Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Tänasel hingamisega Päeval juhib kristlikku kirikut, liturgiline traditsioon, meie mõtted küsimusele kes on meie ligimene ja milline peaks olema minu suhe temasse? Teemakohaseks lugemiseks on sedakorda lõik Matteuse evangeeliumi mäe jutlusest. Te olete kuulnud, et on öeldud. Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile, armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad. Et te saaksite oma taevase isa lasteks. Tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete jõle kohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palkade saate, eks tõlgneritki, tee sedasama. Ja kui te üksnes Wendy tervitate, mida eriliste siis teete, eks paganadki, tee sedasama. Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane isa on täiuslik. Kuigi jumala on valmis meid armastama ka neis puudustes, mida me teadvustame ja kahetseme on tema sooviks siiski, et püüdleksime selle poole, et saaksime tema sarnaseks. Tema armastuse täiuslikkuses. Ülesanne ei ole kohe kindlasti mitte kergete killast. Nii nagu kunagi täheldas Vene kirjanik Fjodor Dostojevski. Ei ole mingiks probleemiks armastada kogu maailma ehk tervet inimkonda. Probleemid algavad siis, kui püüame armastada oma ligimest, kes päevast päeva viibib meie kõrval kelle väiksemad ja suuremad puudused ja pahed muutuvad üha talumatumaks. Miks on nii, et jutt headest naabritest on pigem erand kui reegel? Miks ei suuda abielud sageli kesta kauem kui kirepuhangu möödumiseni? Ja me lihtsalt pole täiuslikud. Kuid kas me püüame näha natukenegi vaeva täiuslikumaks? Me kipume kuidagi väga kergesti Allan väsima. Mõtleme iseeneses. Et ma olen ju kogu oma elu püüdnud temaga arvestada. Aga enam ei jõua. Seal on lihtsalt nii mõttetu, kui kõigil mu pingutustele pole olnud mitte mingeid tagajärgi. Ma tahan ka ise viimaks iseendale elada, nagu normaalsed inimesed seda teevad. Ja mida vanemaks, kui me seda suurema tõenäosusega võime leida end selliseid mõtteid kaalumas. Inimene on leidlik ja kohanemisvõimeline. Me suudame sellistele mõtetele hõlpsalt leida ka moraalseid õigustusi. Minu hoolimine ja armastus ongi ehk saanud mu kannatuste põhjuseks. Sellega arvestatakse teadlik. Seda kasutatakse viimaks külma arvestusega ära. See on mu ligimese enda huvides, kui ta kogeb ja teadvustab, et kõik, mis ta teeb, sellel on ka tagajärjed, millega tal tuleb arvestada. Mulle teeb mingil hetkel ikka miskit kurja, kes meist ei eksiks. Ja kui pole enam andestust, siis võiks ka jumal ise viimaks maailma ja inimeste hüljata. Et las õpivad ise omaenese kurjuse tagajärgedest. Aga tegelikult me ju ei õpi, kurjus lisab vaid uut kurjust ilma andestuseta kaob viimanegi lootus inimväärseks eluks. Tänane tekst aga ei räägi mitte oma perekonna või lähedaste sõprade-tuttavate armastamisest. Kui öeldakse, et me peame armastama oma vaenlasi kas selline asi on üldse võimalik ja milleks me peaksimegi midagi sellist loomuvastast tegema? Vaenlase vastu tuleb võidelda? Kuidas võidelda sellega, keda armastad. Või siis ei peakski kurjale vastu astuma vaid laskma ebaõiglusele ülekohtul võidud, seda tõsiasi on aga ka see, et vaenlaseks ei ole ju enamasti see, kes on meist kaugel. Need, keda sa ei tea, kes sind ei tea, neil üldjuhul pole ka mingit põhjust sind vihata, armastada sind lihtsalt pole nende jaoks olemas ei sõbra ega vaenlasena. On teada tõsiasi, et sageli ei saa just naaberrahvad teineteisega kõige paremini läbi. Meil on üksteisega jagada ühine ajalugu, kus tehtud nii mõndagi, mida on raske andestada või unustada. Ja nii sallin oma naabrit mitte selle tõttu miljoneid On vaid seetõttu, mida ta ise või tema isad ja esiisad kunagi korda saatnud. 700 aastat orja ööd oli aeg tagasi veel ainus argument, mõtlesime sakslaste peale. Okupatsioon, küüditamised, ideoloogiline ajupesu on märksõnad, mis meid haaravad, kui mõtleme Venemaa ja venelaste peale. Neile andestamine tunduks justkui esivanemate reetmisena. Andestamine aga ei pea tähendama unustamist. Tuleb lihtsalt teadvustada. Vaenlane kui ka meie ise ei ole ega saa ka kunagi tulevikus olema täiuslikud. Kas oleksime ise olnud tingimata paremad, kui oleksime olnud meie vaenlase olukorras? Kui me oleksime suur ja mõjuvõimas rahvas, kas meie ei oleks siis kunagi Gretele mingil moel ülekohut teinud? Mina ei söandaks seda väita. Siiamaani ajavad mõned meie seast rinna kummi uhkeldavad, kuidas me kunagi rootslaste iidse pealinna Sixtuna maatasa põletasime? Jumala eeldab meilt, et me ei seaks oma armastusele piire me rahastama üksnes neid, kes meid armastavad vaid peaksime armastust, küll on aga sinna, kus seni valitseb vihkamine ja vaen. Ja seda selleks, et maailm saaks muutuda. Mida külvad, seda lõikad. Oli vastuvaidlematu tõsiasi. Helistades Ongi Paki, soovime koristada või jätta oma lastele. Kas sõda, häda ja vihkamine on maailm, mille sooviksime pärandada oma järglastele? Ilmselt mitte. Jumal ei saa hüljata inimest, sest armastus ongi tema olemus. Ja nii nagu päike annab sooja ja valgust kogu loodule ei suuda ega ükski kurjus varjutada armastust, mida kiirdab jumala olemus. Jeesus kutsub meid olema täiuslikud, nagu seda meie taevane isa. See ülesanne polegi nii võimatu, kui see esmapilgul paistab. Oleme ju loodud jumala vaimu templiks tuleb lihtsalt lasta jumalal meie sees oma armastusega toimida. Ja selliselt pole võimatu ka see, et laval suudame armastada isegi oma vaenlasi.