Midagi siis teeme ühe pildi, tulge. Linnale pere filmida, kuulata teine kuulamist. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne SUP modell ei mõjuta. Tere, perepildis sõbrad, kena nädalavahetust. Kõlav muusikapala viib mõtted koolile ja sellele, mis toimus siis, kui Arno isaga koolimajja jõudis. Ja meie tänane saade räägibki koolist ja õppimisest, kuid veidi teistsuguse nurga alt. Saatejuht on Andres Noormets. Tere tulemas perepilti kuulama, rääkida ära, miks täna just on selline lugu, siis pean ma alustama natuke kaugemalt, nimelt on märtsikuu ja märtsikuu on olnud niisugune hariduslikult ütleme, ebastabiilne küsimusi, vastav kuu, kus ilmselt kõik inimesed, kes vähegi meediast päeva jooksul puudutatud saavad, on mõelnud nende küsimuste üle, et kes see õpetaja on ja missa haridus on ja mis see kool on ja miks see niimoodi on üles ehitatud, nagu ta on. Ja kui on kodus lapsi, siis on need mõtlemised lausa kohustuslikud, hädavajalikud ilmselt aeg-ajalt. Ja siis mõtlesin mina ka, et ma peaksin minema külla kellelegi, kes oskab, kas rääkida veidi oma koolikogemustest ja need võiksid olla sellised, mis ei ole päris igapäevased, mis ei oleks päris seotud selle kooliga, ütleme, kus mina olen käinud, kus minu lapsed on käinud, kus tõepoolest pannakse mingisuguse programmi alusel igapäevaselt hindeid mõni päev isegi ühes aines, mitu tükki kus mina lapsi koju oodates ei oska paremini küsimust formuleerida, kui see asi läheb ikka sinna suunda, et mis hinded sulle pandi ja siis sealt läheb jutt edasi. Ja mulle kogu aeg tundub, et see asi ei ole päris normaalne, et tegelikult ma ju tahan teada, kuidas ta seal koolis oli ja mida ta õppis. Ja see hinne tihtipeale ei ole mul nii oluline ja tihtipeale saan ma aru, et, et hindeid pannakse mitte teadmiste, vaid mingisuguste inimestevaheliste suhete eest ja siis ma olen natukene kimbatuses ja, ja mõtlen tõepoolest, et need asjad võib-olla võiksid olla kuidagi teistmoodi. Ja siis ma mõtlesin, et jah, on vaja minna külla inimesele, kes seda asja on näinud kuskilt teisest kandist. Ja ma läksin külla Ingale, kes on käinud esimesed üheksa aastat waldorfkoolis pärast normaalses koolis ja siis ülikoolis ja siis veel mitmed aastad elu koolis. Ja ma tahangi teada, mis asi on see waldorfkool ja miks see on tavalisest koolist erinev asi. No mina oskan tõesti rääkida ainult oma kogemusest selles suhtes ja Waldorf kool on waldorf ise ütleb, et ta on teistsugune ja inimesekesksem. Ma olen seda lugenud siis tagantjärgi. Aga, aga samas olles ise seal koolis sees, siis kuna sul ei ole ka teist võrdlusmomenti kohe kõrval, ma ei ole käinud kahes erinevas esimeses klassis. Tegelikult on ikkagi nagu, nagu tavaline kool või et olles seal sees, sa ei mõtle kogu aeg, et ma olen mingisuguse teistsuguse või erilise kogemuse osaline ja ta on selline sõbralik kool, ma arvan, mis vähemalt minule on jätnud väga head mälestused ja ja kui suures osas, aga mingis osas ta on ilmselt selle sõbralikkuse pitseri võib-olla jätnud ka minusse. Ma sattusin puht juhuslikult nädalavahetusel sirvima ühte bukleti, mille oli välja andnud vist kas on nisugune, waldorfkoolide ühendus või midagi sarnast. Ja vaatasin, et kui palju on siis Eestis neid waldorfkoole ja lasteaedu ja, ja neid tõepoolest on ainult näpuotsaga suuremates linnades ja mõnedes suuremas arengupotentsiaaliga väikestes kohtades ka. Kuidas sina sattusid waldorfkooli? Mina sattusin waldorfkooli oma vanemate otsusel, nagu kõik lapsed satuvad mingisugusesse kooli. See juhtus siis 90.-te alguses, kus me olime just kolinud Tartusse. Ja mingisugusel põhjusel, mida ma ei olegi oma ema käest tegelikult kunagi küsinud, sai tema seotuks waldorfkooliga, hakates seal õpetajaks. See oli aasta enne seda, kui mina läksin kooli ja, ja siis ilmselt tundus kuidagi loomulik, et kuna ta ise oli seal õpetaja ja kuna talle ilmselt oli ka vastuvõetav see, mis seal tehti. Et siis, kui minul oli kooli minna, et siis oligi loomulik valik, et ma lähen waldorfkooli ka ja eks see ilmselt natukene vana vanemates tekitas umbusku ja hirmu, sest siis ei teatud, mis üldse on. Mina vist olen waldorfkooli kolmas lend, et kui mina kooli läksin, siis oli ainult kaks vanemat klassi, et hakkas niimoodi vaikselt kerima. Seal me siis käisime. Jaa, jaa, jah. Ma arvan, et see oli eelkõige tänu mu emale, minu ema otsus oli see, et ma sattusin sinna. Nüüd tekib kohe niisugune küsimus, et kui sa ütled vana vanemates, tekitas vastuseisu, et on sul meeles, oskad sa kirjeldada, mis siis oli nende meelest justkui õige, kuidas seda põhjendati ja kuidas siis sinu vanemad seda nagu kaitsesid. Ikka ma ei mäleta lapsena mingisuguseid debatt, mäletan üksikuid kilde ja märkuseid, aga ma arvan, üks asi, mis tekitas umbusku, oli nimi nagu ikka, nimed ju inimestes tekitavad mingisuguse eelarvamuse. Sel hetkel Tartu Waldorfgümnaasiumi NIMI, Tartu Vaba Waldorf kool? Ta on ilmselt see, mis tekitab hirmu ja, ja ilmselt ma arvan, minu vanavanemad seostasid seda vabakasvatusega, mis omakorda nende jaoks seostes sellega, et laps ei tee mitte midagi koolis, et lihtsalt on seal ja ma ei tea, istub laua peal ja ma ei tea mida kõike veel. Aga et ma arvan, et, et just see, kui kõik on vaba, ehk siis ju midagi ei õpita, õpitakse siis, kui on kindel kord ja kontroll ja distsipliin ja nii edasi. Vaba siis nii-öelda vastandub. Ma arvan, et see oli vanavanemate hirm. Aga mis olid need vanemate argumendid, miks sinna panna oma laps, vot seda ma ei mäleta, sest otsus tehti ja mind sinna kooli pandi. Võib-olla seal ei olnud nagu vanemate poolt midagi argumenteerida, et nad kuulasid ära. Kriitika tegid ikka nii, nagu nad tahtsid. Kas sina oled oma perekonnas kõige vanem laps aga sinu nooremad õed-vennad on ka käinud samamoodi samasugust kooliteed? Jah, mul on üks noorem õde ja tema koolitee algas juba waldorflasteaiast, et tema on käinud ka ühe aasta waldorflasteaias ja samamoodi üheksa aastat Waldorfi ja, ja siis gümnaasiumi tavalises koolis. No siis on sul ju ikkagi nagu kaks kogemust, et sul on oma kogemuse, sa oled oma õde ka kõrvalt näinud, mingisugused asjad paistavad niimoodi paremini välja. Püüame mulle siis kirjeldada, kuidas näeb välja selle waldorfkooli õpilase koolipäev, ütleme alkoholis. Ütleme siis, esimene klass kõigepealt siis waldorfkoolil Tartu waldorfkoolil ei olnud veel seda maja, mis teil praegu praegu on, kus kõik on noh, nii-öelda Waldorfi, ilusad värvilised seinad ja nii edasi, siis me olime Tartu lihakombinaadi lasteaias, lihtsalt oli seal paar klassi põhiline koolipäeva alguses oli see, et kes jõuab kõige varem kooli sellepärast et seal koolis oli mingisugune tädi, võib-olla ta oli siis koristajad, tädi, kes luges muinasjutte ja siis mida varem sa jõudsid, seda rohkem sa muinasjutte kuulsid. Aga seda ma mäletan, et hästi oluline oli jõuda võimalikult raha ja see oli üsna traagiline kuma mingist bussist maha jäin, siis ma jõudsin 15 minutit hiljem siis nagu waldorfkoolis kuni lõpuni välja, esimene tund on, on põhitund, mis on siis, ma arvan, esimeses klassis oli ta võib-olla poolteist tundi, vanemates on ta ligi kaks tundi pikk, kus on põhiainet siis pohhide või plokkidena umbes samasugune nagu nagu tänapäevane popperioodõpe peenemates eliitkoolides. Viis, kuus nädalat on üks samaine, ühesõnaga et siis oli asse see põhitund, põhitund algas alati küünla süütamisega ja sellega lugesime hommikusalmi peast ja siis minu arust päris pikalt oli põhitunni osa ka, sõltumata sellest, mis aine seal parajasti oli, oli nii-öelda luuletuste lugemine või et alguses õpetaja ütles fraasi kaupa ees ja meie kordasime ja lõpuks me lihtsalt lugesime kõik koos. Et niisugune, võib-olla siis mälutreening. Ja siis oligi juba see aine, mis ta siis oli, oli ta matemaatika või ta oli eesti keel või talivormijoonistamine, mis oli Waldorfi oma aine põhiline hästi oluline element oli ka see, et waldorf siis igasugused vihikud, õpikuid seal ei ole ja vihikud saime kooli poolt ja väikestes klassides olid vihikud sageli A3, mis tähendab seda, et meil suured suured vihikuid, mida sa kunagi ei võtnud koju kaasa, sellepärast et ta ei mahtunud sul kotti. Ja hästi oluline oli, need olid lihtsalt valged vihikud ilma ruutude või joonteta nende vihikute nii-öelda kaunistaminetiga igale lehele pidi tõmbama ümber raami, et sa ei kirjutanud päris servast serva. Ja kui Ma ei tea isegi kui matemaatika vihik, siis ikka oli mingisuguseid lillekesi või mingeid kaunistusi seal numbrite vahel ja noh, kirjutasime loomulikult kriitidega. Yes siis, kui põhitund sai läbi, siis olid mõned ainetunnid, mis kõigi kõigi lemmiktunnid väikestes klassides olid käsitöö, Jessis, maalimine, käsitöös, kõik kudusid nii poisid kui tüdrukud võrdselt sageli poisid paremini isegi ja maalimine oli siis nende noh, ühesõnaga. Vot, ma ei tea, mis päris termin on, meie jaoks olid need lihtsalt sinine, punane kollane värv ja no siis olid tavalised tunnid nagu liikumine ja ja siis mis on veel Waldorfi Sist eripärane, millest ma alles tagantjärgi aru sain, on see, et kaks keelt, võõrkeelt hakkavad esimesest klassist, mis tähendab seda, et esimesest klassist alates oli meil inglise keele ja vene keele tunnid ja, aga noh, seal oli hästi palju just samamoodi kordamise ja nii-öelda mängudepõhine ja siis koolipäev läbi sai siis. Ma mäletan seda, et esimeses klassis vähem, sest seal lihtsalt ei olnud neid võimalusi. Aga vanemates klassides ikkagi sageli noh, ei läinud, et me koolist ära enne kella nelja-viit, sellepärast et seal oli veel mingisuguseid tegemisi teha. Ma ei tea, arvates klassi koristamisest, sest et korrapidajate süsteemi korrapidaja ülesanne oli nädala aja jooksul klass korda teha tähendas tahvli pesemist, toolide tõstmist, põranda pühkimist ja pesemist. Et selline ilmselt siis pedagoogiline nõks lastele korra ja puhtuse ja ma ei tea mille veel õpetamiseks. Aga et ühesõnaga jah, et, et see koolis olemine oli hästi loomulik ja seda oli, oli päris palju jah, vabatahtlikult. Seda küsimust, mida te siis kodus tegite, kas kodusid ülesandeid üldse ei olnud, sest mida sa siis kodus teed, kui sul ei ole õpikut, ma saan aru, et ei ole töövihikut vihikud, aga nii suured, et need jäävad kooli maha. Mida ma siis kodus teen, kas te siis kodus olite vabad inimesed lihtsalt vaatasite elu nii nagu ta on. See on väga hea küsimus, ma hakkan ise mõtlema, et mis ma siis tegin. Ega ilmselt väikestes klassides ei olnud väga palju, väga palju koduseid ülesandeid, aga nii kui need vihikut muutusid neli formaati ja neid sai hakata koju kaasa siis üks asi, mis jäi koju teha, oli alati see nii-öelda dekoreerimine, sest et tunni ajal sa ei jõua. Kui sa pead samal ajal konspekteerima, siis sa ei jõua seda pilti joonistada, mis tähendab seda, et kui ma läksin õhtul koju, siis sa loed võib-olla selle teksti veel ka läbi, aga enamasti see on sul meeles. Ja siis sa sellest tekstist tulenevalt lood selle pildi sinna juurde, et seal on järgmine hommik näidata, et vaadake, mis mul on, see oli vähemalt tüdrukutel päris oluline. Ja teine asi, mis ka koju kaasa tuli, oli käsitöö. Et õpetaja, õpetaja alguses vist väga ei tahtnud lasta kat sees see, et ma saaks oma mingi flöödikotti või mida ma parajasti kudusin, selle koju kaasa. See oli hästi oluline, et sa pidid õpetajat ikkagi paluma, et palun, ma ikka võtan, et ma tahan kodus lõpetada. Aga aga seda, et mingisugused ülesannete lahendamisel, sellega oli ka sageli see, et me tegime kodused ülesanded, mäletan koolis ära selles suhtes, et kui me jäime pärast tunde kambaga kooli et siis siis ma mäletan, et päris sageli me ikkagi tegime mingid mingid asjad koos koos ära ja, ja teine asi oli võib-olla just vanemates klassides. Et siis ma tegin kodused ülesanded nagu kohe ära, kui meil oli klassis väga erineva, noh, ma ei tea siis kas õppeedukusega või lihtsalt erineva kiirusega töötamiskiirusega õpilasi. Et siis kui mul jäi mõnikord aega üle, et siis ma mitte ei hakanud lobisema või ei läinud telefoniga internetti, sest telefoni ei olnud, et siis ma tegingi kodused tööd ära, vaid see, miks võibolla mul ei ole mingisugust koduste töödega seotud erilist mälestust või et see oleks mingi sundolnud. Et see kuidagi oli hästi loomulik, kui õpetaja ei eeldaks, et me need kodused tööd ära teeme ja meil on vaja neid teha ju ei annaks neid, mis tähendab seda, et järelikult ta annab siis need järelikult tuleb ära teha ja see ongi noh, nii peabki olema. Et see see teema, et kodused tööd on tegemata või et kodused tööd on midagi vastikut, et ma arvan, selle teema ma sain alles kuskil keskkoolis, et aga jah, põhimõtteliselt kuna mingisugust hindamist ei olnud või et üldse mulle tundub hästi palju, põhines vastastikusel usaldusel, et siis noh, see kodune töö oligi täiesti loomulik osa õppimisest ja sa tegid selle, kui jõudsid siis juba juba koolis ära, sest et selle pidi nagunii ära tegema. Et tuli su jutust välja, et hindamist ei olnud, et waldorfkoolis ei ole, kas üldse ei ole hindamist kuni 12. klassini? Ei, päris nii, see ei ole, see hindamine. Ma tõesti ei ole Waldorfpedagoogika spetsialist, ma julgen arvata, et waldorfpedagoogika näeb ette, et võib-olla ei ole üldse hindamist, aga meil hakkas hindamine üheksandas klassis praegu ka, mis vähemalt Tartus on, on niimoodi, et üheksandast hakatakse hindeid panema ja siis läbi gümnaasiumiga pannakse, aga väikestes klassides ei olnud sellist numbrilist hindamist nagu nagu me teame, aga see ei tähenda seda, et, et sul ei oleks üldse mingisugust tagasisidet õpetajalt klassikaaslastelt näiteks, mis samamoodi eelkõige just väikestes klassides ja näiteks kunstitunnis, et me tegime kõik oma selle akvarellmaali, punane laik, sinises laik punases või mis seal parajasti oli, tegime valmis tunni lõpus, kõik panid need klassi ette, kus ma ei tea, kus oli ruumi, laotati need maha laiali ja, ja siis igaüks sai seda, et millised üks, kaks või kolm tööd talle kõige rohkem meeldivad ja, ja see oli vähemalt nii palju, nagu mina mäletan, ei põhinenud sõprussuhetel või, või populaarsusel vaid ikkagi suhteliselt ausalt andsid lapsed neid hinnanguid. Ütleb seda, et, et väga paljud õpilased, kes näiteks matemaatikatunnis ei, ei olnud need, kes võitsid mingisuguse peast arvutamismängu. Et nemad said just kunstitunnis hästi paljudelt kaasõpilastelt selle tagasiside, et sinul on kõige ilusam see punane ring sinises. Et noh, see on üks hindamise tüüp, mis, mis oli ja, ja noh, ma arvan, alates kuskil neljandast klassist ikkagi kontrolltööde eest, sa said punkte ja loomulikult me klassis võrdlesime Neid punkt, et kes kui palju saab, kes kõige rohkem sai ja ei noh, loomulikult see oli ka auasi olla klassis see, kellel on kõige rohkem punkte saada töö eest. Aga järgne tunnistused olid siis sellised, et iga aineõpetaja kirjutaski sulle kirjalikult. Tinga oli tunnis, ma ei tea, korralik Ingal tulid eriti hästi välja need ja need asjad kaasõpilaste suhtes oli, ma ei tea, sõbralik või, või osales hästi grupitöödes ja innustas teisi või no ühesõnaga, et et õpetaja andiski kirjalikult tagasisidet nii sinu omandatud teadmiste kohta kui selle kohta, milline sa seal tunnis olid. Kas seda tagasisidet sai siis umbes niisuguses perioodis nagu on tavakoolis veerandit või anti seda tihedamini, või anti seda iganädalaselt või kui, kui tihti, missuguses perioodis toimus? See tunnistuse tagasiside oli ikkagi üks kord aastas meile aastatunnistus ja, ja selle sa saidki Te kevadel siis see oli üks põnevamaid lugemismaterjale, mis üldse saab olla, et said tunnistuse oli loomulikult ka neli, said selle a4 kaante vahel tunnistuse kätte ja, ja siis põhimõtteliselt jah, lugesid, et mida õpetajad sinust aasta jooksul on arvanud. See oli alati hästi hästi põnev. Aga ilmselgelt liinil kodu ja kool jääb sellest tagasisidemest väheseks. Ilmselt vanemad tahavad ikka oluliselt rohkem mingisugust tagasisidet saada. Olgu, tavalises koolis on selleks enamasti hinded, mis on niisugune hästi kummaline on tagasiside vorm. Aga kuidas siis kool ja vanemad suhtlesid, kui tihedalt ja mil kombel? Ma ei oskagi nüüd jälle anda seda, ma ei tea absoluutselt kõigi puhul kehtivat hinnangut, ma arvan, et lastevanemate koosolekuid oli ikkagi vähemalt kaks korda aastas, aga kuna Mulu, minul oli ju ema hästi-hästi tihedalt kooliga seotud ja ma arvan esimesest kuni neljanda klassini, kui ma olin koolis käisin, siis ema oli kas õpetaja või natuke aega ka koolijuhataja ehk siis tema kaudu oli ülevaade minu tegemistest olemas kogu perekonnal. Ja üldse tegelikult waldorfkool peab oluliseks seda vanema ja koolivahelist suhet, et see ei ole niimoodi, et vanem hommikul viskab lapse autoga kooli ja tuleb õhtul järele ja siis ootab tema last, nüüd kasvatatakse lapsevanemad ikkagi olid kaasatud, kui meil olid klassimatkad näiteks et siis paljudel käisid vanemad kaasas just sellepärast, et õpiks õpetaja ei saa ju käia 20 pisikese seitsme aastasega, et siis käis isasid ja emasid käis ka kaasas, tavaliselt vähemalt üks neli-viis ja kui olid mingisugused mäletan, mu õe klassi, ehitas mingisugust palkmaja või midagi, nad ehitasid. Seal olid loomulikult isad kaamengused, et selles suhtes oli, oli nagu erinevaid võimalusi kaasata vanemad osalejad täna niimoodi, et nad osaledes nägid, mis, mis sinu laps teeb. Et ei olnudki niimoodi, et keegi teine ütles, kuidas su lapsel läheb, vaid sa saidki ise ise vaadata, mitte küll võib-olla matemaatika tunnis, seda ma ei mäleta, et keegi oleks seal istunud, aga aga erinevatel kooliüritustel nojah, igasuguseid erinevaid koolipeod, mingisugused Miikaeli päeva tähistamised ja sellised asjad, et et sinna olid vanemad ka alati alati kutsutud ja päris paljud vanemad olid näiteks algeliste videokaameratega, seal. See on kõik dokumenteeritud, mulle tundub, et seda tagasisidet oli piisavalt, Systist. Kuid vahel olen mõelnud Miks mu haridus ei vasta haridusele? Või vastupidi. Ja vahel ei ole ka mõelnud. Kui teinekord sõpradega kuskil kohtudes istudes Vajun lõbuks mõtetessema. Oli see siis keskkool või õhtukool, kus sa tulid. Või õpetajate seminar? Või Viljandi kultuurikolledž? Sa olid kõige ilusam klassijuhataja meie koolis. Igatahes. Ja koolis, kui ka ta oli ta oli õige, oli kuiva, teadku. Ta. Palju ja palju vaeva. Ta sai. Sai meega sain, ma tean, kus on ta. Ta. Nii et roolis klaas vastu seinal lenda, või praad või magustoit ja mõni liblika pihta sai sellega tahvli ees seisjad taadid, paberid ja selge sees sellest oleks jama, kui ei oleks. Äratus. Sest nõnda kena naeratusega poiss poolaiul läbinisti Fal. Kuskil ma nägin seda waldorfhariduse teema puud, kus see oli äärmiselt huvitav ja ma vist ei jõudnudki seda päriselt puu niimoodi aste-astmelt läbi vaadata, aga ikkagi püüdsin temasse pisut süveneda, algas ta niisugustest üldistest lihtsatest asjadest ja siis ta hakkas hargnema ja hargnema ja, ja see loogika, kuidas tulid mängu järsku keemia või, või astronoomiat, see oli tõepoolest väga loogiline, kusjuures sealsamas kõrval jooksis kunst. No kuidas need asjad toimusid, kas see oligi niimoodi, et millal sulle öeldi, et noh, nüüd me sisenesime keemiamaailma või see oli kuidagi, kuidas need asjad käisid, need hargnemised, sellest tüvest hakkasid need oksad välja kasvama. Olles ise seal puu sees, ega mina ei tea, millise puu järgi mind on kasvatatud? Ei noh, see oligi kõik väga loogiline või selles suhtes, et ja et alguses ma arvan, et päris palju käis ikkagi läbi läbi praktika, et ma arvan, et kõige varasemad keemia tunnid, mis ma mäletan, on vist seoses sellega, et me kooliaias midagi põletasime, vaatasime seda, kuidas paber muudab, muudab oma olekut mingi hetk jah, tulid need igasugused tabelid ja asjad ja siis lõpuks tulid veel mingisugused katsed, mille peale kolis, tuletõrjesüsteem läks kogu aeg. Aga ma ei mäleta nagu seda, et hakatakse midagi rääkima, millest ma aru ei saa, et ma näiteks sellist üheksandas klassis, et siis üheksanda klassi matemaatika perioodis oli meil ka kombinatoorikale. Ma ei tea tavakooli õppekava, aga ma tean, et sedasama asja me lõpuks õppisime seal gümnaasiumis kas 11 või 12 klass või, või mis iganes, et võib-olla mingisugused teadmised, mida tavakooli õppekava annab hoopis hiljem, tegelikult loomulikus mingisuguses arengus võivadki juba varem varem tulla, et tegelikult laps ei ole üldse nii noh ühel hetkel enam nii laps või nii, ma ei tea, rumal, kui temast temast arvatakse, et, et ka see, see kosmose kõik ongi ongi väga-väga huvitav ja sa näed seda ju kõike oma ümber, et siis ei olegi midagi sellist, noh, ma ei tea, kas, kas võib lapsel tekkida see tunne, et miks mulle räägitakse sellest kosmosest või miks mul üldse räägitakse sellest ainest, kui ma midagi aru ei saa. Võib-olla võib sel juhul mul seda tunnet, ei jah, ei ole ja ma isegi ei oska seda puud niimoodi peegeldada endas. No seda sa peegeldasid omal moel ja ma saangi aru, et jah, parim ongi see, et ma olen justkui asjadest aru saanud, et kuidas nad siin maailmas kasvavad, liiguvad, arenevad, mis, millest tuleneb. Võib-olla pole tõepoolest kõige olulisem see, et mul on meeles väga detailselt faktiliselt mingisugused asjad, vaid, et mul on mingisugune loogiline süsteem peas olemas. Aga sa ütlesid, et need ruumid olid värvilised ja nii edasi, kas siis kool pöörab tähelepanu sellele õppekeskkonnale, kuidas ta siis mõtleb välja selle, et need värvid on kõige paremad või kas seal taga on ka huvitav mingisugune feng shui või muu filosoofia, mis ütleb, et vaat need värvid mõjuvad lastele hästi ja kuidas, kes seda teeb või kuidas see paika pannakse? No tagantjärgi ma olen aru saanud, et jah, et seal taga on see nii-öelda feng shui või loogika aga lapsena ise ei otsinud seal taga mingisugust mõtet, et see lihtsalt liikusid ühest klassist teise iga klasside eri värvi. Waldorf jah, sellele interjöörile nii-öelda pöörab tähelepanu ja noh, võiks öelda, et seal mingit pidi spetsiifiline, et seal on kõikide ruumide seinad, on Laseeritud või nii-öelda Laseerimis tehnikas, mis tähendab seda, et sul on valge sein ja sinna valge seina peale sellesama. Ma ei tea, vesi akvarellvärviga, millega me maalisime sellesama värviga ja siis kas käsna või pintsliga niimoodi käega sujuvaid liigutusi tehes tekkis selline nagu mitte ühtlane värv, vaid selline õrn kiht, mis oli vahepeal tumedam, vahepeal heledam, et et seda, seda ütleksin mujal ka, ma olen mitmes kohvikus üldse näinud seda ja noh, sammuma hästi palju naturaalseid materjale ja nii edasi. Aga et see värvide loogika nagu ma pärast siis sain aru, et seal on jah, väga täpselt põhjendused taga. Et mis värv siis motiveerib või soodustab mingisugust tegevust lapsel. Et mäletan, et noh, väikestes klassides olid need soojemad toonid ja vanemates klassides olid külmemad toonid minu arust kas oli kaheksas või üheksas klass, kus olid lillad seinad, lilla pidi olema siis just mingisugune tarkuse või sihukest teadmist. Ma ei tea, ma ei tea, kust need tulevad, need värvitõlgendused aga igal juhul jah, see, mis värv, mis klass on, see selle taga on lugu, tuleb küsida mõnelt waldorfspetsialistilt pedagoogilt, et mina lihtsalt tagantjärgi kuulsin, et nii on. Aga kui te tegite kunstitunnis värvidega tööd, kas siis ka värvidele lood taha räägiti? Siis oli põhiline lugu oli see, et me me alustasime nii-öelda põhivärvidest, kui meile anti esimeses klassis meie esimesed mesilasvahakriidid või noh, need Antiga kõik kooli poolt siis need olid sinine, punane, kollane, ja samamoodi kui me maalisime, siis me tegime ka ainult sinise, punase kollasega ja alguses veel üldse ühe värviga, et tegime näiteks ainult punasega, kus sa pidid punast tumedam mast heledamaks või heledamaks tumedamaks, kuidagi hajutama ja siis tuli üks värvi juurde. Ja siis teine ja, ja siis sa õpid seda, et kuidas värvid segunevad, ehk siis värvide segamisel ma saan mingi kolmanda värvi sinisest ja kollasest tuleb roheline ja punasest sinisest pilla-ja-ja, siis kui kõik panna segamini, tuleb pruun. Seal vist noh, sellist lugu ei olnud, et lapsed, et nüüd me joonistame kõik rahustava värviga. Kas neid raamatuid ei olnud siis kuni üheksanda klassini või need ikkagi millalgi tekkisid õpikut ma mõtlen? Ei, neid õpikuid ei tekkinud kaheksandas klassis, ekst üheksandas klassis, võib-olla kaheksandas või niimoodi tekkisid mingisugused paljundused mingisugusest õpikust. Aga seda, et jah, õpetaja ütleb, et võtame õpikust see lehekülg seda ei olnud, kuni üheksanda klassini siis kuni üheksanda klassini ikkagi töötasime konspektidega ja need konspektid. Me ise kirjutasime ja ma arvan, tänu sellele ma olen täheldanud, et minul on väga oluline on kirjutamismälu, kuulmis- ja kirjutamisehk, siis ma olen harjunud kõike kuulama ja panema kirja. Et siis siis alguses võib-olla isegi oli natukene raske minna selle õpiku variandi peale üle gümnaasiumis ja ma arvan, et ma tegingi alguses päris palju seda tööd ja jäin seda kuni lõpuni tegema, kuigi väiksemas mahus. Et ma õpikust kirjutasin välja, eks siis ma ikkagi tahtsin läbi kirjutada ja näiteks bioloogias, kuna ma olin ju harjunud joonistama, et siis kuigi bioloogias oli seal õpikus sul need rakuehitused ja need skeemid, et siis ma ikkagi joonistasid need ise veel üle kolmele sellist mäluse, treenis jaa, jaa. Tagantjärgi suur austus nende laine õpetajatele. Et väikestes klassides ei olnud ju noh, etteütluse või dikteeritud seda juttu nagu hiljem vaid siis õpetaja kirjutas kõik tahvlil ette, ehk siis põhimõtteliselt kogu materjal, mis lapsed üldse, kuni ma arvan, viienda klassini ütlesid kõik see materjal või ehk siis kõik, kes on ükskord sinna tahvlile kirjutatud tiheda tunni jooksul. Õpetaja kirjutas üks, ma arvan, et kolm-neli tahvli täit kusjuures üks tahvli täis oli tal enne valmis kirjutatud, et me saaks kohe kirjutama hakata. Et see oli üks tohutu kirjutamine nii õpilastele kui õpetajatele. No seda ma tean, et läbi kirjutades saavad asjad selgemaks, mina oma igapäevases töös ka püüan, kuigi tänapäeval on arvutiga aga läbi kirjutada nagu oma käega tekstid läbi töötada, et siis pärast nende sees lihtsam ringi oleks vaadata. Aga kui ei ole pikuid ja taolisi asju ja siis noh, seda sa peaksid olema kõrvalt näinud, et õpetad Tal on ju kodus oluliselt rohkem tööd selle asja ettevalmistamisega ja, ja kas see, et ei ole ühte justkui niisugust õpikustandardit, annab ka selle võimaluse õpetajale, et Ta saab rohkem jälgida seda, mis seal klassis toimub, kui kiiresti need inimesed jõuavad ja ta saab? Ühe inimlik kvaliteet rohkem arvesse võtta. Mis sa selle kohta oskad rääkida? Ei, ma arvan, et muidugi sellepärast, et õpetaja sisuliselt tunnis reaalajas nägi, kuidas õpilane õpib või noh, õpetaja ikkagi kontrollis seda, et kõigil oleks kogu see tekst kirjas, mis tähendab seda, et õpetaja sai 100 protsenti garanteerida selle, et kõik olid vähemalt üks kord selle materjali nii-öelda läbi võtnud, et kes said kiiremini valmis, et nende juurde õpetaja ka kohe jõudis ja nendele õpetajale lisaülesandeid, et olgu see siis matemaatika või mingisugune muu aine, siis kuidagi seda ta jälgis, et keegi tunnise igav läks, kõik midagi teeksid. Aga seda, kuidas ema kodus toimetas, oli tal palju selle õpetamise tööga tegutsemist kodus. Järelikult oli, sest et meiega mängis rohkem isa, siis järelikult ema valmistas tunde ette. Kuskil ma lugesin mingisugust arutelu sellest, kuidas õpetajate lapsed on riskigrupp hakkama pätiks ja ma ei tea üldse ula peale minemises kuna vanematel ei ole aega tegutseda, aga, aga ma arvan, võib-olla teisest küljest, et kuigi ei olnud õpikuid siis kuna ikkagi riikliku õppekava tuli jälgida, et siis tegelikult õpetajad ikkagi nendele õpikutele toetusid. Meie ta jääb koolis Oli kõige saar oli. Oli lumi, ma tean. Ta. Paljuhood ja palju vaeva. Ta sai. Karjud, sai. Sain ma teada, on ta ära. Vahel juhtus nii, et klaasiõhtu siin ei kõlvanud, rakk ei eelda, et vist sest ei võimaldanud Leivulis. Kuid see on hea. Kuidas elu tulla saab, ta ei tea. Tundub, jälle tuleb mängu panna. Armas naeratus. Sest nõnda kena naeratusega poiss pole ju läbinisti loll. Mis siis muutus, kui sa läksid waldorfkoolist tavakooli, miks sa läksid, ja mis siis muutus, mis teistmoodi oli? Ma kõigepealt siis vastan sellele, miks ma läksin, et ma ei läinud sellepärast, et ma tahaks waldorfkoolist ära minna. Aga selleks hetkeks. Ma olin juba nii palju kuulnud või noh, kogu aeg ju ikkagi kõrvutati vastandati waldorfkoolide tavakooli ja mulle tundus, et kui ma tegelikult ei ole saanud seda teistsugust kogemust, et siis mul ei ole ka ju alust kõrvutada Ta või ma ei tea, mis on teistmoodi. Et ma tahan ise näha, mis seal siis on ja, ja siis ma mõtlesin, et läheks, vaataks lihtsalt, et, et saada jah, saadakse erinevuse kogemus kätte. Aga samas noh, mul olid mõned koolid, kuhu ma minna tahtsin. Ja ma mõtlesin, et kui ma sinna sisse ei saa, siis ma jään Waldorfi sedasi, et, et see ei olnud jah, selline selline otsus, et ma kindlasti pean waldorf vist ära minema. Ma mäletan seal gümnaasiumi sisseastumiskatsetel Mult veel küsiti ka, et oi, et sa oled waldorf vist, et miks sa siis ära tuled. Siis ma rääkisin umbes sedasama juttu, et ma tahtsin näha, mis mujal tehakse ja mis mujal teistmoodi on. Ja siis ma ei tea, neile see jutt võib-olla ei meeldinud või igal juhul minult küsiti, peab päris kurjalt, et kas sa siis õppima ei tulegi või et kas õppida ei kavatsegi tuled lihtsalt vaatama, mis teistmoodi on. Mul ei tulnud sel hetkel meelde, et ma peaks rääkima, et ma tahan õppima tulla ainult sinna. No igal juhul ma sain sisse. Ja siis mis muutus? No ma arvan, kõigepealt tellige see, et sa lähed väiksest koolist suurde, ehk siis see on paratamatu, et see anonüümsuse tase nagu kasvas ja koos sellega ka kaseusaldus kooli ja õpilase vahel. Et kui Waldorfi soli loomulikult puudumistõendite süsteeme, sellised asjad ka ja ja loomulikult juhtus ka viimastes klassides kõigil meil Waldorfi, siis seda, et kodune ülesanne ununes tegemata või ei olnud aega teha. Ja, ja siis sa ütlesidki õpetajale, et mul läks meelest ära või mul tõesti ei olnud aega ja sinu põhjendust kuidagi arvestati või et sinu sõna maksis, et siis gümnaasiumis esimesed nii-öelda Lätakad, mis ma sain, olidki ma arvan, seoses selle usaldusega. Me läksime Voldorfist neljase pundiga. Kellelgi ei olnud seda rutiini, et õudsalt peab nüüd neid puudumistõendeid igale poole viima, et kui see oli mõni üksik päev, siis tavaliselt keegi ei viinud. Kui oli pikem puudumine, siis viidi aga et siis gümnaasiumis oli iga esmaspäev oli klassijuhataja tund, võeti päevikett. Kõik plussid-miinused loeti üle, et miks ei ole seda, miks ei ole teist. Et ma mäletan, et see alguses mind nagu õudselt vihastas. Kui õpetaja küsis, klassijuhataja küsis, miks ei olnud, siis ma ütlesin, et jah, ma olin sellel päeval natuke haige ja, ja siis sellest õpetajale ei piisanud, tal oli vaja seda, et minu ema või isa kirjutaks need kaks lauset, et Inga oli haige. Siis ma olingi haige, aga kui ma ise ütlesin seda, siis ma ei olnud haige justkui et see mind õudsalt õudsalt ärritas ja mäletan, et ärritas ka minu ema, et siis ta lõpuks lihtsalt kirjutas vahepeal hunnikute viisi mulle neid, valmis neid tõendeid. Ja, ja siis teine asi oli vist mingisuguse arvestusega, mäletan seal inglise keele arvestus ja siis ma vist olin kuidagi valesti aru saanud selle kodu lugemisülesandest. Ta ehk mitu lehekülge tuleb lugeda igal juhul, et selle tulemus oli see, et ma olin vist lugenud kaks lehekülge vähem, kui oli ette nähtud. Noh, minu jaoks oli loomulik, et sa otsid mingisugust kompromissi või et noh, Ma ei tea, et ma loen need homseks läbi või mis variante seal veel oli. Aga ei, see ei sobinud, ma olin kohe paha laps, mind jäeti järelarvestusele. Ja siis ma pidingi tegema järelarvestust, sellepärast et lihtsalt oli olnud selline olukord, et alguses see kõik oli, oli väga-väga frustreeriv ja siis mingil hetkel tekkis veel see, et kuna oli suitsetamis probleeme, otsustati, et õpilased ei või vahetunnis minna koolimajast välja ja meie tahtsime mingisuguseid klassiõele sünnipäevaks minna lilli ostma ja meid ei lastudki koolimajast välja niimoodi, et tuled hommikul kell kaheksa kooli oled kuni poole neljani ja ei saa vahepeal õue mingisugused sellised minu jaoks väga autoritaarsed ja õpilast, mingisuguse väikse mutrina võtvad mehhanismid või käigud. Need vihastasid just see, et sind ei usalda. Ta, et jääd, sina ei ole justkui inimene, kui sinu vanem ei kinnita seda, mida sa ütled, siis seda sinu öeldut ei ole olnud. Sellepärast, et sa oled alaealine ja alaealine on alamõõduline alamõõduline, tuleb vette tagasi lasta. Õppimises, kas olid sa oma üheksanda klassi tasemega rahulikult sobitumas, siis sellesse tavakooli õppekavasse olid sa mõnel pool ees, olid sa kuskil jalus, kuidas sellega oli? Ma arvan, et sellega oli hästi, see huvitas meid kõiki waldorf vist minejaid ette, mis see Waldorfi viis on siis tavakooli mõistes. Aga et esimese perioodi lõpuks minu jaoks mitte üllatuseks, aga minu õpetajate üllatuseks ma mäletan, et mul oligi vist niimoodi, et mul vist üks aine oli neli pluss, aga kõik muud olid viied. Ehk siis sisuliselt see kandlus kuidagi väga loomulikult üle. Ja ma mäletan, ma kartsin kahte ainet, kartsin keemiat ja vene keelt, meil oli nendes ainetes olnud nõrgemad õpetajad ja vene keele õpetaja oli veel vaheldunud. Hästi. Kiiresti muidugi eeldasin, et keemias ja vene keeles ma hakkan seal kolmepiiril kuidagi olema, aga siis selgus esimene keemia tund, siis ma kõike kuulasin, mõtlesin, et. Pean seda kõike, ma olen seda kõike õppinud. Ja, ja see kestis terve keemiaperiood, jääb lõputunnistusel, mul oli keemiakindel viis erinevalt mõnest teisest ainest, mis ma arvasin, et võiks kindel viis olla ja vene keelega samamoodi. Vaat seda ma ei tundnud kindlasti. Et oleks väga maha jäänud, võib-olla aint bioloogias waldorf tõesti see selline mitte loodusesõbra bioloogia, vaid sihuke teaduslik bioloogiat, seda, seda võib-olla oli, oli vähem. Aga üldiselt ma arvan, et me olime samal tasemel, sest Valter siis sa pead ju ikkagi ka üheksandas klassis tegema eksameid. Selle eksami viis on ikkagi kõigil seesama viis, enamasti, et kui sa nende eksamitega saad hakkama, siis tegelikult ei tohiks olla raskusi minna nagu edasi. Kui ikkagi veel erinevuste kohta küsida, siis kas sa seda ka tajusid, et ütleme need inimesed neljakesi, kes te tulite Waldorf-koolist ja siis ülejäänud klassitäis, kes oli mööda tavakooli redelit edasi tulnud, kuidas see inimlik olemine oli, kas oli seal ka niimoodi, et ütleme, teie olite vähem pingestunud rohkem või kas kas mingisuguses taolises asjas ka erinevust paistis? Ma arvan, et võib-olla kõige rohkem oligi Jahjust selles suhtumises ja siis just sellest nii-öelda pingestatuses või mitte pingestatuses, et meie olime, võiksime kuidagi, ma ei tea kaine peaga kõike seda, et kui nii mõnedki meie klassikaaslased, ma arvan, muretsesid üle, et oioi, et nüüd on kõik on nii raske ja kuidas ma ikka tulen toime ja üldse kuidagi hinnete pärast. Et siis meil kõigil oli, igaüks tegi täpselt niimoodi, nagu ta parajasti arvas, paremaks, sest me kõik saime hakkama, see oli kuidagi hästi niisugune kaalutletud, ma arvan ja, ja nii-öelda me tegime valikuid, et mis aine, kelle jaoks on olulisem ja, ja mis, mis aine pärast rohkem pingutada. Ja seda ütles meie klassijuhataja ka pärast alguses ta vist natuke kartis meid, ma ei tea, ma ei ole mingit teistsugune element, aga ma ei mäleta, kas see oli 10. või 11. klassi lõpus, kus ta ütles, et et just see, et me oleme sellised rahulikumad, ilmselt enesekindlamad otsustusvõimelisemad ja tajume kuidagi seda tervikut või selle olukorra terviklikust. Ja siis ma nüüd sain hiljuti teada, et võib-olla see on waldorf. Sellepärast, et kogu see Steiner pedagoogika üldse rõhutab just nimelt seda terviklikkust või et selle õppekava puu üks aluseesmärke on õpetada lastele seoste nägemist ja just seda tervikpildi tajumist ja siis nende nende väikeste osade seal sees, aga et kuidas need väiksed osad moodustavad terviku, et ma arvan, et see meid eristas. Ja võib-olla see avaldus kuskil 12. klassi jooksul. Konkreetne näide oli, kui me pidime tegema ajaloo esseesid, see oli kuidagi nagu uus formaat, millega ennem ei olnud nii palju kokku puutunud, et siis hästi paljud meie klassikaaslased olid õudselt, õudselt hädas sellega, et kuidas panna mingisugune terviklik ajaloo OSCD kirjandit, võib-olla oli grillitud nagu rohkem, et sellega ei olnud nihukest probleemi. Aga Ma ei tea, minul ja ma arvan kõigile, kes me olime tulnud Waldorfi, sest et seal ei olnud üldse küsimust. See tervik tekkis kuidagi väga iseenesest, kui sa, kui sa olid selle materjaliga tutvunud metsa oskasid näha neid seoseid, mis on nagu mingisuguste osade osade vahel ja moodustavad mingisugust suuremat üksust. Kas ma saan õigesti aru, et, et sa tajud ka praegu, et sul on lihtne moodustada mingisuguseid tervikpilte ja sa oled aru saama hakanud, et see võib-olla on pärit sellest lapsepõlvest, mil sa õppisid waldorfkoolis? See on nüüd see, mis ma iseenda kost arvane mida arvavad minu sõbrad ja teised inimesed, see on teine asi, aga ma ise arvan ja et see, see terviku nägemine on minu jaoks oluline olnud läbivalt ka ülikoolis, samamoodi. Et ma ei hakanud üldse esseed enne kirjutama, kui mul ei olnud enda jaoks mingisugune see tervik juba kokku pandud, et siis ma lihtsalt teostasin selle. Aga jah, ma, kuna ma käisin nädalavahetusel ühel seminaril, kus oli see jutuks, et siis seminari viimane ettekandja oma viimase lausena tõi mõned Steineri tsitaadid sellest, kuidas jah, üks just sellest terviklikkusest ja ja, ja teine oli sellest eneseusaldusest ja, ja enese ja maailma vahelise suhte usaldusest või sellisest positiivsest enesekindlusest. Ma tean, et mina olen tervik, mis on valmis suhtlema maailmatervikuga ja oleme osa sellest kuidagi midagi sellist. No siis ma sain aru, võib-olla see on see, mida mulle waldorf on kaasa andnud, mida võib-olla kõigil, nii niimoodi ei ole. See on väga hea koht vist otsad kokku tõmmata, kuigi ma arvan, et küsimusi on veel igasuguseid. Aga teeme niimoodi, et kellel neid konkreetseid küsimusi on, võib ju vikerraadio kodulehel perepildi kaustas siis jälje maha jätta ja küsida ja siis ma annan Ingal edasi, ta saab vastata. Või kui teil on mingisuguseid vastulauseid või, või tagasisides tõsi. Ja ma arvan kokkuvõttes niimoodi, et tegelikult vist peaks ikkagi vaatama ka mingisugustes otsustavates kooslustes, kust need inimesed pärit on ja ütleme, võib-olla oleks, kas meie, Eesti tervikpilt parem kui meie valitsuses istuksid kohustuslikult paar inimest, kes on waldorfkooli taustaga. Aitäh kuulamast, aitäh. Saate tegid Andres Noormets, Tiina Vilu ja Maristomba. Kirjutage meile perepilt. ERE. Kõike head ja Kuulmiseni nädala pärast.