Tere hommikust, raadiokuulaja. Käesoleval nädalal hommiku mõtisklustes tahame kasutada erinevaid pilte piiblist, mis kirjeldavad inimeste inimese loomust. Psalmide, piibli, vana testamendi lauluraamatu osas. Päris esimeses laulus on üks taolise inimest kirjeldavaid pilte. Siin öeldakse Vello Salo ja Indrek Hirve tõlkes. Õnnis on, kes ei käi õelate nõu järgi. Ei kõnni patuste teel ei istu pilkajate killas vaid kelle rõõm on issanda õpetus. Kas tema õpetus laulab päeval ja ööl tongoya äärde istutatud puu, mis vilja kannab õigel ajal ei märtsi tema lehed ning mida ta teeb, läheb korda. Niisiis inimene kui puu õigem sirgeinimene on kui oja äärde istutatud puu. Küsime, mis on puu kõige tähtsam osa? Viljapuuaias jalutaja ütleb. Viljad, mida saab süüa suvekuumuses, varjuotsija mõtleb lehed. Pesa punub, linnupaar kiidab oksi ja talveküttele. Mõtlev saemees tüve aednik ilmselt ütleks, juured on kõige olulisemad. Eks inimese elus on kogu see komplekt samuti esindatud, viljad on meie tegude või sõnade või tegematajätmiste tulemus. Need, erinevad suhted ja kontaktid, mis vahel ei oma küll erilist praktilist väärtust, et need on vajalikud selleks et end täisväärtuslike inimestena tunneksime. Oksad on see osa, mida oleme elu jooksul juurde õppinud, meie maailmavaate, meie eetilised tõekspidamised, palju sellest, mida ise oleme kujundanud. Tüvi on minu sirgeselgsust, enesekindlus, minu identiteet, oskan öelda, kes ma olen ja miks ning juured tungivad sügavusse, et ammutada elujõudu. Mis kanduks siis minu elu igasse valdkonda. Juurtest rääkides oleme harjunud mõtlema oma päritolule, esivanematele, sellele, kust me tuleme. Aga juured on kindlasti ka religioosne valdkond. Jeesus Kristus kõneleb, puud tuntakse viljast hea puu ei kanna halba vilja ning halb puu head vilja. Ja me usume teda, sest me ju oleme kogenud seda. Ent kas me saame aru ka sellest, et kui me oma lähedasi ei hoia inimsuhteid ei toida ega väärtusta, siis varsti on nendestki järelvaid ammuste hiilguste maha pudenenud lehtede krabin üksikult raagus või et kui me oma võrre oma oksad väga ühte suunda kallutame oma elu väga ühekülgseks, elame siis varem või hiljem murdub ka tüvi. Kui minu identiteet on vildakas tüvi kaldub ühele poole kreeni siis varsti kistakse maast juured. Ja kui ma oma juur ei tunne ega tea ja nendega sügavusse ei pürgi kuidas ma siis võin püsima jääda? Õnnelik on see inimene, ütleb iidne laulikes on otsekui puu, mis istutatud oja äärde mis vilja kannab omal ajal, sest tema lehed ei märtsi ja kõik, mis ta teeb, läheb korda. Olla istutatud oja äärde sinna, kus alati on vett ja kuhu kunagi saabub õud. Kuidas olla selline puu? Kas võime ehk selleks leida viite piibli viimasest ilmutuse raamatus, kus nägija Johannes kirjutab? Ingel näitas mulle elu veejõge, säravat nagu mägikristall. See saab alguse jumala ja Talle troonist. Võime siis öelda, et seal, kus liiginetakse jumala ja tema valitu asupaigale tatakse elu veejõele ojale, mille veerde võiks inimese puu istutatud saada. Eluvesi tähendab, et seal ei ole kuivanud suhete krabinat ei olda viltu, selle maailmatuultes oksad sirutuvad taeva poole, juured on kõvasti sügavuses. Selline puu ei murdu. Ja selline inimene on õnnelik. Jumal istutas hina meid oja ligi juurimeid kuivast ja põua, sest maast ning aseta uude viljakasse ja kosutava veega niisutatud mulda. Siis on meil elu aamen.