Tere hommikust, hea kuulaja. Kui olete valinud täna hommikul võimaluse end pühakirjasõna valguses päevadele seada siis mõtiskleme ühe loo üle luuka evangeeliumist, kus Jeesuse sõna parandab väe ülema teenri. Kui Jeesus oli lõpetanud kõikuma kõnetada kuuldavale rahvale tulid Kapernaumis aga ühe pähe ülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas. Vaevleme sai kuulda, Jeesusest läkitas ta juutide vanemad, tema juurde jääb alustada, et ta tuleks ja teeks terveks. Tema teenri Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt. Ta on tõesti väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast. Ta on ehitanud meile ka sünagoogi. Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väe ülem oma sõbrattale ütlema. Issand, ära tee enesele tüli, sest me ei ole väärt katuse alla tuleksid. Seepärast ma ei ole ka ennast arvama väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna ja poiss paraneb. Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid. Ja kui ma ütlen ühele mine siis ta läheb teisele, tule siia, siis ta tuleb ja oma teenrile tee seda. Siis ta teeb seda kuuldes Jeesuse, imetles teda ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles. Ma ütlen teile nii, suurt usku ei ole ma Iisraeli siiski leidnud. Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena. Evangeeliumi läbib katkematu joonena sõnumit. Jeesus käis läbi ja imetles ikka rohkem nende inimeste usku, kes oma tema oma rahva hulgas olid pigem põlu all või koguni vihatud. Ja kuigi tänases loos räägitakse Rabjalikust, keda kohalik kogukond armastas tegemist siiski valdavalt vihatud okupatsioonivägede ohvitseriga. Samas tundunuks, igati ootuspärane, et Jeesuse heakskiidu oleksid pälvinud preestrid, kirjatundjad ja teised väga Eluviisi praktiseerivad kes omakorda nõudsid innukalt vabadust ka kõigilt teistelt inimestelt. Ometi said just neist Jeesuse tegevuse agarad kritiseerijad viimaks ka tema surmasaatjad. Millega õieti seletada nii-öelda korralike usklike vaenu ja viha Jeesuse vastu ning reaalsete moraalsete heidikute andunud poolehoidu. Kell sisemas eksleb ehka häiriv küsimus, et kumba seltskonda ma ise võiksin kuuluda või peaksin püüdma kuuluda. Võib-olla ei tähendagi suhe jumalaga mitte niivõrd püüdu oma inimlikku voorusega, tema heakskiitu ja ühiskonna austust pälvida kuivõrd pigem ausalt puuduslikkuse aktsepteerimist ning just sellisena enda avamist jumalale. Et tema ise saaks meid oma tervendava väega toimida. Sarnast mõtet kannab ka Jeesuse tähendamissõna variseliste töldrist, kus kaks inimest läksid ühes pühakotta palvetama. Üks oli variser ja teine tööliner seisma rajades palvetes varise lendamisi. Oh jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega ka niisugune kused tõlder. Mina taastun kaks korda nädalas annan kümnist kõigest, mis ma saan. Aga seisis eemal ega tahtnud silmi tõsta taeva poole vaid lõi endale vastu rinda, ütles. Oh jumal, ole mulle patusele armuline. Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta, õigeks mõistetud, mitte too teine sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse. Me oleme inimestena liiga sageli valmis teisi inimesi arvustama ja hukka mõistma ning omaenese eksimusi õigustama. Jeesus imetles Rooma väepealikku, kes julges endale ja teistele avalikult tunnistada oma puudulikkust suutes samas uskuda jumala armastust ja tema sõna imetegevat väge. Andku jumal meilegi tarkust, valiksime tee, kus me otsi üksnes iseenda ülemust vaid eelkõige jumala armastava sõna väge.