Mina olen Jan Kaus. Tänases saates on hästi kuulda, et kui kultuur on kaja vastukajamaailmale ja meile endile, siis vajab kultuur vastukaja ka endale. Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand küsib Eesti filmi 100. juubeli taustal filmikunsti suveräänsuse järele. Meelis Oidsalu heidab Eesti teatrikunsti aastaauhindade lähenedes pilgu selle armastatud kunstivormivõimalustele ja varjudele. Kultuurikaja päevikut peab tõlkija ja luuletaja Indrek Koff. Alustagem aga Kivisildnik uga, kes tänases akvaariumis küsib lihtsalt, kas lolluse vastu leiab rohtu. Akvaarium 56. Tere lahutatud meile ka vikerraadio kuulajad. Tänases akvaariumis sulistavad meil kaks lolli. Rumalaid inimesi olete kindlasti varemgi näinud, aga seekord on meil tegemist piiripealsete juhtumitega. Üks on just nagu normaalne, teine just nagu geniaalne. Esimese lolli laenasin Veiko märka kirjutatud Päevalehe arvamusloost, kus ta näitab lolle, kes annavad muslastele raha needuse mahavõtmiseks. Veiko märka võrdsustab muslastele needuse eest maksvad lollid riigile makse maksvate lollidega, kes loodavad, et riik nad needusest vabastab. Märka üldistus on igati asjakohane. Uskuda mustlaste pandet või riiki see teeb sama välja. Erinevate lollideliikide sarnasus on aga hämmastav. Mõlemad on justkui normaalsed. Nii mustlase, usulised kui riigiusulised on muudes küsimustes justkui normaalsed ja tavalised. Ja hea südamega paater püüdis siiralt koduse järeleaitamisega tasa teha, mida kinnise pea ning sõna ahtra suu ja laial laupaga laps külakoolis õppida polnud suutnud. Aga kõik preestri jõupingutused olid asjatud. Mirkko vahtis talle juba 100 korda seletatud kirjamärke ikka juhmilt. Isegi kõige lihtlabase maid õppeaineid ei suutnud raskelt töötav aju sugugi kinni pidada. Tuli tal arvutada, siis pidi ta veel 14 aastasena sõrmed appi võtma. Ja raamatu või ajalehe lugemine oli juba pooleldi täiskasvanud poisile ikka veel eriliselt raske. Ometi need pealtnäha tavalised ja normaalsed inimesed hakkavad mingil hetkel käituma nagu marutõbised Filatelistid. Kui hakkame analüüsima, mis käivitab tavainimeses mustlashulluse või riigihulluse siis näeme teatavaid seaduspärasusi. Mõlema hulluse käivitajaks on Seesam Seesam avane tüüpi võlusõna mida esitatakse eriomases manamis võtmes sageli totaalse koorilaulu kujul. Mustlased kasutavad negatiivseid võlusõnu needus, surm, õnnetus, haigus ning kohtavad neid ohvrile näost näkku või läbi telefoni aasta otsa. Kusjuures helistajaid painajaid on terve kari. Riigi võlusõnad on helgemast ooperist, demokraatia heaolu, inimõigused, öko, intermeeletu pensionitõus, meeletu emapalk, meeletud lastetoetused, taevakõrgune õpetaja palk ning seda manamist korrutatakse igas meedianurgas aegade lõpuni. Nagu kõigil visalt tõusu poole püüdlevailise loomudel puudustelt täielikult huumorimeel. Alates võidust maailmameistriturniiril pidas ta ennast maailma tähtsaimaks meheks ja teadmine, et ta oli võitnud kõiki neid haritud ja tarku inimesi, hiilgavaid kõnelejaid ning kirjamehi jätta, pealegi neist rohkem teenib oli ta algse ebakindluse asendanud külma ning enamasti mühaka kõrkusega. Tänased raadio tsitaadid on pärit vikerraadio selle nädala anonüümsest järjejutust pealkirjaga malenovell mis räägib ühest täiesti lollist male maailmameistrist. Loll, harimatu, ülbe ja ahne malemeister meenutab täielikult meie riigitegelasi, kes mingis mõttetus statistika mängus on maailmameistrid, aga kõigi muude vaimsete omaduste poolest ei küüni isegi lapse tasemele. Lollakas maailmameister, see justkui geenius, on oivaline kujund meie riigist poliitikutest ja valitsevast mentaliteedist, teatav tehniline skeemitamis, oskus koos ahnuse, jõhkruse, täieliku harimatuse ja ülbusega on Ligi Ansipi kliki fantastiliselt pädev koondportree ning ühtlasi veel üks argument kunstide ja Kirjanduse poolt nende igavesti väärtuste tõestuseks. Kehtiv maailmakord ei püsi kolmel elevandil ja hiidkilpkonnal vaid kahel lollil. Tänane maailma mudel on üks justkui normaalne loll, kelle seljas sõidab justkui geniaalne loll. Veiko märka juhtkirja, üldistus ja malenovelli üldistus koos annavad meile hästi töötava maailmavaate. Hoidke kahe lolli ratsakuju oma silme ees ja teid ei suuda enam üllatada elektrihinna tõus. Üüratult kallid abipaketid, tagumikku tuunimise vaatemäng, Acta entusiasm, ehitamata, kunstiakadeemia ega ükski muu jõledus. Alaliselt arenev, kuid siiski viljatu mõtlemine, mis kuhugi ei vii. Matemaatika, mis midagi ei arvuta. Kunst, mis ei loo teoseid, substantsi, arhitektuur ja sellest hoolimata tegelikult püsikindlam kui kõik raamatud või teosed. Ainus mäng, mis kuulub kõikidele rahvastele ja kõikidele aegadele Kuulsime malekirjeldust, see on tegevus, mis on ajatu ja globaalne. Ühelt poolt kasutab ta inimese kõige kõrgemaid vaimseid võimeid, teiselt poolt ei anna ta meile mitte midagi. Eks ole, male nagu Eesti riik, mis neelab kõik meie ressursid, aga vastu ei anna mitte muhvigi peale õnsate fraaside ja sisulise katteta statistilise silma moonduse ning formaalse majandusedu, mille teine nimi on lõputu kriis ning mis tavainimese jaoks tähendab rusuvalt ja lootusetut virelemist. Eks ikka kiputakse küsima, mida teha, kas on mingit rohtu lolluse vastu, mida peaks nüüd kohe tegema, et maailm oleks parem koht, et päästa Eesti riik, rahvas ja kultuur? See küsimus tundub paljudel südamel olevat. Sel nädalavahetusel helistasid mulle kaks vana sõpra kes täiesti tõsiselt otsisid vastust küsimusele, mida teha, ütle ainult, mida teha. Ma pean häbiga tunnistama, et ei osanud kummalegi sõbrale öelda, mida ta peaks tegema maailma või Eesti riigi päästmiseks. Ma võin ainult öelda seda, mida ma ise teen. Esiteks üritan ellu jääda. Teiseks teen kõik selleks, et säilitada terve mõistus. Kolmandaks teen midagi kasulikku, mida ma väga hästi teha oskan. Mõtlen siin kirjutamist, kirjastamist ja selliseid asju. Ma mõistan lolle, aga ma ei austa neid ja ma ei salli neid silmaotsaski. Ma mõistan, et need lollid, kelle seljas ratsutatakse, ei saa olla palju targemad sest neil pole maailma mõistmiseks ei raha ega aega. Kogu vaba raha ja vaba aeg kulub meelelahutusele ja tarbimisele. Meelelahutusena teiste sõnadega mõistuse mõrvamine ja uskuge mind, ka tarbimine idee targaks. Kui keegi ikka veel nõuannet tahab, siis ma ütlen, ära tee ennast ise lolliks ja ära tee oma lapsi lolliks. Kui jõledusi ei saa muuta, siis saab nad vähemalt üle elada. Elame üle, muud varianti ei ole. 27. märtsil antakse Eesti nuku- ja noorsooteatris üle Eesti teatrikunsti aastaauhinnad. Auhinnakategooriaid on palju, need jagunevad sõnalavastuse ja muusikalavastuse auhindadeks. Mõlemas alajaotuses langetab otsuseid eraldi žürii. Kõige olulisem auhinna kategooria tundub aga olevat aasta lavastuse nimetus mida annab välja hoopis Eesti teatriliidu juhatus. Nelja nominendi hulgas on kaks sõnalavastust. Teatri Gilga mäss ja no 99 free kindlams ja kaks muusikalavastust Vanemuise haldjakuninganna, Rahvusooper Estonia aparcifal. Nominatsioonide ka saab lähemalt tutvuda Eesti teatriliidu koduleheküljel. Sedavõrd suure teatrisündmuse lävel on kultuurikajal külas sõnalavastuse žürii liige, teatrikriitik Meelis Oidsalu, kes arutab kaasaegse eesti teatri olukorra üle. Tervist, Meelis Oidsalu, tere, kuna teatrikunsti aastaauhindade kategooriaid ja sedakaudu nominatsioon on palju. Tahaksin täna esitada sulle mõned kõige üldisemad küsimused. Kuna seal on olnud nüüd võimalus heita teatriaastale pilk žüriis osalemise kogemusega aga praegusel juhul väljaspool žürii tööd, siis millised mullused lavastused tunduvalt selle kõige olulisemad? Kas need lavastused on olemas ka nelja nominatsiooni hulgas või on veel midagi, mida tasuks esile tõsta või meeles hoida, mis kandub ehk isegi teatrilukku ja miks? Minu jaoks jääb aasta 2011 eelkõige muu teatrilabasse Eesti tõus ja langus Traisümfuuluv Estonia aastaks ja ma arvan, et see lavastus on erakordne just seetõttu et kuigi ta on selline poliitiline, valusalt sotsiaalne lavastus ja kuigi seal osutatakse olulistele ühiskondlikele valupunktidele, siis see osutus ei ole plakatlik, Eestis on miskipärast tavaliselt harjutud pidama poliitilist teatrit väga plakatlikuks isegi kunstikaugeks siis siin lavastuses seda puudust ei ole, vastupidi et ma ütleks isegi, et siin selle lavastuse eetiline osutus ühiskondlikele väärtus konfliktidele võimeldubki just lavastusest eetilises vormis. Ja ma arvan, et sellist vormi Duste või sisu ja vormi nagu ühtsust ja dialoogi samas näeb Eestis ja eriti Eesti teatris väga haruharva, et et see on suur õnnestumine. Seetõttu kui nüüd neid nominatsioone laiemalt vaadata, siis minu arust pilt, et üldiselt on üsna adekvaatne kedagi siin veel eraldi esile tõstes. Kindlasti juhiksin tähelepanu Katariina Undile, VAT teatri monolavastusest nisa mis ei kõnetanud mind võib-olla nii palju ühe primitiivse Aafrika naise ropuvõitu eluloona vaid see ongi selline võimas näitleja, neutri manifest. Ja teine selline väga tugev näitleja teatriesitus eelmisest aastast oli no teatrilavastus kindumuslikus Risto Kübar tegi täiesti täiesti uuel tasemel minu arust eesti teatrisse esituse ja need kaks rolli näitavad, et näitlejateater on tugevasti elus, kuigi selle kehva tervise üle kurdetakse aeg-ajalt. Ja näitavad ka seda. Näitlejateater ei ole mingi igand anakronism, vaid sellel on väga kindel ja keskne kohta täiesti moodsa keelega teatas sealhulgas poliitilises teatris. Mida no teatri lavastus friik hingamiskindlasti on. Kindlasti teeb rõõmu sellise ettevõted, et või MTÜ nagu raam, julgus tulla suviti välja üsna tõsiste, veidi raskepäraste lavastustega, mida lavastavad välislavastajad, kes ei ole meil väga tuntud. Et selline vastuastumine suvisele turundus, hirmuleri, turundus, ihale isegi on väga julgustav ja annab lootust ja need kindlasti nii üle-eelmine Iraani lavastaja tehtud antiikne kui ka sellesuvine tühermaa Radkatsiaal juba, mis on ka nominatsioonides ilusti olemas, ei ole nõrgad lavastused kindlasti õnnestumised ja muidugi oli see suuresti ka põhuteatriaasta. Kuna meil pole siin mahti kõiki nominatsioone üksipulgi lahti võtta, siis küsiksin kõige üldisemalt, millised rõõmustavad, aga siis ärevakstegevat tendentsid, ilmingut sulle praeguses eesti teatrikunstis silma hakkavad? Ma olen teatri Hi maailmas selline väljast tulija ja teatrikriitikas ka veel suhteliselt algaja uustulnuk, mis mõnes mõttes annab ka eelise näha asju võib-olla natukene väljas oli natuke värskema pilguga ja üks asi, mis mind on viimasel ajal huvitama hakanud ja mis on ka mõnes mu arvustuses väljendunud, on teatritegemise ja eetika vahekord laiemalt. Ja selles plaanis on minu arvates eesti teatritel üsna kõvasti arenguruumi. Ühest küljest, kui vaadata, et kuidas üldsus teatri inimestesse suhtub milliseid ootusi ta esitab, siis mu meelest üks ootusi või põhieeldusi, millega kultuuriinimesi teistes valdkondades, aga eriti teatris, sest teater on meil nii väga populaarne Eestis, et üks ootus, millega neid õnnistatakse, on selline moraalse kompassi suunanäitaja staatus. Et teater on tõe ja õiguse kants ja see tähendab, et teatrit käsitletakse tahes-tahtmata sellise laiema ühiskondliku väärtusloomeosalisena dialoogipartnerina ühiskonnas ja selle staatusega. Tahes-tahtmata kaasnevad minu arust ka teatud moraalsed kohustused, mida teatritegijad minu arust praegu veel eriti teadvusta. Mulle tundub, et teatris on seda kohustust olla moraalne, tõlgendatud peamiselt Stanislavski vaimus, see tähendab, et näitleja või lavastajatööeetika võtmes teatris samastatakse moraalsus peamiselt kas siis pühendumise või sisseelamisega. Ja tihti tundub, et see pühendumine peaks justkui pühitsema kõike, mis teatris toimub, õigustama teatri olemasolu iseenesest noh, piltlikult öeldes veidi vulgaarse teatria eetika vahekord piirdubki sellega, et näitleja hoidub purjuspeaga, tere tulemast. Minu arust on Eestis kaks teatrit, kes teatri ühiskondliku väärtus loomilist rolli ja sellega kaasnevat vastutust laiemalt endale teadvustanud. Aga ülejäänud teatrimaastik minu arvates mitte nii väga. Ja kui me vaatame, kas või kuidas, no teatri püüetesse nii eelmisel kui sel aastal astuda teatriinstitutsiooni raames ühiskonnaga väärtus dialoogi üsna jõuliselt ja avalikult, et kuidas sest seal suhtutud, siis see suhtumine on. Ma ei ütleks, et nii väga vaenulik, kui keegi seda esineb, aga just mõistmatu teater ise ei mõista seda. Mis, mis roll selles plaanis võiks olla. Aga samas teater ja see ongi see aspekt eetikast, mida, mida teater iseenesest nii väga ei teadvusta on selline avaliku koosoleku vormis toimiv kunst on tahes-tahtmata ühiskondlik ja teatrietendus seega on tahes tahtmatu kommunikatsiooniakt. Ja nagu iga kommunikatsiooniakti puhul tuleb ka seal vaadata just nimelt kommunikatsiooni eetilisi printsiipe. Kas neid järgitakse teatri toimimise puhul? Ja kui me selle nurga alt kommunikatsiooni eetika nurga alt eesti teatrile vaatame, siis siin on minu arust üsna mitu olulist probleemi. Ja esimene neist, kui nüüd lühidalt Neist ülevaade anda, on teatri vilets sisekommunikatsioon, see teater on suhteliselt laisk, iseennast reflekteerima, nii teoreetilises plaanis kunstilises plaanis kui ka ühiskondlikus plaanis refekteerimaga teatrirolli üle ja ühiskondlike väärtustele. Ja seda tehakse isegi kunstilises plaanis suhteliselt vähe sellega eriti tegeleda ei viitsinud ta, kui lugeda mingite teatritegijate intervjuusid, kasvõi siis ega seal väga huvitavat materjali kole kasvõi sellele lugejale, kes tahaks saada rohkem infot teatrikunsti, hetkeseisukohta ja selle kohta. Miks see teater just sellist teatrit teeb ja teatrilaadi harrastab, nagu ta harrastab. Teine probleem on minu arust see teater, suuresti elab Eestis sellises turundusmullis väga sellised nartsistlikus enesekuvandis millele nad väga palju adekvaatset tagasisidet ka väliskeskkonnast ei saa. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on väga võimas turundusmasin. Nad on lisaks mõne teatri kunstilisele juhtimisele üle võtnud ka näiteks päevalehtede kriitika küljed. Teinekord teisalt see viitab nagu hälvetele kultuuri retseptsioonis. Kui mõelda sellele, kuidas seesama Eesti raadiugi, kus ma praegu viibin oma päevauudistesse, kaasab teatrite turundustegevust, siis paisates eetrisse uudiste rubriigis teatrite esietendusi teadvustusi, siis ta ühelt poolt näitab Eesti avalikkuse väga suurt usaldust teatri vastu, aga teiselt poolt ka meedia enesekultuuri kriitilise filtri puudumist. See probleem esineb ka kriitikas suurest. Nii et kui teater kogu aeg meedialt nii jõulist kriitikat promo saab ka vastu igalt poolt, siis pole ka ime teda veidi ärahellitatud. Lapsena käitub ta enesekuvand, on üsna sistlik suletud ja ta ei olegi õppinud väliskeskkonnast mingisuguseid signaale vastu võtma. Ükse endine lavastaja, just see oli vist viimases Temukis teater muusika kinonumbris muljetas kuidas tema jaoks viibimine teatrimaailmas oli justkui viibimine muinasjutumaailmas. Et ta ei saanud päris hästi enam selle teatrielu jooksul kontakti sellega, mis väljas ühiskonnas toimib. Teatri jaoks minu arust ühiskond ei tohiks olla väljas vaid teater peab olema avatud ühiskonnale ja ühiskonna osa. Ja kolmas probleem, mis neist kahest eelnevast probleemist mõneti tingitud on, siis teatriinimeste vähesest erialasest eruditsioonist ja ja veidi nartsessistlikust enese suletusest tuleneb, see on ka teatri ebaadekvaatne suhtumine kriitilise retseptsiooni ja see on see täpselt, mis mind üllatas, väga suuresti, kui ma oma kriitikuteed alustasin, mul oli seda raske mõista. Kõik negatiivne kriitika, mulle tundub, taandatakse suuresti maitse küsimusele ja ka harva subjektiivsusele ja mulle tundub, et selle põhjus on suuresti just ebakindlus, mis puudutab iseenda tegevuse kontseptoliseerimist. Et kui küsida mingilt teatraalilt näiteks mõne teoreetilisem alatooniga küsimust, siis ta võtab seda tihti, seda näha ka avalikes diskussioonides teatrialastes rünnakuna sest ta on ebakindel. Ma arvan, et väga paljudel juhtudel ei olegi kriitikul dialoogi võimalust teatriga kriitikus nähakse peamiselt rahulolematut teatrivaatajat. Ja kuna alati leidub mõni vaatleja, kellele lavastus nii-öelda meeldib või keda see emotsionaalselt haarab, siis on alati mugavam orienteerida sellele positiivsele emotsioonipõhisele tagasisidele, kui, kui tegeleda intellektuaalsete küsimuste lahkamisega. Kokkuvõttes võib öelda, et teatriinstitutsioon peaks minu arust selgemalt teadvustama, et seda moraalse kompassi rolli, mida teatrile omistatakse, et see ei piirdu ainult eeskujuliku repertuaarivalikuga või, või hea tagasisidega publikult või pühendumisega oma kutsele, mida väga meeleldi meedia demonstreerib vaid lisaks sellele, mida teatrid teevad, on oluline, on ka see, kuidas teatri ühiskonnas on milliseid väärtusi ja suhtlusmudeleid, teater kui organisatsioon levitab. Selline emotsionaalse lojaalsuse eelistamine kriitilistele argumentidele, mis minu arust te olete majanduses, on tavaline, on sumbunud sisekommunikatsioon ja turundusele ma ütleks isegi propagandale orienteeritus teate tegevuses, need on omadused tavaliselt poliitiliste erakondade puhul kritiseerimine väga tugevalt ja Eesti meedias ja ka kultuuriringkondades. Tegelikult armastatakse vägagi vastandada võimu ja vaimu ja peamiselt ikkagi viimase kasuks. Aga kui vaadata just nimelt seda, kuidas teater kui vaimuorganisatsioon Eesti ühiskonnas hetkel on siis võib-olla lähen liiga konkreetseks, aga näitlikustamiseks lihtsalt. Minu arvates ei ole kommunikatsiooni eetilises plaanis suurt vahet selles, kuidas toimub Tallinna linnateatri, kuidas toimib Tallinna linnavalitsus kokkuvõttes taandubki kõik sellele, millist olemise viisi teater propageerib seeläbi, kuidas ta ise ühiskonnas on. Sa juba rääkisid retseptsioonist, aga ma küsiksin selle üle, kuna sa oled või oled olnud tähelepanu väärne, tihti poleemiline teatrikunsti, mõtestaja ja teatrikriitik. Kuidas sulle tundub, kui adekvaatselt kirjeldab teatrikriitika hetkel eesti teatrikunstis toimunud millest või kuidas räägitakse liiga vähe ja millest ja kuidas liiga palju. Kas teatriauhindade nominatsioonide näiteks saab kuidagi korrigeerida olemasolevat retseptsiooni? Ma arvan, et Eesti teatrikriitika suurim probleem on seesama probleem, mis ma rääkisin praegu eesti teatritegijatele suunatult. Et Eesti teatris kehtib selline vaikiv kokkulepe, kriitik peab olema lojaalne teatrile kui institutsioonile. See tähendab, et teatrit ei ole justkui sünnis kritiseerida teatrikunstivälistesse, argumentidest või probleemiasutustest lähtudes, olgu need siis eetilised või sotsiaalsed. Sa pead lähenema teatritele selliste steriliseeritud riistadega väga rituaal sel moel. Et vastasel juhul sa oled kas asjatundmatu või sa lihtsalt ei armasta teatrit, see on selline Uffemmism, mida kasutatakse sisuliselt, et inimese nii-öelda teatri lojaalsuse märgistamiseks kass armastab teatrit või mitte, mina ei ole kunagi sellest aru saanud, miks peaks kriitik armastama isegi hoolima teatrist. Kriitik peaks olema õiglane eelkõige ja suur osa isegi meie metakriitikast, mida on nii vähe. Ja see on ka üks puudus minu arust, mis, mis kriitikas suuresti on toimibki sellise lojaalsuse signaliseerimise vaimus, mis on jällegi selline instinkt või käitumislaad, mida me omistame, eks ole, poliitilistele organisatsioonidele, isegi kui sa teed väga kurja häält, siis ikkagi eeldatakse, et sealt kurja hääle tagant paistab välja ikkagi väike hooliv noot, et ma ju tegelikult armastan teatrit, mis sest, et ma nüüd seda konkreetset lavastust ei salli. Häda ongi siis noh, minu jaoks olnud selles, et et see lojaalsuse surve on olnud nii suur, et mulle tundub ka sellest tagasisidest, mida ma olen saanud teatritegijatelt ja teistelt kriitikutelt heidetakse ette seda, et, et ma väljun sellest nii-öelda lojaalsuse ringist. Et ma mõnes mõttes lähenedes teatrile väljaspoolt lihtsalt tulles teatrisaali vaadates, mis seal toimub ja mõteldes sellele, mis seal teatrisaalist väljaspool toimub. Ma lähen teatrisse, liig vulgaar sealt, et see on oluline probleem ja see tuleneb sellest, et teater on suuresti ennast sulgunud ja kriitik peab, et seda probleemi adresseerima, mitte sellega kaasnev. On inimesi, kelle arvamusega ei pruugi me pahatihti päri olla sageli seetõttu, et neil on asjadest alati oma nägemus. Üks selliseid on sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand, kes jagab nüüd mõningaid mõtteid sajaaastasest eesti filmikunstist, mis kõige muu hulgas võiks, keskendun omalt linnaruumis ringi vaadata ning sealt oma lugusid ja kangelasi otsida. Tere, Kaarel Tarand, tere. Nii mõned küsimused Eesti filmi kohta. Kõigepealt. Millised filmid või milliste filmide ta on sul raske eesti kultuuri ette kujutada ja miks? See on üks hästi halb küsimus. Ütlen ma mitte poliitikuna, sest muidu peaks ütlema, et see on väga hea küsimus. Aga asi on selles, et siin ma pean kohe muutuma ketseriks ja ütlema, et et mul on eesti kultuuri täiesti võimalik ette kujutada ilma Eesti filmi kunstita ja miks see nii on, sellepärast et minu arusaamist mööda filmikunst või liikuvate piltide kunst ja see on üks uus visuaalkunstitehnika 100 aastat, see on ju väga lühike aedade skulptuuris. Sellise ajaloigu peale ei saa veel öelda, et kui 100 aastat midagi on tehtud, et see oleks eesti kultuuris jäädavalt oluline. Kui siin nüüd püüda peened ärkvel ja näide, siis võiks võtta kasutusele sõnatüvitekst siis eesti filme tervikuna. Ma isegi ei ole minu meelest tüvitekst ja siin võib ju tuua võrdluseks näite, et kui peaaegu 10 aastat tagasi tähistati tüviteksti juubelit Kreutzwaldi kahesajandat sünnipäeva ja Kalevipoeg, siis nüüd vastavalt oli natukene vähem aega vana. Et siis see on enam-vähem sama mõõtkava üritus kui kogu filmi Eesti filmiüritus on üks Kalevipoeg. Et ta on praegu veel eesti film, kui öelda siin nii-öelda vanade Hiina kommunistide sõnadega. On veel midagi öelda, et see on värske sündmus, et seda hindama hakanud. Et see on üks üks pliik eesti kultuuri sees või üks tore ja tubli kommentaar juba võib-olla humoorikas, võib-olla kohati karna kahjuks labasevõitu, kohati väga asjalik. Ent, ent siiski mitte veel tüve nimele pretendeeriv. Aga ma tahaksin kohe edasi minna selle mõttega, et et selleks, et olla kultuuris vältimatult oluline peab olema originaalne. Kui me võtame Eesti filmi 100 aastat, siis seal on üksjagu ka originaalkunsti. Aga suur osa Eesti filmist ja tema paremikust Q toetub tegelikult tekstile, kirjandusele, kui mina mõtlen, et milliseid head Eesti filmid mulle ette tulevad või meelde tulevad, siis näiteks tuleb mulle meelde Kõrboja peremehes ja tuleb mulle meelde Nipernaadi. Aga Need oleksid eesti kultuuris olulised tekstid ka ilma selleta, kui neist kunagi oleks filmi tehtud. Oleks nad oleksin niikuinii ja meie omad, mida sa vastaksid nendele väidetele, mille kohaselt filmikunst on kaasaegsem meedium, et kui ei oleks näiteks kevade nimelist filmi, siis võib-olla Oskar Lutsu lugu nii hästi enam ei tuntakski, see võib täiesti vabalt nii olla ja tõenäoliselt oleks jah vigast uuti p meediumis saab mingisugune tekst omaette võimenduse, aga oma baaskujule ikkagi tekst. Ja, ja ma arvan, et Eesti filmi pigem võikski liigitada oma praeguse saagi ja tulemuse poolest mitte niivõrd võib-olla kaunite kunstide või visuaalkunstide, vaid ajakirjanduse valdkonda, sest et suur osa saagist on ju dokumentaal filmi selline erakordselt oluline ja väärtuslik, et et meil on need kaadrid, need, need pildid ja need liikuvad pildid ja need helid saadud kuskilt, olgu see siis Pätsi aegne riigi kultuurfilm või propagandafilm või siis hilisemast ajast Kunikaalset pildid Eesti loodusest näiteks Rein Marani elutööna või ka amatöörfilmikaadrid või noh, mida ei peeta niivõrd filmiks, ehk siis rahvusringhäälingutöö, aga aga meil on suurmeeste elulood, ütleme siin Andres Söödi töö, nii et see seal on palju ja olulist ja mis on väga tänuväärne, et see on olemas väga huvitav, väga kvaliteetne materjal. Ent siiski, ise on ju noh, enam-vähem niisugune meedia tööajakirjanduse töö, et see kajastab midagi, dokumenteerib midagi, võib-olla seal arhivaaride mingisugusel määral, et see on tehtud ja nüüd säilitusel ja me saame sellest kunagi aimu oma minevikust paremat aimu, kui me muidu saaksime. Aga jah, kui filmi hakata vaatama kunstivaldkonnale, et kas ta on iseseisvalt loonud mingisugust suurt lugu, suurt kunstilist sõnumit, et siis seda muidugi Eesti filmi sajaaastasest ajaloost nii-öelda originaaltekstile baseeruvat lugu noh, nii väga ei leia või vähemasti minule isiklikult ei tule ühtegi meelde see minu küündimatus võib-olla, aga mina ei suuda ühtegi Eesti filmi küll panna, kõrvutada eriti samasse kaalukategooriasse olulist eesti kirjandusteostega või, või kujutava kunstiteostega või noh, rääkimata siis muusikast, eks me ei saa eesti kirjanduse sünnipäeva tähistada, sest me ei tea, millal see sündis, et see tekst on nii muistne, nii ürgne aastatuhandet kaugusel, et kuna tema sündis või sama lugu on eesti muusikaga või koopajoonistega nii-öelda. Et see on üks uus tehnoloogiline nõks, mida me saame kasutada ja see on väga hea No tundub, et sa juba osaliselt vastasid järgnevale küsimusele kame, esitan selle siiski, et kui selline tuleks valida kas eesti mängufilm, eesti dokumentaalfilm või eesti animafilm, siis millise sa nendest valiksid? Ja miks üldkultuurilist kasu on minu veendumuse järgi kindlasti kõige rohkem dokumenteerimisest võib-olla et võib öelda isegi, et et mitte nendest lõppteostest, vaid kui on säilinud siis ka must materjal, ühesõnaga kõik see, mida on õnnestunud jäädvustada ja mida kaugemal ajaloos, seda väärtuslikum ta on, noh, sellepärast me ju imetleme neid pääsukese kaadreid sellepärast et nad on esimesed, eks ole, et, et me ei mõõda neid enam nõudliku kriitiku mõõdupuuga, vaid nii imetore, nüüd lihtsalt on olemas sealt midagi näha, mida me enam ei näe ja ei suuda muidu ette kujutada, nii et selles mõttes kõik filmiline dokumenteerimine on erakordselt tähtis ja, ja hea et isegi kui me praegu veel kogu seda tähtsust ei mõista või vaatame sealt noh, midagi muud, kui kui võib-olla vaadatakse tulevikus, võtame ka mängufilmis, et nad on ju ometigi lavastatud kuskile maastikule. Eks. Mulle tuleb ette, et kui Nipernaadit tehti, et siis oli suur vaev juba otsida üles, eks ole mingisuguseid suuremaid avaramaid põlde, kus ei oleks neetud telefoniliine elektriposti ülearu palju niisugust uuemaaegsed ajastusse, sobimatult, risu, energiavaated need maastikud olid, olid veel siis olemas ja neid saab selle pilguga uurida hiljem, aga mis mängufilmi tundub siis nagu see nimi isegi ütleb, et see pole ju ikkagi päris tõsine värk seal mänguvärk. Et meil ei ole mängukirjandust kunstimängufilm, et seda ma jah väga ei valiks, sellepärast et ma olen niimoodi harjunud maailma ette kujutama, et ta on sõnades tekstide maailm kirjutatud tekstide maailm annab mulle võimaluse ise unistada, ise kujutleda seda maailma endale ette, et see jätab mulle kui tarbijale palju suurema vabaduse kui minu jaoks pildiliselt, et kellegi teise tahtmise järgi valmis tehtud maailm, mis on selles mõttes nagu ahistav sinu kujutlusvõimeta piirab tohutult, sellepärast muidugi me võtame suure osa silmadega informatsiooni vastu ja on valmis maailmas on kellegi tahte järgi tehtud, seal on need efektid noh, rääkimata siis nendest katsumustest, mis mitte küll Eesti jaga üldse filmikunstiga seoses on igal vaatajal, et kuna usutakse, et et keegi ei kuule, kui ei karju ja ühesõnaga, kõik on üledimensioneeritud, et, et kui see ei ole 20 meetrit pikk ehk siis ma ei näe ju väiksemaid asju ja nõnda edasi. Et see üleelu suurus mind filmikunsti vastuvõtmisel häirib alati ja minu kõrvu minu silmi. Ja, ja selle tõttu ma pean seda ilusaks mänguks, aga, aga ja siiski millekski selliseks, milleta hakkama ei saa. No nüüd ma olen muidugi oma kõige eelneva jutuga teinud kõvasti liiga meie ilufilmi või mängufilmitegijate paremikule, kes on mõelnud ise ka lugusid välja ja püüdnud käsitleda mingisuguseid sügavamaid inimolemuse inimloomusega seotud probleeme ja, ja ühesõnaga kunstilisi lahendusi sellele hästi ka leida. Et meie, tänapäeva režissöörid, Ma arvan filmi tegijad mõtlevad ikkagi väga palju ja väga pingsalt sellele, et mis on öelda, mis on sõnum, et kuidas nii-öelda kunstilisel vormistada niimoodi, et see mõjuks mõjus mitte ainult hetkes, vaid mõjuks pika aja peale. Aga et nad on alles tulijad, ütleme, et see lapse kingad võib-olla on nüüd kõrvale pandud ja hakkavad juba niukseid teismelisi kingad olema paraja taga. Aga vara on veel öelda, mis seostub sulle väljendiga tüüpiline eesti film. Eesti filmi üks tähtis ülesanne on olnud tuua vaid tutvustada võib-olla teisest küljest või tuua mingisuguse teise nurga alt välja Eesti heade näitlejate andeid. On päris loomulik ju ja loogiline arvata, et ka filmitegija üritab ikkagi oma filmidesse saada eesti näitlejate paremikku, mitte neid, kes üle jäävad ja teatris niisama igavlevad, sest et neile suuri rolle Jan vaid ikka neid, kes seal muidu koormatud, hõivatud ja kes lavakunstitegemise kõrvalt oskavad seda filmi spetsiifikat arvestada seal head ja kindlasti nende populariseerimisele või nendeni sugusteks rahvuslikes suurkujudeks tegemisel. On filme ja televisioon loomulikult ka oluliselt kaasa aidanud. On sul eesti filmikunstist mõni näide, näitleja, kes sinu jaoks esindab Eesti filmikunsti või on sinu nii-öelda lemmiknäitleja? Ei ole. Et minu meelest filmikunst ei ole siiski noh, kui me nüüd ei räägi mingisugusest sügavast või vaimsest probleemist inimese ja jumala suhtest või, või Nendest väga keerulistest asjadest, vaid räägime tavalisest inimese eraja ühiskondlikust elust. Et siis mu meelest Eesti film ei ole veel jõudnud väga palju sinna, kus inimesed elavad ja kus nad talite ja üldse, milleks on siis linnakeskkond? Jah, mul on armsaid näitlejaid, kindlasti, aga aga loeb ikkagi nende filmirolle ja seda suurt rolli, seda minu suurt kangelast, teema ja mõtteviisi poolest. Kangelast ei ole eestilinale veel jõudnud, neid hästi oma rolle mängivaid. Aga mulle võõraid rolle mängivaid inimesi on ju palju. Aga millist sorti või teemat käsitlev film on eesti filmiloos puudu. Kui loota, et eesti filme võtab käsitleda mitte üksiksündmuse nagu üksiksündmusena on ära käsitletud siin viimastel aastatel nii esimene detsember 1924 või või muistne vabadusvõitlus või veel mõni sündmus, et siis see on nagu lihtne, aga kui loota, et võetakse mingisugune pikem ja suurem lugu siis täiesti selgelt käsitlemata on eesti rahvalinnastumise lugu eesti kultuurilise kõrgkihi tekkimise ja arengulugu ja, ja noh, rääkimata siis tema tänapäevast, et me tegeleme filmikunstis, mulle tundub esimesed 100 aastat, et nii-öelda rahvalike teemadega. Et selle rahva vaimse avangardi hinge ja laimuprobleemidega jällegi üksikute eranditega, eks ole, Mati Undi lugu on linnastumise või linna ängide lugu ju sügisball kuivad ja, ja siin üksi teine detail on veel, aga, aga jällegi meil on nagu baastekstid on olemas, kui võtta Ristikivi näiteks Ristikivi, Tallinna-triloogia ja linnatulemine. Meil on unikaalne võtte keskkond olemas, sellepärast et tänu oma vaesusele on meil need aguli eeslinna väärismiljööd on ju kõik olemas, kus saab lihtsalt teha on saada, et seal seda ei pea eraldi ehitama kuskile paviljonidesse ma ootaks väga ja tahaks näha seda, et, et kuidas eestlase linnastumine, eestlase eneseharimise lugu. Jällegi noh, Tammsaarel Mauruse kooli lugu on ju võtta ja noh, ühteteist pidi näpitud, aga see pole päris see miks meil ei võiks olla suur originaallugu. Ootame, kuni jällegi mõni vana kirjanik või veel sündimata kirjanik, seda peab tegema, et et kas, kas siis film ei ole nii palju iseseisev kunstiliik, et ta oma loo algusest otsani toodab, ise mitte ei toetu teiste materjali peale jäi toode tuletistega. Indrek kohv on mees, kes on sina peal igasuguse sõnakunstiga hulgast tõlkinud eesti keelde Michel võlbeki peateose elementaarosakesed kirjutanud kaks raamatut, kusjuures kumbki ei sarnane ei pekiga ega teineteisega lüürilise nukra ja isikliku luulekogu vana laul ning eesti rahva keelelisi stereotüüpe koondava lõbusa traktaadi eestluse elujõust. Kuidas kõlab sedavõrd mitmekülgse kirja inimese päevik? Eriti kui on veel minek linnast maale? Neljapäev, 15. märts eile oli emakeelepäev Kristian Jaak, kes suri noore mehena sai ühes teises rollis 211 aastat vanaks. Ja kirjutajatele inimestele anti nende auhinnad kätte. Käisin üle hirmus pika ajakirjandusõhtul. See oli huvitav ja hea ja kurb õhtu, sest mälestati ühte alles hiljuti ära läinud suurt kirjanikku. Seal musta laega saalis oli üks laps ka, kes võis olla selle kirjaniku lapselaps. Vaatasin, kuidas see poiss seal oli, lamas kõhuli ja kõlgutas jalgu. Meil käis ringi imi, siis midagi omaette. Täitsa nagu laps, ühesõnaga. Aga kogu aeg jälgis, mis seal eespool toimub. Ma olin ise kohutavalt väsinud, põlv valutas ka veel natuke ja siis tuli mul meeletu soov minna sinna selle poisi kõrvale ja ka niimoodi kõhuli visata. Et ma saaksin põlve ja ebamugava oleku asemel hoopis selle peale mõelda, mida räägiti ja mida ette loeti. Tõesti, kohe väga kõva tahtmine füüsiliselt hakkas tirima. Ei läinud, surusin alla selle tungi. Kuidagi on nii kujunenud, et sellised tungid surutakse alla. See kuulub hea tooni juurde. Ehkki ma täpselt ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et inimene on tegelikult kuri. Ja kui ta igasugu tungidele voli annab, lähevad asjad lihtsalt käest ära. Et võib väga ohtlikuks minna. Aga võib-olla mingi muu põhjus? Täna oli töine päev, üks tõlge sai enam-vähem lõpuni valmis toimetaja parandused sisse. Nüüd jääb veel saatesõna kirjutada. Triino on ikka hirmus heaks toimetajaks kasvanud, tõlked lähevad temaga koos tehes palju paremaks. Ja protsess ise on ka üks suur lust. Ei ole sellist raske töötunnet, ponnistan nii, et veri ninast väljas. Aga kergusele vaatamata saad töö korralikult ja põhjalikult tehtud. Päike paistis, aga seda polnud aega õieti märgata. Nädalavahetusel sõidame mõneks päevaks maale, seal on teda kuidagi parem vaadata, paistab paremini kätte. Reede, 16. märts. Tööd on liiga palju olnud. Imelik öelda sellisel ajal, kui palju inimesi on ilma tööta. Aga nii ta on. Kusjuures ma olen juba ette kindel, et Joan surivoodil kahetseda, et sai ikka ülearu palju tööd tehtud. Mille nimel? Ei tea mille nimel, aga ilma ka ei oska olla, rahutus tuleb peale. Ja nüüd on veel kuidagi nii kujunenud, et nädala-paari jooksul saab tõlkeid korraga kaks tükki valmis. Eks see on muidugi umbes pooleteiseaastase protsessi lõpufaas, aga valmis nad saavad niimoodi korraga. Hea tunne on ikka, ka. Õhtul käisin teatris. Märkimisväärne oli see hetk, kui üks ilmselt maailma paremaid naisnäitlejaid Anu lamp kes mängis lava peal ka näitlejad ütles, et talle istuvad hästi mitmekihilised briti komöödiad. Et ta mängib kõiki kihte korraga. Ja samal ajal mängis tema hääl tõepoolest mitut kihti. Ja tema kui näitleja veel päris mitut kihti sinna juurde. Seal oli veel juttu sellest, et paha on, kui üritad kõigile meeldida, et õige on, kui tahad kõigile meeldida, aga üritad meeldida nii, et see välja ei paista. Selle näidendi autori puhul mumeelest paistis liiga palju välja. Kõik teemad tahtis läbi võtta ja saladuseks ei raatsinud eriti midagi jätta. Kahju natuke. Laupäev, seitsmeteistkümnes märts jõudsime Tõnu Hansule, toas on nüüd juba oma kaheksa kraadi aga ööseks adek toasooja sisse. Kevadet õues veel eriti ei paista, kõik on paksu lume all ja külm tuul puhub krae vahelt sisse. Päikest polnud, kuskil. Tulles kuulasime üle hulga aja Petersoni Lembitu loengut pealisülesannetest. Ta loeb seal üles palju asju, millest võib jõudu saada. Täitsa õige jutt, olen peaaegu igas punktis nõus. Aga mõnikord on küsimus pigem selles, kust leida jõudu, et neid jõuallikaid otsida. Kui juhtub, et oled mingil hetkel väga väsinud ja tühi ja selle pealisülesandeks on nii, et enamasti me ju teame kõik, et igapäevaste ülesannete kohal peab olema mingi suurem ülesanne. Et sina tunned ja kas või üritad sellega toime tulla, siis on juba päris hästi. Teame jah, aga ikkagi on raske talle pihta saada. Suurt sihti on siin Facebooki fox life padrikus raske ära tunda. Ta on seal kuskil teisel pool ja nagu kõrgemal. Aga kogu aeg ei ulatu võsast välja vaatama, ainult vahel harva jõuavad nii kõrgele hüpata, et sealt kaugemalt midagi silma hakkab. Üks asi veel, keegi küsis ta käest, et kui usk ära kaob, mida siis teha. Siis tuleb paluda, et tagasi antaks. Pühapäev, 18. märts ema sünnipäev, ema ja isa tuli ka eile, kütsime maja ja tähistasime sünnipäeva, sest mis siin ikka venitada. Pealegi oli täna plaanis puid teha ja neid me ka tegime kohe õhtuni välja. Pea sai segastest mõtetest hulga tühjemaks ja ihu on väsinud ja nõrk. Seest on lastele siin maal küll energiat pigem juurde tulnud, nagu võib otsustada oluliselt kasvanud mürataseme järgi. Tänane päev tuletas jälle kord meelde, et igavesti läbi mõelda, enne kui tegutsema hakkad. Edaspidi enam ainult ühe pool nüri ketiga puude kallale ei lähe. Ketti tuleb teritama õppida, siis oled ka jälle kreemikene iseseisvam. Tänu taevale, et naabrid on, kes saavad aidata ja aitavadki hea meelega. Õhtul ei saanud eriti kõva pilli mängida, sest pilli tahtnud käes seista. Esmaspäev, 19. märts, lörts külm, õhtuks tõusis tuul ka veel lund 100. horisontaalis. Päikest nägi pärast lõunat viis minutit. Armas eesti Isamaa paneb oma pojad ja tütred veel viimast korda proovile, enne kui kevadeks kord tuleb ja leevendust toob. Kuidas kirjutada saatesõna raamatule, mille puhul sul on tekkinud mõningaid kahtlusi. Nii et kumaks läbi, et seal on tekkinud mõningaid kahtlusi. Aga et need ei hakkaks lämmatama. Et oleks nii enam-vähem neutraalne ja samas ei peaks hirmsal kombel valetama. Õhtul vaatasime filmi Friends Connection kaks. Ei oskagi öelda, kumb on parem, kas esimene või teine. Looja lahenduse mõttes on võib-olla esimene, natuke huvitavam, jätab otsad lahti. Aga teisest saab siin häckman, kõik registrid lahti lüüa. On ikka hea näitleja küll. Noorele inimesele võib seda teist osa näidata ka narkoennetuseks. Ta on selle koha pealt väga mõjuv. Kui sinna kõrvale lugeda veel Pajusi alasti lõunasööki, siis peaks heidutusefekt piisab olema. Aga see selleks, ega kunst ei pea ju tingimata mingit sotsiaalset missiooni täitma. Ta võib tegelikult niisama ka hea olla. See film on küll täitsa hea ja ühtlasi on see mu meelest väga põnev ajastu dokument. Teisipäev, 20. märts. Kui hommikust õhtuni rasket füüsilist tööd teha, siis võid kindel olla, et vähemalt selleks päevaks oled prii igasugustest seletamatutest, masendushoogudest ja maailmavalust. Kurbus ka ei tule peale nagu sitahäda, ega ühelgi muul viisil. Oled lihtsalt väsinud. Ja see on täitsa hea. Kolmapäev, 21. märts. Poisid lõid hommikul varakult silmad lahti ja hakkasid kohe isastest pullidest rääkima. Eile tõstsime maha võetud puid hunnikusse kokku, poisid olid ka korraks seal. Kui äkki naabritädi mullikad laudast välja trügisid, olid teised üsna perud ikkagi talv läbi kinni olnud. Ja poistel oli päris hirm nahas. Lõpuks Sa oled ikka laudtee tagasi, aga nelja-aastastel poisikestel jääb sellest tükiks ajaks vägeva seikluse tunne sisse. Kujutage ise ette, kaks peaaegu päris pulli, üks pullika ja üks lehmake tormavad mööda lagedat koplit ringi. Mamma, issi ja naabritädi astuvad neile malakat käes, vastu aga lautonit ja et ta ei saa, sest loomad võivad ikka päris kiiresti joosta, kui neil selline tuhin peale tuleb. Sina ise saad varsti nelja-aastaseks, sa oled väike ja näed sellist asja esimest korda nagu väga paljusid teisigi asju. Ja sa vaatad seda kõike teiselt poolt natuke hirmunud pilguga pealt koju kaisa minna, sest tee viib siis koplist läbi, aga seal on need kahtlaselt hüppavad pullid ees. Lõpuks ei jäägi muud üle, kui tuleb hakata koos ema ja vendadega läbi paksu lume ja pajuvõsa kodu poole sulama sest õues hakkab juba pimedaks minema. Ja et suur vend ka kaasas on, siis on kuidagi julgem tunne, kohe sumad ja sumadi. Lõpuks Hukerdad kodupoolile oja ja oledki turvaliselt kodus tagasi. Arusaadav, et selle peale küsib pärast veel mitu korda murelikult. Ega need pullid vist tuppa ei mahu. Eile oli siis päikesepäev oja pealt jää sulama, sainika korra jääkaanest läbi vajuda ja saapavett täis. Ma kujutan ette, et kui onu kevadiste vetega möllas, kraavia uuristas ja pärast haigeks jäi, siis võis umbes niisugune päev olla selline kokkupakkimise ja sõidu ja lahtipakkimise päev. Peale asjade pakime ennast ka kokku ja sõidutama linna tagasi ja pakime siis jälle lahti. Siis paistab, kas oleme ikka veel täpselt needsamad või on midagi muutunud ka. Enamasti midagi. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Jan Kaus. Päevikut pidas Indrek Koff. Kuulake meie saateid vikerraadio koduleheküljelt. Loodetavasti ei tulnud saade liiga kriitiline. Loodetavasti tuli saade piisavalt kriitiline. Eks kriitikameelega on nagu soolaga. Ilma selleta on elu mage, teed libedad ja inimesed jagunevad liiga lihtsalt rikasteks vaesteks. Hakatakse arvama, et rikkus ja vaesus on iseloomuomadused. Aga kui kriitikameelt koguneb liiga palju, ei tunne enam elumaitset ja jalge all on mingi vormitu aines, ole sa siis rikas või vaene. Soovin kõigile mõõdukat kriitikameelt nii teiste kui enda suhtes. Ärge üle soolake ja ärge minge magedaks.