Tere hommikust ja raadiokuulaja. Käesoleval nädalal mõtiskleme hommikustes raadio mõtisklustes erinevate piiblist pärit piltide üle, millega inimese elu või selle olemust kirjeldatakse vanadest bändi lauluraamatu esimeses laulus kõneldakse inimesest kui puust aga ka inimesest, kui aganatest. Seal öeldakse, õelad on aganad tuule kanda. Ei ole õelatel palka kohtusega patustel õigete kogus, sest issand valvab õiget rada, aga hukka viib õelate tee. Inimene kui tuules lendlev sodi ei ole meile just väga meeldiv pilk. Võiks küsida, kas tõesti on keegi nii tühine teda aganatega võrreldav? Kas linnainimene teab midagi aganatest ja nende tuulamisest? Veel paarkümmend aastat tagasi võis vanades küünides leida suuri tuula sõelu, millega vilja tuulati. Ikkagi selleks, et eraldada terad sõkaldest, üleliigne praht puhtast viljast välja saada. Tööpõhimõte oli selline, et erad kui raskem osa viljalõikuse saagis pudenevad sõelaaukudest läbi. Samal ajal, kui aganad on kerged ja tuule käes eemale kantavad. Iga järgmise tuulamisega läheb sõela silm järjest väiksemaks. Et järjest väiksem prügi saab väljad. Tuulatud. Vili on tuumakus seepärast raskem. Seepärast satub ta õigesse kohta. Agan. Inimene kui kasutame sellist väljendit, on pidetu, inimene. Puudub sisu puudub, tuum on pigem kest ja muu ebatarvilik. Teda lennutab tuul, kuhu tahab, seedimine on maailma erinevate voolude parasjagu populaarsete tõekspidamiste ja maailmavaadetega anda. Tal puudub väga selge veendumus ka sellest, mida ta ise usub, millised on tema tõekspidamised, tema maailmavaadet tuulekanda olev inimene ei ole kui usaldusväärne. Me ei saa temaga arvestada, sest õigupoolest me ei tea, kes ta on, mida ta mõtleb, mida ta usub. Kord on ta ühte, siis jälle teistpidi. Prohvet Jeremija võrdleb sääraste inimeste hindle võima eestliga, kes oma kiimas kuidagi rahu ei leia. Tormab ühele poole ja siis jälle teisele. Seda on hirmus kihk, aga vaevalt oskab ta mõelda sellele, millest kihk tuleb. Aganatena Ma ei saavuta inimesed ilmselt erilist edu. Nad ei jõua tulemusteni, sest tegelikult neil polegi eesmärki. Kui sa oled aganax vilja seas siis sul puudub ülesanne, mille jaoks olla mingi igatsus ja püüd on meis kõigis, seda küll. Kuid taipamine, millesse igatsus seisneb ja kuidas sellele vastata, vajab rohkemat kui innukad siia-sinna katamist. Ülesanne olla välja tuulatud, kõrvale heidetud, ei pea kindlasti olema inimese ülesandeks. Nii öeldaksegi meile tõelada, Naganat tuule kanda. Ehk siis need, kes kuidagi on rikkunud inimelu ja maailma harmooniat. Õelad see ei tähenda mitte, oleksid kuidagi õelutsevad inimesed. Aga nad on mingil moel astunud üle jumala ja inimelu kooskõlast. Aganax olemine kindlasti ei peaks olema igatsusväärne. Ješ kristus kõnedes, tähendamissõnal, raiheinast, umbrohuna oli raihein sattunud kasvama väärtuslikku vilja sekka ja ta lasti kasvada koos viljaga kuni lõikuseni. Lõikuse ajal aga öeldakse lõikajaile koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks nisu väga pange Moita. Üsna sama protsess käib ka vilja tuulamisel. Mingil hetkel tuleb teha valik kasulik kui kasutu vahel eesmärgipärase eesmärgitu vahel. Kristlikus kõnepruugis kasutatav tihti tänapäeva inimeste ärritav mõiste pat tähendab oma algses kreeka tähenduses märgist möödalaskmist märki, mitte tabamist. See on seotud siis eesmärgiga ja selle saavutamisega. Agan inimesel puudub eesmärk, aga ta lihtsalt on ilmatuid, oleks endale selgitanud, miks olla ja kuhu see kõik lõpuks välja viib. Seal ei ole juurtega pidet, on ainult tuul, mis kannab siia-sinna ja viimaks eemale puhtast ja pühast. Jumal tuula meid, puhastameid, valimeid, tuule välja, see agana pesa meie sees silma sihita tahab meid kanda ja lennutada ilma mõtte, sisutab kosutameid tänasel päeval usu, lootuse ja armastusega. Aamen.