Täna, head kuulajad on teie külaliseks põlines taanlane Aarne Mikk. Tere tulemast päevade saatesse. Tere päevast. Väga harva on niimoodi, et inimene on terve oma elu Ühe töö peal. Sinul on see kuidagi niimoodi kujunenud. Nonii, ta juhtus, et kuma 52. aastal siia Tallinna muusikakooli laulu tema tulin, siis kutsuti mind ka Estonia ooperikoori ja selles majas ühe väikse vahe, aga ma olen olnud kogu aeg tänase päevani erinevatel ametikohtadel, aga mul ei ole sellist soov, ei olnud kuhugi mujale minna. Sinu karjäär, kui nii võib öelda, on olnudki ehtameerikalik, eks ole, koorilauljast või laulukoori alates kuni teatri kõige kõrgema teatrijuhini välja. No võib-olla, et ma olen seetõttu ka neid erinevaid tasandeid tundma õppinud paremini ja ja mul ei ole ka tänase päevani häbi või piinlik, ükskõik millist pisemat ülesannet teha, kui teatritöö või kogu kollektiivi vajadused seda nõuavad, oled sa saanud ennast täielikult teostada ka nüüd selle pika aja jooksul? Ükski inimene ei saa täielikult teostada, sest et mida vanemaks me saame, mida rohkem meil tuleb kogemusi ja mida rohkem me näeme, mida kõike kõike on tehtud ja tehakse, vot siis tuleb mulle meelde professor Fels teine ütelus Berliinis, kuma tema Carmeni proove, vaatasin, et ma teen seda ooperit lavastanud juba kuuendat korda. Mulle tundub, nüüd ma tunnen seda teost põhjalikult. Ja vaata, kui sa teed ära ühe korra ja pärast hakkad vaatama reaalse elu käigus, kuidas need etendusse lähevad, siis mõtled, et midagi oleks pidanud niimoodi teistmoodi tegema. Aga reaalselt suurt enam parandada ei saa. Ja väga harva sulle antakse võimalus või tuled, võimalus mõnda lugu mitmendat korda teha. Kas ooper on niisugune elitaarne kunstivorm? See nagunii poplauluga ei anna võrrelda ju? No sellest räägitakse ja tõepoolest, et see on teatud valitud seltskonnale ja kui me mõtleme kuskil laskaalave Metropolitan paraesietendustele, siis seal tõepoolest on selline ka enesenäitamise moment ja tavalisele võib-olla külastajale on, on ka piletihinnad liiga kõrged, aga kasvõi näiteks Soome Savonlinna ooperifestivali kogemus, kus inimesed tulevad peredega ja võtavad oma toidukorvid kaasa ja, ja maailma palju teisi selliseid ettevõtmisi näitavad, et ooper on ikkagi väga laiadele rahvahulkadele lähedane ja ma ei räägi Itaaliast, kus näiteks Verdi sünni kohas pidavat kõik tema külaelanikud ka tema ooperid peaaegu peast teadma ja oskavad kaasa laulda, aga on tehtud Verdi loomingust heliplaate, kus Nabucco orjade koori laulab 2000 inimest, terve saalitäis ja kõikide nimed on kirja pandud. No see on natukene teine maa koopiana, seal sündinud ja 400 aastat on teda seal elus hoitud ja arendatud. Ja kuidas sa ennast praegu Estonias tunned, kas sa oled juba nagu emeriit või või tunned, et sind ikka vajatakse. Ja sa ise vajad muidugi Estoniat. No ja kui esimesel augustil muse loomingulise juhi leping ära lõppes ja ma olin ise väga selle poolt, et ma üle kahe aasta ei taha seda kohta hoida. Sest et kogu elus, kultuuris, poliitikas, majanduses valitsevad hoopis noorema põlvkonna esindajad ja tinglikult kui ma ütlen, et kui mina räägin neile mingit asja, nad kuulavad ja teevad niisuguse tähtsa näo. Väga huvitav, kui nende hea kaaslane sedasama asja räägib, siis nad võtavad selle palju kergemini omaks. Ast mõtlevad, et see on meie ühine arusaamine, kaasaegne lähenemine ja ma olen väga rõõmus, et vähemalt 2006. aastani, kui Estonia saab sajaaastaseks mind on palutud edasi jääda teisel ametikohal. Ma olen nagu lavastaja ja ka peadirektori nõunik lisaks. Ja Teeennid juubeliprojekte siin koos mõningate kolleegidega ja lavastasin aasta lõpul ka kaks operetti, programm Vanemuises. Ühe Estonias ja ja vanadetükkidega on proove ja muusikaakadeemias, nagu poole kohaga õpetan ja nii et ega palju aega üle ei jää, kuigi ma tahaks midagi muud ka veel teha. Nii palju aega jääb, et siia tulid saga suusatamast. Nad on vastlapäev selline ja ma isegi hilinesin, aga piinlik siia lindistusele. Et teha vastlaliugikke suuskadel, ärasin Pirita jõe orus ja pärast hernesuppi peale süüa. No ma arvan, et tervise eest peab hoolitsema, sest seda antakse meile ühe vähem iga aastaga ju. Me peame ise natuke valvel olema. Sinul on, nagu ma aru saan, kolm perekonda, eks ole, Estoniast me nüüd rääkisime, Estonia selts on ka sinu noh, ütleme loodud taasloodud ja kolmandaks on lõppude lõpuks sul oma pere ja nojah, neid perekondi armastan ma tõesti kõiki südamest. Estonia selts saab siin kuu aja pärast taasloodud kujul 15 aastaseks, aeg on läinud kiiresti, me oleme kõik nii palju vanemaks jäänud ja, ja küsimus on selles, et mida selts tulevikust peaks tegema? No me ei räägi, sest möödunud aegadest, kui selts rajas teatri ja ehitas selle maja ja meie võib-olla see katusekivi kampaania nagu andis kõige silmanähtava tulemuse, aga meie igakuised kokkutulekud kohtumised tuuri inimeste ja paljude riikide saadikutega ja need on seda peret koos hoidnud Estonia seltsi ümber ja meie ei tee mingit liikmete värbamise kampaaniat. Ma olen väga õnnelik, et näiteks eile me võtsime vastu üks neli-viis nooremat liiget, kes on oma tuttavate kaudu sinna tulnud, vaatavad, mis seal toimub ja ja tunnevad huvi. Ja ma loodan, Estonia juubeliks Estonia selts teeb oma väikese panuse või tähelepanu, avaldamise janu. Perekond tänu minu naisele võib igal pühapäeval lõunale tulla ja see on ilmselt nendele kõikidele ka meeldiv mitte ainult kohustus, vaid ka võimalus lobiseda ja rääkida, mis on nädala jooksul toimunud ja nii-öelda olla selle suure perekonnaga tihedas kontaktis. Aasta ei saa, nagu sa oled, eks ole, nõia, ma, see on tulnud? Ei, see on antud ja hääle on andnud seal hääletatud ja see võib-olla mõne jaoks mõjus niisuguse aasta vanaisa tiitlina. Aga kui, et miks ma peaksin siis talle vastu puiklema ja ikkagi mainisin ka selles tänukõnes tollal Estonia kontsertsaalis tegeleta, minu naine hoiab seda perekonda oma lõunasöökide ja lastelaste eest hoolitsemisega koos ja mina tulen siis võtan need lilled Kalevipoja vastu, siis külalisi. Ja kõik need asjad nõuavad palju energiat ja rahmeldamist ja tööd, kust ta selle energia hammuta tantsul mingisugune niisugune moodus selleks ei ole mingit erilist moodust. Aga ma ütlen küll, et ma olen üks, 25 suve oma perega ja väiksemas koosseisus puhanud ühes väikses maakodus Hiiumaal kus mulle tundub, et see heina niitmine, puude lõhkumine ja, ja kõik need remondi- ja ehitustööd, mida sealt tuleb teha. Et need annavad selle energia või vähemalt niuke hea enesetunde, sest et linnas sinna mingi spordisaalis käia ei ole ja kinnises umbses ruumis higistada mulle ka ei meeldi. Ja kui nüüd ikkagi talvel lund on, siis ma üritan ikka kolm, neli korda nädalas ühe suusaringi teha ja kevadeti sügisel natuke sörk, Insin Pirita jõe kalda peal, aga sellist renni ma küll ei tee. Fanaatiliselt ei aja, mul ei ole vaja mingeid rekordeid püstitanud. Suur tänu, et sõdurid saatesse. Täna oli teie külaliseks Aarne Mikk. Aitäh. Palun.