Head kuulajad täna teie külaliseks, kirjanik ja lavastaja Mati Unt, tere tulemast päevade saatesse. Võib-olla oleks pidanud teistpidi ütlema, lavastaja ja kirjanik Mati Unt. Jah, ega ma romaane või jutukesi näeme, viitsi kirjutada küll. Kui ma midagi kirjutan, siis ainult lehtedesse kolumne viimasel ajal ma olen kirjutanud tegelikkusest keskusest, mis ta õige nimi on, aga põhiliselt ma olen pühendunud lavastamisele, ei viitsi enam kirjutada midagi, mis sind sinna teatrisse tõmbab. Mu alati olnud huvid töö vastu ja muks, põhjendusi on olnud see, et kirjutamine on väga üksildane protsess, kus masin, arvuti ei anna mingit energiat. Kas sulle vastu, aga teatis toimub siiski energiavahetus, annad oma energiat näitlejatele, näitlejad annavad sulle vastu, see on üks niisugune, võib-olla kõige lihtsam põhjendus, aga see on küllalt väsitav ju, tegelikult noh, on jah, aga mis siis tähendab, maost mitte midagi tegemine on veel väsitav. Missugust lavastust nüüd esile tõstaksite, ütleme nendest paljudest, mis sa oled paljudes teatrites teinud, mida sa loed kõige õnnestunum? Kas või nii ei saa öelda, mul on neid ligi ühe, kõik on alles 90, ei ole kõikjal õnnestunud, aga maitseb olulisemateks viimase Vanemuise lavastusi, iseäranis meister ja Margaritat ja siis ka kahjuks nüüd küll väga võtu repertuaarist kadunud antiiktragöödiate kogumit kui vendantiigonne ja ema Oidipus. Need on nagu suuremat tööd, oli ta noh, kuhu ma olen kõige rohkem energiat pannud. Sina tulid kirjandusse kui imelaps, vähemalt praegu tituleerivad juba kirjanduslood sind niimoodi kuuekümnendatel aastatel, kuidas tunne siis oli, siis paistis ees ainult kirjanduslik tegevus, eks ole? Nojah, aga ma läksin juba ülikooli viimasel kursusel Vanemuisesse kirjandusala juhatajana tööle, Nietzsche paralleelsus oli juba siis mingis mõttes olemas ja ma kirjutasin seda siis alguses ka näidendeid, nii et ta ei olnud kaks asja päris. Aga nüüd ei tõmba enam kirjandus nii väga, ei tõmba ja kirjutatud ka küll ja pole nagu eriti midagi huvitavat häältega või mis on selle, sa ütled välja ajakirjanduses? Püüan lavastustes. Mingil määral sa oled minu meelest nendes kolumne ides ja sinu artiklitest kumab läbi niisugune kerge skepsis meie praeguse elu suhtes. Ta ei ole maa, suhtume praegusesse elusse väga hästi, loomulikult näen temas esinevaid puudusi, aga ma kuulun nende inimeste hulka, kes virisevad, et küll on kole või et kas me sellist Eestit tahtsimegi või see vähk on meile võõras. Sa oled nagu vihjanud mitmes intervjuus, et matslust trügib peale või mis sa selle all mõtled? Ma mõtlen seda, et ma meenutan siin apteegikassetid tuntud teost, masside mäss, mis on ka eesti keeles ilmunud, tähendab, vanasti oli ikkagi niiviisi, et kõik ei olnud igal pool näha kohapeal ütleme, iga pätt, iga Nalki lahe ei saanud sõna võtta, olid ka mingi valik, toimus aga praegu noh või see on juba noh, tänu internetile ka võib igaüks möliseda, mis räägib, pähe, tuleb, aga valesti tuli vaid seal väike sõel, ma ei mõtle tsensuuri, vaid lihtsalt aristokraadid tohtisid rohkem rääkida, kui ütleme, mingisugused sulased, käib see sul õige peale? Ei, ta ei käi hinge peal, aga üldine nivoo nagu langeb, kui massid on võimul ja nad võivad rääkida mis tahes, ma ütlen, et need peaks ära keelama. See on objektiivne protsess. Puudutab see sind ka ei puuduta, aga ma lõhun, näen seda kõrvalt, Vistaminud ihkab, puudutab ja see häirib. Natuke häirib, aga mitte ka nii, et ma unetuid, öid sellepärast teedeks. Kui sa võtad seda praegust elu, siis isiklikult sinu seisukohalt võib rahul ollakse. Ma arvan, et võib küll, ma ei näe ka mingeid eriti ohtlik tendentse, ei soovi ohtlikke tendentse, muidugi võib alati oletada, et vaenlase karvane käsi on kuskil mängus ja kui lugeda son lega Veeva maaniasse uskuda ja mida tähendab ma usun täiesti, et meie eest peidus toimuvad igasugused salajased protsessid, salaluuramisel ja värsid, aga ma loodan, et meil on ka vastavad struktuurid, kes tegelevad nii, et väga ei peaks kartma, mida sa võiksid karta, siis? Loomulikult igaüks võiks ka, et iseseisvuse uuesti kadumist, aga ma ei usu, et see vähemalt lähemal ajal väga tõenäoline oleks. Kui me nüüd kirjanduse juurde tagasi tuleme, mida sa seal oma kirjutatust küllalt palju on, seda hindad kõige kõrgemalt või kui sa peaksid praegu tegema valiku, jätaksid sa midagi välja millegi paneksite esimeseks. Ei, joonist pingerida ei oska teha muidugi nagu kõige ühelt poolt lige lõpetatum ja teiselt poolt ka niisugune postmodernistlik oli sügisball, aga ta on võib-olla isegi liiga nagu täiuslik teos. Hiljem ma kirjutasin segasemaid asja Läksin üha segasemaks, siis ma jätsingi keevitamise järgi, sest noh, nagu tundus, et loovad liiga udused teosed juba. Aga nüüd algusse omad nautlema. Kollane kass oli siuke õpetaja meeleheaks kirjutatud ja täis lapselikku prostitutsiooni. Seal räägiti, et kuidas kuskile reverse Leninist loomulikult keegi Leninist ei rääkinud, aga oli see esimene niisugune jah, natuke võlts teiste vastu olla, mis saad olla. Nii et niisugust ridasay taha ei, ta on nagu on. Aastavahetus tegi sind aasta vanemaks, nii et sa said topeltõnnesoovid. Õnnesoovid, las mõnika tuleb, president saatis õnnesoovi ja peaminister sellest aitab juba, et kui naguniisugune tunnustus on paar sõpra ka või, aga ega ma ei taha väga siukest pidutsemist ega tähistamist ka üldse. Mulle ei meeldi mingid üritused ja rahvakogunemised ja natuke paradoksaalne öelda, sest ma ise teen teateid, kus ometi olete need saali tuleb hulk inimesi, aga need mind ennast isiklikult ümbritseb hulk inimesi, see mind eriti ei huvita. Mida sa uuelt aastalt ootad, mul on hulka töid ja ma ei tea täpselt nende järjekorda ja aga see peaks varsti selguma. Vähemalt. Ma ei tea, kas neli tööd seisavad ees, nende hulgas üks ooper, isegi mis on siis Alton õuduste teemal juba pealkirja pärast nõustusin, see on Pärnus, kus on rahvusvaheline lauljate konkurss, aga nad deemon teemal kõlab väga hästi. Nagu ma ütlesin presentatsioonil, et kes meist lapsena poleks tahtnud olla eemal, nii et noh, miks mitte lihtsalt ellu viia. Mida seal veel, sa oled vabakutseline sel aastal kavas on, ma poleks ise läinud, mind kutsuti, kutsuti, tähendab draamateatrisse ma nõustusin ka. Ütlen ma ise poleks läinud, kuna meid sealt justkui nagu koondati, aga nüüd nagu kutsutud lavastama ühte näidendit, mille nimi on tütarlaps ja surm sellest Roman Polanski film ka siis ma teen ooperi, siis ma ilmselt lähen Rakverre lavastama drafti esiknäidendit Paal lauludega koht faililauludega, mis talvel saab seal nüüd natuke lahtine, seal see järjekord veel ebamäärane. Kust sa võtad selle energia, see on niuke, nõuab küllalt palju puht füüsilist energiat, rääkimata vaimuenergiast, käia Rakveres lavastamas, käia Tartus lavastamas. Muhast on asi selles, et peabki kogu aeg midagi tegema, sest kui inimene alla annab, siis ta raugastunud, ma arvan, et need, kes ei oska ega ei viitsi lavastada, võiksid näiteks ristsõnu lahendada vähemalt ühesõnaga, et oleks mingisugune vaimne tegevus kogu aeg, et mitte niiet lavataks ja aitaks lakk mõeldakse, millal määras. Aga sul mingisugust niukses retsepti ei ole, millega sa ennast laed ei ole ja ma ei ole ka selles mõttes klassikaline niisugune, et noh näiteks ma läheks kuskile tammesallu. Lai Ma olen näinud küll pannud selja vastu puud, aga ma ei viitsi kaua niiviisi olla, mul hakkab igav ja maale läheks, mul polegi õieti praegu kuhugi minna, aga kui ma läheks, ma viitsiks seal ta kaua olla, mõtleksin minema jälle teine, ma arvan, et teatud spontaansed psühhotehnikad on küll, tähendab, kui haarama asendussiis, tuleb see endale ära keelata lihtsalt, ja öelda, et ei, et milleks masendus pärast, tähendab see ei ole ka mingi läbimõeldud psühhotehnika, mis plamiseks kuskilt eneseabi õpikutest. Sa oled üks rahutu hing, tahad öelda, et kas ma olen neurootiline hüsteeriline? Ei? Nii-öelda, aga ei noh, vahel olen hea, aga need kestavad lühikest aega, rahunen võrdlemisi ruttu maha. Aga millest siis inimese ela? Elu on, on ju päris keeruline asi ja siis teatas, et proovid on täis keerulised asjad, kus on tegemist hulga inimestega, kes on igaüks isesugune, frukt ja nii edasi ja nii edasi, nii et põhjust leidub alati. Ja lõpuks on vahel nii, et kui päike paistab, on tuju hea, aga kui on pime kaamos nagu praegu on, sajab lörtsi, siis on jälle tujuga halvem. Mitmeid faktoreid on palju. Nüüd sa oled 60. künnise ületanud, tunned sa kuidagi teisiti ennast ka? No ei tunne, tähendab, see võib muidugi absurdselt mõjuda, sellepärast et ütleme, kui inimene raugastub ja ütleme, hakkab ära vajuma, vaimset ega keegi talle seda naljalt ütlema ei tule, tähendab, isik ise võib arvata, et kõik on, oleks, aga ma praegu ei tunne küll mingit vahet, tähendab, ma olen öeldakse, täis loomingulisi plaane ja, ja igasuguseid ideid. Aitäh, et sa saatesse tulid ja edu sulle nende plaanide teostamisel. No edu sulle suurte saadete korraldamisel