Tere hommikust, hea kuulaja. Tänaseks pühakirja lugemiseks on tähendamissõna külvajast. Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga. Külvaja läks välja oma seemet külvama. Külvamisel pudenes osa seemet tee äärde, ent alati ära. Ja taeva, linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule ja see kuivas ärgates. Sest sellel ei olnud niiskust ja osa kukkus ohakate keskele ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda. Ja kui see tärkas kandisse sajakordselt, vilja. Seejärel ta hüüdis, kel kõrvad on kuulda kuulgu. Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles, teile on antud ära tunda jumalariigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades. Et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. Tähendamissõnaga tähendab, seeme on jumala sõna, väärsed on need, kes kuulevad. Pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, et neil ei ole juurt. Üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakatisega kukkus, on aga need. Hea küll, kuulsid, et edaspidi lämmatavad meid muretsemised ja rikkus ja elu lõbud ning nende vili isa küpseks. Aga mis seal heas mullas on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heast südamest säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad. Kindlasti on igati kohane küsida endilt et milline kirjeldatud pinnastest oleme meie. Mis on see, mis kasvab meie pinnasest kõige soodsamalt? Sellist kohta teatavasti maailmas polegi, kus umbrohi ei kasvaks. Ja me tunneme ära tema viljast. Hea puu kannab head vilja ja paha puu halba. Kui sõna siiski meis idanema pääsenud, siis vajab ta kindlasti ka hoolitsust. Tähendab külvest, selgitab, et uskumine ei saa kunagi olla hoobilt valmis. Tulemus. Kasvamise protsess. Ei ole nii, et täna pöördun uskuja kohe olengi oma usus valmis ja täiuslik. Seemnest taime kasvamise kõrval räägitakse uskumisega seoses ka teel olemisest mis samal moel ei ole kuidagi lõpetatud tegevus vaid pidev liikumine jumala poole. Külvaja tähendamissõna ei luba meile, et usus kasvamine oleks midagi lihtsalt. Imeliselt iseenesliku. On neid, keda üldse jumala sõna ei kõneta. See lihtsalt ei huvita neid. Nad on justkui teeäärne, kus seemned puruks tallatakse ja kust linnud need ära nokivad. Hea muld, kus seeme sajakordset vilja kannab, ei ole sugugi valdav pinnas, kuhu sõna külvatakse. Ilmselgelt on suur osa põllumaast just selline, kus tulebki probleemidega tegeleda. Tuleb pinnast niisutada, kive korjata ja umbrohust puhastada. Raskuste pärast ükski põllumees jäta vilja külvata. Ja põllumees teab, et paraku ei aita alati ka ränk töö, rügamine, vili või pikaldadega põllumehest sõltumatutel põhjustel. On selleks siis kuri ilm, kahjurid või taimehaigused? Pole õnneks aga päris üksi loodusjõudude meelevallas oma usu vilja Kasatamas. Meile jäetud püha vaim kes meeleldi hingepõldu harib ja hoiab. Kuigi on selge, et talumees ei tahaks kedagi võõrast oma põllule lasta ei ole püha vaimu jaoks meie hingepõld sugugi võõras maa. Oleme ju loodud jumala põllumaaks, kus tema ise meie head vilja ootab. Laskem siis pühal vaimul, mis nii-öelda näpud mullaseks teha ning head vilja kasvatada.