Tere hommikust, raadio, kuule. Sel nädalal oleme mõtisklenud hommikuti erinevate piltide üle, millega piibel kirjeldab inimese elu. Tänasel pühapäeval pöördume tagasi. Piibli alguse juurde leiame piibli teisest loomisloost pildi, kus öeldakse. Issand jumal, valmistas inimese, kes põrm on mullast ja puhus tema ninasse elu hinguse. Mida meile siin öeldakse? Inimene põrm on, muld on tolm, on isegi mudapeotäispinnast, mille jalgadega trampima ei muud. Ilmselt on see liiga erinev sellest, mida oleme harjunud mõtlema endist, endise looduse kroonist või kõige täiuslikumat seda olendit mitte just elavate seas. Ei öeldakse meile hoopis mulje põrm, oled. Enne kui me kuulutame selle inimese määratluse ebainimlikuks ja alandavaks võib-olla korraks peatuma ja vaatame, mida sellega meile öelda tahetakse. Esmalt vaadatakse inimest siin teises taustsüsteemist lähtuvalt mitte silmast silma ega horisontaalselt, vaid otsekui ülalt. Kes on lennukiga lennanud, on kogenud, kui pisikesed näevad inimesed seal all. Aga mõtleme, kui väikesed meie päikesesüsteemi planeetidelt vaadatuna võiksime näha. Või kusagilt meie galaktika piirimail, 100000 valgusaasta kauguselt. Mikroskoopilise suurusega tolm oleks veel hästi selle kohta öeldud. Taustsüsteem, millelt saame inimest vaadelda, on aeg. Asetame inimese aja maailma aja universumi aja kõrvale ja mida me näeme meie planeedi vanuseks, on 4,5 triljonit aastat. Mis on selle kõrvale. Me oleme oma 70 80, isegi 100 eluaastaga. Nagu ohe ütleb, vana laulik, üheksandas salmis. Nagu ohe lõpevad Me aastat 70 on nende mõõt 80, kui jaksu. Suuremalt jaolt ometi häda ja vaev peagi läinud ja lenda, määra. Aga tõsiasja, et inimene on põrm üks olend teiste seast, kellest tegelikult ka jää materiaalses mõttes palju enamat järgi kui urni jagu tuhka. Peaksime vaatama ka teise kandi pealt. Iga pilt, millega kõneleme inimesest, ütleb midagi meile ka jumala inimese looja kohta. Et inimene on nii väike ja tühine. Ometi selles väiksuse tühisuses nii hoitud ja õnnistatud kõneleb midagi meie jumalast. Üks vanaaja inimene seisab tähistaeva all ja saab laulu kauni kaheksanda psalminaga meie pühas raamatus kirjas. Kui ma vaatan taevast su kätetööd, sinu seotud kuude tähti, siis mis on inimene, et sa teda märkad? Inimlapsed sa temast hoolid? Õige pisut alamaks, jumalast jätsita. Eks ole paradoksaalne inimene, nii tühine väike peotäis mulda, aga samas tehtud nii suureks õige, pisut alamaks jumalast. Just nimelt jumala tegutsemine on see, mis taolise paradoksi loob. Nii imepisikesed tühised kogu loodu seas, aga nii suureks tehtud jumala poolt. Jumalal on mingil põhjusel tahtmist tegeleda selliste mikroskoopilise tegelastega, nagu meie seda oleme. Mis jumal see küll on, kes inimesega nõnda vaeva näeb? Vastus on, see on jumal, kes on armastus. Sest need mikroskoopilised tegelased, see elusaks tehtud peotäis mulda on võimeline armastuseks, on võimeline selle vastuvõtmiseks ja selle väljajagamiseks. Ja see on, mis teda erilisel moel ühendab jumalaga ja tõstab ta nii kõrgele. Nii et see, et inimene on põrm, viitab meie suurusele. Tegelikult mille jumala läbi oleme saavutanud. Jumal on sellest väikesest põrmust teinud, suure on elustanud seda mulda, seda muda pähe sisendi, muldsed tulemist, Läheme eneste tegelikku suurust ausalt, et siis me saame aru, et midagigi sellest, mis me täna oleme. Midagigi, sellest iseendi töö viljaks, lugemine oleks mulla tüki sodi varastamine jumala tagant. Meie käes jääb muld mullaks. Aga jumal teeb selles midagi erilist. Parem jätame põrmu jumalale, siis saab sellest veel asja. Jumal põrm on täna sinu kee, see tänab sind imelise elu anni eest. Loominud uuesti ja uuesti igalt päevalt. Vabasta lunastas hetk see viim, milles ma siin ajasson olla. Pühitsuse kübe, mis ma selles maailmas võin teha. Sina oled minu suureks teinud. Luba mul seda suurust hinnata nõnda et see midagi tähendaks ka homme. Tähendaks ka igavikus.