Täna tahan ma teile tutvustada Kaisa Lundi plaat Timuinas Põhjala hääled. Kaisa lund on küll olnud kutseline muusik ning mänginud fagoti saksofoni Malmö sümfooniaorkestris aga oma tõelise kutsumuse on ta leidnud muusika arheoloogiast. See on äärmiselt põnev teadus, mis katsub arheoloogilistele, leidudele ja teistele teadustele tuginedes taastada muusikariistu ja nende kasutamist muinasskulptuurides. Kaisa lund on sellel alal üks maailma juhtivaid teadlasi. Muinaspõhjala hääled on tehtud Taani, Norra ja Rootsi arheoloogiliste leidude põhjal. Suurema osa leidusid on aastatuhandetega muidugi kannatada saanud ja neist on tehtud rekonstruktsioonid. Muusika, mis nüüd kõlab, on teatud määral oletusi eksperiment. Ometi tuleks uskuda tulemuse tõepära susse, sest töös osalevad parimad meistrid kes teavad väga põhjalikult kõiki võimalikke heli tekitamise viise ja vahendeid ning tunnevad ka teiste rahvaste pille. Nad on ka ise pillimehed, kes püüavad oma pilli ja selle mänguvõimalusi peensusteni tundma pida. Suurim abiline ka isale on olnud Oki kevad. Alustame kiviajast. Kaks tantsijat paljajalu paeplaadil tantsimas jalgade, käte ja kaela ümber kõristi keed. Eeskujuks 5000 aasta vanune linnutoruluudest keekott landilt. 8000 aasta vanune sarapuupähklitest kees koonest ja 5000 aasta vanused Teokarp kõristid Kotlandilt. Pähklid on aetud hirve toornahast tehtud paelale linnuluud ja teokarbid hülge kõõlusest nöörile, mis on suust pehmeks pargitud. Kraagitsad on muusikariistade-na tuntud üle maailmakraabid, saks võib kasutada ükskõik millist sakilise servaga eset. Siint kraabib mängija pulgaga luu kra aabitsat, mis on toetatud vastuõõnest puutüve. Eeskujuks on 5000 aasta vanune Skoonest leitud kraabits. Huvitav, et helile reageerivad lähedal olnud Grööni hülged, kes hakkavad laulma. Kindlasti löödi kiviajal heli tekitamiseks üksteise vastu kaikaid puupulki Cligoori puu- ja savinõusid, kolpasid muid luid ja kive. Tulekivil näiteks on väga omapärane kõla. Tänapäeva kivimeistrit proovivad tulekivikvaliteeti just kõla järgi. Küllap tehti nii ka muinasajal. Siin kõlab umbes kirja paberi suurune ja viie sentimeetri paksune auguga tulekiviplaat, mis ripub nahkrihma otsas. Lüüakse väiksema tulekiviga. Taustaks on kuulda tulekivist tööriistade valmistamise hääli. Uuema kiviaja lehter peekrite kultuurileidude hulgas on mitmeid savinõusid, mida on käsitletud trummidena, kuigi neil trumminahk pole säilinud. Toetada saab aga saksa samaaegsetele haualeidudele, mille hulgas on selliste trummide hoolikalt purustatud jäänuseid. Arvatakse, trummid purustati pärast nende kasutamist matusetseremoonias. Nüüd kõlavate trummide savikered on kiviaegsel viisil tehtud eeskujuks 5000 aastat vana trummikere Skoonest. Kerele on hirvenahast rihmadega pingutatud hall hülgena. Vibu sobis kiviajal jahi- ja sõjariistaks puurimiseks tule tegemiseks ja ka muusikariistaks. Kuidas muinasinimene seda pillina kasutas, on raske teada saada. Sel hetkel aga, kui jahimees vibupinget proovis toimis tema vibu kahtlemata, kui keelpill. Kõlab 75 sentimeetri pikkune pihlaka vibu, millel põdra kõõlustest punutud nöör. Mängija hoiab vibunööri suus. Suukoobas on resonaator ja tema mahtu muutes saab muuta heli nagu parmupilli mängides vilistades. Vahepeal mängija ümiseb kaasa. Pilli eeskujuks on 8000 aastat vanas koonest leitud vibu miseni jahi vibuks ilmselt liiga lühike. Nüüd kõlab aga suur noole vibu. 7000 aastat vana eeskuju järgi tehtud 160 sentimeetri pikkusel paju vibul on vabrikusoolenöör vibu üks ots toetub vastu maad, mängija painutab ja sirutab vibu ning näpib sõrmedega vibunööri. Kui mingit eset õhus ringi keerutada, tekib vihin eriti hästi vihisev nööri otsa seotud õhuke plaat. Meil näiteks on karjased sellist vihistajat kasutanud õitsil huntide peletamiseks. Mitmed loodusrahvad kasutasid selliseid oma kombe talitustes. Taanist konge Moosest leitud kaheksa poole 1000 aasta vanust ovaalsed luuplaati teatakse ammu, kui vanimat põhjalast leitud muusikariista kuuleme selle järgi tehtud pilli ja paari samasugust puust vihistajat. Jõuame vilede juurde. Esimesteks mänguriistadeks on kolm, 4000 aasta vanust umbes 10 kuni 13 sentimeetri pikkust auguga tulegi videot, kõiki neid puhutakse nii, nagu näiteks pudelisuud häält muudetakse augu teist otsa sulgedes ja avades. Kolmandal kivil on lisaks ka üks sõrmeauk. Lõpuks puhub mängija ühtegi kivi nagu trompetit ja trummeldab sõrmedega vastu pilli. Järgmine vile on 4000 aasta vanune väike, nelja sentimeetri pikkune ja pooleteistsentimeetri läbimõõduga luutoru, mille küljel on kaks auku. Arheoloogid on selle arvanud nööbiks. Meie uurijate arvates on see peibutusvile Detrede või teiste lindude jahiks. Kuuleme esmalt vilet ja siis peibutussisinat koostetrede häälega. Falczepingi 4000 aasta vanusest kivikirstust leitud luuvile on veel väiksem, aga ta on kindlasti vile nagu meie poisikeste pajuviled või plokkflööt. Originaalil ei ole plokk säilinud, rekonstruktsioonil on see tehtud meevahast. Esmalt imiteerib mängija linnuhääli, siis puhub väga kõrge heliga peibutades koera. Seejärel kõnelevad kaks mängijat 50 meetri kauguselt vilekeeles. Lõpuks paneb mängija selle vilekese otse sõrmeaukudega pillirootoru ja mängib taustaks jõe kohin. Jõuame pronksiaega, siin tuleb ette mitu uut pilli. Skoonest Valcookra rahvast on leitud põhjalas ainulaadne trummikujuline pronksist ese mis on umbes kolm pool 1000 aastat vana. Üks üsna samasugune leitud Ungarist ja sealt arvatakse pärit olevat Kabalcookraleid. Oletatakse, et seda kasutati päikesekultusest. Et tal pole membraani, vaid pronksplaat, nimetatakse teda kongiks. Mängija lööb originaalpilli ettevaatlikult puunuiaga, mille ots on mähitud pehme villase lõngaga ja kaetud nahaga. Põhjala muinasaja tähelepanuväärseima pillid on pronkspasunad, neid on tervetena ja fragmentidena leitud üle 50 peamiselt Taanis, aga ka Rootsis ja Norras, viis tükki Saksamaalt ja üks Lätist. Vaatamata parimate meistrite püüdlustele ei ole neid tänapäeval suudetud järele teha ja nii andis Kopenhaageni rahvusmuuseum loa kasutada oma eksponaate. Need on 2700 aastat vanad ja leitud Taanimaal rüüdja vältest. Pasunad on üle kahe meetri pikad kõverad pronksist arvud, mille otsas paarikümne sentimeetrine pronksketas hääl on neil võimas. Skoones kiiviki hauas leitud kaljujoonisel on kujutatud protsessiooni, pasunat, trummide ja muude pillidega sellise rongkäiguga Me täna lõpetamegi.