Tere hommikust, hea kuulaja. On igati inimlik soov otsida ja seada oma elus eeskujusid. Apostel Paulus on püüdnud kirjeldada oma kirjas Timoteosele. Milline peaks olema inimene, kes juhib kogudust? Ta kirjutab. See on Gustav sõna. Kui keegi igatseb ülevaataja ametit, siis ta igatseb üllast tööd. Ülevaate peab siis olema laitmatu. Ühe naise mees kaine, mõõdukas kombekas külalislahke osav õpetama, kes ei ole joomar ega kakleja, vaid leebe rahupüüdlik ja rahahimu kes oma peret hästi juhib. Kelle lapsed elavad kuulekuses kõigiti väärikalt. Sest kui keegi ei oska juhatada oma peret, kuidas ta võib kanda hoolt jumala koguduse eest? Ta ärgu Olguga vast pöördunu, et ta ei läheks upsakaks ega langeks tema süü sisse. Mis kurat, ta peab olema hea tunnistus ka neilt, kes on väljaspool kogudust, et ta ei langeks hurjutamise alla ega kuradi silmusesse. Me soovime, et inimene, kes on meie ülemus, vaimulik teejuht omaks kindlaid vaimseid ja moraalseid väärtusi. Ja küsimus ei ole ehk selles, kas selliseid reaalseid inimesi ka tegelikult olemas on vaid selles, et ilma usuta sellistesse inimestesse oleks meil tunduvalt raskem säilitada lootust iseenda võimalustesse paremaks muutuda. Ja kui me parasjagu ei suuda leida selliseid eeskujusid just siin ja praegu siis on meil alati võimalus otsida neid möödunud aegadest. Seda enam, et ajaloolistes eeskujudest on meil tunduvalt vähem võimalusi neis pettuda. Ning lisaks kipub aeg neile pigem tiivseid omadusi juurdegi lisama. Täna, 13. septembril tähistab kristlik traditsioon Konstantinoopoli piiskopi ja kirikuisa Johannes kris ostumuse surma-aastapäeva. Johannes kuldsuu elas aastatel 349 kuni 407 ning teda peetakse muuhulgas õpetlaste oraatorite jutustajate pühakuks. Enam kui 1000 aastat hiljem, 16. sajandil pandi Horvaatias kirja legend Johannes kuldsu patukahetsusest. Kui Johannes oli erakuna kõrbes, tuli ta juurde suures ahastuses printsess. Pühak pidas teda esmalt deemoniks ja keeldus teda aitamast. Printsess suutis viimaks siiski Johannest veenda, et ta on kristlane, jad kiskjad söövad ära, kui pühak teda oma koopasse varjule ei lase. Johannese halastas neiule ning jagas oma koopa hoolikalt kaheks. Et mõlemale saks olema oma pool. Vaatamata aga kõigile ettevaatusabinõudele leidsid pühak ja printsess viimaks 11 teineteise embuses. Peale seda kaotas Johannes aga justkui mõistuse ja toimunud varjata heitis printsessi kaljuservalt alla. Oma kuriteost veelgi suuremasse ahastusse langedes läks ta Rooma ja palus seal oma pattudele andestust. Kirikaga keeldustele, andestust kuulutamast ning teadvustades oma kuriõõvastavat loomust veelgi. Vähemalt andis Johannest tõotuse teid tõusen maast seni, kuni leiab oma patule andestuse. Neli aastat elamata, nagu loom maas ning roomates ning toitudes rohust juurikatest. Viimaks aga olevat ilmunud tema ette toosama printsess, kes kandis rinnal pühaku last ja imekombel hakanud rina laps rääkima ning kuulutanud viimaks Johannesele tema pattude andeksandmist. Võimalus oma patuvili kuulutab viimaks sulle andeksandmist näib meeletuna. Kuid kes oleme meie, et suudaksime mõõta või seada piire jumala armastavale andestusele. Seepärast suhtugem ehk mõistva armastusega oma vaimulikest juhtidesse ja ülematesse ka siis, kui nad alati ei suuda kehastada kõiki neid ideaale mida ehk peaksid.