Tere õhtust, algab kirikuelu, saade, stuudios on Terje Soots. Kõigepealt loen ma teile 18. augusti Eesti kiriku vaate ja siis räägime muukluse ajaloost. Milles kirjutab Eesti kirik, mis ilmub 18. augustil, siis, tuleval kolmapäeval. Lehejutluses kutsub nooremleitnant Rahuoperatsioonide keskuse kaplan Aarne lätte meid üles kujundama kristlase kindlat meelsust. Rapla mail Raikkülas tähistati Uku Masingu üheksakümnendat sünniaastapäeva. Tehti seda konverentsiga Uku Masing, pea looja, õpetaja ettekannetega esinesid Masingu õpilased, tema mõte ja ametikaaslased. Pühapäevakooli õpetajad pidasid Põltsamaal oma igasuviseid korralisi piiblipäevi juttu oli inimesest hüljetust ning sõna lihakssaamisest. Traditsiooni künnise ületanud Viljandi gospelfestivalist käisid sellel aastal osa saamas ka ajakirjanikud Eesti kirikust. Et pakkuda oma lugejaskonnale sündmusest üksikasjalised ülevaadet. Eesti kultuurikapitali teise kvartali rahajaotuses ei jäetud kiriklike ettevõtmisi päris tähelepanuta. Lähemalt teavet, et just sellest samast Eesti kirikust Tartu Maarja koguduse 775. aastapäeva suurejooneline tähistamine nädalapäevi vältava ürituste ketiga avati koguduse majas kunstnik Edgar Valter Peri õlimaalide näitusega. Usutluses Eesti kirikule tunnistab endine teadustöötaja, Põlva koguduse liige Õie pragi et kolmandat aastat läbi viidud koolinoorte loominguvõistlus sai alguse tema abikaasa kaotusvalust. Need on siis teemad Eesti kirikust, mis jõuab teieni kolmapäeval. Laulavad Aasias Luukase kloostri kiriku mungad Kreekas. Nõnklus. Hakkas jõuliselt arenema neljandal sajandil aga Monkruse algus jääb vana testamendi aegadesse. Kui jumal rääkis Moosesele Naziri tõotusest siis Seli paaditõotusest oma elu. Kühendamisest jumalale siis tõid prohvetid näiteid selle tõotuse kohta eeliast kuni Ristija Johannese, nii. Hiljem sai see täiuslikkuse Kristuse elus. Olles olnud tunnistajaks Kristuse näitele, algatas apostel Markus, kes rajas Egiptuse kiriku esimese Taskeetlikud kogukonnad mis siis jätkasid seda eluviisi. Nende kogukondade jaoks olid eeskujuks vana testamendi prohvetid ja nad tegutsesid põhimõtete alusel, mis on esitatud tegudes. Need kogukonnad. Tuntuks on saanudki kloostrit täna ja nende elanikke hakati nimetama munkadeks. Sõna munk on tuletatud kreeka sõnast Moonos, mis tähendab üksikut või üksi kedagi, kes valib jumalaga üksiolemise. Neist kogukondadest tulid suured neljanda sajandi Egiptuse kloostri pühakud. Üks varasemaid jäädvustusi mungast on Püha Antonius. Suure elu surid aastal 356. Kui ta noor oli surita rikkad vanemad. Ühel päeval äkki ja jätsid kogu oma vara Antoniusele. Antonius muidugi kurvastas nende surma üle. Ja niimoodi üksi kurb olles läks ta ühel päeval kirikusse ja koolis preestrit pühakirjast järgmisi sõnu lugemas. Kui tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele. Siis on sul varandus taevas ja tule ning järgi mind. Seda kuuldes hakkas Antoniuse süda Kristuse järele igatsema, ta läks koju, andis kogu oma päranduse ära ja läks Egiptuse kõrbesse, et olla üksi koos jumalaga. Ta elas seal palvetades, paastudes ja pühakirja lugedes. Ja ta elas üle 100 aasta vanaks. Paljud kuulsid tema eluviisi ja tuhanded hakkasid Antoniuse eeskuju järgima. Niisiis hakkaski munklus levima. Pärast Püha Antoniuse surma kirjutas Aleksandria piiskop Athanasius suur, kes oli Antonie selle väga lähedane kirjutas tema elu üles ja just selle mõttega, et see oleks eeskujuks teistele. See oli see sama Athanaasias, kellel oli oluline osa pühakirja siis piibli saamisloos. Athanasius tegi selle pühaku elu kättesaadavaks kogu maailmale ja muutis püha Antoniuse siis kirjaoskamatu munga, kes elas koopas. See eluviis, mida nimetati muhkluseks, levis kiiresti kogu maailmas säilitades tõelist varase kiriku vaimu. Nende munkade lihtsast vaesusest said alguse terved linnad ja terved ühiskonnad. Kõigepealt asus munk elama mingis asustamata kohas, siis tulid inimesed sinna lähedusse elama ja aja jooksul tekkisid külad. Sel moel levis munklus kogu Egiptuses, Iisraelis, Kreekas, Itaalias, Iirimaal, Prantsusmaal, Rumeenias, Serbias ja Venemaal kuni maailma teni välja. Kristliku kiriku alguspäevadel määrasid apostlid oma järeltulijat, kirikut juhtima ja valvama. Juhte nimetati preestrite, eks piiskopid, eks patriarhid, eks preestrid Ararati üksikute kirikute karjasteks piiskopid karjasteks geograafiliste piirkondade üle, mis hõlmasid tihti sadu kirikuid ja patriarhid olid piiskoppide, preestrite ja kõikide kirikute vaimsed nõuandjad. See hierarhia vorm võeti üle Moosese vana testamendi aegadest. Kuigi kogu kristlik Kus maailmas oli sadu piiskoppe, oli seal ainult viis patriarhi üks igas impeeriumi, viies tähtsas linnas siis Jeruusalemmas, Aleksandrias, andi, ohjas, Konstantinoopolis, Roomas. Kõik need pidasid üksteisega nõu, nende peaks kuli loomulikult kristus. Ja ei olnud ühtegi inimest, kes oleks valitsenud kirikut siis seda ühte ja ainust. Kõik tähtsad otsused tehti ainult nõu pidades, mitte ühelgi patriarhile, ka piiskopil ei olnud absoluutset ülimust teiste üle. Kõik töötasid võrdselt. Selle hierarhia kaudu õnnestus kirikul sajandite jooksul ühtsus ka säilitada. Aga üheksandal sajandil hakkasid ida ja lääs eemalduma. Rooma patriarh hakkas usku sisse tooma teistsuguseid ideid. Üks neist oli idee rooma paavsti ülimusest, ülejäänud kristliku kiriku üle. Teised kiriku neli patriarhi idas. Teades, et ülemvalitseja olemasolu kogu kiriku üle lõhestab ja korrumpeerib kirikut palusid Rooma paavsti mitte seda uut ideed ellu viia. Aga sellel ei olnud tulemusi. Teine idee, mida Rooma paavst hakkas juurutama, oli varase kiriku poolt kehtestatud aegadetaguse kristliku usutunnistuse muutmine. Usutunnistus on ristiusu uskumuste kokkuvõte, mis kehtis apostlite aegadest peale ja põhines pühakirjal. Ida kirik hoiatas lääne kirikut. Usu ükskõik millise osa ja eriti usutunnistuse muutmise hädaohtude eest. Aga muutused olid juba täies hoos ja Lääne piiskopid olid juba hakanud neid uusi ideid omaks võtma vaatamata sellele, et usklikud sellele vastu seisid. Nendel rasketel lõhenemise aegadel käis idakiriku ja läänekiriku vahel pidev dialoog, millega püüti erimeelsusele lahendusi leida. Kuna õigeusu kirik ei läinud kompromissile ega lubanud usus mitte mingeid muutusi dusi, lõikas Rooma kirik ennast ametlikult ülejäänud kirikust ära ja see juhtus aastal 1054. Lõhenemine põhines võimu ja dioloogia küsimustel. Mõlema küsimuse taga oli järgmine lõhest Afactor. Idas vaadati kirikud alati kui midagi teisest maailmast, mis suunas usklikke taeva poole. Läänes aga hakkas kirik muutuma selle maailma omaks, suunates usklikke pigem maise organisatsiooni kui Kristuse ihu ainsa vaimse organismi poole. Nii sai alguse organiseeritud religioon. Ülejäänud kristlik maailm püüdis Roomat tagasi kutsuda nendelt radadelt, kuhu Rooma oli astumas. Aga Rooma oli oma otsuse erinevat teed minna teinud ja tagasi ta enam ei pöördunud. See oli esimene lõhenemine läänekristluses, mis hiljem osutus esimeseks tuhandete seast. Aastate jooksul pärast laastavat lahkheli koges Lääs tohutut segadust, korruptsiooni algasid ristisõjad, mis arenesid rünnakuks kiriku vastu idas. Siis tuli inkvisitsioon siis renessanss, renessanss tõi tagasi ideaalid, paganlike seda aegadest. Ja nii need ideaalid segunesid kristlusega. Ja lõpuks tuli protestantlik reformatsioon. Õigeusus jätkus märkerlus ja ta kannatas maailma tagakiusamise läbi nagu tagakiusamine paganlike roomlaste poolt. Ta hoidis ka kannatus moslemite käe läbi kiriku puhta ja ei lasknud usul jahtuda. Umbes üheaegselt lahkuminekuga Rooma kirikus laienes õigeusu kirik terve rahva usku pöördumise läbi. See oli Venemaa slaavi rahvas. Esimesed sammud selle pöördumise suunas tehti aastal 863. Kui kaks miljonärist munka Bütsantsi impeeriumist pühadki Rilios ja metoodius astasid slaavi maade Bulgaaria ja Serbia pinnale. Nende pingutuste läbi jõudis ristiusk lõpuks Venemaale. Madalaid kaugest Konstantinoopolist olid nad lapsepõlvest peale tuttavad slaavi rahva ja nende keelega. Vanad slaavlastele ei olnud kirjakeelt. Siis töötas Cyrillus kreeka keeles välja slaavi tähestiku tõlkida piiblit. Seepärast nimetatakse tähestikku, mida tänapäeval slaavi maades kasutatakse ka Cyrillitsaks, nagu me kõik väga hästi teame. Kuigi pühadki Reijo seametoodikas tõid slaavi rahvastele evangeeliumi, toimus vene rahva täielikku usku pöördumine alles 100 aastat hiljem. Venemaa oli sel ajal peaaegu täielikult paganlik, kuigi seal olid väikesed Kristuse kolded tänu apostel Andrease tööle. Teatavasti oli just Andreas see, kes Venemaal omal ajal pöördus. Apostel Andreas oli jutlustanud kogu Venemaal ning pannud risti püssi nii Kiievis kui põhjas Laadoga valamu saarel. Peaaegu 1000 aastat pärast Püha Andrease aastal 988 otsustas Vene vürst Vladimir et ametlik religioon emamaale vajalik tõelise usu otsingul uurida kõiki peamisi religioone maailmas, läkitades saadiku nende kirikuid templeid külastama. Pärast erinevate religioonide vaatlemist tuli saadik tagasi vürsti juurde ja ütles. Me läksime Kreekasse ja kreeklased viisid meid hoonetesse, kus nad teenivad. Seda oma jumalat. Ei teadnud me ühtäkki, kas me oleme taevas või maa peal, sest maa peal ei ole sellist hiilgust või sellist ilu. Ja Me oleme nõutud, sest ei oska seda kuidagi kirjeldada. Me teame ainult, et jumal elab seal inimeste seas ja nende teenistus ületab teiste rahvaste omad. Vürst võttis vastu ortodoksi kristliku usu. Ta ristiti ja ta käskis kõik rahvaiidolid hävitada. Peagi oli kogu Venemaa muutunud paljude pühadeks tutega kristliku vaimse elu Bastioniks. Varsti katsid maad kirikud, kloostrid täitsid laiu kõnnumaid ning kuldseid kukleid võis näha kõrgumas iga linna ja küla kohal. Aastal 1453 toimus suur tragöödia Konstantinoopol, Bütsantsi impeeriumi keskus vallutati moslemitest türklaste poolt kes olid sõdinud kristlike rahvaste vastu juba sadu aastaid. Bütsantsi langemine viis uue Bütsantsi püha Venemaa tekkimisele. Näis, nagu oleks Venemaa kutsutud õigeusku säilitama. Niiviisi on arvatud. Esimene Rooma oli õigeusust lahku löönud ja teine oli langenud. Seega sai Moskva kolmandaks roomaks. Mõnuga Petsansis keskendusid kõik elu aspektid Venemaal kiriku ja kristliku vaimuelu ümber kuid ikka tekkis veel vajadus palju sügavama jumalale keskendunud elu järele mida ainult kõrb võis pakkuda. Venemaal sai karmist kõnnumaast see kõrb, mis pakkus üksindust ja ranget lihtsast jumalakeskse elu jaoks. Siis selle elu jaoks, mida me nimetame muukluseks. Vene munkluse rajajaks oli Kiievi Püha Antonius. Suri tema aastal 1073 pärast seda, kui teda pühitseti mungaks satuse mäel. Kreekas tuli ta tagasi Venemaale ja asus elama koopasse Kiievis. Lühikese ajaga tekkis koopa ümber terve klooster. Varsti levis munklusideaal üle kogu Venemaa, isegi kaugematele ääremaadele. Vene kristluse 1000 aasta jooksul oli seal alati pühakuid, kes kandsid edasi varakristliku kiriku vaimu. Näiteks oli seal Sahharovi pühaserafimm munk, kes lapsest saati elas väga puhast elu. Tal olid tervendamise ja katkematu palvetamise võime. Teda ümbritses võimas ebamaine valgus. Nii on väidetud siis seesama valgus, jumalik valgus, mis oli Kristusel, kui ta ilmutas ennast oma apostlitele kaua aega tagasi ja mille apostlid andsid maailma äärde välja. Kui Venemaa oli oma vaimsest tipust, saadeti grupp õigeusu misjonäre Siberi kaudu itta levitada Bütsantsi ristiusu vara. Aastal 1794 koguti valama kloostrist siis saarelt, kus apostel Andrease oli sajandeid tagasi ristiusku jutlustanud 60-st mungast koosnev misjonirühm. Apostlite vaimus purjetasid need vene mungad laskasse ja tõid armastuse ning eneseohverduse kaudu tuhandeid põlisrahvaid ristiusku. Üks neist misjonär munkade suri märtrisurma, teine algatas uues maailmas munkliku elu Püha Antonius suure ja Kiievi Antoniuse vaimus. See oli püha Herman. Ta sai esimeseks Ameerika pühakuks. Seega istutati apostlite, kata kombide ja Bütsantsi kristlus Ameerika mulda just nimelt Venemaa kaudu. Püha Herman suri aastal 1836. Pärast Hermanni surma viis ortodoksi kristluse pärandit uues maailmas edasi püha Innokinki. Tema läks taevastele radadele siit maa pealt aastal 1879. Tema oli lihtne siberi preester, kellel oli kustumatu igatsus pühendada kogu oma elu ikka vaid jumala teenimisele. See igatsus saigi teoks, kui ta purjetas Alaska viljatutele maadele. Seal rändas ta läbi asustatud alade ääremaade. Nagu apostlid olid teinud teistes maades kaua aega tagasi elades raskustes oli väga vaene. Tema ainus eesmärk oli muuta taevas kättesaadavaks nii paljudele kui võimalik. Püha Hino klienti pidi looma põliselanikele, kirjakeele ega pühakud Cyrillus metoodios olid teinud tema rahvale kaua aega tagasi. Nii et neil uutel kristlastel oleks jumala sõna olemas omas keeles. Muide, püha innocent valiti hiljem Alaska piiskopiks ja ta ohverdas ennast jätkuvalt. Vanaduses pöördus ta tagasi kodumaale, kus ta valiti vene kiriku peaks. See amet on võrdne patriarhi omaga. Kogu vene kirikupeana asutas ta misjoniühinguid eesmärgiga levitada evangeeliumi maailma äärde aladel. Ja et ta oli elanud täiusliku elu jumala teenides, siis suri püha Aino klienti oma kodumaal. Ja arvatavasti jõudis lõpuks sinna, kuhu ta tahtis. Vähem kui 20 aastat hiljem sündis püha innukendi kodumaal suur 20. sajandi võimukas mees kes ühel päeval jätkas apostliku tööd Ameerikas. See oli püha Ivan Maximovitš. Lapsepõlvest peale armastas ta Kristust ja tema kirikut. Ja see armastus pandi ka mitmel moel proovile, eriti siis, kui Venemaa tema kodumaa muutus ateistlikuks kommunistlikuks ja tegi läbi ühe kõige värisema tagakiusamise kristluse ajaloos. Kirik läks jälle katakombidesse, ikka selle nimel, et ellu jääda. Aga nendel rasketel aegadel jäi püha Ivan ellu ja ta põgenes õigeuskliku maale Serbiasse kus ta mungaks hakkas. Ja varsti pärast seda sai temast piiskop. Piiskopi apostlite järeltulijana läks ta Hiinasse, kus asutas ka õigeusu kirikuid. Rajas lastekodu, hoolitses soovimatute laste eest. Ta käis isegi vaeste linnaosades, leidis lapse prügikastidest viis nad koju. Pärast seda kutsuti ta San Franciscosse piiskopiks Ameerika Ühendriikides ja sealgi jätkas ta oma evangeeliumi levitamist. Kuigi ta elas linnas, sarnanes tema eluviis tõeliselt kõrbe munga omale. Ta palvetas katkematult, sõi väga vähe, ainult kord päevas magas ainult kolm tundi öö jooksul ja ohverdasin täielikult jumala ja kaas inimeste eest. Vabatahtlikult valista raske eluviisi ja seda väga lihtsal põhjusel. Sellepärast et teda ei huvitanud maised mugavused. Ja on öeldud, et just seeläbi saavutaski ta täiuslikkuse sellise täiuslikkuse, et tema ümber nähti mitmeid kordi mingite ebamaist valgust, mis temast välja voolas. Ja temalegi olevat antud võime teha imesid. Aastal 1966 Püha Ivan suri ja pandida mulda San Franciscos. Tänapäevani austatakse teda kõrvuti Püha Hermanni püha hinnakenti ja kõigi õigeusu kiriku pühakute ka selle eest, et ta tõi Kristuse valguse maailma äärde. Tänane kirikuelu kõneles siis nendest pühadest meestest, kes on jumala nimel maistest mugavustest loobunud, kes on olnud muukluse. Idee rajajad elanud ebamaist elumaisel maal ja ilmselt jõudnud sinna jumala juurde, kus oli nende suurim saar. Ma tänan kõiki kuulamast. Tänase saate pani kokku Terje Soots ja helipuldis oli Kelly tüli. Ilusat õhtut.