Kultuurikaja. On laupäev ja jälle kultuuriga, saateks tänam stuudios Martin piirang. Ma nimetan saatva tähtsamat teemat kõigepealt. Eesti kirjandusavalikkus tähistab sel laupäeval püha päevale ja ka järgmise nädala alguses laialdaselt ühe meie juhtiva luuletaja kuuekümnendat sünnipäeva. Kultuuri kommentaari selle tõttu meie vaesusest rikkusesse Nende veidrast Sebunemisest meie näilisest vaesusest. Jaga tõelisest nõmedusest. Kommentaari on teinud Toomas Liiv. Et Eestis viibib üks juhtivaid Norra proosakirjanik, pigem siis tuleb jutuga norra kirjanduselust. Juba 100 aastat tagasi kirjutatud näide end ergutab ja erutab meie meeli ka selleaastase aja lõpus. Räägime ühest Estonia teatrikülalist lauljast ja saate lõpus, nagu ikka Ivalo Randalu kontserdi kommentaare. Need on siis meie saate tähtsamad teemad. Huvitaval kombel on just 35 aastat tagasi looming, avaldas ühe kimbu noore maamehe luuletusi. Läks mööda kaks aastat ja sellelt mehelt ilmus esimene küll küllatki õhuke luulekogu pealkirja allmaalapsed ja selle luuletaja, niisugust maist päritolu ja maalähedust rõhutatigi tema luulede alguses kellest on jutt, et seda me juba aimame sitaga, jätkab Mari Tarand. Esmaspäeval avatakse Tartu Kirjandusmuuseumi saalis näitus pealkirjaga, kes naerab, naerab alati. Selle pealkirja mõtles välja mees, kellest näitus räägib ise. Hando Runnel. Näituse koostaja Piret Noorhani ütles, et seda näitust oli tõepoolest huvitav koostada ja mõnigi eksponaat toetab seda pealkirja rõõmsat hoogu. Näitusel näeme Hando Runneli raamatuid muidugi tema luulekogusid SEE raamatuid sõnadele loodud laulude heliplaate hulka, ilusaid lasteraamatuid ja kirjastuse Ilmamaa mõttel sarjade köiteid. Näitusel näeme käsikirju ja fotosid, kusjuures suur hulk neid on pärit perekonnaarhiivist. Seal on esivanemad, perekond. Need on alati üks huvitav osa fotomaterjalist. Näitus peegeldab Hando Runneli tegevust. Meie hiljutises vabadusvõitluses ja praegusel Eesti riigi ehitamisel. On Tapa keelepäev lavale Eesti kongressile ja põhiseaduse assamblee-le pühendatud vitriinid. Ja mis veel on huvitav, me näeme ka Hando Runneli käeproove kunstnikuna visandeid, dushi ja pliiatsijooniseid pastell. Täna kell 12 algab Tartu kirjanduse Hando Runneli teemaline sümpoosion. Seal esinevad Reet krusten, Toomas Liiv, Tõnu Luik, Vello Salum, Vaino Vahing ja Rein Veidemann. Rein Veidemann kavatseb käsitleda Hando Runneli kui müüti. Ma vaatan siis Runneli müüdi kujunemist eesti kirjandusväljal kogume ühiskondlikus teadvuses ja ma olen helistanud selles kujunemises kolme faasi, kolme järku. Kogu see järkude jagunemine vastab sellele, kuidas üldse müüdid maailmas kujunevad, nendel on kolm faasi ja nii on ka Runneli müügil esimene järk siis esimene faas seisneb selles, kus müüt on väga tihedalt seotud pärimusega ja müüt võrdub siin looga. Tõepoolest, kui me vaatame nüüd Runneli esimesi luulekogusid, siis kõigepealt Runnel jõuab meieni nii-öelda kuulduse korras, lihtsalt teatakse, maalapsed ilmunud on siis kriitika võimendab seda ja sellest tuleb ka siin-seal üle Eesti juttu, et on üks külamees, kes teeb laulusid toonase, siis kolhoosi elust, aga ka pätsu-aegsest eesti külast ja kirjutab otsekoheselt ning lihtsalt kuuldavalt. Ja nüüd Runneli pärimus hakkaski siis levima üle Eesti, tema luuletused muutusid lauldavaks, need jõudsid lavalaudadele mitmete ansamblite repertuaari ja ka õige pea Eesti raadiosse põhirepertuaari kui jutulist rahvuslikest lauludest ehk tunnelist selles faasis saab siis rahvalaulik. Nüüd teine aste, teine järk Runneli müüdi kujunemises seostub sellega, et Runneli looming muutub osaks kogu meie toonasest rahvuslikust teadvusest. Tunnel muutub meie rahvusliku teadvuse märgiks ja see ongi aastat siis 1970 kuni kaheksanda aasta keskpaik ja tõepoolest siis need kogud kuni, ütleme siis mõru ja möödujani dema sele aforismide kogu ja ütleme kunstiga mõõtki, peegel. Sinnamaani me võime rääkida Runnelist kui kogu meie niisuguse rahvalikkuse ja rahvusluse märgist, see on selle müüdi teine aste. Selle tunnuseks on see, et inimesed, otsides oma identiteeti Tiibeti rahvuslikku identiteeti, otsisid seda Runneli luule kaudu. Ühesõnaga Runneli luule oli nagu teejuht meie rahvusliku enesetunde nii ja muidugi siis valitsevale ideoloog loogiana muutus sellest ajast Runnel juba võrdlemisi ohtlikuks. Teda hakati tähele panema ja hakati tema luuletajateele võrdlemisi suuri kive veeretama. Kuigi seda oli väga raske teha. Sest muutudes osaks rahvusteadvusest tähendas Runneli vastamine ehk ühtlasi ka rahva vastu minekut kaheksanda aasta keskpaigast. Me võime rääkida ka Runnelist juba kui sümbolist runner muutub sümboliks ja selles mõttes, et hunneli tähendus käib lausa Runnelist juba ees. Ja näiteks ütleme juba nendest tegemistest, mis puudutab siis Eesti Meie tegevust, siis isamaalist liikumist, aga eriti ma meenutan kasvõi näiteks Runneli esinemist aulakoosolekul 1987 kevadel ja sealt edasi kuni põhiseaduse assamblee nii ja Runneli avalik tegevus ilma maa asutamisele Eesti mõtte asutamisel. See kõik saidi seetõttu, et tunneli kui sümbol liikus temast kui tegelasest ja kodanikust ees. Muidugi, see on toonud nüüd uues Eestis ka niisuguseid omamoodi olukordi, probleeme, et Runnel ise tahtnud olla ka rohkem kodanik, aga sinna, kuhu ta läheb seal ees, on Runneli müüt ja, ja seetõttu see, mida Runnel avaldab, seda võetakse, tähendab nii-öelda Runneli müüdi taustal mitte niimoodi, et minuga räägib kodanike Hando Runnel Eestile luuletaja Hando Runnel, vaid juba loogiline olemus, nii et see on niisugune müüdi kinnistunud faas ja see on ebamugav väga paljudele ametnikele, mõistagi ebamugav ka mõnele Runneli vanale sõbrale, tema kolleegile. Ja nüüd ma olen tähele pannud, et sageli on ebamugav ruumiline endalgi temagi tahaks olla tavaline lihtne kodanik, aga ta on osa sellest müüdist ja sinna pole midagi teha. Ei maailma kirjandusloos kultuuriloos läheb alati. Üldjuhul lähebki elavate klassikute ka niimoodi ja seetõttu ütleme see, mis Runnel kirjutab või mida ta esitab, seda alati võetakse temagi müüdi taustal ja näiteks tema viimane luuletus kogugi üle alpide, seda võeti seda mütoloogilise taustal ja seda oli väga raske arvustada. Taust segas lausa, see on nüüd see paratamatus, mis alati iga müüdi puhul saadab ja muidugi küsitakse, aga midagi nüüd tegema peaks. Ja minul on ka selle kohta muidugi öelda tema juubeli puhul tervitustega, talle tahan ka seda oma esinemises väljendada, on see trummel, hakaku kirjutama kiiresti-kiiresti memuaare, mälestusi, sest just nimelt mälestuses on võimalik ühendada see sagara Jaan Astemis hunnelil, praegu andnud see pühalik ja teiselt poolt see pärimuslik, sellepärast mälestustes inimene ise valib selle, mida ta mäletamisväärseks peab ja teiselt poolt mälestustes ühtaegu taastatakse tema inimlik olemus. Ja nüüd meie kultuurikommentaar, kõneleb kirjandusteadlane Toomas Liiv. Ta alustab küll novembri pimedatest öödest, kuid jõuab kiiresti väga maiste ja materiaalsete asjade juurde. Niisiis, Toomas Liiv Me võime vist ütelda, et sellel hingedeajal novembrikuus pimedal ajal on hing ükstaskõik, mida me selle all siis ka ei mõtleks kuidagi eriti alasti. Ja minu meelest ongi nüüd üks niisugune äärmiselt sobiv teatrietendus see Stoppardinäidend, armastuse leiutajad, mida praegu oma teatris etendatakse. Tavaliselt muidugi sellest lavastusest loetakse välja sõnumit homoseksuaalsusest või mõnest muust niisugusest asjast, aga minu meelest on see näidend Tom Stoppardi näidendi eelkõige ikkagi elavate ja surnute vahekorrast või suhtest või suhtlemisest. Ja ma võin lihtsalt niipalju ütelda, et see näidend on rajatud siis niisugusele. Ma ei oskagi öelda dialoogile elavate ja surnute vahel, seal on kesksel kohal sõna kõige otsesemas mõttes paadimees. Paar on, kes siis purjetab, võis, sõuab surnuid üle ahheroni jõe, surnute riiki, aga minu meelest on seal eriti nii selgelt esile toodud see ühtsus, mis tegelikult valitseb elavate surnute vahel ja tulles sealt draamateatrist välja kasvõi sellelt samalt armastuse leiutajate etenduselt. Me võime väga kergesti sattuda Anton Hansen Tammsaare pronkskuju juurde ja siin on vist õige küsida, et kas Tammsaare on surnud või on ta elav. Me muidugi võime ütelda, et milles küsimus, tan surnud metsakalmistul ja nii edasi aga tema tekstid, kogu tema elulugu, kogu see tema tähendus ja mul on tunne, et Tammsaare on praegu elavam kui nii paljudki nendest nii-ütelda tõeliselt elavatest. Ja samas me võime küsida ka, mil määral on see Tammsaare kaitstud. Me peame edasi minna, võime küsida, kui kaitstud on meie kultuur üldse. Ja ma tahaksin siinkohal vastata ka, et meie kultuur, sealhulgas ta Tammsaare on äärmiselt kaitsetu. Ja seda tõendab kasvõi seesama anekdootlik lugu ERA Pangaga sele ERA panga moratooriumi ka millest praegu enam keegi ei räägi. Aga selle ERA panga moratoorium ka seoses jäid kahe teise Eesti surnud klassiku rahad, Marie Underi ja Friedebert Tuglase rahad kinni sinna panka moratooriumi alla. Ja ma söandaksin praegu ütelda, et ikkagi ERA pank ärandas surnud Eesti Kirjanike Marie Underi ja Friedebert Tuglase raha selle raha, mis oli ette nähtud nende mälestust korras hoidvate inimeste palkadeks mis oli ette nähtud nende teoste kirjastamiseks. Meil on tõesti niisugune lugu, et kultuuri haad on kadunud aga selle ERA Pangaga natukene keerukamad lood nimelt seal ERA pangas oli ka Tartu Kultuurkapitali raha. Tänaseks on väga suures osas sellele Tartu Kultuurkapitalile tagasi makstud. Milles on küsimus, küsimus on selles, et ERA panga juhatuse esimees Jaan kiiker On ka Tartu Kultuurkapitali majanduskomisjoni esimees. Järelikult siis oma poistele sai ka moratooriumi all olevast pangast kultuuri raha tagasi makstud. Mind häirib kõige rohkem see, et et need elavad kirjanikud tõesti said oma raha tagasi saavad toetustega surnud kirjanikud, surnud Marie Under, surnud Friedebert Tuglas on täiesti kaitsetud Jaan kiikerja teiste taoliste pangameeste eest. Me ei saa nende ka üldse kontakti rääkida Jaan kiikeriga ega mõne teise juhtiva inimesega. Ma olen ainult saanud teada, et Jaan kiiker Too ERA panga juhatuse esimees sõidab Mersuga mersu. Minu meelest see maksab ka kusagil poole miljoni krooni ringis ja just Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse kogu raha, mis sinna erapanka kinni jäi, see oli ka pool miljonit. Ja me võime praegu ütelda niimoodi, see on võib-olla natukene banaalne ütlemine. Aga mingis mõttes sõidab praegu ERA panga esimees oma Mersus meie surnud kirjanike rahaga ringi. Ma ei tea, mismoodi nüüd seda asja pangaringkonnad lähevad või arutavad. Aga niisuguse lihtsa ERA panga kliendi jaoks oleksid äärmiselt loomulik, kui näiteks ERA panga juhatuse esimees Jaan kiiker oma mersu maha müüks ja tagastaks Underi ja Tuglase kirjanduskeskusele selle surnud klassikute raha. See oleks lihtsalt aus. Praegusel juhtumil võime küll rääkima häbist Eesti panganduse häbist häbist selles mõttes, et võetakse raha, ärandatakse raha surnud inimestelt nendelt, kes ei saa ennast kaitsta. Aga see selleks. Unustame korraks nüüd need niisugused sünged lood elavatest ja surnutest elavatest ja surnud kultuuritegelastest. Ja Ma lihtsalt juhiksin raadiokuulajate tähelepanu ühele niisugusele naljakamale natukene iroonilisemale sündmusele, nimelt sellele Ahtri pubis toimunud eksklusiivse õhtusöögile. Milles siis toit serveeriti alasti naise kehalt? See on minu meelest ka eesti kultuuris üks väga tähelepanu väärne sündmus. Mul on siin välja kirjutatud tsitaadid õhtulehest, kus on kirjeldatud seda eksklusiivset õhtusööki. Pilet sinna maksis 500 krooni ja Loen õhtulehest oli seal külastajateks karusnahkset desse kasukatesse mähkunud daamid ja soliidsetes ülikondades härrad. Ja nüüd ma tsiteerin natukene õhtulehte, see on siis kirjeldus sellest eksklusiivses õhtusöögist. Nelikatestide keskel lamav looritatud alasti naine mõjus paljude kohalviibijate meeldivaks üllatuseks erakordselt esteetiliselt, et kui midagi mõjub esteetiliselt, siis on meil kindlasti tegemist kultuuriga ja võib-olla isegi kunstiga. Ja mulle tõesti pakkus erilist huvi lugeda sealtsamast õhtulehes niisuguseid ilusaid informatiivseid ridu. Modell lebas laual liikumatult kolm tundi kella kaheksast kella 11-ni. Ütelda taheti lamamist neiu jaoks võimalikult lühikeseks kujundada, lauda hakati katma pool tundi enne uste avamist kuid kindlustamaks sedagi, et Oad värsked püsiksid. Minu meelest on see jällegi väga huvitav lause, huvitav mõttekäik siin ja ma ütleksin, et millised probleemid on ikkagi nendel kulinaaria alal töötajatel, kes tegelevad esteetilise söömisega siin ma kordan, probleem on road, värsked püsiksid alastid neiu kehal. Nüüd muidugi. Selle pubi Ahtri pubi korraldajad ise vist ei saanudki aru, et nad tegelikult ju tegelevad kunstiga. Nendel muidugi ei ole kunstniku staatust, aga sellele vaatamata minu meelest on tegemist installatsiooniga alasti neiu söökidega kaetud laual külastajad vaatamas 500 krooni eest vaatamas seda. Ja kas ei ole ka tegemist performansiga, seal on ikkagi tegemist ju liikumisega. Ja paraku küll tuleb nüüd minul kui me räägime kunstist ja sellest eksklusiivselt õhtusöögist siiski niisuguse loogiana meelde lahkamislaud. Minu meelesse Ahtri pubis serveeritud eksklusiivne õhtusöök alasti neiu kehalt meenutab väga niisugust installatsiooni neiu alasti neiu, lahkamislaual kaetud doi. Aga küsimus ei ole selles, küsimus on minu meelest ikkagi hästi põhiline kultuuri küsimus ja see kõlaks niimoodi. Milleks see kõik? Kas meil tõesti ei ole midagi muud teha? Milleks see kõik, ka see lahkamislaud Ahtri pubis, kui meil on olemas ikkagi tuhandeid võib-olla kümneid tuhandeid inimesi kellel on igapäevase kõhu täitmisega probleeme, meil on lapsi. Esimesel septembril kirjutati nendestki, kes lähevad kooli tühja kõhuga. Me võime tõesti küsida, milleks niisugune kultuur? Norra kirjanduse tõlkija Elvi lumet praegu viibib Eestis teeb siin ringsõitu, eks, Nara praeguseid juhtivaid kirjanikke Stein Glenn. Mis asi seda siin Eestis praegu on? Hästi on on siin Norra saatkonna ja siis Põhjamaade nõukogu informatsiooni no kutsele. Ja ajendiks on see, et ilmus oktoobri lõpule tema novellivalimik, mida me täna teeme, mis on tema loomingusse viimane raamat, mis praegu on ilmunud ja selles mõttes oluline, et 1996. aastal omistati Talle Põhjamaade nõukogu kirjanduspreemia. See on väga tähtis preemiaga arvestada kogu Skandinaavia ja see on nendele skandinaavlastega peaaegu sama tähtis kui Nobeli preemia. Hinnatakse seda väga kõrgelt. Mis seisundis, mis positsioonis naiste lõngaga maras kirjanike seas? Teda hinnatakse norrase väga ja peetakse koose sel askiltsaniga Norra kõige paremateks novelli kirjanikeks. Just novelližanri viljelemisel alale aga Östen, lenn on kirjutanud ka terve rea romaane. Ta nüüd avaldanud 12 raamatut, praegu nendest on neli novelli, valimikud kuus on romaanid ja üks on siis pikema jutustuse. Kuskilt mul on meelde jäänud, et tema esimene tõlge eesti keelde ilmus 75. aastal, seal ma ütleksin väga soliidne aastaarv talle, et jaa. See ilmuse kui Eesti raamat andis välja Norra novellivalimikku ja seal ilmus tema novelle õnnetusjuhtum, mis on pärit tema kõige esimesest nii-öelda debüüt novellikoguste, professiooneneke rongkäike ja tema ise, ma ei teadnudki seda ennem, kui nüüd sain teada, et ta ise hindab ka seda tohutult seda esimeste Soll, tema Loomingu tõlge üldse esimene tõlge võõrkeelde, et see tekitas temas erilise tunde, mida ta enne me ei osanud ette kujutada ja ta ütles, et see oli ka üheks põhjuseks, miks ta kindlasti võttis kutse Eestisse astuda, tahtis kohtuda minuga, kes oli talle siis pakkunud sellise elamuse näha oma loomingut võõras keeles, millest ta ei saa ise silpigi aru. Nüüd, kui rääkida tema loomingulisest teest, alustas vist väga noorelt. Kui ma jaa sellele küsimusele, millal ta kirjutama hakkas, ta ise astab 12 aastaselt muidugi siis need olid katsetused ja trükki ei jõudnud, kuid on väga noored siiski selles mõttes ei alustanud, et talle elutee kulges selliselt, et ta vahepeal elas pikka aega Hispaanias ja kuidas Norrasse tagasi tuli, siis 1971. aastal ilmus esimene novellivalimik on teinud ka jahmuid tööd olude, olude sunnil, aga praegu on ta kirjanikke, kes töötab täispäevaga, nii-öelda tal muud ametit ei ole. Nüüd see novellivalimik, mida me täna teeme millest räägivad need novellid? Need novellide üheksa novelli või siin on, need räägivad kõike tänapäeva Norra 90.-te aastate Norrast võiks öelda igapäevaelust. Kuid öistel lönnile on iseloomulikke, et teksti all, milles ta kirjeldab oma novellisündmusi on hoopis veel teine tasand, mille pärast tegelikult need novellid on kirjutatud. See on tasand, kus me leiame hirmu, üksinduse, ka surma, aga ka soojuse, armastuse läheduse. Ta on kirjanik, kes ei pea vajalikuks seda otsesõnu öelda kuid novellilugemise lõpetanud inimene või lugeja taipab, millest tegelikult jutt oli. Nüüd see niminovell, mida me täna teeme, seal on neli noort inimest ja nad on sattunud järsku probleemidesse. Ja see on üldse sellest novelli valimikust kumabki läbi on toimumas suured muudatused praegu Norra sotsiaaldemokraatlikus heaoluühiskonnas. Et ta nagu oleks alla andnud, tekib tööpuuduse noored inimesed, kes on elanud elu, millega nad on harjunud, et nad on kindlustatud, et neil on elu turvaline, satuvad järsku täiesti uude olukorda ja see tekitab segadust nad endast välja. Nad otsivad abi alkoholist, tablettidest. Fant Aasia mängud saavad rituaalseks elu valeks. Tegeliku elu nagu enam ei olegi. Ja vastust, nagu sellest novellist õieti ei leiagi. Kirjanik ei anna meile vastust. Samasugust teemat käsitleb ka viimane Noll. Rover asub tegutsema, kus edukas ärimees teeb järsku ühe vale liigutuse või vale tehingu ja ta satub pankrotti ja kogu see tema senine maailm, tema hea elu variseb kokku. Aga tema leiab välja pääsuta, unistab lihtsatest matkateedest ja ta leiab, mis kõige tähtsam, et armastus on siiski elus olulisem, et see aitab üle saada igasugusest lüüasaamisest. Kuigi lüüasaamine on võimasel. Kui ta siin Tallinnas esines, siis ta ikka rõhutas seda niisugust Põhjamaade niisugust mõtte ja elulaadi, et see on see, milles tema probleemid ringlevad. Jah, kindlasti nii Eesti kui ka üldse norra kirjanduse, see on ikkagi see inimese endassesuletuse probleem, kontaktid, isaduse, üksinduse tunnetamine ja igatsus siiski läheduse ja soojuse järele inimeste seotus, väga tugev seotus loodusega, need on põhiliselt, mida me võime tema novellidest välja lugeda aga ka otsingud, kuidas leida lähedust teise inimesega ja mida see meile annab. Te olite temaga koos ka Tartus ja ta kohtus seal üliõpilastega, kes õpivad skandinaavia keeli ja kirjandust. Ma kujutan ette, see võis olla talle suur elamus, kõik räägivad tema. Ja see oli väga suur elamus, oli kogunenud suur hulk üliõpilasi, kes ei mahtunud üldse ühte tuppa ära ja pärast kirjaniku ettekannet väga elav küsimuste esitamine ja kõik ja norra keeles. Kas nad ise ütlesid, et et nad on palju rännanud Euroopas ringi, igal pool peavad nad rääkima inglise keeles, aga siin Eesti on ainuke maa, kus nad saavad rääkida norra keeles, et nad nagu ei olekski välismaal. Suur tänu veel ometi, ah, ega midagi soovitame lugeda head norra lühiproosat. Üks rohkem kui 100 aastat vana lavatükk on jälle nüüd jõudnud meie lavale. Siit jätkab juba teatrikriitik Pille-Riin Purje. Lõppeval nädalal oli Tallinnas kaks uuslavastust eile esietendus linnateatris Edward Oolbi näidend habras tasakaal. Juba pealkiri viitab, kui hästi peaks see näidend sobima lavastaja Kaarin Raidi tunnetusega. Tähelepanu väärne on seegi, et mängivad näitlejad, kes viimasel ajal linnateatris harvem saanud olulisi rolle. Marje Metsur, Lauri Nebel, Heleene Vannari, Andres Ots. Neljapäeval aga oli esietendus Theatrumi tumedas kammerlikus saalis ja näidendi valik taas väga teatrumlik igavikuliste kaaluga. Morris Meterlinki Belle aasia melisanud. Tänases teatripildis rõõmustavalt erandlik lavastus oma esteetikalt mängulaadilt. Hapradinglikkusega armastatud grimmi ja kostüümidega. Rekvisiite ei olnud. Mis on stseenid, olid väga kujutluslikud ja distantseeritud. Lembit Petersoni lavastus on korrastatud ja viimistletud. Seegi kord toetab režiid liilia bluumenfeldi napp väärikas kujundus. Koosmõjus Airi erase valguskujundusega. Tühi lava, mille keskel vaid üks tumepink, mis erinevaid tegevuspaiku laseb kujutleda. Taamal tumedad ukse avad ribikardinatega, mis võimaldavad valgusel läbi pimeduse kumade ja taas kaduda. On ju tegevuspaik sünge tumeloss. Helikujunduses ei olnud üldse muusikat, üksnes vaikne, kord ärev, kord rahustab rabin pildivahedes nagu vihm või kivikesed või meri või veel midagi salapärast. Mäterlinki tekst kõlas Marius Petersoni uues tõlkes. Läbimõeldud lava rütmides on noorte näitlejate rollides vabanemisruumi hetketi tundused, mängu intensiivsus jäi veel ebaühtlaseks ja oleks võimalik rolle sügavamini tajuda. Kõik pildid ei olnud võrdse pingega. Aga see on ka mõistetav, sest mängulaad oma tasaseks tõstetuses on uudne ja eeldab õhustiku sisseelamist täpset tunnetuse kraadi, mis võib tekkida sissemängimisega. Samas oli trollide eelduslikud huvitavalt jaotatud ja lahendatud. Anneli Tuulik. Meil ei saanud nagu maisesse ellu ära eksinud näkk või metsavaim meresiniroheliste juustega ja suurte lapse silmadega õrna häälega tulvil elu imestust. Marius Peterson tellaasina vältis igasugust tunnete või aimuste ettemängimist. Ta oli oma reageeringuid hämmastavalt loomulik, peaaegu et argine. Nimitegelaste armastus tekkis ja kasvaski kuidagi seletamatu kerguse ja sundimatu sega. Ei mingit fataalsuse üle rõhutamist. Hirmutavalt suur ja pika halli habemega Colo on Leino Rei, kelle füüsis taas väga õnnestunud trolliga sobib. Nii et täiesti põhjendatud on väikese hapra melisandi küsimus. Kas te olete hiiglane? Leino Rei kolhoos on tumedat traagikat, kui ta hilisarmastusest saab vihkamine. Last, väikest poissi? In jooli mängis Mart Aas, olles väliselt milleski põnevalt sarnane Leino Reigo looga, kes on näinud eelmist lavastust, mäletavad selle poisi rolli sugestiivse esitust Juhan Viidingut. Seneviinina teeb Theatrumis esmakordselt kaasa Ülle Kaljuste tulede Taimust lisas mustade tiivutute lindudena liikuv teenijate parv kes õnnetust õhust tajub ja kuulutab eeskõnelejaks Kärt Johanson. Andrei Luut mängib kahtrolli prooja epilogis võtmete külge klammerdunud sõrmedega uneuimas uksehoidjat ning veripunases kirurgirüüs võtmatuks võõritatud arsti. Aga nüüd olulisemast rollist selles lavastuses. Vana, peaaegu pimedad, kuningate arkeeli, kes ometi, et maailma palju selgemini kui noored nägijat tema ümber mängib Lembit Peterson ise. See sõnum, läbipaistev olek, elutunnetus, mis Lembit Petersoni isiksusega näitelavale tuleb ja vaataja vaikselt endaga kaasa võtab, on lavastuse tuum tema lahke kristalliseerunud pilk elule sügavoskus mõista ja andestada, soov inimestele halastada vanaduse selgus ja hingerahu. Samas suutmatus süngust ja kurjust peatada. See vanamees teab, kui vaikselt hing lahkuda tahab. Ta teab, või aimab, mis ootab siin maailmas melisandi väikest lapsukest keda vanaisa õrnalt ja kindlalt oma kätel hoiab. Nii et see roll ei ole ainult rõõm Lembit Petersoni taas kord näitlejana laval näha, vaid on midagi enamat haakuvad kogu Petersoni, lavastaja, loomingu ja isiksusega. Theatrumi lavastus Bellaasemeli saanud on võimalus väljuda argisest elurütmist, mõelda armastusele ja surmale, kurjusele ja saatusele, meie elu lossidele, allikatele ja koobastele teisiti. Ja see ongi ju teatrikunsti üks päris osi. 1918. aastal tuli kokku 11 inimest ja ajasid oma kultuurigrupi aga et sinna ei kuulunud mitte ainult kunstnikud, seal oli ka teiste erialade inimesi, siis nad nimetasid seda kunstiühinguks. Nii sai alguse ballas ja nende tegevuse kõige olulisem tulemus oli, et loodi kunstikool Pallas mis sai oma esimeseks aadressiks lossi tänav kolm tart, kus vahepeal on oma asukohta ja aadressi mitmel korral vahetatud. Nüüd aga tundub, et praegune tark Tartu Kunstikool saab endale jälle uued ruumid ja uueaadressi. Siit jätkab juba Hedvig Lätt. Möödunud nädalal avati Tartu Kunstikooli teine õppehoone Tähe tänaval endise aparaaditehasekompleksis, mis on rajatud kunagise Karlova mõisamüüridele. Kogu sõja järgse perioodi on Tartu Kunstikool paiknenud korporatsioonide Sakala ja Ugala hoonetes, mis on nüüdseks üliõpilasorganisatsioonidele tagastatud. Renoveeritud õppehoones on põhjaliku rekonstrueerimise käigus valminud ruumid fotograafia, maalimise ja maalingute restaureerimise ning nahakunsti osakonna tarbeks. Samuti leidub hoones ruume graafikaateljee-le ja üldkunstiainete õpetamiseks, räägib Tartu kunstikooli direktor Krista Roosi. Kogu maailm muutub, samamoodi muutuvad ka koolid. Kunstikool on elanud üle igasuguseid aegu, teda on üksjagu vintsutatud kogu selle perioodi jooksul, aga elu on selline ja minu meelest oleme me nüüd esimest korda olukorras, kus, kus meil on omad hooned, jääb üle ainult tõestada seda, et, et me oleme neid hooneid väärt. Kui rääkida sisulisest tööst, siis üks põhiprintsiip, mis on seotud meie praeguse olukorraga Eestis vabariigis, on see, et, et me ei koolita kedagi ainult puhta kunsti peale, vaid me püüame anda ka praktilist väljundit. Et mis annaks inimesele võimaluse kunsti vahenditega ka leiba teenida ja, ja meie keskkonda kaunimaks muuta. See ei ole kindlasti ainult näituse kunst, vaid see on see, mida me kõik iga PÄEV tarbime. Arvutigraafika, fotograafia, mööbel, tekstiil, kõik, mis on iga päev meil meil näha. Loomulikult jõuame me teistpidi väljaga näitusteni, mis teeb teile muret? Muresid muidugi jätkub, ütleme kui nüüd majaga seostatuna, mis, mis on praegu kõige aktuaalsem, on sisustus mure. Teine väga suur probleem on, on ütleme, tehnilise sisustamise probleem näiteks fotograafiaosakonnas, et kui nüüdseks on ruumid olemas, siis järgmine väga suur probleem on, kuidas neid ruume sisustada tehnikaga. Ma siiski loodan, et haridusministeerium, nähes seda, mis me oleme teinud leiab võimaluse spetsiaalselt toetada uue, siiski unikaalse eriala arendamist. Need on võib-olla praegu kõige valusamad probleemid. Järgmise helilõigu on meile toonud Ene Jürna. Tänastes ooperiuudistes tutvustaksin Leedu rahvusooperilauljatari Inessa lina purgiitet uut Carmenit Estonia lavastuses, kes juba kahe etendusega enesele hulga austajaid leidis. Inessa linamburgiite alustas muusikaõpinguid Klaipeda laste muusikakoolis viiuli erialal. Rohkem huvitas teda aga näitleja elukutse. Ta osales näiteringide töös ja muusika oli rohkem lisahuviala mitmenäidendi jaoks, komponeeris Inessa ise muusikat, aga mis Leedu isetegevuslike teatrite festivalil ka tunnustust leidis. Auhinna pälvis nii tema loodud muusika kui ka tema loodud roll. Kooli lõpetamise järel otsustas Inessa linamburgiite minna edasi õppima lavastajaks, sisseastumiseksamit sooritama seda edukalt ilmselt liiga edukalt, sest komisjon otsustas teda mitte vastu võtta, kuna ta sobis ise rohkem lavale kui lavastama. Ja vot siin ma ei tea, mis ta teeb, samad Osnapit Narzani kommuni putserialisest served. ABBA käis käes hoiude rongoostaks märgnes aasta ooperikooris Klaipeda muusikateatris. Edasi viis tee Leedu muusikaakadeemiasse laulu erialale. Lõpetamise järel 1992. aastal asus tööle Leedu rahvusooperisse alustes väikestest rollidest, mida peab väga vajalikuks perioodiks laulja kujunemisel ja lavaga harjumisel. Ostsinpäraseks. Viie aasta jooksul kogunes rolle 15 millest tähtsamateks peab Mira Bellat mustlasparuness, floorat, Traviatas, prints Orlovskit, nahkhiirest, Mercedest, Carmenis. Edasi tulid juba amineeri saedas Karmen Sand. Tutsad talupoja aus. Microlliks peab Carmenit, mida on teinud juba kolmes erinevas ooperimajas. Carmenit on laulnud Läti rahvusooperis Klaipeda muusikateatris ja nüüd siis rahvusooperis Estonia. See roll on väga südamelähedane ja omane, iga etendus toob lavale ka erineva Carmeni uued suhtumised ja värvid. Microllideks PEAB VEEL amineerist Verdi aidas ja Santud sätmas kanni talupoja aus. Mida laulud Läti rahvusooperis ja Austrias? Estonia teatrisse ei sattunud lauljatar sugugi mitte juhuslikult. Konkursile coini putrooli jovičatva võime mõtlekkerme. Ülemöödunud sügisel tuli lauljatar Eestisse konkursile ette laulma Carmeni rolli. Kevadel ei õnnestunud lina purgiitel proovides osaleda, sest töötas samal ajal Austrias. Nüüd on aga Estonia lava tuttav. Siinne õhkkond on igati meeldiv ja kollektiiv sõbralik, seepärast loodab Inessa lina pruugite ka tulevikus Estonia teatris tööd leida. Seda loodavad ka tema austajad publiku hulgas. Ja nüüd meie tavakohane kontserdi kommentaar ja nagu ikka stuudios Ivalo Randalu. On korratav. See on õnnelik põlvkond, kes nüüd taas marsib nagu esimesele varajase ja nüüdismuusika festivalile tegelikult festivalile, mis tuleb kokku tähistama 20 aasta möödumist sellest esimesest oma rajal jäi teine sel kujul kohe järgnemata, sest too 1978. aasta muusika kanonaad kohutas võimureid hullupööra. Uuel põlvkonnal on raske ette kujutada, ometi oli see siis kahtlemata ka kunstipoliitiliseks suursündmuseks, mis ühe killuna sillutas teed normaalsele vaimuelule. Emotsionaalne sisuline nihe on olnud nii suur, et k esituslikus mõttes korduseks nüüdset festi kuidagi nimetada ei saa. Ja pole see miski nostalgia, vaid suur rõõm, et toonased peategijad taas kokku tulevad. Pean silmas Tatjana krintenkod, Gidon kreemerit, Aleksejev piimavit, Natalja Gutmanitia festide ärgitajana, Andres Mustoneni. Lätis nimetatakse, et siis olid need noored nimed, keda nüüd tunneb kogu maailm. Ütleksin teise kandi pealt. Need on suured nimed, kes meile avanesid tükis varem kui ülejäänud maailmale, nii et sedavõrd oleme oma kultuurilooga rikkamad. Edasi liikuvat, sest programmid on kõik uued, need kui iseenda eest kõnelevad järgnevalt ette loengi, kus ja millal miski kõlab, kostab niigi eetris Diana kõikjal lugeda. Niisiis Tatjana krintenko koos Moskva vanamuusikaakadeemiaga. Kavas Heinrichi Ignas Franz fon, Bieber, kes elastavad 644704 kaks osatsüklis Surferchervi ministeeriumist. Claudio Monte Verdi 1000 567643 Madrigal temp. Akvarelli 1000 653713 Concerto krossodee tuur ning, ja teosena Vladimir Maltõnovi, kes sündinud 1946 passioni laulud ja bastionilaulmised, sopranile ja keelpillidele kirjutatud aastal 1977. Teine kava Gidon Kremer Kremerata Baltica Kiiekantseeli sündinud 1935 v ja v viiulihääl viiulile, keelpillidele ja häälele. Peetris 2946 kauge valgus kirjutatud kaks aastat tagasi, see on kontsert viiulile ja keelpillidele pühendatud kirjand kreemelile. Aleksander Gandalf Ustin sündinud 1943 pool Gidon viiulile, keel ja leekpillidele aastast 1997 Aleksandr see 1959 sündinud. Surev Hamlet seal tänavu tindimärg, lugu kontsert kahele viiulile ja keelpillidele, kust kaasa Tatjana krintenko ning Astor Beats olla, kes elas 1921 kuni 92 arranžeerinud viiulile keelpillidega aastaajad. Kolmas kavand. Kame Nato Baltica ja Hortus Musicus. See on kolme poolega mammutkava, kus teevad Diana Grinti enko Gidon Kremer, Ivan monenketi ja Aleksei piima, mida juhatavad Andres Mustoneni kreemer kuulda 11. 12. ja 13. sajandi ilmalikke lüürilisi laule, muusikat üldse. Esimeses pooles. Penderetskid Kemaifidi Alisa Teed, Denissovid TsÜS Niitket teises pooles ning kolmandas pooles Pärtsi tapularasata. Neljas. Rammi Aleksejev piimovia Ivan maneketiga Andres Mustoneni juhatusel Mozarti klaverikontsert C-duur kökhile kataloogi numbriga 415. See ettekanne pühendatakse Alieek Kaagani mälestusele. Valentin Silvestrov sündinud 1937, post luudium klaveril orkestriga aastast 1992 ning Sophia Hubert tuulina sündinud 1931. Tunni palve test 1991 kirjutatud soolotšellole lugejale baritoni meeskoorile orkestrile loodud Raineri helke tekstile, mida loeb Annikat, Tõnuri baritonipartii esitab Leonid Savitski ning viies kava teine sümfooniakontsert ERSO, Natalja Gutmani, Andres Mustoneniga. Mets 1000 745801 elanud mees tšellokontsert, G-duur, Dmitri, Šostakovitši Sa võid selle kontsert number üks s tuur. Ja see teos pärineb aastast 1959 janud pühendatud Rostropoviksile ning ei hakanud veidi kurbusevärvi maa 1994 ühendatud Ameerika dirigendile Tennis rasele Tseemisele niisugust muusikat kuulemegi siis alates täna õhtust eeloleva neljapäevani. Meelevaimule on see ütlemata raske, õõnestav aeg. Niisugune sai siis selle nädala kultuuripeasaade ja selle saate panid kokku Külli tülija Martin piirang. Me mõlemad soovime teile lumerohket nädalavahetust, kuid olgu, sega mõtteergas nädalavahetus.