesti teistsugused kui need Kesk- ja Lääne-Euroopa linnad. Põhjamaa linnad, nii imelikult kui see ka ei kõla, on tehtud inimestele elamise jaoks, nad on peitu teha niisuguseksla elamise paikadeks. Aga need teised linnad nagu Berliin, Rooma ja need suured linnad need on rohkem kogemuste ja elamustepaikadeks. Ühedan elamise linnad ja teised on elamuste linnad. Ja Stockholmi kohta võiks veel seda öelda, et ta oleks ju ilus ja kenake linn, aga ta on väikseks jäänud. Et inimesi on järjest rohkem tulnud, Stockholmi autosid samuti ja seal on nii vähe ruumi. Kohvikud on alatasa täis, söögikohad on täis, tänavad, hotell kesklinnas on tohutult inimesi. Ja linn ise on nii väike, ta ei mahuta nii palju, et seal on selline imelik vastuolu. Aga muidu on Stockholmi püütud teha mugavaks elamise linnaks. Aga kui sa elad suurlinnas, siis sind just nii väga ei huvita see, et sul oleks seal mugav elada, vaid et sa saaksid sealt mingi elamuse või mingi mõtte. Et selles mõttes ei ole otse öeldes Stockholm päris minu linn. Te peate olema seal läheduse aja pärast veel ikka õige mitu aastat, et kuidas ta selle ma ei tea, kas võib öelda vastumeelsuse või vähemalt ebamugavustunde, kuidas te sellega hakkama saate? Ma ei ütleks, et see on vastumeelsus, mitte see, et ma võin ju iga kell minna kuhugi mingisse muusse linna ja käia seal ja isegi Tallinn on mingis mõttes palju elavam oma vaimsuselt kui Stockholm. Aga noh, seal on ka omad head asjad, seal võib rattaga sõita ja seal võib ka käia paaris raamatupoes ja niisuguseid asju teha. Kuidas teie tavalised päevad argipäevad või ma ei teagi, kuidas kirjanikul on, et laupäevad ja pühapäevad on ka argipäevad võib-olla, et kuidas need kulgevad? Kuidas kunagi, see on niivõrd vahelduv elu? Mina ei ole sedasorti kirjanik, kellel oleks niisugune kindel rutiin, kuna mu elu on teistsugune. Ma ei saa kunagi, iga mu päev võib olla täiesti erinev, mida eile ei pruugi, teadagi, järsku tuleb mingi ootamatu minek kuhugi. Muidugi enamus neid minekuid on ette planeeritud ja kalendris kirjas. Aga tuleb ka täiesti ootamatuid, keegi näiteks tuleb, järsku ilmub sellesse linna ja helistab, et ma olen nüüd siin, saame kokku ja nii edasi. Ja et selles mõttes ma ei oska öelda, et kuidas mu päev täiesti kulgeks, tavaline päev. Kas te olete selliste ootamatuste inimene, teile meeldib see, kui see rutiin segi paisatakse ja, ja, ja ei ole nii, nagu te tegelikult eelmisel õhtul olete arvanud, et see päevake läheb. Ma olen sellega harjunud, ma isegi ei oska öelda, kas mulle meeldib, mõnikord meeldib, mõnikord ei meeldi, ütleme niimoodi. Aga ma olen harjunud muudatustega elukoha muudatustega ja päevas muudatuste tegemisega. Aga kui te olete plaaninud kirjutada, siis kas te kirjutate pigem hommikul või, või kuidas töörütm teil on, et näiteks praegu on teil raamat pooleli, et algab hommik parasjagu ei ole keegi helistanud, et ma olen Stockholmis viivi, tule minuga kohvi jooma ja teil on kena pikk tühi päev ees, siis mismoodi? Et üldiselt mulle meeldiks hommikul kirjutada, kui see on minu valida ja kui mul on see võimalus et siis ma tõuseksin hästi vara ja kirjutaksin hommikul ja siis oleks mul pärast õhtupoolik vaba ja ma võiksin luusida, kus ma iganes tahan. See on ikka nagu väike sundus, et peab ennast ikkagi sundima, see on ikkagi. Töö kirjutamine on töö ja kirjutamine on karm töö. Et tuleb ennast kontsentreerida ja kokku võtta. Kas te lubate kirjastajatele ennast sundida ehk et kas te annate kuskile mingeid veksleid, allkirju, tähtaegu, et ja vot selleks päevaks ma teen oma uue raamatu valmis? Kahjuks küll enamasti annan, pärast kahetsen ja samas olen ma ilmselt seda tüüpi kirjanik, kellele annab keda, noh, sunnib kirjutama see, kui tal on mingi lubadus antud ja ja tal on see tähtaeg, mis kindlalt läheneb. Ta peab kirjutama. Et muidu see hajub nagu laiali, sest kui ma varjuteatrit kirjutasin, siis oli mul veel ka teine raamat pooleli. Ja ma pidin korraga kirjutama kahte raamatut, see oli see, mida ma Hedi Rosma kirjutasin, ma olen raamat. Aga samas mulle meeldib see, kui mul on mingid sellised raamid ümber. Kui raamat valmis saab siis kes on esimene inimene, kes seda loeb? No tavaliselt on andnud Jaak Jõerüüt kes on seda käsikirja lugenud, on ta karm, on sama karm kui minagi. Nii et Jaak Jõerüüdi raamatut loeb esimesena Viivi Luik, käsikiri enamasti. Ja karmilt. Aga see rikub teie isiklikke suhteid selles mõttes, et kaks kirjanik omavahel suhtlevad ja üks ütleb, et kuule, sa oled nüüd kirjutanud sellise lahja värgi. Et kas te siis näiteks saate rahulikult istuda, õhtusöögilauad, olla sõbrad edasi, aga muidugi, või ma ei kujuta seda ette. Sest see on. Ja see on täitsa loomulik ju. No näiteks kui keegi teeb filmi siis ta ühtki tööd ei saa teha ilma, et ei ütleks ausalt, missugune see on teisele, see ausus ongi selle juures hirmus tähtis. Ja ta elada ka ei saa, kui ausalt ei räägi. Mõni saab ka, lepime siis nii kokku, et paremad inimesed mitte või. Algela ausus on ikka üks põhiasi elus nali. Kas seda on ka ette tulnud, et jaak on öelnudki, nagu ma siin ennem? Viskasin õhku, et, et on lahja või et ei ole pinget või et on noh, ei ole päris tema maitsemoodi maitse järgi raamat. Ei no vaata, seal ei tule maitse arvesse, see on ükskõik, mis maitse tal on või mis maitsen minul on, aga ma pean aru saama, kas see tekst on hästi tehtud, kas professionaalne tekst või ei ole, et seal jääb maitse täitsa kõrvale. Et seal on lihtsalt teksti professionaalsus tähtis. Ja muidugi loomulikult on tulnud seda, et, et mõnda teksti peaks veel vaatama ja veel tegema või maha tõmbama või välja viskama või. See on täiesti loomulik. Millest järgmine raamat jutustab, ma ei tea, kas saab niimoodi küsida? Küsisin seda, ma ei tohiks öelda, ma tuleks selle saladuseks. Aga see ei ole raamat mõnest linnast või on, on ikka, eks, seal on ka linn. Milliseid veel on olulised linnad, ku Berliinist Roomast oleme rääkinud ja natukene Stockholmist ka Tallinna, ma jätan lõppu ma jumalaks, aga, aga mis sinna vahele veel mahub? Helsingisse olen elanud mitu aastat Helsingi ja Stockholm on mingisuguses mõttes sarnased, kuigi seal on ka üks erinevus. Kuna rootslastel ei ole sõjakogemust ja soomlastel on siis erinevus on siiski väga oluline. Ja see sõjakogemus on tegelikult see, mis tervet Euroopat enam-vähem ühendab. See on nii sügaval inimeste sees ja ilmub välja isegi nendes inimestes, kes ise ei ole seda sõda kogenud. Noh, uutes põlvkondades, aga see kogemus on kusagil seal põhja peal kodudes olemas. Ja nendele rahvustele, kes ei ole sõjas olnud, te tunnetate seda, kui te selles riigis elada, et see on sealt puudu. Ja, ja ongi Euroopas ainult kaks sellist riiki, kus ei ole sõjakogemust Rootsi ja Šveits. Šveitsis olen keelanud. Mis tundega? Šveits on muidugi natuke teistmoodi kui Rootsi, sellepärast et Šveits on selline riste ja Šveitsile muidugi oma sõjakogemus on noh, nii võib öelda ka Rootsil kaudne põgenike põhjal. Aga samal ajal jälle sügavamalt see puudub ja see väljendub selles, et inimesed Inimesed on nii väga Kinni oma väikestes igapäevaelu tegevustes, nii šveitslased kui rootslased. Et iga niisugune noh, pisikene asi, mis nende igapäeva rutiini segab või paigast ära lööb, on hirmus ületähtsustatud. Niitke šveitslase juurde tuleb keegi ja ütleb, et hohoo, ma tulin nüüd siia, sinu linna, lähme, kohvi joome, šveitslane on täiesti löödud. Jalust jah, ja. Võib-olla ei pruugi muidugi, kes Šveitsis on ka oma lemmiklinnad. Linnad on tegelikult suhteliselt erinevad, kõik. Kõige rohkem olen ainult lutsernis. Lutsern on väike linn, tseerich on jälle täiesti teistmoodi linn. Nad on ka sellised tasased linnad. Aga nendes on muidugi see huvitavus, et sealt võib hästi kiiresti jõuda ükskõik millisesse Euroopa suurlinna. Ma praegu panin tähele, et rooma kohta kasutasite sõna vagane ja Šveitsi linnade kohta sõna tasane. Jajaa Rooma JUST ONGI vagane, Roman Rooma kesklinna näiteks ei ole lubatud ehitada kõrgeid hooneid. Nonii, nagu Pariisigi tegelikult. Ja Roomas on rooman kirikute linn, seda võib öelda täiesti, see annabki talle selle niukse vagasuse tunde. Kui tihti te oma päris kodulinna Tallinnasse jõuate? Kuidas kunagi ja kust kunagi Roomast jõudsin harvemini Stockholmis, tihti? Stockholmist võiks öelda, et korra nii kuu aja jooksul v korra viie-kuue nädala jooksul. Mis on need asjad, mida te Tallinnas ilmtingimata teete või need kohad, kus ta ilmtingimata käite? Tallinnas ma, kui on võimalik, siis ma püüan minna rahva raamatusse Viru keskusesse. Ja Rahva raamatu kohvikus käin seal seal inimestega kokku. Sekeldamist asjaajamisi on niipalju kui nii harva käid, et ma ei oskagi öelda, kuhu kunagi agana raamatupoodi ja inimestega kokku saama võiks öelda, mitte et need kohad nii tähtsad oleks, vaid pigem inimesed, kellega ma seal kokku saan. Aga mõned kohad on, kui tervet Eestit silmas pidada, siis teile siin veel väga tähtsad ja olulised, et te käite kindlasti ära Viljandis. Viljandis käin ema vaatamas ja suvel Vormsil. Vormsil on meil jaagu vennaga niimoodi koos üks suvemaja. Nii et lootust on, et kui suvel on puhkuse kuuetsiste olete Vormsi saarele, sõidate seal jalgratastega just. Ja ei pea tööd tegema, raamatut kirjutama võin sellel suvel vist ikkagi peab, sest tähtaeg on kukil, eks ole. No ikka peab, aga mitte maal maal ma kirjutan raamatut. Ma lihtsalt teen ennast vabaks selle jaoks. Kui te elate eemal ja, ja tulete keskeltläbi nüüd siis kuus korra või veidi harvemini siia Eestisse, siis on ju hea küsida, et kuidas eestlased viimase, no võtame näiteks aasta-paari jooksul teie kirjaniku silma läbi muutunud on. Või kas on? Eestlased ma arvan, et nad muutuvad pidevalt et elu Eestis on väga kiire ja muutub kiiresti ja inimesed muutuvad. Aga oleneb muidugi põlvkonnast, sest eestlaste juures on hirmus tähtis see, et kui vanadest inimestest me räägime tähtsam võib-olla isegi kui kuskil mujal. Et nooremad inimesed ja siis inimesed, kes on nii viie-kuuekümne ringis, et moodustavad nagu täiesti kaks eri rahvast võiks öelda. Kas see mujal maailmas ei ole nii, seal ainult Eestis nii vä? Võib-olla vähem mujal võib-olla mitte nii silmatorkavalt, aga eks ole igal pool tegelikult nii, Eestis on see lihtsalt tõesti silmatorkav. Eestis on see sellepärast silmatorkav, lasen Saksamaal ka silmatorkav, no näiteks see, et kas keegi on elanud idas või läänes vanematest inimestest, noorte puhul pole seal enam vahet midagi. Eestis on ka see, et kas need inimesed on elanud nõukogude ajal või siis nad nooremad ja ei ole elanud, et see teeb selle vahe sisse. Ja see on suur vahe, tegelikult maailma nähakse täiesti teisiti, erinevalt. Kas te leiate mõlematega ühise keele mõlemat sorti nii olema? Ma ei tea, see põlvkondade või kuidas öelda? Jajaa muidugi ja inimesed on ka nende selles selles kahes kihis erinevat tegelikult. Ja kusjuures kui otsida neid inimesi, kes teie varjuteatrit armastavad siis on neid nii ühes kui teises. See on suur kompliment, kirjanikul. Kas te Eestis olles armastate käia näiteks teatris või näitusel või kontserdil või pigem olla siis selles oma Tallinna kodus, kus nii harva saab olla? Pigem kodus ja pigem sõprade ja tuttavatega kokku saada. Sest et enamasti on see aeg nii piiratud, mis me Tallinnas oleme. Et siis on igal päeval või igal õhtul vaja kellegagi kokku saada, et üldse jõuda. Kas mõnikord on niisugune asi teile tuttavat, tabab suhtlemismürgitus ju? Saab ju, võtate telefoni välja ja? Ei, ma ei võta telefoni välja, aga aga noh, see on, see on see, et ei tahaks kuhugi minna ega kedagi näha, noh see, see on väga lihtne tulema, eriti Stockholmis kus kogu aeg on vaja kuhugi minna ja inimestega suhelda. Ja kui te olete saadiku abikaasa, siis seda enam Ehk siis seda enam just see on mulle väga tuttav asi, see on tänapäeval, ma arvan, inimestele üldse tuttav asi. Aga kuidas te sellise noh, kahvel kõhus olemisega hakkama saate või et kui te suhtlete või kohtute inimestega, keda te näete esimest ja viimast korda elus, teid tegelikult ei seo miski, aga tuleks nagu nendega millestki rääkida. Eks noh, inimesed on inimesed ükskõik, kas nad on tuttavad või ei ole nendele ikka mingi mingisugune noh midagi, mis neid seob omavahel see inimeseks olemine ja mingisugused mõtted ja tähelepanekud, mis järsku mõni võõras inimene võib sulle järsku midagi täiesti üllatavat ütelda, mille üle sa jääd mõtlema? Kas te panete need mõtted reeglina õhtul paberile? Ei, kirjuta päevikut? Ei, ei, ma pole kunagi kirjutanud. Ma arvasin, et kirjutate ei ja siis, kui raamat hakkab tulema, siis need tulevad kuidagi kuklast välja, need mälestused ja mõtted ja just et noh, need on peas kõik. Me oleme nüüd varsti peaaegu oma tunnikese täis rääkinud, mistõttu on kurb küll, nii palju toredaid asju, jällegi rääkimata, aga, aga kuna on tõesti tore kevad ja kevadeplaanid on inimeste peades, siis mida teile see aprill ja mai see õitsemise aeg toob? Sellel aastal tööd. Aga üldiselt, kui te küsite, et üldiselt, mida tavaliselt siis kevad on ka täiesti erinev põhjamaal ja näiteks Itaalias põhjamaal on kevad kurb. Põhjamaa kevades on alati mingisugune selline kurbus või igatsus ja põhjamaal juhtub ka seda, et kevaditi alati tuleb see niinimetatud suremist aeg, palju inimesi sureb kevadel, ma olen seda märganud, et see on just põhjamaal, nii, arvatavasti on see selle raske talve tagajärg. Aga lõunas, Itaalias on kevadel rõõmus, seal ei ole seda üldse seda kurbusejoont. See kevad tuleb, järsku ongi käes, ei ole mitte mingisugust sellist ülemineku aega. Kas see kurbus Põhjamaades tuleb sellest, et inimesed juba alateadlikult kardavad, et nüüd ta tuleb, ta nii lühike ja siis tuleb suvi, mis on veel lühem ja siis on jälle sügis platsis. Just ma arvan küll, et see on, et inimesed valmistuvad selle lühikese suve vast ja nad loodavad sellest nii palju ja juba ette, see valmistab neile na teatud sorti painet või ütleme, kurbust. See nii tuttav tunne mõelda, et oo, nüüd on õunapuud juba õitsenud ja nüüd on jaanipäev ja see lauset ja nüüd hakkab jälle pimedad maks minema, eks ju, täpselt seda öeldakse õlut. Aga mida me siis tänase ilusa pühapäev ilusat pühapäeva retseptiks ütleme inimestele, kuidas, kuidas siis sellest üle olla või üle saada või see nii sisse istutatud, et me ei saagi sellest üle ütleme? Et inimene saab kõigest üle tegelikult, seda näitab ajalugu ja seda näitab kultuur. Et alati kestab kõik edasi, alati saadakse kõigest üle. Ja mängime neile lõpetuseks ühe ilusa itaalia laulu ja, ja mõtleme, mõtleme siis ennast sellesse kaunisse rõõmsasse muretusse, itaalia kevadesse. Jah. Aitäh, Viivi Luik, kogu südamest saatesse tulemast. Tulin.