Head kuulajad täna päevade külaliseks, kunstnik, karikaturist, tuuga, õigus, sina oled 50 aasta jooksul. Ma ei tea, mitu 1000 inimest paberile pannud, SARSi teinud karikatuure. Ma mingisuguse arvestuse, kuna seda tihti ka esiteks ma olen teinud ja vist tuleb ühe väikelinna jagu inimesi üks 30000 ümber. Kas seal on mingi vahe ka, ütleme, noorel näol ja vana näo kujutamisel öeldakse, et vanainimese elutarkuse kõik peegeldub tema näos juba. See on paradoksaalne, aga inimene on kaks korda vana, vastsündinu näeb välja nagu 70 aastane vastsündinu kortsus, ta on juba elutark ja muidugi hiljem see elu ise künnab, uued vaod talle. Aga nüüd on niimoodi, et kui see vastsündinu on kortsus ja nii edasi 70 aastane, Läheb ta peaaegu esimeste nädalatega, nii nagu õhupall läheb ümmarguseks niisuguseks ja selle tõttu on väikest last kõige raskem joonistada, sellepärast no osad detailid on pisikesed imetillukesed ja see karakter peab nüüd peidus olema nende millimeetriliste joonte taga. Kui sind millimeeter eksida ei tule, oma nägu ja edasi muutub vodka kortsudest, oli küsimus, siis hakkavad tulema kortsud, ei tule joonistada nii nagu fotoobjekti, kunstnik. Peab valima, millised kortsud on olulised, millised ebaolulisel osal inimestel on suu ümbruses siin naerulihas tekitatud kortsud, mis on positiivsed, teevad näo ilusaks, isegi otsa ees. Siin mõtlemine on rohkem nende paralleeltriipudega siin, mis on horisontaalselt, aga mõningal määral kurja inimese määravad ära. Ma ei taha siin olla need Paukson asemel või ega ennustada, aga see on juba elutõde, et need otsaesise jooned, mis tekivad kulmude keskele püstjooned, vot need näitavad natuke, isegi, et inimene on tihti kas kuri või need tuleb selekteerida, kui ma lihtsalt joonistan valesti, inimese ei tule oma nägu. Et oleks vahel pahandusi, ka inimene ei ole rahul sellega, mis, mis sina nägid tema näost. Õnneks on mul meestega olnud üks niisugune lugu, aga naistega kolm ja need on mul sööbinud mällu ja kusjuures jällegi paradoks näiteks mis näitab, et inimene tihti, kas ta on elukutse ohver või teeskleb nii palju. No ma ei tea, kas rääkida siin üx niuke šarmantne lugu või? Vot kunstiklubil oli hiljuti juubel ja on ju lugu niimoodi Mikson fotograafidel halvem inimesest portreed teha. Sellepärast ta ütleb, vaadake nüüd siia, sel hetkel ta kodeerib inimese niisuguse asja poseerge nüüd, aga tegelikult kui ma tahan saada sarnasust, siis just poseerida ei või, muidu tuleb monument, aga eriti SARSi juures on oluline inimese olemus, sisu ja ta ise ei pea teadma seda. Ja näiteks kõige paremad fotod on inimest, sest sellisel juhul kui nad ise ei tea, et fotograaf nad ootamatult ja mul on seda ootamatust vaja eriti ja selle tõttu oli, kukkus väga hea joonistada, inimesed, istused suhtlesid vabalt, seal, kunstiringkond oli seal, kõik olid mu ees ilusasti ja mul oli see pisike plokk laua all ja virutasin niimoodi materjali. Joonistasid ja ükskord ma järjekordselt joonistasin Ruut, Tarmo ja Mari Möldre istusid mul ees üle laua ja ma joonistasin ruttarmot ja ta oli mul juba paberil, kui äkki astus siis Evald Piho selleaegne karikaturist, oli privaatne selleks möödas. Oh väga hea, ma näitan, haaras minu käest selle joonistuse viis lauda ja mari oli kõige suurem naljahammas naersuses, vot niuke Tõllekas ruut oledki ja nüüd üllatuseks vaatab üle, ütleb, et Hiibusega joonistu mind ka, aga ära joonistamine külje pealt, mul on niuke pikk rotinina ja ma mõtlesin, et ta oli satiirik, ju ta oli küllalt terava nägemisega ja huumorit oli, ma mõtlesin, noh nüüd ma võin vabalt teha ja ta annab mulle konspekti kätte, ütleb, et pikk, rõhutab oma nina ja see oligi tal täitsa obelisk seal keset nägu, aga minugi üllatuseks ta istubki mulle vast sorii. Ja haarab siis oma redik nagu sõja Moona laupäev seal ja hakkab ennast maalima, maalib enda näol uue ette, nii nagu ta arvas, hea olema. Ja kõige lõpuks siis veel nüüd huuled värvib ära ja siis vaatab hallide silmadega ju nii nagu öeldakse, et ütle hernesupp, vot niimoodi Su kortsusi vaatab armastusväärselt mulle otsalauad, palun. Mul istus nüüd see pikk nina rotinina, ma panen selle pika põigete nina talle ette sinna viltu ja joonistan selle näo, selle lihtsamad silmad, värvitud ripsmed ja see niisugune neiu pilk, niisugune äraütlev. Joonistan talle muidugi natuke liialdusega suu nagu kana tagumiku kortsu ja sinna peale südame kuju. Selle satiiriline täitsa nii nagu peaks, nagu ametikohane oli satiirik ise. Ja nüüd ütlen peole viinerit sinna lauda ei julge. Aga no see oli naljaga öeldud. Piho viis selle. Nii, kui mari seda pilti nägi, haaras ühe käega Ruut Tarmo kaenlasse, teisega oma redi. Külli ütles, rult on küllalt joodud, läheme koju. Ja ta ei tahtnud ei seda ega ruut Tarmo pilti, mille üle ta väga vahvalt naeris. Ja ta oli solvunud elu lõpuni. Aga kuidas need poliitikud, keda sa oled teinud Savisaar ja meri, kuidas need on suhtunud? No poliitikud on omaette poliitikud, on omaette koolkond ja kui öeldi, et sörtsil ütles omal ajal, kui tal Inglise peaminister ütles, et kui ajalehes ei ole karikatuuri minust, siis ma pole tööd teinud. Ja vot poliitikutel ongi niisugune lugu, nad on küllalt edevad. Nad tahavad, et neist joonistatakse, see tähendab, et nad on popid, aga samal ajal alateadvuses, eks nad tunnevad või niimoodi ma olen näinud, kui valikuliselt vaadatakse, aga noh, ma mäletan, juhtus üks lugu konkreetse persooniga, tema küll ise ei öelnud. Aga kunagi, kui Lennart Meri oli välisminister, siis ta väikeselt tungis isiklikult kallale nagu rüütlile, üks kord, nimetades teda Ameerika luurekast töötajaks või mis seal oli, vihje oli selline ja mina tegin selle peale. Rahva hääles ilmus see karikatuur, Lennart Meri oli kuutõbine katusel, kuu paistis ja siis vastavalt situatsiooni juurde ja see ilmus nädalalõpul ja esmaspäeva hommikul heliseb telefon. Üks daami hääl küsib, kas Hibus kuulad, ma ütlesin ja vot välisministeeriumist. Me räägime Teie, olite joonistanud meie ministrit niisuguse füüsilise, kas halvakspanuga või ma ei mäleta sõnastus, aga mõte oli selline. Ma ütlesin, ma ei saa teist aru. Ja nüüd vastus tuli lihtne. Joonistasite hobuse näoga, mõtlesin jaaguar tundma, eksisin, ta on rohkem kaameli nägu. No see on üks niisugune näide. Nähtavasti kui liialdus läheb veidi suureks või, eks igal inimesel on oma nõrgad pooled või niisugused. Aga kui sinust isiklikult rääkida, siis kas ei ole ise tahtnud poliitikasse minna, näiteks sõber Heinz Valk tegi ju nime poliitikuna. Ma üritasin nuusutada poliitikat siin rida aastaid tagasi, muidugi, aga ma pean poliitikute ees andeks paluma, saab olla ausaid poliitikuid, aga poliitika ise ei ole eriti aus, see on umbes sama, nagu ma manitses siin ühte noormeest, kui meil tuli nagu vaba turumajandus või hakkas laiutama ja üleöö tahtsid inimesed rikkaks saada äriga mina nagu vana talupojamentaliteediga ütlesin, et aga poisid olge ausad, sellepärast et äris on ausus ikka niisugune pikaajaline näitajad, minu arvates need lepingud ja selle peenart advokaatide poolt keeruliseks saetud lepingud alttõmbamise võimalustega on need juba ise, et see on üks pool asjast, aga teine pool on lihtne elamine ja äritegemine. Selge, et ärimees kasu peab saama, aga teisel koorima naha üle kõrvade üleöö rikkaks saada. Ja vot poliitikaga on sama lugu, väga paljud poliitikud on sellised, kui neid on valitud juba parlamenti, sel juhul nad astuvad teise klassi ja unustavad, kes neid valis. Ja nad muutuvad omaette nähtuseks ja vot siin hakkab niuke jõustruktuuride mängija, siin hakkab äraostmine ja polegi ostmine, inimene on juba nagu ostetud või ja nüüd hakkab see sahkermahker ja vot see on poliitika inetu pool ja see, mis sateedikule objektiks ongi, nüüd peab sõeluma välja, need, sellepärast on olemas ausad poliitikud, need on kahjuks vähem ja suurem osa on karjerist, niipea kui saab ühe sammu edasi, unustab mineviku ja hakkab Slikerdama. Siin on võimalus koos naha ja karvadega minna, aga vot kunstnikul peab olema südametunnistus. Selle tõttu ta ei või parteis olla parteis tekib südametunnistuse nihe, tähendab, minu oma südametunnistus, läheb partei südametunnistuseks pikkamööda üle ja minust endast ja siis midagi järele ja ma leidsin, et ma tulin silla tagasi. Et mina pean olema sõltumatu, see ei ole mitte lihtsalt sõnade tegemine, vaid see on näiteks tõestused saada, objektiivselt teha. Suur oli hiljaaegu juubel, 75, kuidas sa ennast tunned? Sa oled haruldaselt optimistlik inimene. No see on kaasasündinud, niuke olemas, mul ei ole siin endale midagi teha, täpselt sama nagu vananeminegi. Aga mulle tundub küll esialgu ainult bürokraatlik suhtumine on lihtsalt vanus, kas 75 85? Ma ei saa aru füüsiliselt üldse mitte midagi, ma võin vastata samamoodi nagu Chaplin, kui ta kaheksakümneseks sai, ajakirjanik küsis ta käest, kas see kõrge vanus mõjutab millegiga täid. Saplid mõtles, ütles, et jaa küll, aga mitte nii, nagu te mõtlete. Ma viimasel ajal märkan seda, et ma ei raiska aega rumaluste ja niisuguguse mõttetuste peale ja mul on aega tööd teha ja mul on need oskused ka juba nagu rohkem olemas. Ma oskan valikuid teha ja nii edasi, aga nooruses sai küll naiste peale aega raisatud ja igasugused arvamused ja kõik, mis olid, vot neid on nüüd vähem ja töö juurde peaks üks asi, mis noorus, see vahetus ja särts ja ootused ja kõik. Vot kui selle tagasi saaks, siis oleks igatpidi korraga. Ma tänan sind, et sa said saatesse tulla oma tiheda päevakava juurest, aitäh. Uku õigus oli täna meie külaliseks.