Kui sa lahkud Itaaliast nägematasitsiiliat siis ei olegi sa Itaalias käinud, kirjutas kunagi Göte. Sama hästi võiks öelda, kes ei ole Veneetsias käinud, see ei ole Itaaliat näinud. Veneetsiat oma 400 silla ja 100 kanaliga peetakse üheks maailma kaunimaks linnaks. Jalutuskäik Veneetsias on tegelikult jalutuskäik Veneetsia laguuni 118-l saarel. Selles linnas on kõike, salapära, müstikat, suursugusust. Sügiseti hõljub linna kohal kaduvik suvel lootus ja armastus. Kunagi kolmekümnendatel olevat Johannes Semper Veneetsia siluetti vaadates küsinud, kas see madal mustvööd seal ees on tõesti linn. Veneetsia üllatab. Veneetsia on muutlik nagu naise meel. Esimesed teated Veneetsia kohta pärinevad viiendast sajandist enne Kristust paiknes seal veenetite asula ja sealt pärineb ilmselt ka linna nimi. Seitsmendal sajandil sai Veneetsiast Waba riik, mida valitsesid doosid. Ja see valitsusperiood on siis aastast 697 kuni 1797 11. sajandil võttis Veneetsia oma kontrolli alla Aadria mere ja see tegi temast Aadria regiooni peremehe. Veneetsia abistas ristisõdijad. Ja nagu teame, oli Veneed seal oma roll mängida ka Bütsantsi riigi hävingusse. Veneetsia endale oli hiilge ja õitseaeg. 14. 15. sajand. Veneetsia kaitsepühak on evangelist Markus, kelle ikonograafiline embleem on tiivuline lõvi. See on Veneetsia linna sümbol ja ilutseb ka linna vapil. Pärimuse järgi oli Marcus esimene Aleksandria piiskop. Keiser Nero aeg olevat surnud märtrisurma. 829. aastal toodi Püha Markuse põrm Egiptusest Veneetsiasse Püha Markuse kirikusse. Pärast kiriku põlemist viidi Markuse säilmed üle uude kirikusse, mis 12. 13. sajandil sai ka teemakohased vitraažid. Markust hakati pidama Veneetsia patrooniks ja arvatavasti tuleb sealt ka Marcuse nimetamine klaasikunstnike kaitsepühakuks. Veneetsia kuulsate tinakambrite tõttu on Marcus ka vangide kaitsepühak. Püha Markuse viiskuppelkirik on Veneetsia kõige suurejoonelisem ehitis. Ehitustöödel ja kaunistuseks on kasutatud tohutul hulgal marmorit. Põrandaid ja seinu katavad mosaiigid, võlve maalingud. Muide, seitsmeteistkümnendal sajandil oli Püha Markuse kiriku kapellmeister kuulus Claudio Monterjerby ja ta oli seda 30 aastat. Peatseta väljak pärineb 16.-st sajandist, siis oli see turuplats ja avaliku elu keskpunkt. Püha Markuse väljaku ääres on üks Veneetsia sümboleid. Tooside palee esimene palee ehitati 814. aastal. 160 aastat hiljem põletas lihtrahvas selle lihtsalt maha. Kahjusaibaleega teises tulekahjus, nii et oma praeguse ilme võttis toodide palee alles 14. sajandil. Veel mitmetes tulekahjudes sai paleega hiljem kannatada. Hävisid kahjuks ka mõned freeskod maalid, teiste hulgas ka Tiitsiani jaambelliini tööd. Osa neist õnneks paleed ja selle kõrval asuvad vanglat priori. Nove ühendab elegantne barokksild. Seda kutsutaksegi õhkamiste sillaks. Üks vanemaid sildu Veneetsias on aga realto sild. See on 28 meetri pikkune. Alguses olid ehitatud puust. Sild pärineb aastast 1440 ja silla kumbagi otsa toetavad 12000 puuvaia. Keskajal oli ainus sõiduk gondel ja see oli ühtlasi ka jõukuse näitaja. Ja toretsevad Wen eestlased oma üle trumpamis tuhinas hiiglaslikke kondleid hakkasid ehitama. Mis sugugi Veneetsia kitsaste kanalite jaoks mõeldud polnud. Siis võeti 18. sajandil vastu seadus, mis määras ära gondli mõõdud ja värvi. Kombel võis olla pikk 11 meetrit lai 1,4 meetrit ja kombel pidi olema musta värvi. Nagu öeldud, on Veneetsia laguunis ja 118 saart. Ja omal ajal kandsid jõed, mis said alguse Alpidest, suubusid Aadria merre liiva, savi ja muda. Ja neist setetest olevatki merele. Tekkinud riburadapidi saari inimesed mandril tasusid neile elama, nagu siis juba varem öeldud viiendal, kuuendal sajandil põgenedes barbarite röövretkede eest. Ja sellest ajast saadik on laguuni elanikud pidanud lakkamatult võitlema merega. Ühelt poolt peab takistama setete kogunemist saarte vahelistesse veeribadesse, mis võimaldavad pääsu avamerele ning inimeste endi kaevatud kanalite ummistumist. Teisalt tuleb kaitsta saari üleujutuste eest. Saartel on tegeldud nii põlluharimise kui kalapüügiga, aga saarlased on olnud sajandeid võitmatut ka merelahingutes. Kuigi Napoleonile õnnestus 1797. aastal Veneetsia laguun vallutada, pidi ta hiljem tunnistama, et ta oli sunnitud välja käima sama palju mehi kui austerlitzi lahingus. Navigeerimine laguuni saarte vahel ei ole sugugi lihtne aga tänapäeval tundub, et keerukaks teeb selle veesõidukite rohkus, sest neid on seal tõesti igas Kaleybris igasuguseid. Saartel on olnud nii halvemaid kui paremaid aegu. Nüüdseks on mõned laguuni kuulunud saared juba kadunud, osa mahajäetud paaril tegutsevad veel kloostrid. Mõnedel ei ole keegi kunagi elanudki ja seal tuhiseb ainult tuul kõrkijates ringi. Reisijuhid soovitavad mainivad tavaliselt tor tšellot, Buraanot ja moraanot kui vaatamisväärsusi. Buraanolja moraanol on ainsana peale Veneetsia säilinud ka iidsed linnad. Nii et võiksite teiegi, kui te satute Veneetsiasse, ära käia, vuraanol Jamuraanol. Buranol on ammustest aegadest osatud teha kauneid pitse. Vahepeal võib olla seoses moe muutustega tundunud käsitöösaare naistele lausa tulutuna, nii et siis jäänud see pitsikudumine pisut soiku. Kui aga 19. sajandil otsustati taas iidsetele traditsioonidele hing sisse puhuda olevat üles otsitud üks vanamemm, kes saarele veel pitsi kudujate soost jäänud. Ja temalt siis saadudki kõik tarkused taas üles tähendada. Praegu on väikese saare kitsaste kanalite ääres hästi palju käsitööpoekesi. Meistrid istuvad ise, padi süles, muster selle peal ja nõel käib vilkalt sõrmede vahel. Osa pitsa ei olegi heegeldatud muide, vaid imepeened. Tikandiga sarnanevad nõel, pitsid. Kord olevat Buraanol valmistatud Loui Neljateistkümnenda krae isegi valgetest juustest sest nii peent niiti kui vaja ei olevat leidunud. Saarekese majad, mis on kõik väga erksavärvilised moodustavad otsekui mingi lapiteki kirju, tausta, valgele, pitsi, vahule ja värvile. Sära poolest ei ole laguunis Boraanoga võrdset. Morano on aga klaasimeistrite linn. Ta jätab küll veidi tuhmi ja kulunud mulje ja mõnele võib ta tunduda isegi natukene pahurana. Puhtad, sinine, kollane ja punane aga ei kao mitte kuhugi. Neid värve ja lisaks veel ka kulda kasutavad morano klaasimeistrid oma igapäevatöös. On igasuguseid nõusid, on imepisikesi vidinaid, loomi, lilli ja turistid ostavad neid tõesti lausa kuhjade viisi kaasa. Need on enamasti värvilised ja valmivadki sealsamas moraano klaasikodades. Seal saab ka nende sündi pealt vaadata. Klaasitöökojad asutati saarele 13. sajandil, kui Veneetsias oli sealsetest töökodadest saanud alguse nii palju tulekahjusid et linn nõustus loobuma oma tookord monopoolsest seisundist peeglite tootmisel. Räägitakse, et kui moraanol valmistatud veiniklaasi mürki valada siis puruneb see iseenesest. Nii nagu käsitöö Buraanal, oli ka klaasipuhumine vahepeal moraanol lausa väljasuremisohus, kuid 19. sajandil hakati tööstus taastama ning praeguseks on klaasist saanud üks tugevamaid magneteid sinnakanti reisivaile turistidele. Ja saarel on ka klaasimuuseum. Seal saab tutvuda klaasitootmise ajaloo kui kõige kaunimate klaasist esemetega, mis üldse saarel valmistatud on. Nii et kui satute Veneetsiasse, on teil võimalus ära käia ka pitsikudujattaya klaasimeistrite linnas. Veneetsia on loomulikult ka kunstilinn. Ja me kõik oleme kuulnud Veneetsia koolkonnast siis 15.-st 18.-st sajandist tegutsenud kunstnike rühmast, peamiselt küll maalikunstnikud, kuulusid sinna Veneetsia koolkonda, aga ka muusikud. Maalikunstnike käsitluslaadile on iseloomulik inimfiguuride seostatus loodusega. Nad on väga maalilised. Poeetilised ja pidulikud ja Veneetsia koolkonda kuuluvad siis tuntud nimed nagu Beliini joone Tiltoretatiitsi on. Koolkonna mõju oli itaalia kunstis eriti tugev kõrg ja hilisrenessansi ajal. 18. Kuuendal sajandil Viljandi peamiselt linnavaadet ja igasuguseid mütoloogia ainelisi monumentaal ja dekoratiivmaale tehti. Aga kui rääkida Veneetsia koolkonnast muusikas, siis kindlasti tuleb kõikidele tuttav ette seesama Claudia Monte Verdi nimi kes oli ju ka Püha Markuse kapellmeister aastatel 1613 kuni 1643 üks kõige kuulsamaid Itaalia maalikunsti eriti kõrgrenessansi, suurmeistreid. Ja teda peetaksegi Veneetsia koolkonna tähtsamaks esindajaks. Üldse oli Tiitsian loomulikult. TC on õpisaid, vannun Beliini juures. Ta töötas väga paljudes linnades, ta töötas Veneetsias Padvas Eraras uru Pinos, Roomas, jaa, Ausburgis. Tema viljeles põhiliselt usu ja mütoloogia ainelisi kompositsioone. Ta tegi portreemaale, aga erinevalt Firenze koolkonnast kostoonitati vormi ja joonistuslikust on piitseni teostele iseloomulikke värvuste ja pehmest heleda-tumeda modelleeringus tulenev maalisus. Tema esimestes teostes, nagu spetsialistid väidavad, avaldub Yorsioone rahuliku unistava laadi mõju. Isikupärase käsitlusviisi saavutas aga Tiitsi on 16. sajandi teisel kümnendil. Sellest ajast peale lõida oma elu, rõõmsaimad, pakanaali kujutavad teosed ja ka suured madonna kompositsioonid. Ta sai laialdaselt tuntuks sai tellimusi Paavst Paulus kolmandalt keiser Karl viiendalt ja üldse mõjukatelt valitsejatelt. Tema loomingu kõrgaeg oli aastatel 1530 kuni 1550. Siis valmisid väga peenelt Karektariseeritud portreed ning ideaalselt täiuslikud ja ühtaegu eluliselt konkreetsed Veenuse maalid. Tema viimases loomejärgus sai valdavaks piibliainestiku uudne dramaatiline tõlgendamine ja ka vaba maaliline teostus. Mis oli omamoodi teerajaja Parockile ja tema tähtsamatest teostest. Võib-olla võikski siis nimetada taevane ja maine armastus, Assounta maksuraha urbiinoveenus. Ja loomulikult Paavst Paulus kolmanda portree. Aga nagu öeldud, ta on portrateerinud veel palju teisigi tolle aja kuulsaid nimesid poliitikas. Teine Veneetsia koolkonda kuulunud mees, kellest me kõik kuulnud oleme, on hilisrenessansi esindajat intoreto. Olgu öeldud siin ka tema sünni ja surmadaatum 1518 kuni 1594. Tema õppis küll lühikest aega, aga siiski Kadiidseni juures ja Tin Toretto töötas Veneetsias. Ta on saanud mõjutusi palju Michelangelot, loonud suuri figuuri, rohkeid rahutu, dünaamilise ülesehituse ja järskude rakursside, ka usu ja mütoloogia ainelisi kompositsioone. Ja on täheldatud, et tema teoste koloriidis valitsevad külmad sinakad toonid. Vähesel määral on intoreto teinud ka portreemaali ja tema teostest siis kõikidele tuntud püha õhtusöömaaeg Püha Markuse ime. Ja loomulikult siis tooside palee maalid ja autoportree aastast 1588. Esimest korda käisin ma Veneetsias 10 aastat tagasi. See oli siis 90. aasta sügisel. Ma mäletan oma tollast muljet, siis oli Veneetsia minu jaoks lagunemise hävinemise Kadoviku võrdpilt poolest oktoobrikuine. Veneetsia oli üsna nukker vaatepilt, me ju teame kõik, et Veneetsia elu ei ole igavene ja Ühel hetkel saab meri temast võitu. Aga nüüd sellel kevadel Veneetsias käies oli Veneetsia saanud endale hoopis teise näo. Tegemist oli muidugi ka kevadise ajaga. Laguuni vesi oli puhastatud poolest, kui 10 aastat tagasi oli see sünge must vedelik õli koorega kaetud siis praegu oli see helesinine puhas, nii et lausa kutsus kätt sellesse pistma. Aga tegelikult see ongi niimoodi, et Veneetsia võtab selle näo, mis nägu on inimene, kes Veneetsiasse tuleb? Kui sa jalutad Veneetsias rahulikult rutamata tõttamata ja iga rakuga püüad Veneetsiat mõista ja Veneetsiaga üheks saada siis see linn saab sinuga sõbraks. Ja tõepoolest on Veneetsia üks nendest paljudest kohtadest maailmas, kus inimesel on võimalus seista silmitsi suure loojaga. Ma mõtlen, kas või seda Rooney stiitseni altarimaali. Suurepärases graari kirikus, see on Systiitsenjas sonta ja selle ette võib inimene unustada enda istuma minutiteks. Et mitte öelda tundideks. Veel üks võimalus näha, kuidas läbi suure meistri käe saab looja nähtavaks. Aga see on ainult üks killuke Veneetsiast ja üldse tänasesse saatesse mahtus ainult mõni üksikkilluke, sest reisialbumisse ei jõua kümnendikugi sellest, mis sa ise näed. Ja koged. Tänast reisialbumit Veneetsia koha pealt sirvis Terje Soots. Tänan teid kuulamast. Head õhtut.