Täna head päevade kuulajad on külaliseks helilooja Gennadi Taniel. Alustame võibolla nendest headest aegadest, meenutame noorust, see oli ikkagi ilus aeg, kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad sinu jaoks. Kahtlematult olid, ma alustaksin võib-olla hoopis teise jutuga, kui meie vabariik jälle teoks sai, siis mul oli asja kosele ja sõitsin seal Kose bussipeatuses ja minu kõrval seisis üks vanem härra. Ja kuna vussi pikka aega ei tulnud, me saime jutule ja ma küsisin ta käest, et kuidas teie siis nüüd rahul olete ja milline aeg teie jaoks oli kõige parem sulle kindlat tsaariaeg. Mina tegin umbes samasuguse näo nagu minu vestleja praegugi tegi imestunud Nathan eksist saare. No aga siis ma ostsin oma esimese talu. Nii, võib-olla on ka me kõigega, et noh, seal tase, et noorus on noorus ja eks aeg ole toekam. Aga ma ei saaks öelda, et need ajad nüüd kuidagimoodi välja paistsid või kas oma headuse või oma halvuse poolest. Mina arvan seda, et oleks, igal ajal on omad reeglid ja omad vabandused. Tihtipeale ma kuulan nüüd eriti nooremate inimeste suust, aga muidugi kõige rohkem nende suust, kes olid ikke suuremad asjapulgad tolles tegemises seid aegu, kilumased, midagi ei tohtinud teha ja kõik oli keelatud. Ja mina saan neid meenutada päris hästi, sest tol ajal ma olin väga paljudes komisjonides, kuigi ma üheski parteis ei ole elus olnud noh, mis puudutasid muusikategemist, et valitsus, igasuguste ansamblite ülekuulamised ja, ja muu taoline ütleme siukest asja, et mina ei saanud küll aru, et kuskilt otsast, et midagi oleks tegemata jäänud, mida taheti teha, tähendab ikkagi leiti mingi võimalus olid küll, teatavad reeglid, tõstasid, võib-olla muusika tegemist ka, aga leiti võimalus nendest reeglitest mööda minna ja selle tõttu ma ütlen tõesti niimoodi, et need jutud, et me olime niivõrd alla surud ja me ei saa midagi teha ja need on ikka kõvasti üle paisutatud, kui midagi taheti teha, siis tehti ka toonteri niukse, selgus on näiteks oli üks ansamblite üleval ja mina olin žürii esimees ja minu poole pöördus üks noormees tolleaegses Kingissepa linna ansamblist ja ütleb olla niimoodi, et kas me tohiksime nimetada oma ansamblit Kuressaare ansamblis, mina mõtlesin selle peale niimoodi, et noh, mis minul saab selle vastu olla, aga muidugi seal oli mõningad, et ajakirjanikud olid seal üsna punnis silmadega, mina ütlesin, et hüüdke välja, eks siis pärast näeb, mis sellest tuleb ja ta püüdsidki välja ja ei sündinud sealt suurt mingit pahandust, nii et mina tolle aja kohta ütlen tõesti niimoodi, et olid, teatatakse keelupunktid küll, aga ma ei saaks öelda, et midagi oleks tegemata jäänud, mida ike inimesed tahtsid? Ta, ma mõtlen kunstirahvast, eks mujal oli see asi võib olla tõsisem, aga kunstirahvas leidis ikke tee, kuidas ennast teostada ja nendest reeglitest võib-olla mööda minna. Sina kirjutasid neid laule ja, ja nii nagu sa tahtsid Nojah, ega ma lausa Leninist kirjutanud ei ole küll ausalt öeldes ja ega ei olnudki sihukest vajadust eriti laulude kirjutamisel. Jah, see oli niisugune nooruse pat, mul tõesti ei mõelnud ma tõesti kunagi selle peale niimoodi, et nüüd see peaks, võtavad raamidesse minema, kuigi ma pean ütlema niuksed asjad, näiteks oli võistluskontserdil aastavahetuse võistluskontsert, kus olid teatud preemiad, mis olid temaatikaga nagu suunatud, aga neid teemasid sai ka käsitleda väga-väga liberaalselt niimoodi, et mina ei tundnud küll mingit ahistust, kui oli mingi tore mõte ja see sai ikka teoks tehtud, võib olla vastupidi, ma mäletan, oli üks suur probleem, et mul oli üks laul, mida veel Loop laulis, ma ei mäleta, kas tal mingit terve või mis tema pea kirjaali, seal oli teemaks suudlemine, mis käis läbi öö. Selle laulu peale tuli küll, raadiosse mäletan, Roomere oli tol ajal nende asjadega tegelev ja rooma rätsep, tal on laudkirju täis, kus naised kirjutavad, emad kirjutavad väga pahaselt minu peale olles, et mis lugu see ikka, et kuidas ikka terve öö ja. Aga mis puutub poliitikasse, siis ma ei ole ennast sinna sisse kunagi kastnud ja ei ole tundnud ennast ahistatud ka olevat. Sinu laulud olid tollal väga populaarsed, kuigi ojakäär Naissoo, Oit kõik olid ju ka. Ma ei oska selle kohta nüüd öelda, selle üle peab ikke otsustama kõrvaltvaataja kuulaja, aga eks neid sai kirjutatud ja eks neid preemiaid ikke tuli ka. Ma ei taha siin küll oma kaabutäritest vibutada, aga kui ma kui võtan, siis ma olen ühtekokku saanud koos viimase meeskoorilaulude esikoha kala saanud 56 muusika alalist preemiat alates ütleme rahvusvahelistest konkusetest Liidulistes kokkuvõtetest, kuni meie vabariiklikke konkursid nii välja ja mul mingisugune niisugune laulutegija populaarsus oli, aga ma pean tunnistama, et see mind pikali olles ära tüütas ka, nii et ma kuskil 30 aastat tagasi hätsinikesele laulutegevuslikke päris maha ja mis sa siis tegema hakkasid, määran ikkagi nii-öelda klassikalise harjusega komposiitor ja mina hakkasin kirjutama süvamuusikat, seda tuli, võib-olla, tuleb praegugi pahatihti kirjutada nii-öelda kalevi alla, aga küll leiab võimaluse ikka seda ka mängida, kuigi ma tean, et selle muusika kuulajaid on vist kui ma ei eksi, kaks protsenti üldkuulajate arvust, aga ma olen sellega rahul. Aga millest see tuleb, et praegu enam ei kirjutata niisuguseid laule, no nagu omal ajal nimetati estraadilauludest Laulmise komme nii-öelda rahva hulgas on võib-olla säilinud vanemalt vaata inimeste hulgas küll, aga kas te olete kuulnud, et noored inimesed kuskil klubis või oma tegemistel kipuks laulma ja teine asi on see, et moes on praegu nii-öelda ilma viisid ta laulud näiteks kui mina peaks pärast ütleme ühte-kahte kuulamist praegu niukse eurolaulu tasemel laulu vedama, järgi laulma, siis ma olen ikka täiesti nii, mul on jalad vees, ma ei saa mitte kuidagi kohe pihta, siin aga sedasorti muusikat on võib-olla natuke isegi liiga palju veel tähendab seal minu arvamine. Kui seda on vaja ja seal nõuetav, siis head teed tal minna. Sina pooldad meloodilise laulu. Mina olen oma elus nii palju igasugust muusikat kuulnud, et minu jaoks oleks vaikus üsna sihuke hea muusika, aga voolu vastu teatav allergia, seda piinlik tunnistada, aga nii ta mul suust, eks jah, ilmselt Veriad on mul möödas, see laulutegemise periood ja, ja ma pean seda asja tunnistama alles üldse niisugune naljakas enim või on seal minu natuuris need ka omal ajal mulle meeldinud oma laule kuulata. Ma tundsin halvasti ennast, kui ma neid kuulasin, ausõna ja üks asi veel, mis tol ajal kehtis, me olime kõik omavahel nii-öelda seotud oma loominguga, nii Naissoo kui hoid kui Ojakäär ja, ja tihtipeale eriti mis puutub, hoiti, kes oli suurviisi meister, tema tihtipeale tuli. Kuule, mis sa arvad sellest, et kas sa oled sedaviisi kuulnud nemad ja noh, selge on see, et laulud on üldse väga sarnased ja ütleme, kui ta tänapäevalaulud on kõik minu käest ühte laulu lauldakse ka niinimetatud vahepeal tehakse väike paus sisse ja sellepärast me tol ajal olime väga mures ikkagi sellepärast et see viis oleks ikka täiesti omapärane ja et temas oleks kordust, mul on vähe neid möödapanekud olnud ja seda ma ei pea köiti möödapanekuks. Siin on ilmselt mingid muud asjad ja suhted mängus, aga kunagi see oli vist esimene tippmeloodia, kus ma oma lauluga ei või jaa, mida laulsid Joala ja tamme oli mäekõrguselt teistest ees ja siis lõpuks, kui tuli, siis see nii-öelda raadio koosnev žürii otsus, siis rahvas tegi väga kuradi sügava ohke, sest et see oli praktiliselt null. Harry Kõrvits oli tol ajal seenior, oli nagu muusikasaadete peatoimetaja ja tema püüdis mulle kuidagi seal asja seletada, et sellest vaata see mingi neljast taktis on tugevasti tunda Dilaila mõjutusi. Pääsnid tol ajal ka naerma, aga no see selleks siis hiljem ma töötasin raadios, siis ma mäletan, ühe võtte ajal ma helirežissöör tuli Harri Kõrvits järsku sinna stuudiosse ja surus mulle mingisuguse medali pihkunevad ei saanud esialgu aru, mis asi see on, aga see oli siis tippmeloodia mingisugune austusmedal või mis ta oli, et ma ei ole siiamaani aru saanud, milles tookord see asi oli, aga nisukene kokkupuude mul olnud siis nii-öelda selle noh, plageerimisega või nii. Sa praegu kirjutad tõsist muusikat, mis seal praegu üldse teed? Mul on praegu tegemist üsna ohtrasti peale selle muidugi, et ma olen tegelikult ametlikult pensionär ja peaks nagu rahus oleva istuma ja puhkama. Mul oli pealt oli üks leping saksa kirjastusega, kus mul olid omad kohustusega, nüüd see leping sai küll otsa, aga varsti kolmandat aastat teen rahvusooperi juurest kvark Teddy keelpillikvarteti, seal on nimelt üks klassikaga proffidest koosneda, tähendab orkestri liikmetest roosa, nüüd me oleme lisanud ka sinna veel läheb flöödi. Tegutsen, nagu kvintetti kasutan, tihtipeale jäävad sellele kooslusele, ma annan nüüd üsna ohtrasti kirjutanud pikemaid teoseid, peaks olema vist kuskil kuus, kuus või seitse selle ansambliga. Me annamegi kontserte väga paljudes kohtutes ja viimane kontsert meil oli 29. novembril möödunud aastal talveaias. Me oleme andundades kirikutes ka tasuta kontsert. See teeb asja kuidagi minu jaoks niukseks, sõbralikuks ja toredaks ja siis on mul teatris püks suur projekt tiitärmiga. Aga see on praegu nii värskes seisundis, et oleks vist natuke vara sellest rääkima hakata, nii et sinu pensionipõlv tegemist ja tööd ja eks me kõik, kes pensionärid oleme, teame, et võiks olla paremini ja, ja raha võiks olla rohkem, aga mina ütlen, mis puutub nii-öelda töö tegemisse, siis ma olen jah, kuskil selle piiri peal, ega ma rohkem ei jaksanud midagi teha küll, nii et ma olen praegu selles osas rahul. Aitäh, et sa tulid siia saatesse ja soovin, et sul kõik need plaanid täide läheksid. Uusi plaane teeksid. Mis mina oskan siin öelda, mina täna on omas mõttes ka jälle sind, et sa mind siia üldse kutsusid. Tänan kõiki neid inimesi, kes siis selle saata minule korraldasid ja soovinud, et nende soovid ja tahtis, et ka sel aastal kõik täide läheb. Aitäh veelkord, Gennadi Taniel OLID tänahti külaliseks.