Terekest siis taas Mark Soosaare poolt. Täna olen stuudiosse meelitanud filmimehe, kelle nime jätan esialgu saladuseks. Aga kelle käest küsin ma ootamatu pärimise, miks sa siia ilma sündisid? Noh, see küsimus on nüüd küll, sellel ei ole minul veel hetkele, vastust võiks niimoodi ennast targemaks tehes öelda, et ma otsin seda vastust, miks ma siia ilma sündisin kus ja millal sa sündisid? Ma sündisin 11. augustil, aasta oli 72, see oli aasta, kus olid olümpial mängud? Olümpiamängud, väga verised, ollakse näinud neid. Ma nägin hiljem dokumentaalseid kaadreid sellest ja olen sellest lugenud, et ma olen isegi mõnikord mõelnud, kas seitsmekümnendad olid põnevamad kui praegune aeg. Võib-olla selle aja hindamisele aitab just selline ajaline distants, sest mulle tundub, et seitsmekümnendad olid väga huvitav aeg. Ma mäletan 70 teist aastat küll need Müncheni olümpiamängusid mitte ainult sellepärast, et esmakordselt oli staadioni kohale ehitatud klaasvari või selline nagu poolkuppel. Aga sellepärast, et pool Berliini müüri tundsid inimesed äkki, et ühine leinan. Aga sa sündisid minu teada kuskil. Siis see on väga huvitav lugu tagantjärgi analüüsides, mõeldes sellele ajale ja sellele korrale, mis tookord oli. Ametlikult on mul kirjas pandud jah, et ma olen sündinud paides aga tegelikult, et see johtunudki paides vaid hoopistükis Vändras paberitesse pandi paide, nimelt sellel hetkel toimus selles sünnitusmajas selline sanitaarpäev või nädal ja siis kõik need inimesed, kes olid silitama, toodud või tulnud Need kommenteeriti Vändrasse. Nad said seal õnnelikeks emadeks ja toodi paidesse tagasi, mina olin üks nendest, kes siis viidi koos temaga, kus Vändrasse pärast toodi. Ema kõrval juba kaitsta tagasi, natuke uhke. Nii mõnigi inimene on mul vahel raadios rääkinud, et on näiteks Kihnu saarel käinud ja siis hiljem selgub, et on ema kõhus. Aet Maatee on selle üle uhked. Enne sündida jõudis Kihnus käia. Sina jõudsid Kihnu. Millal? Suhteliselt hilja, esimest korda oli see aasta, kas oli 2003 või 2004. Olin selleks ajaks ilmas juba peaaegu 30 aastat teinud ja mööda mere kanti seda sadamat külastanud, kust Kihnu praamid ja laevad ja paadid sõitsid. Ja kogu aeg mõelnud, et millal ma sinna paadi peale astun. Ja siis kakstuhatkolm sügise kanti oli see, kui sai seal siis korra ära käidud. Ütleme nii, minu jaoks oli ta selleks hetkeks võib-olla rohkemgi agendina piltides, filmides, artiklites ja sellel päeval, kui mina sinna sattusin, ma ei näinudki seal midagi sellist, mis oleks vastanud sellele, mis mu peas poolisele saare kohta kujutelm. Aga sellest hoolimata ma hakkasin siis vaatama ja mõtlema tõotatud, aga kust see kõik on siis nagu tulnud, et mis see siis on, et kas see on siis tegelikkus või see on mingisugune illusioon. Ja nii ma vaikselt vaatasin siit ja sealt ja kolmandast kohast ja. Ja juhtus, et 2005.-st aastast alates sai hakatud nagu tihedamalt käima seoses sellega, et sind kutsuti Kihnu pulmavanemaks, aga pulmavanemaks mitte tseremooniameistri mõttes, vaid et sina oled see, kelle kaamera järgi siis pulma hakkab toimuma. Ja mul oli see õnnelik juhus, ma pean ütlema. See kuidagi asjaolud sattusid kokku ja kui filmitegijal need asjaolud kokku satuvad, siis võib juhtuda, et isegi sünnib midagi ilusat. Ma tõesti ise ei näinud väga palju vaeva, lisaks sellele ma teenisin sellel hetkel hoopis teistsuguseid jumalaid. Et ma ei nagu väga julgelt ei julgenud üldse filmide tegemise peale mõelda, aga aga siis tehti mulle selline ettepanek, millest on äärmiselt keeruline ja raske loobuda mis nõudis tohutut kompromisse kõigepealt, et enda sees enda korrale kutsumist, sa täpselt ikkagi teaksid, millega sa tegeled. Aga kuna ma olen ennegi pea ees vette hüpanud, mõnikord on see mulle kätte maksnud rohkem, mõnikord olen ma õnnelikult välja ujunud ja selle üle rõõmu tundnud. Ja ma võtsin selle ettepaneku vastu hakata Ta tegema filmi kihinus planeeritavatest traditsioonilistest pulmadest ja head. Kuulajad vestluskaaslane, kellele ma täna stuudiosse sain on hästi tumedate juustega, pruunide silmadega, terase pilguga Meelis Muhu aastal 2000, et viis olid sa nüüd küll kindlasti kolme näoga ja kolm nagu sellepärast, et aastal 2005, kui sa hakkasid filmi tegema Kihnu pulmast, olid sa ühtlasi Kultuuriministeeriumi filminõunik riigiametnik, kes peaks nagu käima lakkkingadega ja siis mustakuue valge särgi ja lipsuga olema hästi korralik ja mitte ühtegi vallatust tegema. Ja samal ajal nädalavahetustel käisid sa just vallatusi korraldamas pulmavanemana. Ja samas olid sa juba selleks ajaks teinud, et oma oma mitu tähelepanu väärset filmi. Ning siis läksid Kihnu ja võtsid selle selle väga-väga raske töö ette, sest et mina olin ju selle sinu tööpõldu ära rikkunud, nimelt 85. aastal Kihnu mehe filmi tegin. Siis juhtus seal õnnetus, üks pillimees lihtsalt. Järgmisel hommikul leiti õunapuu alt kinokeeles õmboalt leiti surnuna ja pärast seda kaua aega arvati Kihnused. Kui pulmas filmitakse, siis see toob õnnetuse kaela ja sina ometi läksid pulmi oli mingi 12 aastat vist oli vahet olnud ja sa julgesid minna kaameratega ja ei kartnud, et tood järjekordse surma pulma? Jah, see nüüd ja legend oli sellel hetkel väga värske. Jätkuvalt inimesed mäletasid seda, seda tuletati mitu korda meelde seda peljati. Aga ma üritasin seda mõneti nagu ratsionaalse mõtlemisega nalja juurida iseenda jaoks ja võib-olla siis ka näete siis kogukonna jaoks. Me käisime ja filmisime ju enne seda, pulmapulm oli 2007. Me käisime, filmisime, Kossasid nooriku, majasid kõiki neid protsess, kõiki neid tegemisi, enne elasime nendega külg külje kõrval kõrval ja selle aja jooksul midagi ei juhtunud. Ütleme nii, et kui seda võiks nimetada selliseid müütiliseks nõiduslikuks kaheks ka siis. Ja mis kõige tähtsam, noorpaar ise ju ei peljanud. Ja tegelikult, mis on ühe sellise sündmuse üldse pulma, kes on pulmas siis peategelast ikkagi ju noored ise. Ja noh, tõesti meelise Raili olid, olid sellega päri, nad olid elu näinud, nad ei olnud päris noored, et nad teadsid, mida nad oma isiklikus elus tahavad. Nad teadsid, millise ajaloolise tähtsusega on seesama pulmapidu mitte ainult neile, vaid kogu saarele. Ja nad usaldasid meid ja me leppisime nii-öelda ausõna peal, aga kokku, et kuna see on nende isiklik pidu, et, et me ikka igale poole oma kaamerat torka jääme ikkagi diskreetseteks delikaatseteks, sest pulmapidu te ju kõik, kujutate ette, mis see on ja kui sul on pulmapidu, mis kestab kolm päeva, siis noh, see on selline pidu, kus ise tahaks olla tegelikult külalisena. Mis puutub kindlasti ebausku kaamerate suhtes, siis see on ajalooline nähtus. Esimesed fotod Kihnus tegi Oskar Kallas aastal 1894 kui ta käis Kihnu kirikumaade rentnikul Mihkel kurulil külas ja palus siis, et pildi peale mihkel kurul koos oma naisega seisaks ja kutsuks ka oma talu. Tüdrukud ja sulased, kes siis suure pinnimise ja kauplemisega sinna tulid, olid kohutavate nägudega, sest nad hirmsasti kartsid seda näidusliku aparaati. Mis parata, vahel mõnede oluliste kommetega elavad uskumused kaasas ja raske nüüd tõmmata vahet nõiduste uskumuste pärimuste kõige selle vahel, et võtame kas või näiteks kulul, on ainukene, kes oma vanades pulmakirjeldustes, aga need on juba siis tõesti 19. sajandi lõpus tal üles tähendatud, kirjeldab pulmas ebamõrsjat. See oli siis riidetükkidest õlgedest tehtud nukk, kes pandi väravasse selleks, et kui keegi tahab paha sõna ka siis noorpaari ära nõiduda või Pole halba teha, siis see nõidus ei lange mitte elava pruudi, vaid selle õlenuku peale. Selles pulmas, mida sa filmisid Kihnus, oli ka tunda, et seal nagu taastat vanu kombeid ja, ja sina professionaalse pulmakorraldajana mandril märkasid, et sinna on sisse trüginud ka selliseid universaalseid pulmakombeid, mis omakorda nagu lõhuksid Kihnu pulmatraditsiooni. Tegelikult see ettevalmistusprotsess oli äärmiselt huvitav ühelt poolt vaadates professionaalsest kretinismist, teiselt poolt oli huvitav jälgida seda, kuidas kogukond otsis neid kombeid uuesti üles ja oli ju sees ka väga palju vaidlusi, et kas see laul oli ikka niipidi, millised olid tegevuslikud järjekord, mis pidi enne tulema pidi pärast tulema ja lisaks kõiksugu uuemad kombed, mis juba sisse tulid, kõige tuntum võib-olla ka raadiokuulajatele on pruudikimbu heitmine, mis on ju Eesti kultuuriruumi sisse tulnud hoopis tükist ju üle ookeani. Et see on muutunud nii-öelda uueks kombeks. Ega seda ei saa ju tegemata jätta ja ma arvan, et ei peagi tegemata jätta, sest enamasti kombel ajas muutuvad ja ütleme, filmitegija jaoks oli ka see dilemma, et kui sa pead valima, et mida sa, filmid, mida sa filmimata jätad, et kujunduskontseptsioonist nagu lähenen Edasi, aga tänapäeval, videoga on ju niimoodi, et filmid kõik ja pärast siis valid alles ja aga vaata, kui see vist oli ekslik, sellepärast et kui sa jätad selle lihtsalt niimoodi, et filmime kõik üle, siis pärast selgub, et kõige tähtsamaid hetkel lihtsalt ei olegi. Mark, sina filmimeestel ju ka seda, et ühel hetkel, kui seal platsi peal sul on ainult üks kaamera tegevusi on mitmeid ja sa pead kohapeal otsustama operaator ülesande, et sa pead olema seal nurgas. Sest vaata, sa pead ette aimama, sa pead ette teadnud, mis juhtuma hakkab. Said, noh, võib-olla ei tea, aga sa pead kuidagi aimama ja kui sa suudad öelda operaatoreid, seisa siin. Et vaat siin nagu kalamehed teavad, et vot siin näkkab sealineka, vaat siin näkkab. Ja kui sa kaamera seisab ja vot seal tõesti juhtub, siis sa oled kätte saanud selle. Aga kui sul on enne pulmi, oli meil üks kaamera ja pulmas oli meil kaks, et ma pean veel raadio puhul ütlema, et seda pilti ta enda peas paremini looks, siis traditsiooniline pulm tähendas seda, et pulmad peeti kahes talus ja pulmaseltskonnad vaheldumisi käisid taludes külas oma oma kombeid talitusi tegemas. Rituaalid toimuvad siiski niimoodi, et kõigepealt on see nooriku, maja ja nooriku ärasaatmine ja siis noorik vanakse oma vanemate kodus uju alla. Mis on siis selline valge riie üle pea ja mille ees on siis või tikitud õmmeldud selline maoornament kaitsemaagiliselt tähendusega ilmselt Skandinaavia päritoluga. Ja uju mõte on tegelikult see, et noorik ei näeks tagasiteed koju, et ta läheb ja jääbki siis peigmehe majja. Muidugi pisikese saare peal ta teab küll väga hästi, kus vanematekodu on, aga seal on selline sümboolne kaitse-maagiline tähendus. Täpselt aga seda muideks teie filmis ei ole kuigi palju, see, see libiseb nagu, nagu niimoodi märkamatult see tegelikult on päris toredasti. On meil kõike seda tanu pähe panemist ja pärast seal, kui tänule pannakse huvik pähe, seda kõike on ja seal muide, on veel üks väike moment. See rituaal ei ole mitte see rituaal, et me näeme, kuidas kõik korralikult ära tehakse, vaid selle rituaali tegemise käigus. Need tegijad ise ka täpselt ei tea, kuidas täis ja ma näitan selle ära, et nad otsivad seda rituaali tegemise, seda kommet enda sees. Et seal on hiljem Motaažis sul tegelikult ju võimalus võtta see välja, et sa seda ei kasuta, seda näitab lihtsalt vaatele, vaata, toimub kõigil jääb mulje, et nad kõike täpselt teavad, onju, aga ei, mina leidsin paremaks, et, et näitame ka seda poolt, et inimesed täpselt võib-olla ei tea seda kommet, sest ma kahtlustan, et ega see kultuuriline mälu ega see ei pruukinud ka viis, kuus, seitse 80 aastat tagasi olla nii selge, et ikkagi tuletati meelde, aga see käis nii, kas oli kolm korda või neli, kaks korda või kas nii. Aga mis puudutab sellesse liikumisse siis ja kui me näeme teinekord naljatlemisi selliseid kaadreid kudes alpinist ronib 8500 meetri kõrgusele, me näeme seda, seda kaadrit, kuidas ta jõuab sinna tippu selleks, et me näeksime, peab olemas operaator juba enne alpinisti kohal, see tähendab seda, et enne, kui pruut tuuakse sinna peigmehe koju, peab olema operaator juba seal ees. Ja seda küll. Ma olen ka tähele pannud, et üsna sageli kaamera kõnnib inimeste selja taga, tegelikult peaks ta kõndima inimeste ees, eks ole, mis on tagurpidi kõndimiseks operaatorile, tehniliselt äärmiselt raske. Sa ju ei näe, kuhu sa astud, sul peavad silmad olema kuklas, teised peavad olema sul ees ja sa pead nägema seda, mida sa filmida. Kuhu sa lähed, eks ole, ja need, kes on Kihnus käinud, need teavad, kui see karavan või ütleme, see pulmarong hakkab minema sealt reede pealt sinna, seal on palju inimesi ja sa ei saa sinna, et sa pead olema nii nutikas, sa tead, kuidas sa jõuad sinna ette, et sa lõpuks saad selle ilusa kaader, Kihnu pulmas on veel üks selline rituaal, mis omab ja tegelikult kaitsemaagilist tähendust on pulmasaun, mida tänapäeval arvatakse. Ta on lihtsalt niuke tobe pulmanali ja ja nii mõnigi matsakas, kes sinna pulma satub ja kinni nabitakse, siis pulma viimasel päeval sinna telkimis on suitsu täis, sisse tahetakse vedada, siis punnib vastu, aga tegelikult on see üks iidne traditsioon, sellepärast et pulmas saavad ju kokku kaks suurperekonda. Ja see on ainukene koht, kus siis kunagi ammu riietati pulmakülalised lahti ja pulmatohtrid vaatasid nad üle, sest et ei tohtinud olla saladust ka kehaline areng kogukonna jaoks, sest et pidi teadma, kellele oma poegi või tütreid soovitada või keda siis tõrjuda. On isegi pulmas üks selline juhtum olnud pulmi olemata. Ma ei taha praegu siin neid nimesid hakata nimetama, sest et see võib-olla natuke riivab kindlasti enesetunnet, aga see lugu juhtus umbes üks seitse 80 aastat tagasi. Noormees ja neiu läksid vallamajja ja tahtsid ennast kirja panna. Ja siis nooriku ema läks vallamajja järele ja võttis tütrel käest kinni, ütles, et vigane mehele ei lähe. Tüdruk lonkas ühte jalga. Et see kehaline, niisugune harmoonia ja terve keha, see oli ka vanadel kinnastel au sees. Meelis mul on hirmus hea meel, et selle Kihnu pulmafilmi ära tegid täistsükli alates sellest, kus minnakse kosja siis toimuvad need ülalistmised ehk siis Veemete valmistamised, terve tsükkel Se Kihnu pulm koosneb kolmest osast, kosjad, mis toimub tavaliselt jõulude ja siis vastlapäeva vahel selle järel, kellel on siis võimete valmistamine noorika majas ja siis muidugi kesksuvel selline traditsioon. Meil on pulm, on hirmus hea meel, et sina 21. sajandi esimese Kihnu pulma üles võtsid, just sellisena, nagu ta 21. sajandil ka peeti. Aga professionaalina ja kutselise filmitegijana on mul veel väga hea meel, et, et sa oled ühe esimesena Eesti dokumentaalfilmi tegijatest jõudnud sellise filmitüübi juurde, kus inimene saalis võib ära unustada omaenda elu ja elada teiste inimeste elu ja, ja ta on selline täispikk formaat, kus siis film on üles ehitatud selliste mängufilmi või siis dramaturgiareeglite järgi. Sa saad pimedas ruumis elada teiste elu, mis ongi ju tegelikult see filmikunsti peamine fenomen. Kas sul algusest peale oli juba selline mõte, et sa ehitad filmi selliselt üles või, või see lihtsalt kukkus sulle sülle? Marg aitäh. Kõigepealt nende komplimentide eest ma ise kõikidel nendel päri ei saa olla, sest ma tunnen, et mõned asjad on võib-olla juhuslikumad, kui nad pärast ekraanil välja paistavad. Aga see selleks. Ma ei taha sind kuidagimoodi haavata, mulle on seda öeldud ja ma julgen seda nüüd ka sulle öelda, et vahel võib poissi teos olla targem kui tema looja. Aga, aga siit ma jõuangi sellesama selle teema peale, et kui andekas või kui tark või kui palju on filmitegijal teadmisi oma teemast ja kas ta peab kõike teadma ei, vahel satuvad alateadlikult sisse kogu selle maailma, mida endas kannad sina olles seda filmi tehes, Kultuuriministeeriumi ametnik alates esmaspäevast reedeni, eks ole. Ja olles veel ütleme noh, hobi korras pulmavanemana väga paljudes eesti pulmades olnud, on sinus kui loojas ju Eesti terve see terve see võrgustik, eks ole, ja ja sa näed selle tõttu seda asja võib-olla palju sügavamalt, aga alati ei pruugi sellest täpselt endale aruande hiljem selgus. Aga ma olen nõus sellega, aga ma ei tahaks nii oma tagasihoidliku isiku peale jääda, kui vaatan teiste filmitegijate silme, eriti, kui ma mõtlen dokumentalistikat ja nii siis teinekord mulle tundub, et filmitegijana üle mõelnud, üle ütlenud, ta üritab mulle mingeid detaile lahti jutustada, mida ma võib-olla ei tahaks. Ma tahaks just nii-öelda filmi mõttes dramaturgiliselt, mida sa õigesti ütlesid, edasi minna, et lugu oleks dünaamiline ja areneks, jõuaks. Et Nool oleks oma vedru ja et seal on võib-olla ka teatud konflikt, seal on poolused. Nonii, nagu elekter ja kogu arvuti vahelm, seal ei olegi midagi muud kant pluss ja miinus. Aga vot siit tulebki see, et mõnikord aines ei paku sulle sellist dramaturgiat. Ja teinekord sa pead mitte öelda, et kaasa aitama, aga sa pead väga palju mõtlema aimama, võib-olla arutlema oma tegelastega mingitel teemadel avama nei, nende mõtet ka selgitama, kuidas sa neid asju näed Kihnu pulma puhul. Õnnestumine oli ju ikkagi väga paljuski sellepärast, et noorpaar töötas kaasa ja kogukond töötas kaasa, kuigi seal oli ka selliseid prouasid ja, ja muide väga palju härrasid, kes tegelikult üldse noh, ka filmis, kui vaadata, nad jäävad tahaplaanile ja nad ei osale. Nad on pulmas aukohal kõik, aga nad ei taha, nad kohe keelduvad. Sellel on omad põhjused. Ka Kihnus mehed ongi nagu omaette, olgu see kirik või pulm või mingi tantsuõhtu mis tahes, nemad on olnud juhtumeid, kus on haruldaselt hea kontsert, tulevad välismaalt esinejad, aga nemad, rahvad oma nurga taga ja võtavad õlut, jah, ja pärast räägivad omavahel, et jube kihvt kontsert oli, jää täpselt nii seal stiil, see on stiil ja see oli juba ammu kuma. Esimest korda Kihnu läksin esimest talve, seal olin 64 65, ma panin seda juba tähele. Aga kuidas sul näiteks selle filmi puhul mulle veel üks küsimus, et ta on täiesti tõsiselt võetav arvestatav rahvusvahelisel tasemel arvestatav antropoloogiline film. Ja mõned arvavad, et parim tulemus tuleb siis, kui operaator ja, ja režissöör näevad kõik esmapilgul. On teine koolkond, mis ütleb, et hea antropoloogilisi filmi tegemiseks peab vähemalt üks aasta koos aasta ringi koos nende inimestega elama ja sinisärgid, mis aasta ringi filmima, et alles siis saad tõeliselt sügava filmi. Et sinus kogemus Kihnu filmiga ja ülepea, mis arvad? Minu kogemus on, et sa pead elama inimestega koos mida rohkem sa koos elad, seda rohkem sa saad seda orgaanikat sa saad ise tundma õppima neid. See film tuleb parem, kui sa nendega koos elad. On ka muidugi selliseid eksprompt asja, aga siiski ma pooldan seda, et kui filmitegijal on rohkem aega ja aega tuleb võtta, kui sa tahad ikkagi nagu tõsiselt asja teha. No ma olen üldiselt seda meelt, aga ometi su enda loomingust on üks teine film inimestest, kellega sa ei elanud koos Leosa läheme nüüd selle töö juurde, seal on ju kõik, kes seal kaamerate satuvad, esmakordselt su kaamera seal enne võtteid vist ei tundnud pooli, vähemalt nendest tegelastest. Ütleme nii, et tegelikult ma elasin ikka nendega koos, võib-olla ma ei teadnud neid inimesi nimepidi nägupidi, aga ma elasin ikkagi nendega koos. See tähendab seda, et ma olin sealsamas juures, kui toimusid kõigepealt need kogunemised, need tähistamised ja mitte nii vaenulikkus, kui need pärast eskaleeruksid või selliseks nagu nad olid, aga, aga enne seda olid ju nad kõik õnnelikud ja rahul, noh, kas just õnnelikud rahul, seda on palju öelda, aga need toimusid rahumeelselt ja ma märkasin seda mingisugust erinevust ainult meedias. Et kui ma päeval olen seal Tõnismäel ja õhtul vaatan uudist, kus reporter teeb sellise iroonilise uudislõigu, et jällegist meelsed, pensionärid kogunevad sinna, võtavad viina, tantsivad siis ma nagu päris sellega nõus ei saanud olla ja sestap ma aastas paar korda ikkagi nendega koos olin. Ja hiljem, kui hakkasid seal sündmused toimuma, siis ma juba aimasin, et see noh, ei lõppeni. Aga see oli, sa said seda teha siis, kui sa ikkagi nendega koos oled, sest muidu sa kusse ettenägemise võime. Selle filmi ajal jossa räägib sellest, mismoodi siis 2007. aastal pronkssõdur ära viidi ja, ja mis see kõik endaga kaasa tõi. Ja Kultuuriministeeriumi ametnikuna truu alamlikku Eesti riigi teenistujana oleksid sa pidanud selles filmis võtma väga ühepoolse seisukoha, ent ometi tegid sa sellise filmimis mõlemat poolt. Üheski tülis ei ole ainult kaks poolt, eks ole, ja eriti kui on palju inimesi segatud, on ju ka veel kolmas pool. Ometi oled sa selles filmis suutnud kõiki üheaegselt nii objektiivselt kui ka kunstiliselt, mis on ju omakorda jälle subjektiivne lähenemine näidata ja sellest kunstiteose kokku panna. Et millal sa seda filmi tegema hakkasid? No tegelikult seda filmi ma hakkasin tegema juba enne seda, kui ma sellesse ametisse astusin selle juures, et lähevad veelgi kaugemale. Üks minu esimesi võiks öelda, debüütfilme oli ühest Sillamäe juudi päritolu daamist nii-öelda opositsionäärist, teisiti mõtles teise suurist. Ja, ja ma puutusin kokku nende inimeste ja selle mõttelaadiga just temaga filmi tehes juhtunud, sest temal oli sünnipäev üheksandal mail ja siis me sattusime lihtsalt sellega seoses paar korda rohkem nende tähistamist juurde, nii et ma alustasin sellega juba 2001 2002. Konkreetset esimesed võtted, ma tegin 2005. aastal, mis oli ka väga huvitav, täiesti saatuslik. Ma pean selle loo ära rääkima, kui raadiokuulaja mäletab, siis 2005. aastal oli üks tähelepanuväärsemaid provokatsioone Tõnismäel 2005 oli ümmargune täht päev sõja lõppu sõja lõpus ja minu mõte oli lihtsalt antropoloogilisele jälgida. Inimesed hommikul tulevad, õhtul läheb ühe päeva kulgemist. Ma kutsusin mõttegruppi välja hommikul kell kuus, me leppisime kokku, et me sõidame koos välja Tõnismäele paneme kaamerad, ülesanne esimese inimese ootama juhtunud nii, et helimees magas sisse. Ma kas 15 20 minutit sisse. Me jõudsime pisut hiljem kohale, me tulime sealt kino kosmose pärast üles. Ja esimene asi, mis me nägime, oli väga palju politseiautosid. Mis nüüd juhtunud on. Ja me ei näinud monumenti. Minnes sinna ette, nägime, et monument on üle kallatud punase värviga. Kõigepealt mõtlesin oi sellest minu võttepäevast või midagi välja ja siis ma taipasin hooga, tuleb hoopis mõni muu. Päev. Mida me veel nägime, oli see, kus politsei sellel hetkel arreteeris ühte härrat. Ütle mulle nüüd ausalt, kas sinu süda hõiskas rõõmust, kui sa nägid, et selline konflikt dokumentalistid, saad väga head materjali. Ei, ma ei. Osameti kaamerad töötasid. Ja ütleme nii, mulle kogemustega operaator, tema muidugi kohe filmis mina paaniliselt mõtlesin, et millised ülesanded ma peax operaatorile nüüd andma, mida siis filmida? Siis ei olnud ametnik, siis olin, siis oled ka Kultuuriministeeriumi ametnik, siis sa olid veel kahestunud, ühesõnaga täiesti skisofreeniline olukord täiesti trellide ametnikule, selleks peavad ütlema, et jumala eest, et lähme hoopis vahel, hakkame kordama. Ei vaata seal ametnikule, ametnikul on tegelikult vahefilmitegijale, filmitegijad on ka vaheametnikuna ametnikud iseenesest minule seal midagi teha, seal olid juba omad ametnikud, seal olid juba erariietes ametnikud, püstolid vööl. Minu jaoks on tõesti üllatav näha, kuidas olnud jõustruktuuridega nii palju kokku puutunud, aga ma nägin seda, kuidas nad tegutsesid. Ühelt poolt ma olin üllatunud, et sellel hetkel see ei olnud nii organiseeritud tegevus, sest nüüd vaata, monument on ju Tõnismäel kohe seal vastas on kaitsepolitseiamet. Et kuidas see kõik niiviisi seal siis sai juhtuda, aga ma tulen selle juurde, et kui see helimees ei oleks sisse maganud, siis oleks seda provokatsiooni seal juhtunud. Oleksime olnud kella kuuest seal ja see toimus kuus, 15 ja kui meie oleksime kaameraga seal olnud meil muidu pärast oli sellega veel õiendamist. Kaitsepolitsei sai ametisse, et kuidas te juhtusite nii õigel ajal seal kohal olema, hommikul vara. Et meil on natukene nagu õiendamist. Aga ma tahan öelda lihtsalt seda, et kui me oleksime olnud 15 minutit varem kohal, oleksid need sündmused olnud teistsugused ja ma kahtlustan, et kogu see 2007. aasta oleksid olnud ka teistmoodi. Sest see 2005 oli selles mõttes äärmiselt oluline aasta. See oli see aasta, kui Putin ütles välja oma legendaarseks muutunud lause Nõukogude Liidu lagunemise kohta. See oli see aasta, kus Venemaa otsis oma identiteeti ja ainult vene riigi sees, vaid ka lähiriikides. Oli see aasta, kus vajutati rõhutati just Nõukogude Liidu saavutuste, kõige suurema saavutuse, ehk siis fašismile. Ja selles laines tulid inimesed sinna kohale. Kui on kuskil mingi jõud, siis on alati mingi vastujõud ja sealt asi Kas see on ju vana skeem, et kui riigis on siseprobleemid, siis tuleb kindlasti lähimaid naabreid hakata selles? Ja meil on veel oluline see Putin teist korda läks presidendiks ja see oli kampaania korras korraldatud asjad samamoodi nagu 2007. aastal. Või täpselt juba 2006. aastal, kui alustati 2007. aasta valimisteks Eestis. Hakati kasutama ära seda Tõnismäe monumenti oma valimiskampaaniakäiguks. Kuule, Meelis, aga film on ju tegelikult üks unenägu, mida me inimestele pakkuma, eks ole, nii nagu me ise hommikul ärkame üles vahel on õudselt hea meel, et me just sellist unenägu nägime. Teinekord on täiesti arusaamatu, mikspärast me sellist filmi oleme endale näidanud. Aga nüüd, kui oleks juhtunud, et sealsamas 2007. aasta aprillikuu sees et sa oleksid unelm näos näinud, et et sind on ülendatud kultuuriministriks kutsutud valitsuse istungile ja arutatakse, et kas viia see pronkskuju minema või mitte. Kas sa oleks kiitnud peaministri ettepanekut heaks või oleks öelnud, et ei, las ta olla seal edasi. Jah, no ütleme nii, et ametnikel ja tipp-poliitikutel on tihti rohkem informatsiooni, mille baasil Natide otsuseid teevad selles mõttes mina lõpuni ei tea, mis ma tean seda, et meil oli informatsiooni rohkem ja ma lepin sellega, millega ma ei taha hästi leppida, on see, et ja mida ka nagu välja pakuti. Ja tõenäoliselt kui ma ei eksi, siis need analüüsid, mida kaitsepolitseiamet tegi kuulutati salajaseks, kinnistaks 20-ks aastaks. Tõde, me saame teada kuskil siin 15 aasta pärast, aeg läheb ruttu, selles mõttes küll jah, aga mälu tuhmub ja inimesed mäletavad selleks ajaks juba oluliselt vähem. Aga mina olles juba siis kolm aastat selle Tõnis ümber käinud ja inimestega, kes on teinud seda ikkagi teistmoodi. Ma oleksin isegi tõesti jõustruktuure rohkem välja, aga ma oleks lasknud selle üheksanda mai seal ära toimetada. Mul on üheksandast maist küll suurepärane mälestus, väga palju rahvast tuli välja, pronkssõdurit enam ei olnud ja siis ma olen riigikogu liige, tulen sealt ülevalt trumpi mäelt alla ja pidin oma sõbra külla minema. Ja seal oli palju rahvast ja üks vene naine tuli minu juurde ja andis mulle ühe valge roosi. Mõtlesin, mille eest. Ei, aga selle eest, et oleme sõbrad ja siis ma läksin edasi ja andsin selle valge roosi oma sõbrast arstile edasi ja kellele tema selle võis edasi anda, see oli niivõrd ilus oli selle peale mõelda ja ega siis üks sündmus ei kajastanud noh, sellist selle pealt üldistada mõneti nagu raske, aga väga su film üldistab ja su ja aga ega saiu kihtisid ja sain selle väga tähtis ajalooline dokument. Korralikult võtta ja siiamaani võtta nii Eesti riigi seest, nii vene riigi seest, nii Ukraina riigi seest, ma olen saanud selle eest ka kiita saanud sellest paar diplomit, paar auhinda vene riigi poolt saanud paar auhinda. Meil on riigi poolt Rumeeniast, see on olnud selles mõttes hea. Huvitav dokument, mis on reisinud, aga mul on saanud ka väga palju õiendada, et ma teenin Eesti fašistid, huve ja kõik see on. Muide, sa võtad südamesse. Ma selliseid asjadest on kõrval, ma olen usu nende enda sellesse loosse rohkem. Aga mis ma tahan öelda selle nende auhindade üleandmise juures ja, ja kriitika tegemise juures ei unustatud kunagi mainimata, et ma teenin riigi huve riigi heaks mulle ametnik riigis ja selle selle eest anti mulle veel topelt, kas siis kiitust või siis hoopis laitust. Et see on erakordne kogemus. Sellist kuulata sinu juttu ja teade siin pikemat aega sai teinud ja seda filmi selleks, et aukirjasid saada, aga miks sa tegid? Kui ma sulle päris ausalt ütlen, siis see, see teema lihtsalt kummitas mind, mulle tundus, et need inimesed on unustusse jäetud kuhugi nurka pandud ära silma eest ära ja mulle tundub jätkuvalt, et ühelt poolt muide eelmisel nädalal kalmistul saar kalmistul, seal on päris korralikult korda tehtud asjad, aga seal on ka päris ei ole veel selliseid asju, et sõjaväekalmistule noh, tuletame meelde kasvõi kuskil mäletad mingeid selliseid asju, et on üks monument sõjaväekalmistule, hauamonument, nii-öelda hauamonument ja sinna on pandud turvakaamerad peale. No ma ei tea ja sellist võib-olla kusagil on. Aga see selleks igal juhul ma tegin selle filmi, mis on väga oluline moment. Tagasihoidlikkus muidugi on voorus, aga ma tegin tõesti selle iseenda südametunnistuse järgi ja hiljem, kui film oli valmis, Molime Kultuuriministeeriumi ametnik, aga sellel perioodil ma istunud suurkapitalikomisjonis ja ma võtsin südame kokku ja ma tegin taotluse, et katta mingid kulud, mul olid eriti noh, operaatorina Ma ise filmisin palju. Aga mul oli Eliniks pildi, töötlesin mingid sellised asjad mulle esilinastuse saal kinni maksta ja ma küsisin nagu toetust ja ma sain osaliseks. Toetust kuule, Meelis, ärme praegu rahast räägime, raha on ja tuleb ja läheb, aga aga suuremad väärtused peavad jääma ja ei ole ju saladused, et meil riigis on kaks suurparteid, kes on tegelikult huvitatud, et kaks keelekogukondade ja kultuurikogukonda kõige paremini läbi ei saaks, sest et siis on võimalik hääli saada nende tüli pealt või, või mittemõistmise pealt, eks ole. Ja sinu film minu nägemuses kohe kindlasti siiski seda lõhet vähendab ja aitab nendel kogukondadel 11 paremini mõista. Kas sa ise kadunud seda, et see film on töötanud sellel eesmärgil? Ma arvan, et see potentsiaal on tegelikult veel kasutamata jäänud. Ja see põhjus selles, et see kivi tuleb võib-olla mu enda kapsaaeda tagasi, selles mõttes ongi Nils skisofreeniline. Ma tahan lihtsalt öelda seda, et selle filmilevi on suhteliselt piiratud olnud. Kui see film sai valmis, siis ma näitasin teda kinomajas ja üritasin teda ainult veel kinodes. Inimesed ei tulnud vaatama. Nende jaoks oli see liiga värske mälestus, nad ei tahtnud seda vaadata. Võib-olla Carstikaaton propagandaga terminit täpselt. See film sai valmis selle vastu näiteks kohe huvi üles, Eesti televisioon. Programmijuhid tahtsid kindlasti seda filmi saada, sest 2008. Märtsi lõpus oli esilinastus maile Läänes käis kõrgetes komisjonides läbi kõrged komisjonid, vaatasid, et kas sellist filmi sobib näidata selles kontekstis mälestused ühe aastast sündmustest aidati tal oli pärast reiting päris hea, aga hiljem on ta täiesti unustusse vajunud. Ma tegin DVD panda müüki sümboolselt väiksena aga inimesed ei taha. Aga ma arvan, et see on teema, mida meie filmiloojad, kirjanikud, kunstnikud ja peeti, Legends peaks jätkama. Sest et ikkagi on veel vene kogukonna hulgas või vene keelt kõneleva kogukonna hulgas inimesi, kes ei saa ühest väga lihtsast asjast aru. Et Nõukogude sõdur oli vabastaja tõepoolest aastal 1944 ja nõukogude sõdurile tasus vastu minna rooside ja lilledega ja nii edasi. Aga pärast vabastamist oleks nõukogude sõdurid igaks pidanud oma kodukohta tagasi minema ja mitte okupeerima seda maad, mille nad olid vabastanud. Ja, ja kui sellest kõige lihtsamast asjast meie dialoogi teine pool saaks aru, siis oleks see suurim suurim intervjuu Sony saavutus. Aga seda, seda lihtsalt niimoodi öelda kusagil raadios on väga raske, selleks ongi parimad, et teed kas siis mängufilm või, või siis sinu poolt juba sissetallatud rada, edasi mine ja veel taolisi dokumentaalfilme teha, kus on inimesel võimalik ennast samastada. Märk. Vaata, ma julgen arvata, et ega nüüd seda seda tööd ära ei tee ei tee ja lisaks seal ei osanud võib-olla kitsam see käsitlus oli noh, ühelt poolt kurb, ma olin siis jätkuvalt ka riigiteenistuses, kui ma pean, ütleme raadiokuulajad ma enam ei ole juba poolteist aastat, kaks aastat saab varsti täis. Aga need märgid, kui ühel hetkel rahvastikubüroo kaotatakse ära see, no ma ei noh, minu jaoks oli see täiesti ootamatu ja, ja miks oli vaja seda teha noh, öelda, et ei ole probleemi, et küll need lahenevad iseenesest. Kas sa pead silmas rahvastikuministri büroo? Et see toodi Kultuuriministeeriumi alla, Need, ministeeriumid on niikuinii ülekoormatud, see jällegi on see, et avalik arvamus arvab, et ametnikud ei tööd, ei tee tööd, et neil ei ole mitte midagi teha. Et, et väga lihtsalt saime hakkama ja kui väga reaalselt toodi ainult mingisugune ütleme selline rahaline võit, et vaat, et anname need ülesanded sinna, et me saame veel eelarve kokkuhoidu ja kõike nii ümmargune jutt, mis tegelikult seda üldist eesmärki ei täida. No ma tean Ei, no tore sinus uuesti ka natuke ametnikele tärkas. Tahad uuesti minna filmiametnikuks tagasi raha jagama ja otsustama, kelle film läheb tootmisesse. Ei, miks? Vaata, kui ma tegin selle otsuse, et nüüd mulle aitab, siis see oli minu vabatahtlik otsus siin spekuleerida eriti palju, et miks Meelis enam seal ametit ei pea, miks ta ära tuli ja ja ma ütlesin inimestele seda, et mul sai aeg täis, mind see ei köida, ma tahan loomingulisi ambitsioone. Oma vestlusega nüüd jagu teist ringi lõpetamas ja alleussa teema ja siis see poliitiline teema on ka nagu hakkab kriips alla saama, et mis muusika siia mängib. Võiksime võib-olla mõnda sellist moldova-ga seotud lugu. Kui see äkki Moldova, ma mõtlesin, et äkki tahad mõnda sõjaväemarssi lasta tulla. Ei, ma lihtsalt mõtlen selle peale, et ma nüüd viimased kaks aastat olen tihedalt Moldova läbi käimas ja ühte filmi sealt tegemas. Et võib-olla kui me jõuame vestlusega minu tulevikuplaanide suhtes, siis võib-olla hakuks sellega ja nüüd ta siis kõlab. Meelis Muhu, kes need siis mängisid meile praegu seda lõbusat lugu. See oli väga põnev ansambel Moldovast Nad esindasid eelmise aasta eurovisioonil Moldovat, aga need poisid on osaliselt pärit Transnistrias ehk Moldova sellisest lahku läinud osast. Ja ma tulin hiljuti Transnistrias ja seal ma sattusin selle ansambli kontserdile. Nad esinesid kohalikule publikule. See oli väga veider kontsert, aga see oli seotud paljuski poliitiliste sündmustega seal ja seda ansamblit kasutati ära ka sellises poliitilises propagandas. Keskmine eestlane tänapäeval ei tea Moldovast vist ei vähem ega rohkem, kui et Belõi aist on sealt pärit ja ka mis seal tegelikult toimub ja mis asja sina seal ajad? Ma ei tea, kas see on ka nüüd salastatud 20-ks aastaks või võitsin? Ei, see ei ole enam salastatud, ma hoidsin seda küll Wakal, sest et ma teen ühte dokumentaalfilmi Transnistrias ehk britest Roovast, seal toimusid presidendivalimised. 21 aastat oli üks president, nüüd toimus seal nii-öelda vaikne revolutsioon, demokraatlikud presidendivalimised, mida oli raske ette kujutada, et need on demokraatlikud, aga endusel oma silmaga, et need olid. Ja nüüd on see uus president ja ma filmisin kogu seda kampaaniat. Filmisin nende inimeste minevikku ja nende ootusi tulevikuks ja mulle tundub, et sealt võiks tulla üks päris huvitav film Eesti jaoks ja võib-olla maailma. Mis see siis on ühe kangelase film või on see kollektiivse kangelased? Selline lugu üks tunnustamata riik, millel on president, ülemnõukogu, riigipiir, oma raha ja muide sealhulgas ka suurepärane konjakitehas. Aga miks me ei tunnusta seda riiki? Sellepärast et Eesti on sellise territoriaalse terviklikkuse poolt ja nemad pooldavad Moldova ametlikku poliitikat ja Moldova peab seda territooriumit jätkuvalt enda omaks, kuigi Euroopa kohtus on nad pidanud maksma isegi teatud kompensatsioon, et ja nad on tunnistanud, et sellel territooriumil nende võim ei kehti, et nad ei suuda kontrollida. Aga millest see probleem seal on, kas nad räägivad mõnda teist keelt või on neil hoopis teine kultuur või või miks nad peavad omanikuks? Tegema need sündmused said alguse 21 aastat tagasi pärast Nõukogude liidu lagunemist. Kui toimusid erinevates liiduvabariikides Nõukogude lahti löömine, siis see territoorium on väga jõukas ja rikas territoorium. Sinna koondusid Moldova kõige suuremad tööstused seal kõige rikkam. Mis nad ei taha siis neid rikkusi ülejäänud Moldaavia ka jagada ja täpselt see küsimus mulle, aga see on ebasolidaarne, miks me peame seda toetama? See aega mööda läinud aeg on mööda läinud, ma saan aru, et sina oma filmiga toetad. See toetus ei ole niivõrd sellepärast, et ma arvan, et inimestel on enesemääratlusõigus ja kui täna viia läbi seal selline küsitlus, et kas te tahaksite olla iseseisev riik või te tahaksite olla Moldova koosseisus, siis need inimesed ütlevad. Me tahame olla iseseisev riik. Ja kui kogu territoorium ütleb, tahame olla iseseisev riik, siis seda võib pidada ka rahvusvahelise õiguse rikkumiseks. Aga mulle inimesena tundub, et et ükski seadus ei saa olla inimestest üle. Aga mis siis, kui Tallinna linn otsustab, et tahab olla linnriik, et ülejäänud vaese Eestiga ei taha ennast jagada, kumba poolele siis sina filmilooja ja kunstnikuna asud? Ütleme spekulatsioon selles mõttes, et et kui see tuleb, siis ma võtaksin seda poolt, aga Brides hakkasid mõtlema, kummal poolel olla väga trantsistre puhul, vaata üks on see, mis on, teine on see, mis, mis võiks olla, et üks on see reaalsus, teine selline kujutletav reaalsus ehk Transnistria drill mon, kujutletav reaalsus ja aga kui sa minu käest küsid sellist, mida mina pooldan ja kuidas ma olen seda filmi nii-öelda, kuidas ma olen seda kõike näinud, siis ma julgen arvata, et täna see rahvas seal väärib võib-olla iseseisvust kasul teine pool ikka on sellel filmil ja kindlasti ja mis see teine pool on siis teine pool, see valitsev võim, kes manipuleerib oma rahvaga valitsev võim, kes manipuleerib Venemaaga, Moldova, ka Rumeeniaga Ukrainaga. Võim versus raha seal. Kuule, aga sealt tuleb üks igavesti uhke film vist. No tahaks loota, ütleme nii, et, et selle tegemine oli omaette põnev protsess. Sülitatakse pärikarva ja vastukarva, jälle kindel ja kindel muidugi loomulikult elu pärast ei karda oma elu pärast. Kui me sinna läksime, siis inimesed hoiatasid küll, et see võib-olla natukene ohtlik, aga mulle tundub, et maailmas on neid piirkondi veel ohtlikumaid. Jo tahavad sulle seda pela Eesti nii palju sissejuhatus ei tõusegi enam. Seda küll, jah, aga siis väike missioon oli mul selles mõttes küll, et kuna see territooriumil nende inimeste tegemised on jäänud Eestile väga kaugeks. Tegelikult. Ta on Euroopa muidugi täpselt ei ole, isegi mitte Euroopa piiri peal. Kui ma ütlen inimestele, et ma lähen transistesse, kuhu sa lähed, kuhu peale ma natukene tahaks, et inimesed saaksid sellest Euroopa territooriumist rohkem noh, kuigi jah, ütleme see nii kaugel, me ei tea isegi oma Lätti naabrite kohta soome naabrite kohta. Et, et seda võiks ka filmitegijad rohkem tutvustada, sest noh, filmitegijate, meil on need võimalused ja vahendid käes. Jahimehele soovitataksegi püssirohtu, rauda ja kalamehele, kivi kotti ja vanasti filmi rahvale soovitikad filmilinti jätkuks, aga nüüd vist tuleb öelda, et jätkuks pataljonides niigi kaamera patareid-s kui ka looja enda patarei ides. Jõudu ja jaksu ikkagi teha ja loodame, et tuleb igavesti uhke filmi. Kui hästi läheb, siis tänavu on Eesti film 100 aastat, et võib-olla see oleks siis minu poole selline väikene juubilari lüpsta. Ma andsin sulle võimaluse saate jooksul mõelda esimesele küsimusele, millele sa saate alguses vastuseta jäid, miks sa siia ilma sündisid? Kui me oleme täna rääkinud filmitegija rollist ja tegemistest, siis ühelt poolt võiks ju idealiseerida öelda selleks et näidata teistele inimestele neid ümbritsevat maailma. Aitäh sulle ja edu aitäh seoki saigi siis tänane filmi ilma saade stuudios olid Meelis Muhu ja Mark Soosaar Kuulmiseni järgmises filmima saates.