Head kuulajad, tere õhtust. Mõtlesin, et hääled on erilised. Isegi pisikene krabin ja mingi kops võimendub nii, et arvaksid elevant ukse taga. Täna räägimegi häältest ja kuulame hääli. Ja külaline on Ivar Vinkel, kes ise ütleb, et ta on keskkonnahäälte salvestaja. Täpselt nii või veidike täpsemalt Läänelt helikeskkondade salvestaja. Looduse hääled, mida saates kuulame, on Ivar teie salvestatud, minu nimi on Anne Parksepp. Meie ümber on praegu vahilisid. Jah, on küll, aga siin stuudios on siiski küllaltki vaikne. On kasutatud spetsiaalseid materjale selleks, et nii sisemised helid suubuksid, kui väljast tulevad helid siia sisse ei ulatuks, aga näiteks samas, eks ole, suure liiklusega tänava ääres vaatad, võib kurdiks jääda. Seal omaette helikeskkond. Neile, kes on pikka aega linnas elanud, pole vältel saanud välja linnast ja kui tema nüüd juhtub metsa minema, siis vaikus mis temale tundub vaikusele. See võib teda närvi ajada, tohib kartma hakata. Sest ta on niivõrd harjunud selle müraga ümberringi kui tallinnas elanud. Minu jaoks see ei ole vaikus, mis metsas metsas ei ole kunagi vaikust seal alati olemas hääled, need ainult vaiksemad. Kui kuulata, siis need hääled rahustavad, need kuidagi mõjuvad hästi. Just nimelt see hirm sina inimesel võib hakata. Mainin veelkord sellisel linna inimesel, kes on pikalt elanud linnas aastaid välja saanud linnast loodusesse, see hirm ei pruugi jääda. Sest õnneks on inimese organism niiviisi ehitatud, et kui ta saab tagasi endale loomulikumasse keskkonda, siis ta koheselt nagu hakkab iseennast häälestama sellel loomulikumale lainepikkusele. Kui nüüd mingiaeg selles vaikuses elada mis esmapilgul tunduv vaikusele siis seesama trumminahk lõdveneb, lihased lõdvenevad jalus, pääseb sealt aknakest välja inimene hakkab jälle vaikseid asju kuulma siis vaikus, mis esialgu tuhandes- haigusena metsas, see ei ole enam vaikus, sealt tulevadki juba hääled jälle esile. Siis ta ei ole õudne ka mitte. Ma võin väita. Ja üsna kindlalt, et mina olen kuulnud rohu kasvamist. See võib tunduda imelik. Aga ma olen seda kuulnud selgeks nüüd paar aastat tagasi. Üleüldse kõigepealt ma elan Tallinna äärelinnas ja sellises suuremas magistraal istuks 300 meetri kaugusel selle magistraali ja vahele jääb hulk teisi majasid puid. Ja et minu maja on ka nagu mäe kallaku peal. Et selle magistraali helid minuni väga ei jõua. Me oleme kogu oma elu tegelikult seal elanud. Selles äärelinnamajas vahepeal noh, kaks aastat ennesõjaväes ja, ja neli aastat Saaremaal, aga tegelikult ma ei ole nagu selles mürases Aga elanud. Ja et mul oli jah tihedamalt tegemist sellist tantsuüritustega, see heli, mis seal on siiski väga, oli tihedam tegevus nende tantsuüritustega seoses lõppes üks paar-kolm aastat tagasi. Paar aastat tagasi, kui ma alustasin oma looduse lindistamise, siit on sellele sai võimalikuks ka vaiksemat asjade kuulma hakkamine jälle nende teadvustamine. Ja, ja vot siis oli nii, et, et kui ma läksin paar aastat tagasi Saaremaale kevadine aeg, aga rohelist veel ümberringi ei olnud aprilli lõpupoole hulkusin seal vaheteed pidi selles mõttes kohe teed pidi maju seal ümberringi enam ei olnudki, see oli selline lehmade karjamaale ajamise tee. Ja ümberringi, mis seal siis oli, oli väike haav, mis oli tegelikult kuiv, rohelist rohtu peale ei olnud, olid eelmise aasta kõdu ja õhtune aeg nullist kraadist pisut ülespoole. Paar-kolm kraadi sooja ja päikest ka küllaltki sombune ilm oli. Järsku kuulsin, läksin, jalutasin eskonna Kuusat, nagin, mingisugune nokin. Kuivad nagu plõksud. Ma hakkasin kohe nagu üritama selgeks teha, et kus kohas, mis siis, mis siis seda häält teeb? Ju mõni satikas seal nakites. Ei olnud. Sest kui ma leidsin allika ülesse selles mõttes maapinna lähedalt, kui mu pead nagu lähemale panin, küki lasin, tabasence tuleb ümbertringi, mitte tee pealt, mitte selle kruusa ja liivaseguse tee pealt, aga just sellest suunast, kus oli see rohuväli KV rohuväli, eks ja kui ta oleks alistunud, oleks kohe aru saanud, seal kraavist mujalt ei tule, aga ta tuligi ümbertringi. Ma vaatasin ka, et on mingisuguseid putukaid, mis võiks seda teha, ei olnud mitte putukate ja nende seda enam varajane aeg kaheks. Ja sai olla nii massiliselt. Ja putukas kevadel liigutab ennast siis, kui päike peale paistab. Ja, ja siis mulle hakkas nagu kangast oma, et see võib olla rohi, mis tasakesi surub ennast sealsele kõdu Alt sellest kodust läbi, seda kõdu kergitades. Ja see võibki naginad tekitada. Ja me teame ju kõik väga hästi, et võilill võib ennast läbi asfaldi suruda. Nii et asfalt laguneb. Ime küll jah, aga teeb nii. Just ta võib ennast läbi asfalti suruda, kui tal on nii tugev juut, aga no miksi sellise jõuga ei või mingit häält kaasneda. No kahjuks küll veel seni olnud ühegi sellise läbi asfaldisurumise tunnistajaks, et kus oleks lagunemine samal ajal toimunud ja lill tulnud. Kahjuks olen ise veel juures olla, et kuulata, mis häält siis on. Aga kui ma selle paralleeli me üles leidsin, siis jah, tundus üsna tõenäoline, et see ongi seesama rohi, mis seal vaikselt-vaikselt niiviisi surub ennast. Ja see tekitab seda kahinat. Ja kas see oligi siis see hetk mil te tundsite, te peate mingisuguse muutusi oma elus tekitama, oli tahtmine hakata neid helisid püüdma salvestama. Ma. Ei tea, kas need, kas need ongi üldse olemas, selliseid erilisi muutusi? See kui vaadata nagu kitsalt kitsalt omistatud aja vältel, siis ta võib jah, tõesti tunduda muutusena, aga harilikult need protsessid ja kõik kõik toimivad ja palju varem hakkavad pihta, et ühel hetkel lihtsalt jõutakse mingisuguse äratundmise mõistmiseni. 98. aasta alguses korraldasime oma sõbrapoisiga botaanikaaias sellise sügavama muusikaüritusi. No see muusika, mida me valdavalt seal kasutasime, mahub stiilinimetuse alla ämbient. Tõlkest tähendab see keskkonda ümbritsevat. Korraldasime sellise muusikaüritusi botaanikaaia vanas palmimajas, noh see oli ka seoses sellega, et ta parajasti oli üks niisugune lumevaene talv, küllaltki hall. Me tahtsime inimestele pakkuda natuke sellist teistmoodi elamust. Sellist teistmoodi tervikut nende troopiliste taimedega ja nende loodusvideotega dokumentaalfilmidega ja, ja selle muusikaga seal. Ja siis mul tekkis nagu mõte, üks selline arusaamine. Teadvusesse, et üsna palju sellest muusikast on tehtud tegijate poolt nagu seda ümbritsevat maailma jälgides, iseenese sisemaailma, jälgides ümbritsevat jälgides, inimsuhteid, kõike omavahelisi seoseid toimumisi jälgides. Ja tundus ka nii, et üsna palju sellest muusikast on tehtud eelnevalt nagu seisundisse minnes. Seisund jah, lihtsamate tegijate puhul võib sageli kaasneda mingisuguste keemiliste ainete tarvitamisega kuid siis ei ole see kogemus, mis muusikast edasi antakse. Nii sügav kuulaja jaoks, sellepärast et see on ikkagi mingil määral selline psühhotrauma. Neurootiline isegi võib-olla aga see muusika, mina kogusin kokku ja nendel üritustel kasutasin, ma püüdsin ikka sellist sügavamat leida. Sageli need aset minus ei tekitanudki ja ei tekita praegu konkreetseid, mingisuguseid pilte, mingisuguseid mõisteid. Või nad viivad kuidagi Anad kuidagi alateadvusesse, ütleme selle muusikategija teadvusest edasi antav kandub minu alateadvusse ja ma saan selle võrra rikkamaks. Ma tunnen, et midagi on tulnud mingisugune uus moment, mis avardab minu maailma tajumist. Ja vot seda muusikat seal kasutasime ja vot siis nagu tekkis mulle arusaamine, et, et see mõju kuulajale sellise muusika mõju kuulajale ei ole sageli sugugi mitte pelgalt vaieldi ümbritseva kirjeldus vaid hoopiski midagi sügavamat, mida ei saa sõnadesse panna, just nagu ma praegu kirjeldasin, ta tuleb ja avardab sinu maailma tegemist maailma tajumist. Ja siis ma mõtlesin, et aga mis oleks, kui üritaks kokku panna kokku miksida keskkonna hääli seda muusikat? Nii-öelda mõju süvendamiseks ja võtsin sellised lood mis mulle tundus, et võib kukkuda. Loodushäältega kasutasin vanameister Fred Jüssi plaate, kus on sellised lühikesed asjad peal, miksisin tema salvestatud loodushääli mõnede lugude sisse. Siis tekkis vaata et aga, aga miks mitte kasutada ühte läbivat tausta keskkonnahäälte tausta eest looduskeskkonnahäälte tausta ja panna oma muusikaprogramm sinna peale kokku üks selline kulgemine, üks selline rändühest kohast teise. Ja ma hakkasin otsima neid plaate ja ma leidsin, et meil Eestis ei ole neid plaate täpsustatakse meil Eestis, tollel hetkel olid olemas imporditud plaadid, kus ta oli muusika ja seesama loodus segatud muusikalid valdavalt noh, on praegugi neid saadaval, veel on valdavalt sellisest reisivaldkonnast kui üldse liigitada. Ja noh, üpris nagu emotsioon Nendele rõhuv ei ole nagu sellise sügavama kogemusega seal eriti midagi pistmist. Mind huvitasid tollel hetkel puhtad loodustaustad, et neid kasutada ja ise oma programm music program sinna kokku panna peale. Ja kui ma nüüd ütlesin nii, et neid plaate olnud Eestis siis ma pidasin silmas just neid autentseid, loodussalvestisi, neid salvestisi, mida on kokku miksitud stuudiotes ühe mingisuguse produtsendi poolt, on võetud neljast-viiest erinevast kohast juppe helisid. Avastasin siis, et, et ei ole neid autentseid loodussalvestisi mõtleni peatamatu kujul tehtud ja ilma juurde miksimisteta ilma välja lõigata. Siis ma mõtlesin, et kas midagi tuleb oma tehnika hankida ja, ja ise hakata proovima ise üles võtma. Muidugi, siin oli üks teine nüanss veel, miks ma tahtsin hakata neid kooslusi üles võtma seda heli, mõju, muusika mõju, seda ma olin juba pika aja vältel iseenda peal kogenud. Lõpuks seda ühte sama helikeskkonda võib ju ka võtta. Kui mingisugust kontserti. Vahest bussis sõites mingisugusest bussi mootori häälest? Rataste liikumisest, ühesõnaga bussi poolt tekitatud aastast häältest on välja koorunud mingisugused konkreetsed voodid, need ei ole mitte minu mõistuses, aga need ongi need noodil bussi poolt tekitatavad häältes. Ja ükskord oli isegi nii, et kaks nooti jätsin täiesti meelde kaks helikõrgust mis kogu aeg nagu töötasin nagu rütmis ja ma läksin koju ja akordioni peal, ma tuletasin nalja nagu noodinimetused on valinud endale kirja tuleviku jaoks siis kui mul on olemas vahenditelt muusikat hakata ise tegema, ma tahan seda ära kasutades, selle mõju oli tohutult võimas. Tohutult huvitav mõjuli sellel konkreetsel kahel helikõrgusel ja täpselt sellel rütmil mis seal pusi poolt tekitatud häältest välja koorus. Kes kuidas oskab kuulata, eks ole. Lisaks on üsna palju sellist kontserti ümberringi, linnas on muidugi rohkem sellist isoleerivat aga ka looduse, selle sellist harmoonilist ja vot see oli ka üks selline noh, teadvustamata põhjus, miks ma tahtsin hakata just neid helikeskkondi üles võtma, mitte mingisuguseid konkreetselt suunatud helisid. Ja miks ma hankisin just sellise stereomikrofoni ja sellise salvestuspildiga, et ta võtab ümberringi mitte suunatult, toodab ümberringi kõik helid ülesse ja mitte ei võimelda seal mitte mingit ühte konkreetset õli ja teiste suru hallaga, võtab nagu noh, kondensaatormikrofon. Tal on väike võimendi sees, tõstab kogu nivood võrdselt, säilitades omavahelisi suhteid, helides. Et miks sellised mikrofonid hankisin endale? Ja veel üks teadmine, et siiski mõjuvad ikkagi tervikut. Ja vot see teadmine tuli, tuli juba palju varasemast ajast, siis kui ma hakkasin huvi tundma idapoolsete filosoofeta vastu. Ja kui ma ühel hetkel konkreetselt noh, nüüd on sellest juba üks kuskil 12 aastat tagasi 11 12 jahetoni jõudsin välja buda õpetuseni sealt nagu see teadmine, et tegelikult kõik see ümberringi on tegelikult üks tervik, et ei ole eraldi eraldi asju ei ole mõtet asju eraldi võtta, siis tekivad piirid, jäävad nendest piiridest tekivadki probleemid, pinged just nimelt piiridest piiritlemistest. Ja see kogemus, et mõjukese tervik, see tuli hiljem, siis, kui ma 98. aastal sügisel peale puhkust tööle asusin oma poes plaadipoes, siis ma töötasin veel plaadipoes. Või tuli minu juurde noored poisid, kes küsisid, et kas on puhtad, puhast loodushäälteplaati. Ma ütlesin, et vot näed, ei ole, et, et on nagu seal muusikaga asjad ja, ja vot siis turgatas pähe, et aga võiks nagu oma asju pakkuda. Mõtlesin, et jah, et on olemas, aga veel ei ole plaadi kujul. Nad ütlesid, et tera tulen tagasi. Ja kui ma siis kuulasin kodus üle seda panga pangaalust, meresalvestist. See oli nagu esimene, mis ma otsustasin, et selle võiks teha plaadikujusse. Kui ma seda kodus üle kuulasin. See oli õhtune aeg. Täpselt olete, kas talent viiest seitsmeni vahemik või kaheksa ajal kuskil ma ei olnud eriti väsinud. Klapid olid peas, ma kuulasin seda sellepärast üle, et ära märkida selliseid laiemad kohad. Stuudio jaoks. Ja järsku hetkel tabasin, et mõte enam peas ei liigu. Sest see heli, mis tuli kõrvaklappidesse, tõmbas tähelepanu nii tugevasti endale. Silma hakkas kinni vajuma, olnud väsinud, aga silma hakkas kinni vajuma. Just nimelt just nimelt ja noh, kui nüüd kõrvale põigata, otsida mingisugust seletust paraku inimene linnasituatsioonis vähem või rohkem ta ikka stressis. Ja organismi kõigele loomulikum kaitse ja tasakaalu viimise võimalus ongi unes. Kui organismi puhkeseisundisse inimene magab siis ta loomulikumalt läheb tagasi jälle tasakaalu. Seda ju teatakse, paljude arstide poolt soovitatakse. Mingisugused pinged, on üle elatud, soovitatakse maga. Inimesedki satuvad otse haiglasse. Sageli sellele eelneb nädala pikkune või nädalate pikkune unetuse periood, sest nii pinges, et ei suuda magama jääda. Ja haiglas tehakse kõigepealt antakse unerohud pasaks magama maha siis hakkab organism tasakaalu minema, siis on võimalik nagu uuesti hakata sellise normaalsem elu poole minema. Ja kuna on vähem või rohkem pinges, siis ka mul, nagu ma ei teadvustanud, võib-olla need pinged, aga, aga see asi nii, et silmad kinni vajuma. Esmadusin, ärad neil asjadel on päris tugev mõju. Mis nendel samadel rentselt või võimalikult originaali Maali lähedaselt üles võetud. Loodushelikeskkondade salvestistele. Muidugi, loodusel endal tohutatava mõju mida soovitatakse kõigepealt inimestele, kes on väsinud ja kellel vähegi võimalus minna jalutada looduses ja lasta endast kõik see läbi, mida näeb, mida kuuleb, mida tajub, mitte mõtestada, mõtestada ei ole mõtet. Aga, aga lase hindas endast lihtsalt läbi ja minul nagu see kõige tugevam efekt jah, seal kodus oma laua taga istudes siis ilmnes, kui ma kuulasin ja see asi niiviisi mõjus. Nüüd ma olen osanud sellega sõnadesse tuua. Noh, selline päris piltlik seletus võiks olla. Et kui ema on avatud, siit, tuleb ka tarkus. On tähelepanelik tarkusest tähelepanelikkuse eest tuleb ka selline meelerahu. Siis see kõik kajastub ka tema hääles. Ja kui ta räägib oma lapsega siis laps skaala teadlikult tajub seda, ta rahuneb. Ta tunneb ennast turvaliselt. Kui loodus on tasakaalus, siis ka see kajastub tema hääldas. Ja inimene alateadlikult võtab selle vastu see keha materiaalne keha milles meie hing eksisteerib, siin selles maailmas. On loodusest, siin ei ole mitte midagi teha taandudes samast viiest elemendist koosnev millest koosneb ka loodus. Ja sellepärast loomulik see, et see, mis toimub looduses, vabadus on tasakaalus. Siis see tuleb ka meist läbi, leiab üles meie sees lainepikkused mis selle argirutuga mahasurutud pingeseisundite poolt äratallatud looduses lainepikkused saavad nagu üles leitud ja tekib resonantsi efekt, ehk selline võimendamise efekt, kui on üks hääl, seda kõlab üksiku häälena, kui on kaks häält, siis on juba valjem, kui on 10 häält hoopis valjemaks, seda täpselt samamoodi. Nendel lainepikkustel ka, et looduse helid tulevad inimesest läbi lihtsalt no ma ei pea siin silmas mingeid konkreetseid sagedusi, mingeid helikõrgusi, aga ühesõnaga piltlikult tasakaalulainepikkust nagu leiab võimaluse, nagu võimendub inimeses tänu sellele, et inimene viibib looduskeskkonnas. Ja siis inimene rahunebki. Kes tormab ja on unustanud selle aja mahavõtmise siis nagu ei oskagi enam lugu pidada neist loodushäältest ja sellepärast räägitaksegi, et inimesed hakkavad loodusest kaugenema. Tundub nii, et et meil on silmad ja me ei näe, meil on kõrvad ja ei kuule. Siin nüüd ongi selline, võiks, võiks nagu teha sellise nagu vaagimise. Et kas inimene on kaugenenud loodusest või ta jällegi on ise tõmmanud piirid vahele. Võib-olla selline mõtteskeem kuskil alateadvuses ei pruugi üldse teaduski olla, aga võib-olla selline mõtteskeem, et loodus jah, et rohi kasvab, lilled õitsevad, linnud laulavad, loomad liiguvad. On aga, aga isa, sealt autot ma ei saa sealt raha mõisa sealt hamburgerit kätte. Sellisel kujul, nagu ma olen harjunud seda saama selle üle midagi televiisoriga sarnast. Samas omast käest ma tean, et looduses kui jälgima hakata, kui sa oskad jälgida nii, et sa kedagi ära ei sega. Ma mõtlen just loomastiku ja linnustiku, kas see on tohutult huvitav? Mis aega inimestel ei ole aega kiire, kiire, kiire, kiire, kiire. Kui nüüd tõmmatakse, selline mõtteskeem kuskil alateadvuses toimib, eks ole, et ma ei saa looduses seda kätte, mida, mida ma arvan endale vaja olevat praegu nüüd kohe kõike seda raha hulka ja, ja kõiki neid hüvesid ja mugavusi. Vot siis tõmmatakse piir vahel, et loodus on see, aga see urbaniseerunud keskkond. On seda võimalik läbi mingisuguste pingutuste sageli ka ülepingutuste saada, et see on minu jaoks nagu normaalne. Ja samasse loodus annab meile tasuta hinge rahujõudu kui me oskame seda võtta, sealt ta pakub lausa tule ja võta ainult, ainult meie arvame, et lükkame selle homseks. Ja siis ongi väsinud närvilisi inimesi. Sest elumured pressivad ju peale. Jajah, pea piirduks asi nüüd ainult väsimuse närvilisuse ka ei oleks võib-olla kõige hullem. Aga edasi tuleb depressioon ja inimesed otsustavad endalt elu võtta. Minu mäletamist mööda Eesti on maailmas praegu vist kas kolmandal ja neljandal kohal enesetappude poolest. See on ka üks põhjus, miks ma rohkem hakkasin neid plaate tegema. Miks ma neid erinevatest kaaper ringkondades hakkasid levitama? Et hakata teadvustama jälle. Ja, ja loomulikult ka selle külje pealt, et noh, üks asi on jah, me saame seal tasuta kätte, sealt loodustame, läheme see kõige loomulikum pingete maandamise võimalus. Teistpidi sedasama loodust ka tuleb hoida. Just nimelt, see on vastastikune, kui me selle tasakaalu sassi ajame kas teadlikult või mitte teadlikult siis tuleb häda mõlemale. Nimelt või häda kõigile, õigemini. Inimene. Ilma lootuseta hakkama ei saa. Mitte mingil juhul ka kõik kõige keemilisemad ained mõtlen riietuses või ma pean kõigepealt seda käegakatsutavad sellist silmas, mis on nagu kõige kõige tugevamalt haistitav ikkagi keemilised ained, samuti autode, kered, metall absoluutselt kõik ained, mis seal ümber meie juured on looduses. Kui need Need ressursid nüüd kui need toimumisprotsessid sellise mingi hetkelise kasu saamise eesmärgil lõhkuda. No üsna peatselt inimene sureb välja. Paraku seda nii raske uskudagi, väga raske on mõelda selle peale, mis tuleb siis, kui meid ei ole. Vot, siin on üks moment neile inimestele mõtlemiseks, kuivõrd see muidugi on teener. Aga nii nagu vesimerest aurustub, liigub ülemistesse, atmosfääri kihtidesse muutub vihmapilvedeks, liigub maismaa kohale, sajab vihmana alla, see vesi imbub pinnasesse. Liigub jõgedesse jõgedest jälle merre. On üks selline ring, eks ole. Täpselt samamoodi on inimesega. Inimene ei ela siin maailmas mitte üks kord. Ta tuleb ikka ja jälle tagasi. Et täiendada oma kogemust, saada uus kogemus, et likvideerida võlgu. Ja teadmatult, kui ollakse teadmatud, kui ei taheta süveneda, tekitada uusi võlgu. Nii et see ei ole vabandus, et me elame üks kord, see on. Ma arvan, et võib nimetada seda pimedusega lööduseks. Ja kuna selle maailma ära rikkuma sedasama keskkonna siin siis võib-olla tõesti kunagi peame ka ise kuskil mingites kapslites virelema. Ilma orgaanilise toiduta ilma selle lootuseta sest me oleme ise seda teinud. Jah, ja võib ka nii mõelda, et me anname selle maailma oma lastele. Ja kas me tahame oma lastele halba? Just nimelt, kui lapse siia ilma tuleb, tema mõistus on noh, ütleme puhas koht, täitmata kauss. Terapeudid teavad väga hästi, et laps juba esimesel hetkel, kui ta sünnib sellest sündimise ruumist, sellest keskkonnast saab ta tohutult suure elamuse. Nii emotsionaalselt kui vaimselt. Ta salvestab hetkega selle kõik, mis ta ümber on. Sellepärast soovitatakse emadel lastega rääkida juba siis, kui lapsed on alles üsas, soovitatakse emadel kuulata muusikat, sest laps tajub seda, soovitatakse kuulata, soovitatakse lapsega rääkida. Laps ei pruugi sellest sõnadest aru saada, tema jaoks mõistete sisu veel ei ole olemas, aga ta tajub seda, kuidas temaga räägitakse, kuidas temaga suheldakse. Ja näide veel, kui kurti last proovitakse, nii, et ta pannakse klaveri peale istuma. Mängitakse siis klaverit. De kuule, seda ta tajub seda, see jõuab temasse vibratsioonide temasse ja need aitavad teda edasi. Siin on üks, üks hea näide. Õpin praegu muusikateraapiat ja lektor rääkis meile tüdrukukest, kes toodi minu arust nelja kuusena keskusesse, kus nende lastega tegeleti. Väga tugev komplekspuue. Lektor kirjeldas, et ta oli nagu tükk liha. Istus peali rinnal. Midagi ei liikunud. Et ma ei mäleta enam täpselt, kas aastaselt või poolteise vanuselt, millal nad panid ta koos emaga klaveri peale, mängisin rütmi, mille juurde see lektor mängis klaverit. Ja kuidas siis tüdrukuke hakkas ennast sirgu ajama. Tema käest oli kurt, aga ta hakkas ennast sirgu ajama, siis see vibratsiooni jõudis temasse, see mõjus talle nii et hakkas liigutama ennast. Siit saabki öelda, et see helimoment ei ole ainult kõrvaga institav sinu ikkagi suuremad liikumised juures. See, mis kõrvakastile nagu osa sellest. Aga tulen tagasi selle juurde, et miks, miks ma seda nüüd rääkima hakkasin, eks, et kui laps sünnib, ta on selline puhas leht. Ja ta haarab endasse salvestab tervete kui öelda moodulite kujul. Komplekside kujul. Kõiki asja. Ja perekonnas valitsevad närilised, suhted ema-isa vahel, loomulikult see andeka lapsasele. Hiljem vanemaks saades inimene hakkab analüüsima hakkab oma käitumist, kus koha pealt tagasi hoidma, kus koha pealt rohkem olla laskma. Kuid lapsepõlves toimubki just nimelt tervikute haaramine selline salvestamine selleks, et selles süsteemis, kuhu on tuldud selles materiaalses maailmas hakkama saada. Käteraamatud tekstid nagu minule buda õpetas, kunagi kätte sai, eks siis saab võimalikuks ka asjade teistmoodi nägemine. Tulevad uued mõistmised ja sellised muutumised nende mõistmiste tagajärjel, mis on loomulik. Aga seni, kuni laps kirjutada ei oska, lapsed ei oska lugeda, eks ole, ta võib-olla ei saa sõnadest aru. Siis ta võtabki vistervikute nende asju eneses. Ja siis on ka loomulik, et, et kui, kui ümberringi on närviline õhkkond ja, ja emade-isade suhted on pingelised närviliselt, siis loomulikult kajastiku lapses ja, ja loomulikult siis ta ise muutubki närviliseks. Ja siis oleneb muidugi väga palju sellest, missugused sõbrad koolide satub ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, nii et tegelikult see keskkond mõjutab. Ja aitab või vastupidi, ei aita. Edaspidises elus. Te olete elus mõnes mõttes rahutu hing olnud? Ma ei tea, mulle tundub, te olete nagu otsinud, otsinud midagi kogu aeg. Need asjad võivad küll omavahel seotud olla, et üks kasvab teisest välja, aga teil on meri olnud? Jalgealuseks, ei saa öelda nüüd niimoodi. Laev on, laev on jalgealuseks olnud. Kas seal ei kuulnud seda meremüha niimoodi, et oleks tahtnud lindistada? Siis oli siis oli muusika sain kunagi 12 kolmeteistaastaselt endale esimese magnetofoni ja hakkasin käima siis ma elasin Saaremaal. Hakkasin käima Kuressaares ühe oma sugulase juures, kelle isa sõitis kalalaeva peal kuskil Angola lähistel. Neil olid sisse sõitnud ka, las Palmosesse, sealt sai plaate kätte, ta tõi neid koju ja siis ma lindistasin idesse. Aga tegelikult, kui veel tagasi minna, see nüüd oleme jõudnud nende lindistuste juurde keskkondade lindistamise juurde. Võib-olla selle algus on siiski päris päris lapsepõlves, kui mu ema võttis mind kaasa erinevatele kontsertidele. Meil oli nagu mingisugune vabanement ostetud, ühed on mingisugusele sarjale ja kui ta ükskord küsis mu käest mingi konkreetse teose kohta, mida sa, Sulev meenutas pärast kontserdi lõppu, mõtlesin, et jõge, aga ühesõnaga see teos oligi tehtud ühest konkreetsest ühest suurest ja laiast jõest. Ja et ma ise ka mingisugust huvi üles näitasin pilli õppimise vastu, siis pandigi mind akordioni klassi. Ma olen nagu viis aastat akordionit ka saanud õppida. Hiljem olen veel poolteist aastat pasunakooris teist tenorit mänginud, oma käe peal suupilli õppinud oma käe peal klaverit, õppinud natuke ka õpetajal. Sõjaväes õppisin flöödi ära, mängisin orkestris flööti poolteist aastat. Nii et kui ei ole elevant kõrva peale astunud, et siis on ülejäänud tehnika küsimus kraapida, kuidas näppe liigutada või puhuda kuskile. Et tähele kätte tuleks. Need huvi heli vastu ja muusika vastu ütleks teistpidi huvi muusika vastu ja siis juba konkreetsemalt heli vastu on päris päris väiksest peale. Järele läksin ma sellel põhjusel, et Oliver, sügav Vene aeg lõpetasin kaheksandat klassi. Ma olin siis juba parajalt isepäine, tahtsin saada võimalikult kiiresti iseseisva elu peale. Siis samas tundus nagu kõige soodsamaks võimaluseks maailma näha just nimelt see meremehe ameti õppimine sest tulid ranged viisarežiimid, mis igasugused muud piirangud. No võibolla võibolla mingisugune vere seos kaetud minu emapoolne vanaisa oli meremees, mu isa oli meremees. Võib-olla see mängis ka mingit oma rolli, võib-olla seal oli mingi tõmmet ja siis ma tulingi siia Tallinna riikliku merekooli õppima, lõpetasin tüürimehena. Natuke sõitsin kohaga. Aga, aga siis, kui ma juba sõitma sain hakata, siis oli riigikord vahetunud. Ma ei teadnud seda kaheksandas klassis, eks ole, 15 aastaselt üldse võiks riigikord vahetada, seda ei olnud, see oli 23. aastal, aga siis märki selle suunas ei olnud? Jah, Eesti iseseisvus, et siis ma nagu natuke sõitsin ka, sõitsin teaduslaeva peal. See, mis nüüdseks hetkeks on maha müüdud kunagine Arnold Heinar hiljem Livonia kahju. Seal oli tore seltskond ja, ja see oli tegelikult väga hea laev. Aga jah, siis, kui kui kord vahetus, siis nagu rahadenam teadvusele ei tulnud, neid rahasid? Ma ei tea, kas siia ajaliste, õieti helist riiklikud teaduspoliitikat ei ole olemas, Eesti vabariigis? Ilus näide koheselt kõrvalepõikena. Üks härrasmees pressis vist oli see lausa sees, kui ta ütles, et et kui Hannes tehti esimesed programmid teaduse rahastamiseks riigi poolt, siis Nokia tegi alles kummisaapaid kulmugi nüüd oli olnud pikk-pikk ja teine jutt. Aga jah, et ei olnud enam midagi teha mere peal ma ei tahtnud minna oma laevastiku. Sest mulle meeldis teadlaste seltskond, mulle meeldis asjadele lähenemine, see vaimsus. Seetõttu me otsustasime maal ära tulla. No ja siis hakkas see maa maarada nagu pihta. Aga nüüd, kui seda plaati vaadata, siin on väga erinevad kuupäevad kirjas ja ja erinevad meeleolud. Et kas need on nüüd juhuse ajel lindistatud või on siis nii, et te olete kindla eesmärgiga läinud ja oodanud ja mõelnud, et seal lihtsalt midagi on ja teinud mikrofoni lahti ei läinud midagi otsima? Palju on sellist noh, kuivõrd üldse tegelikult elusa juhusliku et ma olen käinud, kõrvad lahti olnud ja siis on tekkinud mõtet aha, seda asja võiks võtta. Või teistpidi jälle, seal on mingisuguseid andmeid hankinud enda jaoks. Et kui ma tahan näiteks linnulaulu saada ja sellist närvuliste laulu teatavasti värvulised need neil, kes puhtesteetiliselt kõige nauditavamat laulu esitajad, kui ma tahan endale laulu saada kõige suurema kontsentratsiooniga, siis ma lähen Lehtmetsa, sest see on nende kõige-kõige sellisem parem pesitsemise toitumiskoht. Kas see teadmine nagu nii-öelda raamatutest hankinud? Aga jah, üsna palju niiviisi ette, tähendab, et ma olen lihtsalt olen käinud läinud kuskile, siis on mingi konkreetne helipilt, on pilt on tegelikult vale sõna, et konkreetne selline kooslus on tekitanud niukse torked, vot seda peaks võtma. Või siis ja on olnud ka sedasi, et ma lähen õhtul kuskile. Just seoses linnulauluga Saaremaal oli üks koht. Ma läksin õhtul ja kuulasin seal ja siis hommikul minna väga suureks laadaks ja nii oligi. Nii oligi. Paraku sellest konkreetsest kohast veel praegu plaat ei ole, on kodus nii-öelda jänese tarbeks aga seda seetõttu, et hommikul päikesetõusu ajal läksin sinna tagasi ja suuresof sarjas keerasin oma salvestaja lõpu helivõimenduse nuppu natuke liiga peale ja tekkis sahin, siis tekkisid helimoonutused. Seda plaati ma nagu levitanud eriti ei ole. Mõned üksikud väga huvilised, kellele see korda ei ole läinud, need on seda paati minu käest saanud laadi tema lõikuga siin selle nii-öelda minu minu kaasa võetud plaadi peale ei olegi üldse olemas. Aga on seda nüüd sellel kevadel minna uuesti võtma seda kohta, et see oli jah, siuke, et ma läksin õhtul, mõtlesin, hommikul läheb siin tegemiseks, hommikul saab siit midagi huvitavat ja siis tulid hommikul tagasi. Tõesti oli, aga paraku minu enda viga, et ma kriisi liiga suurt emotsiooni sattusid. Siin on salvestised aastatest 98 99. Ja väga konkreetsetes kohtades. Ühest küljest oleks jah, muidugi huvitav rääkida, mida see track endast kujutab, et kust see võetud on ja miks just selline heli. Aga teisest küljest võib tõesti tõesti nagu lihtsalt meeleoludele vahele panna. Igalühel võivad tekkida siit omad emotsioonid neid lugusid kuulates ja, ja kuna siin on nii, et on salvestatud helikeskkondi siis äratundmisrõõm, mis jääb igaühele, mida te siin kuuleb ja mida ära tunneb. No see on tegelik, emotsioone tekitab jah, mõni asi, mõni asi on muidugi niiviisi ka natuke rohkem nagu võib-olla leitud näiteks rasvatihase pesa kaevu toruseks, kaevu toru ise välistas eriti need kõrvalhelid. Seal on kuulda seda, kuidas nad seal säutsuvad siia nõuavad, kuidas vanalind tuleb oma tiibade vuhinal. Kuidas sisse säutsemine eriti valjuks läheb ja, ja, ja kui vanalind ära all, kui nad ise ära väsinud, et seal on kuulda seda ekstiivad Robinat, kui nad ise liigutavad, oli paar päeva enne pesast välja, vist. See on rohkem nagu fokusseeritud nendele tegelastele sealsamas, samas on keskkond, eks ole. Samas on keskkond, mis on seal konkreetselt toru sees, konkreetselt tihase pesas tuul rohus, see vot see on juba hoopis omaette siit-sealt on ümberringi kosta ka lehtpuude sahinat, mis seal kraavipervel kasvasid üks, 15 meetrit eemal. Ja konkreetselt siis rohu liikumine, kuhu sisse ma mikrofoni panin. Liikumine, mis toimus kahe-kolme sentimeetri kaugusel ja, ja 10 15 20 sentimeetri kaugusele kõige ligemalt kõrred olid seal, jah, kaks-kolm sentimeetrit mikrofonist. Ja siin on päikeseloojangul jõe ääres päikesetõusu ajal jõe ääres Kaks päikesetõusu jõe ääres ja üks loojang. Üks loojang ja ja need on ka erinevad, kõik nii. Üks on 20. juunil ja teine seitsmeteistkümnendal augustil aastal 1999. Ja igaüks võib kevadõhtul või kevadhommikul vaadata, missugune see kevadine hommik oma koduaknal siis kostab. Kevad on hääli täis mõnikord lausa kummis oskad kuulata ja oskad märgata. Igal juhul on teil til tore ameti hobi ja kõik vist üheskoos. Nii ta nüüd kujunenud, see on hobi ja, ja ma üritan ka selle läbi nii-öelda leiva lauale tuua, ära elada. See, et üritate seda maailma teadvustada, et see on tervik ja see teie helide maailm pakub rõõmu ei peaks pakkuma nii tervetele kui neile, kellel on hingeihuhaige. Just. Kõige piltlikum jälle kui tõmmatakse vahe vahele. Loodus, maa ja linn. Asfaltmajad. See maakera siin all on üks. See maakera siin all on üks kõigi nende rahvuste jaoks kõigi nende riikide jaoks. Kõige nagu piltlikum lennukiga õhku tõuseb ta kuskil, kui on võimalik lennata. Vaadake alla, kas te näete piire? Ei ole piir need on siin maa peal mingisuguseid postid kuskile pandud aiad tõmmatud, püssimehed valvavad lennukiga ühtede ülestõus, siis on kõige piltlikumalt võimalik näha seda, seda maakera pinda, millel elame. Maakera on osa meie päikesesüsteemist. Ja päikesesüsteem on omakorda osa linnuteest. Minu töö on jälle omakorda osa sellest suurest universumist. See kõik on üks suur tervik ja sellepärast ei ole mõtet piire tõmmata ja endale ja teistele lõppkokkuvõttes kannatusi ja probleeme tekitada. Põhjus, miks vaata teen, on ka selles et oma psüühilise tervise säilitamiseks on meil vaja hakata omi keskkondi, helikeskkondi looma. See on fakt, et inimene, kes elab suure liiklusega tänava ääres 20 korda rohkem võimalust saada infarkti kui sellel inimesel, kes elab vaikse liiklusega tänava ääres ja müra on 10 korda rohkem ohtlik kui saastatud õhk. Meil ei pruugi sellele tähelepanu pöörata. Aga jälle samad helipikkused, sagedased need jõuavad, mis tahes-tahtmata. Ja seetõttu neil inimestel, kes elavad suure liiklusega tänavate ääres, kellel ei ole võib-olla mingisuguseid helibarjääre maanteeameti ja kelle kelle veel poolt ehitatud sinna. Kui võimalik tihendada aknad, panna paketid ette. Ja kasutada muusikat, kasutada plaate, neutraliseerimiseks, seda, mis tuleb väljast. Muidugi üle keerata ei ole mõtet, kui, kuna ikkagi väljas nii tugevasti sisse tuleb, et see heli, mis laadi pealt pannakse, et see hakkab kõrva peale käima. Mürakas just nimelt just nimelt sellega ei ole mõtet. Aga plaadid on üks, üks selline vahend, mida saab kasutada sellise oma helik keskkonna loomisel. Aitäh Ivar Vinkel ja mida paremat saab inimestele iseendile soovida kui ilusat kevadet ja me jaksaksime rohkem kevadet endast läbi lasta. Ei pruugi karta avatud olemist kõige suhtes seda absoluutselt kõige suhtes siis tekivad ka mõistmised. Siis on võimalik ka jälle tasakaalu ja meelerahule lähemale jõuda. Noh, loomulikult ka looduse suhtes sedasama avatud olemist ei, ei pruugi karta. See mõju meile ainult hästi.