Tere stuudios on Terje Soots. Tänases maailmapildis tuleb juttu Taani filosoofist, dialoogist Soren kirge koorist, kelle meeliülendavad kõned ning kartus ja värin ilmusid eelmisel aastal Arvo Alasi tõlkes sarjas avatud Eesti raamat. Ja veel selle aasta märtsis ja aprilli algul oli Soren kirge, kaari, kartus ja värin 10 enimmüüdud raamatu hulgas Eestis. Sören kirge, koor oli geenius, külakolkas. Tema mõtet aktuaalsus. On ilmne ka tänapäeval 100 aastat hiljem. See ei ole kahanenud, pigem suurenenud. Kirke koor võitles kõikide valmis või peaaegu valmis mõttesüsteemide vastu kõikide valmis või peaaegu valmis ideoloogiate vastu. Ja seetõttu ongi tema filosoofia saavutanud uue ja elulisema aktuaalsuse. Tema sõnad, et rahvahulk on ebatõde, tema pilkav suhtumine nendesse, kelle ideaal on sarnaneda kõigi teistega mõjub prohvetlikult ning tabab hoopis rohkem meie aja massi inimest. Tema sõnad ajakirjanduse, publiku anonüümse ja vastutustundetu massi sugestiooni ja meelepete kohta tabavad palju rängemalt meie aega. Mil peale ajakirjandus on olemas veel kino ja raadio. Kirtegoori nõuet. Inimese kohus on olla originaal, mitte koopia, tabab meie ajastu inimesi kõige Hellemast kohast. Kirke koor revideeris siis niisiis põhimõisteid ja kerge kauri arvates peitub igas inimeses lõputult palju võimalusi mida ta saab välja arendada vaid juhul, kui ta ennast rahva hulgast kui hulgast lahti rebib. Kerge voor ütles, et geenius on otsekui äike. Ta liigub vastu tuult ja kirge kordiaadis sedagi, et pärast tema surma, kui ta on juba klassikuks saanud, hakkab valitsev kord tema teoseid ära kasutama. Kirge koriaadis sedagi sarnasust geeniuse ja äikeseilma vahel, et mõlemad kohutavad inimesi ja on vajalikud selleks, et õhku puhastada. Sören Kirke koor sündis viiendal mail, aasta oli siis 1813 ja ta ise on öelnud, et see oli valel raha aastal. Siis lasti ringlusse väga palju võltsraha. Öelnud sedagi, et ta on juba vanana sündinud. Üheksa kuud emaüsas. Muutis ta vanuriks, et tal ei ole kunagi olnud lapsepõlve, vaid et on olnud raskemeelne laps varakult muserdatud ja vaevatud unetusest ja 1000-st rängast mõtisklusest. Ma ei olnud kunagi nii nagu teised, on ta öelnud. Ja tõepoolest on täheldatud tema arengu mõjutatust tema isast. Mikael Pedersen kirge koorist. See olevat olnud kummaline mees. Tugev loogik, kirglik vaim, mees, kelle kaine reaalsustaju oli ühendatud vanadestamentliku religioossusega. Poisikesepõlves oli Miikael Pedersen kirge, koor olnud lambakarjus. Aga lõpuks oli temast saanud rikas ja lugupeetud mees. Aga ikka nimetas ta ennast suka poodnikuks ja käitus alati tagasihoidlikult. Kirke kor isaga ei olnud mingi kibestunud peettkist, kuigi ta pidas väga rangelt kinni just sellest samast vanadestamentlikust joonest ja rõhutas ennekõike oma poja kasvatamisel vastutust ja ängi inimese elus. Aga on teada, et ta tegelikult oli väga erksa vaimuga palju lugenud mees, kes jutustas lõbusaid anekdoote ja armastas vaielda. Ta oli vaimukas, tera, miilitsa ja kes ei näidanud oma raskemeelsust välja ja kellele meeldis väga ka näidelda. Ja kuigi Soren kirge koori peetakse väga raskemeelseks ja võib-olla isegi mõneti depressiivseks inimeseks, oli temagi suur lastesõber nalja ja lõbualdis. Ja tal olevat olnud väga tugevat soont rahva elu mõistmiseks. Kuigi jah, arstid on väitnud, et tema loomuses oli tugevaid suuri vastuolusid. Ta ilmutas nii suurt isekust kui ka suurt alandlikkust Hoiedat belglikust ja ülimat maksmapaneku tungi kihku põgeneda reaalsuse eest ja äärmiselt intensiivsed tegelikkuse taju fanaatilised loogikat ja sügavaimat psühholoogilist läbinägelikkust. Talle, nagu suurtele annetele üldse oli omane suur vaimunutkus. Aga kulus tükk aega, enne kui tema idee armastus vallandus. Sest aastatel 1830 kuni 1838 elas bioloogiatudeng areen Kirke koor peaaegu jõudeelu. Tema eluviis oli toretsev ning ta mõjus sarmikaja huvitavana hoolimata sellest, et ta oli üsna nõrga füüsilise konstitutsiooni. Ka tal oli kõver selgroog. Aga talle meeldis väga varjata oma raskemeelsus mängleva vaimukuse ja sädelevate paradokside taha. Aga siiski üha vähem oli ta rahul iseendaga. Ta tüdines nendest luuslangi löömisest. Sageli vaevasid teda enesetapu mõtted. Ta igatses keskendumise ja eluisu järele. Ja paari aasta värk seal oli kerge koorilga palju tagasilööke elus nimelt aastatel 1832 kuni 34 sai talle osaks mitu ränka kaotust. Ta kaotas oma ema, kaks venda, jaga mõlemad õed. Aga see kaotusvalu siiski teda keskenduma panna ei suuda. Seevastu hoopis loobus ta täielikult bioloogilisest stuudiumist. Viljeles üksnes oma ilukirjanduslikke ja filosoofilisi huvialasid. Aga aastal 1836 tuli tema elu suur maavärin. Siis, kui Michael Kirke koor siis areni isa oli saanud 82 aastaseks, kutsus ta poja enda juurde. Võib-olla oli see poja 25. sünnipäeval, viiendal mail aastal 1838, seda ei tea. Aga igal juhul olevat ta kutsunud poja enda juurde ja kõnelnud talle vaimse testamendi keeles. Pärast seda kõnelust olis areen otsekui ümber vahetatud. Teda hakkas vaevama uus ja eksimatu kõikide nähtuste tõlgendamise seadus. Isa, kõrge, iga suured vaimuanded perekonnas, rohked surmajuhtumid. Kõige selle põhjus pidi olema süü, mis tõi nende peale jumala karistuse. Nad kõik peavad kaduma ja pühitakse jumala vägeva käega minema, kui äpardunud eksperiment. Sellised mõtted liikusid, Sören kirge koori peas. Ja kõik oma usulised kõned. Edaspidi pühendas ta oma isa mälestusele. Kadunud Miikael Pedersen Kirke koorile selle linna endisele sukka poodnikule. Minu isale on need kõned pühendatud. Aastal 1840 sooritas kirge, koor dioloogia kutseeksami ja kihlus samal aastal Regiine uusseniga kõrgema ametniku tütrega. Tauli. Uhke ja õnnelik, et oli tütarlapse südame võitnud ja ennekõike hindas ta tütarlapses oskust vaikida ja tema südamlikkust. Aga vaimses mõttes oli see tütarlaps tõeline laps. Kirge, koor, aga raskemeelne, geenius, vanana sündinud ja pealegi kahetseja. Regina vanus oli 17, suvekirge kooril 20. Ja nii otsustaski kirge koor selle kihluse tühistada. Ta kahtles, kõhkles, oli kahevahel väga kaua. Ja Ta lootis seda teha niimoodi, et tütarlapse au ja uhkus riivatud ei saaks. Ta püüdis ennast serveerida lausa peletisena. Ometi tema näitlejameisterlikkuse vedas seda seal alt, sest tüdruk sai aru, millega on tegemist. Kõik need heitlused, kõhklused kahtlused lõppesid siiski sellega, et Nende kihlus katkes ja ilmselt ei saanud kumbki neist nii tugevaid tagasilööke, et nende edaspidine elu oleks sellest mingi muserdatud pitseri saanud. Sest tütarlapsel läks hästi, ta abiellus ja temast sai lugupeetud abielunaine. Aga kirge, koori vaimne konstitutsioon ja muljed isast olid määranud tema religioosseks mõtlejaks ja dialektikuks saamise. Tütarlaps, kellega ta kihlus ja kelle ta oma kahtluste tõttu oli sunnitud maha jätma, äratas temas aga kirjaniku. Ja kui veel nimetada nimesid, siis Sokrates pani aluse tema filosoofiale. Ja võib-olla võib selle asja võtta kokku ühe kirge koori enda mõtteavaldusega. Et olgu igavesti kiidetud naiselik suuremeelsus. Sest just niimoodi arvas Kirke koor olevat tegutsenud Regiinet, kes ta maha jättis. Kuigi asi oli tegelikult vastupidi. Niisiis, olgu igavesti kiidetud naiselik suuremeelsus, sest mitte kellestki ei ole saanud sangarit, pühakut või kirjanikku selle naise kaudu, kelle ta endale saab. Suureks saada võib mees ju ikka ainult selle naise läbi, kes jääb kättesaamatuks. Oma elu lõpupoole muutus Kirke koor väga teravaks kultuurikriitikuks ja ta ütles kogu Euroopa on pankroti äärel. Ta leidis, et elab ilma kire ja pühendumus etta ajal. Eriti teravalt reageeris ta leigusele, kirikus ja kirge. Koor kritiseeris halastamatult seda, mida meie nimetame pühapäeva kristlaseks. Kirge koorile oli kristlus midagi niivõrd võimast ja mõistusele vasturääkivat. Et oli vaid kaks valikuvõimalust emb-kumb. Ei saa olla natuke või mingil määral kristlane. Sest Jeesus kas tõusis esimesel lihavõttepühal üles või ei tõusnud. Ja kui ta tõesti tõusis üles, kui ta tõesti suri meie süü pärast, siis on see midagi niivõrd vapustavat, et see peab tungima läbi kogu meie elu, ütles kirge kaar. Kuid ta nägi, et kirik ja rahvas suhtusid ususse üldiselt enesega rahulolevalt ja isegi ninatargalt. Kirke koori enda jaoks oli religioon ja mõistus nii nagu on, tuli ja vesi omavahel suhtes. Ei piisa paljast usust, et kristlus on tõde. Kristlus on Kristuse jälgedes käimine, ütles kirge, koor. Ja tuletame meelde, et kerge korra alustas dioloogia uurimist juba seitsmeteistkümne aastaselt. Aga aja jooksul hakkasid teda ikka enam ja enam rohkem huvitama filosoofilised küsimused. 27 aastaselt kirjutas ta väitekirja iroonia mõistest erilise tähelepanuga Sokratese ja sai magistrikraadi. Väitekirjas mässab ta romantilise iroonia ja romantikut vastutustundetu illusiooniga mängimise vastu. Sedalaadi irooniale vastandas kerge koor, shokraatilise iroonia. Sokrates oli ju kasutanud mõjuvahendina irooniat, kuid ta oli seda kasutanud vaid suurima elu tõe esiletoomiseks. Vastandina romantikutele oli Sokrates see, keda kirge koor nimetas ehk systeerivaks mõtlejaks, see tähendab mõtlejaks, kes kaasab kogu oma eksistentsi filosoofiliste Mattisklasse. Kui Kirke koor oli katkestanud kihluse, siis sõitis ta Berliini. See oli 1841. aastal, kus ta muu hulgas kuulas ka säilinge loenguid. Kerge kor näitas, et objektiivsed tõed, millega heegelejaanlikke filosoofia tegeles On üksiku inimese eksistentsile täiesti tähtsusetud. Ja tema järgi on tähtsam kui leida tõde suure algustähega, avastada need tõed, mis on olulised üksikisiku elus. Iga inimese jaoks on tähtis leida tõde minu jaoks. Niimoodi vastandas kirge koor süsteemile indiviidi ehk siis üksikisiku Ja just kerge koori meelest unustas heegel, et ka tema on inimene ja ta kirjutas sellisest heegelikust professori tüübist niimoodi. Sel ajal, kui kõrgeauline mõtiskleja härra professor kogu olemise ära seletab, on ta hajameelsuses unustanud omaenda nime ja selle, et temagi on inimene läbi ja lõhki inimene ja mitte mõne paragrahvi pügal. Kolm kaheksandiku. Kes siis on kirge, koor inimese järgi? Kes siis on inimene kirgegaari järgi? Inimese loomuse või inimese olemuse üldkehtiv kirjeldus ei pakkunud kerge koorile üldse huvi. Oluline on üksikinimese olemasolu, eksistents. Ja inimene ei taju oma eksistentsi kirjutuslaua taga istudes. Inimene suhestub oma olemisega ikka siis, kui ta tegutseb ja eelkõige siis, kui ta sooritab olulisi valikuid. Kirge kord ajus väga teravalt, et inimesed eksisteerivad vaid lühikese aja. Ja nii, nagu ta ütles ei tasu seda raisata kirjutuslaua taga istudes maailma vaimu loomuse üle spekuleerides. Kirke kor ütles sedagi, et tõde subjektiivne. Ta ei mõelnud küll, et Ta on ükskõik, mida me usume või arvame. Ta pidas silmas ikka seda, et tõeliselt tähtsad tõed on isiklikud tõed. Need ongi need tõed, mida võib nimetada tõdedeks. Minu jaoks näiteks on tähtis küsimus see, kas kristlus on tõde. See on küsimus, millest ei saa suhtuda teoreetiliselt või akadeemiliselt inimesele, kes mõistab iseennast, eksistents, siis on tegemist elu ja surma küsimusega. Ühesõnaga selle üle ei vaielda, lihtsalt vaidlemise pärast, sellele lähenetakse suurima kire ja siirusega. Kirge koori järgi on asjad, millest me mõistusega aru saame üleüldse ebaolulised. Ja eelkõige on usk tähtis religiooni puudutavates küsimustes. Selle kohta kirjutas kirge kor, nii. Kui ma suudan jumalat objektiivselt mõista, siis ma ei usu. Aga just sellepärast, et ma seda ei suuda, pean ma uskuma. Ja kui ma tahan oma usus kindlaks jääda, siis pean ma pidevalt jälgima, et ma oma objektiivses teadmatuses Kulbin 70000 silla sügavuse vee peal. Ja siiski usun. No keskajal väljendati sama mõtet lausega. Usun, sest see on mõttetu. Või siis mõistusevastane. Kui kristlus oleks apelleerinud mõistusele ja mitte meie teistele külgedele, siis ei oleks, see ei olnudki mingi usu küsimus. Niisiis, need kolm mõistet, kirge, koorile eksistents, subjektiivne tõde ja usk. Kõiki neid kolme mõistet rakendas ta filosoofilise traditsiooni ja seda eeskätt heegeli kriitikas. Aga selles peitus ka tsivilisatsioonikriitika kirge. Koori meelest oli moodsas linnaühiskonnas inimestest saanud publik või avalikus ja rahvahulga esmane tunnus oli, mitte millekski kohustab loba. Tänapäeval nimetame me seda konformismiks, kui kõik inimesed ühtviisi hinnatult arvavad ja pooldavad ühte ja sedasama. Kirge kooril oli teravsulg ja tema iroonia oli kibe. Ta väljendus teravalt. Näiteks ütles ta, et rahvahulk on ebatõde ja tõde on alati vähemuses. Aga võib-olla kõige kuulsam on siiski kirge kooriõpetuses. Tema õpetus elude kolmest staadiumist nimelt kirge. Koori meelest on olemas kolm erinevat ellusuhtumist. Ise ta kasutab sõnast staadiumi. Ja ta nimetas neid nii esteetiline staadium, eetiline staadium ja religioosne staadion. Kirke Kaur kasutas sõna staadium väljendamaks seda, et inimene võib elada ühel kahest madalamast staadiumist ja siis äkitselt sooritada hüpe kõrgemasse staadiumi. Aga paljud inimesed elavad kogu elu ühes ja samas staadiumis. Niisiis esteetiline staadium, inimene, kes elab selles staadiumis, elab silmapilgule ja otsib alati naudinguid. Hea on see, mis on ilus, kena või meeldib. Selline inimene elab kogu täiega meeltemaailmas. Esteet on omaenda himude ja meeleolude mängukann, tema jaoks on negatiivne see, mis on igav või nõme. Ja tüüpiline romantika on seetõttu ka tüüpiline esteet sest tegu ei ole ju ainult meeleliste naudingutega. Ka see inimene, kes suhtub reaalsusse mänglevalt või näiteks võtab mänguna kunsti või filosoofiat, millega ta tegeleb, elab tegelikult esteetilises staadiumis. Isegi valusse ja kannatusse võib suhtuda esteetiliselt nii-öelda kõrvaltvaatajana vaatlejana siis kui võimutseb tühisus ja tuntud tegelane maailmakirjandusest. On ju Ibseni peer küünt kes on just nimelt sellel esteetiliselt staadiumil elav inimene. Esteetilise staadiumis elav inimene võib kergesti jõuda ängi ja tühjuse tundeni. Kui aga nii läheb, siis on sellel inimesel veel lootust. Kerge koori järgi on äng midagi peaaegu positiivset. See tähendab, et inimene on eksistentsiaalsest situatsioonis. Ja nüüd võib esteet valida, kas sooritada suur hüpe kõrgemasse staadiumi. Tagas, sooritab selle või ei soorita. Ei ole mingit kasu olla hüppe sooritamise lävel. Kui see hüpe jääb ikka tegemata. Tegu on situatsiooniga, kus tuleb valida, emb-kumb ja mitte keegi ei saa hüpet sooritada sinu enda eest. Sa pead ise valima. Muide, selliseid valikuid on väga meisterlikult kirjeldanud Dostojevski oma suurromaanis kuritöö ja karistus kus eksistentsiaalne valik sünnib sisemisest vajadusest ja meeleheitest. Aga lähme kirge koori juurde tagasi. See oli siis esteetiline staadium. Nüüd aga eetiline staadium? Seda iseloomustavad tõsidus ja pidevad valikud kõlbelise mõõdupuu järgi. See ellusuhtumine meenutab ehk natuke kanti kohuseeetikat. Inimene lihtsalt katsub elada moraaliseaduste järgi. Aga ninaga kandki pöörab kirge, koor, eelkõige tähelepanu inimese meelelaadile. Oluline ei ole mitte see, mida inimene täpselt õigeks või valeks peab. Oluline on, et inimene üleüldse otsustab valida hea ja kurja vahel. Esteet ei huvitas ju ainult see, kas miski on kihvt või igav. Aga oi ei rahulda ka see eepiline staadium. Ka kohustuste inimene võib lõpuks väsida kohusetundlikkusest jääb tantsu, sest paljud inimesed kogevad sellist väsimus, reaktsiooni siis, kui on juba ammu täiskasvanud. Mõni langeb siis tagasi esteetilise staadiumi sellesse mänglevasse ellu. Aga mõned sooritavad ka uue hüppe ja seda siis kirge, koori-kolmandasse staadiumi, religioossesse staadiumi. See on siis tõsiselt hulljulge hüpe 70000. ülla vee peale. Nad valivad esteetiliste naudingute eetiliste kohustuste asemel usu. Ja kuigi võib olla kohutav langeda elava jumala kätte nägu, kirge, kooritles, leiab inimene alles kolmandas staadiumis. Lepituse kirge kori jaoks oli religioosne staadium ristiusk. Ja see mõjutas väga tugevasti ka mittekristlikke mõtlejaid. 20. sajandil arenes välja laiaulatuslik eksistentsifilosoofia mis saigi inspiratsiooni just sellelt taani mõtlejalt. Oma kartuses ja värinas ütleb kirge kor, nii. Ainult madalamad natuurid unustavad iseenda ja uuenevad. Näiteks on liblikas täielikult unustanud, et ta oli kapsauss. Võib-olla suudab ta unustada ka oma. Liblikaks olemise sedavõrd, et ta võib muutuda näiteks kalaks. Sügavamad natuurid ei unusta endaga eales ega saaga iialgi kellekski teiseks kui selleks, kes nad on. Ainult hullud ja noored inimesed räägivad, et inimese jaoks on kõik võimalik. See on tegelikult suur eksitus. Vaimses mõttes on kõik võimalik. Aga lõpliku see maailmas on paljud asjad võimatud. Inimene, kes suudab armastada, on mõistnud seda sügavat saladust. Et ka teiste inimeste armastades peab ikkagi küllalt iseendaks jääma. See, kes on räsigneerunud lõpmatult, on ka täiel määral tema ise. Kui Kirke koor tänaval kokku varises ja ta haiglasse viidi, ütles ta, et ma tulen surema. Kõik, kes tema surivoodil käisid, tunnistasid, et kirge koori silmades oli eriline, kiirgav selgus, rahu ja harmoonia. Silmad olid säravamad tal kui kunagi varem. Ta suutis nalja heita, suutis jumalat paluda, aga viimset sakramente ta ei saanud, sest ta ei tahtnud seda vastu võtta vaimuliku käest. Sören kirgegaar suri 11. novembril aastal 1855. Ta oli siis 42 aasta vanune. Ajaloolises mõttes suri ta surmatõve kätte, nagu ta ise ütleb. Luulelises mõttes aga igatsusest igaviku järele, et hakata segamatult tegelema ainuüksi jumala tänamisega. Sören Kerge koore traktaat kartuse värin ilmus aastal 1843 16. oktoobril ja ta ilmus pseudonüümi all Johannes tõsilentsio. Johannese vaikusest kerge koori varjunimi on võetud vendade Grimmide muinasjutust ustav teener. Muinasjutu kangelane Evaike selles loos sugugi vaid hoiatab oma isandat, noort kuningat kolme hädaohu eest, teades, et ta muudetakse seejärelkiviks. Hiljem ähvardab kuninglik abielupaar oma kaks poega selleks Johannes ellu äratada. Ja mõistagi teeb ustav teener kõik elustada, seejärel ka kuningapojad. Tänane maailmapilt oli taani Vilosoofist dioloogist Sören kirge koorist. Stuudios oli Terezod.