Head kuulajad, tänade külaliseks, näitleja Andres Ots, tere tulemast. Tere aitäh kutsumast ja väga hea meel on mul, et sa said tulla sul, nagu ma aru olen saanud, palju tegemist praegu. Jah, õnneks on meie eas ikka ju päris suur õnn, kui tegemist on 12. veebruaril peaks olema uus esietendus, mis etendusega sina oled seotud etendustega? Tulevased Elmo Nüganen lavastab linnateatris tõe ja õiguse teist osa praegu Mauruse kooli, Aarne Üksküla mängib aurust ja mul on seal kahjuks pisikene roll. Minu roll on see Crescu, kes pärast seda, kui see hirmus jumala sõna kuulutaja vihale on, maha makstud, siis tuuakse uus usuõpetuse õpetaja, kes räägib Pauluse reisidest ehk riietustest kes on üsna huvitav mees, et tema üritab kõikide asjade ja mõistete lõpuni minna, aga muidu ma mängib päris mitmes tükis kaasa ikka veel. Täna õhtul on pianola taastusproov, see läheb üheksandat aastat minu meelest. Noh, siis mängin ma ikka veel tõestuses, mis meil nüüd uuesti välja tuli. Abebas Jaan Tätte sillas ja Chapajevis ja äris. Miksaine pillasid selle lauset ikka veel mängin, ikka looks on hirm, et ei noh, mine tea, võib-olla ikka veel ei olegi päris õige ütelda, sellepärast et äkki nüüd hakkad vana mädindaminevam kunagi vanas tervitasin, et küll ma ikka filmis ka mängima hakkan, siis kui valuliselt kortsud näkku olen saanud. Filmiga on ta nagu on, aga teatris olnud paaril viimasel aastal ikka päris kõvasti tööd ja huvitavalt ja väga rasket tööd. Kui sa alustasid Pärnu teatris, siis arvasid kõik lavastatud, et sa oled noor armastaja, ideaalne noor armastaja. Mina niisugused ideaalseid noori armastajaid nagu polegi. Ta on mänginud, mis ideaalnoor armastas, esimene roll seal koktoogermsates vanemates ikka oli seal ka niisugune karakterroll rohkem ja siis noh, mis sealt meelde tuleb nüüd taasavastatud vahingu suvekool, mis ideaalne noor armastaja, Se poeg, mees, poeg, nagu ta on nimetatud vist ikka on ja me ajasime ikka tol 1972. aastal väga tugevasti mingisugust oma rida, mis minu meelest tolles ajas olid natukene rängem ja tähtsam kui praeguse selle viimase lavastuse momendile vastuse rida on muidugi aega on niivõrd palju muutunud, et see oli hoopis teine lavastus ja kõva käepigistus Üllar, Saaremaale ma neid niisuguseid helesiniseid või roosakaid lillakaidki. Viimasel ajal mängitakse lillakad esimesi armastajaid rohkem, aga nagu pole sellega pistmist olnud, ei elusa kunstist. See eluring läheb üldse kuidagi kummalist moodi, mõtleks seda televisiooni põhjal. Vaata oli aeg, kui sai tehtud noortesaateid mati talvikuga, siis läks aeg edasi, see tehtud, mingisugused lastesaateid, siis hakkasid endale lapsed tulema, sai muinasjutte loetud õhtujutt lastele ja siis järsku tulid prillid, loose saated, sahist Prillitoosis lauldud ja loetud ja nüüd polegi televisioonile eriti mingit pistmist enam raadiot hakatud lugema juba kuskil 40 aastat tagasi ja on seal paremaid ja halvemaid aegu olnud. Kuule, kas kurvast asjast ka rääkida 100 või eesti raadio kurvast asjast? Kunstilist teksti ei ole ju ära. No on järjejutud ja veel mõned saated, kus saab lugeda, aga vanasti oli ju kõik need uued lugemisvarad ja kirjandussaated, kus lugemine vajas ikka kõva ettevalmistust. Mulle kohutavalt meeldis Einar Claudiga omal ajal töötavad sellepärast et ta oli metsikult nõudlik. Praegu nagu noortele, ei ole seda väljakutsete tegeleda üldse üldse kunstilise sõnaga, seda ei tarvitata eriti. Omal ajal olid ju kõik, näitlejad olid alatihti raadios ja praegu nagu noh, sellel on omad põhjused, sai see välja suretatud siit sellest maast nagu lastesaated said ikka väga hingitsema praegu asi hakkab nagu natukene normaalsemaks muutuma, tagasi muutuma, kohutavalt ootan seda, et see kunstiline tekst raadiosse tagasi tuleks, kui tohiks paluda andeks, ma ei tea, kelle käest. No nüüd sa palusid, ma ei tea kedagi. Peale selle näitlejatöö, on sul veel õpetajana või ütleme teiste harimistööga? Ja mina olen härra dotsent kasvanud ja ma olen seal lavakunstikateedris ja sellepärast ma seda juttu räägingi, et ma üritan lapsi õpetada lugema, piip suus ja kepp käes. Milleks muidugi suurepärane, kui nad valitsevad sõna laval, aga peale selle lava on veel teisi asju ka, mida võiks teha. Raadiol oli üks väga suur, praegu võib ütelda tööandja, aga küsimuse seisa lihtsalt selles töös ja palgamaksmises, vaid küsimus seisab selles, et oleks võimalikult huvitavaid töid ja raskeid, mille peale inimene areneb. Kas sinul selle pika näitlejakarjääri jooksul on olnud ka niisuguseid tühiseid, trolle või üldiselt tuntakse sind kui tõsiste rollide tegijat, aga aga, aga kindlasti on tulnud teha ta niisugust kõrval trolli või. Kõrvalrollid ei ole tühised rollid, ikka see vana jutt, et ei ole suuri ega väikeseid asi, vaid on ainult mis asjad, väiksed näitlejad ja no igasuguseid asju on ette tulnud, päris endale vastu akovaid rolle. Vot ei minul nagu ei ole olnud. Aga noh, väga väga pisikesi rolle on olnud küll, mis nelja tunnises tükis kestavad, näiteks poolteist minutit. Jah, seda väikeste rollide aega on olnud ka kohati päris pikalt õnnet paaril viimasel aastal on tulnud järjest ka vähe suuremaid rolle ja nagu see moodne sõna praegu on raskemaid väljakutseid, kus pead iseennast tõestama. Ja see tõestamine algaski minu meelest näitemängust, mille nimi oli tõestus. Suur aitäh lavastaja Ain Prosa-le, kes mind välja kannatas ja väga rahulikult mingisuguse tulemusena viis mulle meeldib väga mängida. Sina oled laulev näitleja, olnud Volnud olnud. Ani, kuidas sa selle aja peale vaatad? Ma vaatan selle aja peale hästi suure kurbusega ja suure nostalgiaga ja laulma hakkasin ju sellepärast, et tol ajal kuuekümnete aastate keskel ju neid lauljaid nii palju ei olnud ja lauldi nendest lilledest lennukestest praegu tagantjärgi ma kuulan päris hea meelega, aga tol ajal mul oli noh, niisugune tunne, et läbi selle laulmise peaks nagu mingisugust oma asja oma elust suuremat asja ajama. Aga praegu ma ei ole selles nii väga kindel, et see minu teenib ka õige, oli sellepärast et noh, armastus ja see on ju ikkagi maailmas kõige tähtsam, aga mina üritasin nagu noh, niisugust ühiskondlikku asja natukene ajal selle laulmisega. Sinu tekstid olid ka runner laht ja kõik niisugused sotsiaalsed. Jah, olid küll jaa, 68, vedasin kihla, läksin lauljate konkursile estraadilauljate konkursile, võitsin selle ära, lauldes vana rinne, Mets mühiseb, pöörates selle täiesti poliitiliseks rääkides juttu nõndamoodi, et ma mäletan seda, et paljudel olid pisarad silmas paljudel inimestel, keda ma väga austan. Ükskord on mul olnud ka lugejana idee, see oli 80. aastal, kui oli see suur 40 kiri ja olid Tallinna noorterahutused ja 40 kirja mulle keegi ette ei torganud, aga siis ma kirjutasin omal moel sellele alla Panso nimelisel deklomaatorite võistlusel, kui ma lugesin seal projekti laste ristiretke, võttis taas inimestel saalis pisara silma ja mul endal ei olnud just kõige kergem seda lugeda. Ja siis ma võtsin selle selle konkursi ära. Ma mõtlesin, et kurat, need paned kinni, aga ei Jaak Allik andis mulle spetsiaalpreemia kõige sotsiaalsem kava eest. Lahta Nikaks tubli poisse. Jaak Allik. Viimane lugu, mille ma olen lindistanud Eesti raadios seal minu meelest 1989 oli Tõnu Raadiku lugu, mida laulab Silvi Vrait, mis on kohutavalt hea lugu, aga täiesti kõrvale jäänud, seal ma laulan, refrääni. Seal väljas endal pisar silmas, väga veidraid asju juhtunud, sina üldse maailma. Ühesõnaga, sellest on nüüd vähemalt 15 aastat möödas ja need väga veidraid asju hakkas üha rohkem sinatises maailmas juhtuma ja üks nendest asjadest on sellest missa kirss, lahkun sellest, on seal piisavalt praegu teatritööd, nii et ega laulmisest vist eriti kahju ka ei ole. Hunnik. Küll tahaks, kas tead, vahepeal Mairvitasin, et noh, ma laulan ainult juubelitel matustel paaril juubelil. Ma olen laulnud ja paaril matusel üks sõber, keda me saatsime ära Esku kabelis kaks ja pool aastat tagasi. Riin Tamm, tema matusele ma laulsin ja laulsin seda vettinud priori neljandat osa ilma mingi saateta. Hiigelsuured aknad on seal hiigelsuure akna peal oli, kui ma laulma hakkasin, siis ma näen, et seal on üks must vähemalt paistest mustana liblikas ja suur ja ma jõuan oma tekstiga, õhus on kõik, õhus on õhku, õhus on lõhnu ja liblikat kaid, sele, liblikate tekstini ja see must liblikas tõusis sealt lendu ja lendas üle terve kabeli teisele poole eristust teise akna peal vastas akna peal. Kujuta ette, milline tunne mul oli siis laulda. Seda ma ei ole müstika ja ilmselt ma olen liiga pinnapealne inimene nahjustesse asjades väga uskuda, aga see oli küll vapustav kogemus. 31. detsembri õhtul meil olid talvefestivali lõpetamine ja siis meil oli seal väikeses saalis meestelauluprogramm. Minul õnnestus siis ka seal käia laulmas. Klaverisaatjaks oli Gesele teatri muusikaline juht, hea sõber Avi Benjamin, küll oli tore laps. Mul on tore kuulda, et sa oled väga heas vormis, et sul on piisavalt tööd. Ma tänan sind, et sõdurid meie saatesse. Teie külaliseks olid ära näitleja Andres Ots, ole tänatud. Aitäh sulle.