Tere hommikust, hea kuulaja. Tänases tekstis Luuka evangeeliumist räägib Jeesus rahvale Ristija Johannest. Kui siis Johannese käskjalad olid ära läinud hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannest. Mida te tahtsite näha, kui te läksite välja kõrbe, kas tuules kõikuvad roogu või mida te tahtsite välja, milles vaadata kas pehme riidega rüütatud inimest enne, kes kallis riides ja toretsemises elavad, viibivad kuningakodades. Või mida te tahtsite välja minnes näha, kas prohvetit? Jah, ma ütlen hoopis enamat kui prohvetit. Tema ongi see, kellest on kirjutatud. Vaata. Ma saadan sinu eel oma käskele, kes tasandab sinu tee? Ma ütlen, teile ei ole naisest sündinute seas kedagi suuremat, Johannest aga väiksem jumalariigis on temast suurem. Ja kogu rahvas, kes teda kuulas, et hõlmeritki tunnistasid, et jumalanna õigus lastes endid ristida Johannese ristimisega. Variserid ja seadusetundjad aga tunnistasid tühjaks jumala nõu enese kohta sellega et ei lasknud temal ennast ristida. Kellega ma nuid võrdleksin selle sugupõlve inimesi, kelle sarnaselt Nad on laste sarnased, kes istuvad tulul ja hõikavad üksteisele, nõnda me oleme teile vilet puhunud ja ta ei ole tantsinud. Me oleme teile itkenud ja te ei ole nutnud, sest ristija Hannes on tulnud. Ta ei söö leiba, ei vein ja te ütlete, tal on kuri vaim. Inimese poeg on tulnud, sööb ja joob ja te ütlete enne. See inimene on söödik ja veinijoodik. Tölnerite ja patuste sõber. Alati on meie seas neid, kes kunagi ei ole millegiga rahul. Kui kriitikameelt võib teatud proportsioonis pidada tõesti edasiviivaks jõuks, siis tundub, et mõnede jaoks on kriitika ise muutunud eesmärgiks. Hea on näiteks kõigis hädades süüdistada valitsust. Ükskõik kes siis ka parasjagu valitsuses on olla tingimata rumalad ja ainult omakasu peal väljas. Meie ühiskonnas enamasti ka kirik väärseks kriitika objektiks. Tarvitseb kirik või religioon, ükskõik mis kontekstis kõne alla tulla kui teatud hulk kriitilisi kommenteerijaid alati oma teema arengusega, tule, mõõga ja inkvisitsiooni argumendina. Igasugune kriitikameele puudumine on loomulikult teine äärmus mis ei tohiks ka kedagi rõõmustada. Ükskõik kui meeldiv kiidulaul ei tunduks. Ohtlik on see, kui kriitika muutub vahendiks iseenda ego Cupitamisel. Sageli arvatakse paraku, et see, kes agaralt kritiseerib, kritiseerita vast ka parem ja õigem. Nii mõnigi kord, aga kõige häälekamad hukkamõistjad ise mõnes teises olukorras sama suured patustajad kui mitte suurematki. Loomulikult ei nõua üldjuhul ka mingit vaeva endale kinnitada, et sa oledki teistest targem, ilusam ja parem. Ja kui sa leiad veel kedagi, kelle kritiseerimine on õigustatud siis ununeb ju iseenda puudulikus sootuks. See aga on enesepettus, millest on kerge sõltuvusse sattuda. Et seda meeldivat enesepettuse tunnet üha taas ja taas kogeda on inimene valmis kritiseerima valimatult kõike ja kõiki. Rahvasuu iseloomustab sellist nähtust tabavalt. Pada sõimab katelt. Hakates kedagi kritiseerima, on mõistlik tuletada meelde Jeesuse sõnu mäe jutlusest. Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest mis kohtuga teie kohut mõistate? Sellega mõistetakse kohut teiegi üle. Ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile.