Ja 17 minutit näitab kell nüüd eile jagati nuku- ja noorsooteatris teatri aastaauhindu, kes millise auhinna sai, olete küllap kõik, kes soovisite selle infoga kurssi saada, juba kursis, aga täna tahaksime teatri teemadel siiski kida. Eesti teatrile heidetakse aeg-ajalt ette liigset enesekesksust, et me oleme väga siin oma keeleruumis ja oma kirjanikest kinni ja, ja räägime, arutame ainult neid omavahelisi asju, aga kuidas kord kaugemalt paistab? Oleme võtnud ühendust Londoniga, kus tegutseb juba päris mitmeid aastaid. Eestlanna Liisas, tere hommikust, Liisa. Tere hommikust. Sina oled lõpetanud Londoni, siis Anglia Ülikooli näitekunsti eriala ja lisaks ka Londoni kuningliku teatriakadeemia magistrikraadil lavastaja erialal ning oled nüüd juba päris mitmeid lavastusi Londonisse välja toonud, olgu see siis nii-öelda sissejuhatuseks sinu tutvustuseks, kes veel ei tea, aga kuivõrd sa sealt kaugete kilomeetrite tagant sellele Eesti teatri aastaauhindade jagamisele kaasa elasid? No ma kahjuks eile õhtul teatris vaatasin ühte etendust, nii müüdud seda päris ETV vahendusel vaadata, aga ma jõudsin koju kusagil keskööl ja siis maskigi tegin selfi, vaatasin järk, kes võitis, sest et üks minu sõpradest oli samamoodi kandidaat või nominent ja mind täitsa huvitasid, et mis siis sai, aga noh, niivõrd palju minu arust kahjuks see kaasaelamine seekord piirdus, vaid seal on selle ära vaadata. Kuna sa oled teinud lavastusi nii Eestis kui Londonis, siis sinu käest on küsida seda võrdlust, et, et millised on need erinevused nende süsteemide juures, kuidas teatrit tehakse ja ma saan aru, et need on üsna kardinad, olulised erinevused ja, ja mis on plussid-miinused ühel ja teisel pool? Ma olen sellest päris palju vist Eestis juba rääkinud ka, et Inglismaal on põhiliselt siis projekti heade süsteem et sellist asja öelda, kui riigi teatajas Inglismaal tegelikult ei eksisteeri üldse mistõttu on kõik inimesed põhimõtteliselt vabakutselised, kui nad just ei ole siis mõne suurema teatri siis juhid või kunstilised juhid või siis nii-öelda aasta või siis kaheaastase lepinguga palgal. Aga üldjuhul sellist asja, et, et riigiteater toob välja aastas. No nii kaheksa üheksa lavastustes repertuaaris päris pikka aega sellist asja ei ole. Kas ei ole kunagi olnud või on nad hiljuti sellele projektide põhisele teatrile üle läinud? Nagu ma tean, on olnud küll sellepärast et mul on päris palju sõpru, kes harjalt kiruvad seda projektisüsteem ja ütlevad, et, et oleks hea, kui oleks samamoodi repertuaariteater tanud, saaksid ennast natuke lihvida ja areneda. Et ma saan aru, et see kadus ära kusagilkümnendatel aastatel, kui hakkas tegema kõike Bruckuma teatreid ja, ja oma projekte ja, ja siis sellest kasvas siis üles rohkem sellist projektipõhist asja Inglismaal on paraku ka see, et siin on nii palju tegijaid, et siia lihtsalt ei mahuks ära selline repertuaariteatrite süsteem, tõenäoliselt, et siin on Londonis ainuüksi on tegelikult ju tuhandeid kümneid tuhandeid näitlejaid tuhandeid lavastajaid, väga palju produtsente, niiet kõik võitlevad elu hinna eest, et pildile pääseda ja, ja, ja seetõttu on ka väga palju sellest projektiteatrit ja väga palju uusi teatrilavastusi projektipõhiselt. Aga kuidas siis ikkagi lavastajad ja näitlejad selles süsteemis ellu jäävad, sest Eestis ju arutletakse ka selle üle, et milline oleks kõige õigem teatritegemise viis ja paljud sellised uued hakkajad tüdrukud biit, kes projektipõhiselt alustavad, väsivad sellest üsna ruttu noh näiteks siin kas või Tartu uus teater, kes, kes ka otsib nii-öelda püsivat kütust ja oma maja ja üldiselt ikkagi peetakse seda sellist projektipõhist tegemist nagu väga vaevarikkaks ja ja keegi ei suuda selles kaua vastu pidada ometigi Londonisse süsteem kuidagi töötab. Kas näitlejad ja lavastajad on kõik sellised noh, üleväsinud ja ennast oimetuks jooksnud nende erinevate projektide vahel, et ennast tõestada? Ma ei ütleks, et olen üleväsinud Marvarentsi natuke teine mentaliteet, sellepärast et suurem osa tänapäeva lavastajaid ja näitlejaid ei tea, mis asi, repertuaariteatrid ei oska teistmoodi mõelda. Nad on kuulnud, sellest tuleb, lasen teemal, räägivad, kui tore oleks niimoodi mängida ja lavastada. Aga tegelikult suurem osa inimeste teatri kogemust siiski piirdub sellega, et nad on teinud projekte ja, ja projektipõhist, teatrist. Ja. Ma arvan, et see on lihtsalt. Siin on lihtsalt nii palju inimesi, et kui keegi ära juus kohe peale, et et paraku on see väga karm konkurents ja ma vaatasin paari kuu eest intervjuud ühe Inglismaa telenäitlejaga, kes alati samamoodi, et on praegu kusagil viiekümneaastane ja ta ei saa tegelikult puhkust võtta, sellepärast et kohe ootab ukse taga 56 uut kahekümneaastast näidet, kes tahavad sama rolli peale minnes ja siis ta õppida ja areneda selles rollis, nii et tegelikult on jah, väga-väga raske on, aga samas on ta ka väga arendav ja ja väga suur väljakutse, et sa tegelikult õpid niipalju, et sa kogu aeg õpid juurde jahedat juurde. Kas need, kes võivad nagu nimetada oma elukutseks näitleja või lavastaja, siis ju praktiliselt nagu polegi, sellepärast et et niipea, kui see üks roll, mille sa endale kätte võidelnud maha läheb, repertuaarist, siis ei pruugi teada, kas tuleb järgmine ja vahepeal tuleb olla hoopis muud tööd teha. Seda küll jah, kuigi ma pean pesema võrdlus ikkagi selle näitleja vahel, kes on võib-olla siis väiksematest teatrist tegev näitleja ja siis see, kes on mänginud ennast välja kas siis rahvusteatri või või kompani lavale. Et enamasti need on näited oli juba oma agent ja väga suur, tulen nimega agent, kes paratamatult selline natuke rohkem neile neid kaasting võimalusi ja, ja annab meile varianti, et nad saaksid ikkagi minna surmasid mängima, palgale mängima. Kui sa oled väiksema teatri näitleja või siis nii-öelda selline printsi või Ohvastendi näitleja, siis ja paratamatult pead aeg-ajalt tegema ka mingis muutuvad, et ellu jääda, samamoodi tegelikult juba lavastajad ja filmirežissöörid aeg-ajalt kirjutavad raamatuid ja oma projektitaotlusi ja võib-olla teevad siis mingisugust muud tööd veel kõrvalt, et tegelikult sa sellise palga eest jah, võib-olla väga ära ei ela, kui sa just ei ole väga suur nimetada. Aga, aga ma arvan, et ma tean väga väheseid näitlejaid, kes isegi kui nad teevad vahepeal ettekandjat, öeldud seal tänaval on tegelikult ettevõte ei täitnud ikkagi näitlejad südames ja hinges ja ja see on nende jaoks põhieesmärk, mille nimel pingutavad. No kuidas sul endal hetkel mõtted liiguvad, kas on järgmine lavastus ka juba nii-öelda töölaual olemas? Ma otsin praegu materjali, ma sain nüüd novembris valmis. Ja jah, tõesti õpin ja arenen dist teiste inimeste töid vaadates. Loen väga palju ja mul on öökapil on praegu seitse hääl, mida ma siis vaatan läbi uurinud. Nii et plaan on jah, sügise midagi välja tuua, aga, aga, aga üks asi on see, et sa leiad seal väljendeid, elasin seal, ei hakka need õigused, et et niipea kui sa saad näidendi hallikuga valmis, siis tekkis uus dialoog kohe näidendi siis näitlejate ja siis kirjanike agentuuridega, nii et ega see väga kerge ei ole, aga eks ma, eks ma püüa. Kuidas sulle tundub, kas selline teatritegemise viis nagu Inglismaal Londonis on, võiks kunagi jõuda ka Eestisse ja kas see, kas see nii-öelda võiks tulla või pigem peaks seda kartma? Ei, ma arvan, et peaks kartma ja ma arvan, et tegelikult see tuleb sellepärast et paratamatult lavakas ja Viljandi kultuurikolledž ju tegelikult toodavad täitevkogu aeg juurde, et ega nad ei mahu ja kõik vanema sisse ja Pärnu Endlasse ja draamateatrisse. Et kui sa oled noor inimene, sa tahad ikkagi näitlejaks õppida ja saada, siis ta paratamatult ei lähe, kuulnud sellest neli aastat on seal väga tore olla ja siis sa lähed, otsid mingisuguse muu töö, et ma arvan, et see tuleb ja ma arvan, et et ei ole vaja seda väga niimoodi risti ette lüüa ja öelda, et see on väga kohutav süsteem. Lihtsalt see on teistmoodi süsteem ja ma arvan, et tänased noored president teavad seda, kes juba teevad need pressiteated Eestis ka. Aga noh, muidugi, eks eks igaühel on oma võlu ja reisijad, kellel samamoodi oma Põluni. Et ma olen töötav tõsiselt ka reisi teatas, et ma tean seda süsteemi natuke seestpoolt. Aga, aga jah, ma arvan, et nad vaatavad, mis tuleb ja löövad kaasa ja ja ma arvan, et ega eesti näitleja pole olulisem erinevalt luindide näitlejast, et eks nad saavad hakkama ka, ma arvan Aitäh Liisas mitt Londonist tänahommikuse intervjuu eest ja edu sulle sealses teatrimaailmas edasi toimetuseks. Surete.