On lausa hädavajalik, et meie tänane lugu saksa alguse Waterloo sillalt Londoni südames julgen nimelt väita, et kuulsite just sama ei enam ega vähem kui 20. sajandi kerge muusika ühte tippteost. Tavaliselt ma selliseid ülivõrdeid tasuta, kuid antud juhul on ta omal kohal. Kings on koos Piitetega kusagil seal väga kõrgel minu 60.-te aastate bändide pingereas isegi eespool Rolling Stones või tahud. Erinevalt tiitlitest tegutses ta king selle 30 aasta ning mitte keegi pole kunagi väitnud, et Raymond Klas Davis laulude tase nende aegade jooksul nõrgenes. Maailm lihtsalt muutus. Ja nüüd on meil suurepärane võimalus kuulata peategelase enda käest, kuidas ta Kings selle päris päris veidra nimega. Ivari ja passime Speed Guafi nahast sonimütsid ning vendade teavist pisut perverssed saapad andsid kõik lõbusas koostes bändile uue uhke nime täkiks. Õe Davis ise vihkas seda nime aga lävi. Tema juba teadis. Oja näed Londoni kuuekümnendad Nabi tänavalt Lesteri väljakule oli terve linn täis igavesti moodsaid noori inimesi. Nahk oli väga moes ning ta Kinksylali nahkne imidž. Algus oli nagu alati, raske. Tants sõltus täiesti plaadifirma suvast ja nende kaks esimest mitte just suurepärast singlit kukkusid läbi. Kolmas singel oli otsustav, kas nüüd või mitte kunagi? Tõepoolest, hoolimata plaadikompanii vastuseisust õnnestus ta Kinksid oma geniaalsete mänedžeride abiga valida kolmandaks singliks suur publiku lemmik kontserditelt hiiul Veligadmi ja legend oli sündinud. Laul, millest õigupoolest kõik algas ta Kingsi kolmas singel Jeroilidaatmi aastast 1964. Ilmselt on omal kohal mainida, et need, meie kuuldud monoloogi katked on pärit tema autobiograafilisest showst storitjale jutuvestja, millega ta aasta eest mööda maailma ringi rändas. Ta Kingston, vendade bänd, vei Dave Davis, kasvasid üles suures sõjaaegses inglise perekonnas. Meil oli kolm palju vanemat õde ning noorema Davey sündides oli poiss teema juba 45 aastane. Pisut omapärane perekond, võib-olla, kuid see oli tüüpiline inglise, madalama keskklassi eksistents pisikene korter ridamajas. Ja öelnud, et tal ei olnud teismelisena suuri iidoleid paid olnud ennast siis veel laulukirjutajal. Neile lihtsalt meeldis vennaga muusikat mängida, ajastu suur hitt reeglina seda jahmatama Tom on avastada, kui kiiresti Davis just nimelt laulude autorina arenes. Kui. Kuuekümnendate kitarripopp siis veel enne kümnendi lõppu oli rei lauludes juures paras annus filosoof. 1968. aastal tuli Kinks välja lausa revolutsioon mõnelise vanu häid traditsioone toetava mentaliteediga. Ja seda albumil Kinks võlitš Kõin preservation saeti ehk siis eesti keeles Kingson küla rohelisena alalhoidmise ühik. Vaenlane kõla on see vana hea inglise küla kiriku peatänava lilleaedadega noh umbes nagu Agatha Christie, mis maa peal lugudest tuttav Saint Merimiid. Küllap oli Kingsi sellises konservatiivses maailmavaates ka suur annus irooniat peidus kuid ajastul meil enam-vähem kõik rokkbändid võitlesid vanade väärtuste vastu oli Kingse teistkümne meelestatus päris suureks kõneaineks. Ja sealt alustaski Kings niinimetatud kontseptuaalselt temaatiliste albumite väljaandmist. Aga kuuekümnendad aastad olid teatavasti veel suur singlite aeg Kingsi jaoks. Ja oi oi, oi keeruline oli nende meisterlik laulude vahel. Tänaseks valikute. Aitäh kallis nende ühiste päevade eest, mis sa oled minule pühendanud Reidevis lüürilises meeleolus. See on võib-olla Kingsi 60.-te aastate lauludesse kõige kauni kuid esitlegemises ometi veel kord need noormehed, kes selle suurepärase muusika taga seisavad. Või Davis peamine laulukirjutaja, laulja, kitarrist, tema vend David Davis soolokitarrist, kes samuti aeg-ajalt bändiplaatidele laule on meisterdanud. Roy Davise lauludes on alati olnud teravat briti ühiskonna vaatlust. Ta on kirjutanud nii nooreks kui vanema inimese vaatepunktist, aga alati sellise mõnusalt sooja salliva suhtumisega ümbritsevasse. Seepärast pole ka midagi imestada, et Kingsi eks tuntum laul räägib transvastiidist nimega Lola. Vikerraadio kanalil käimast saade unustamatut ja mina, Eke Christian Erilaid asetan teie ette täna ühe oma igiammuse lemmiku läkiks. Too loola on mitte vaid ääretult kaasakiskuv laul, vaid ka päris suur julgustükk. 30 aastat tagasi ei vaadatud trantslastiitidele sugugi nii salliva pilguga kui tänapäeval. Ja pole vist vale ja öelda, et Davis loola oli eeskujuks kasvõi näiteks alles skooperile ja miks mitte kalluriidile, kes pisut hiljem kulges samu radu oma vokk ana vajalt said lauluga. Seitsmekümnendad aastad olid reedewisele vägagi produktiivne aeg sest ehkki popp ette tuli ette, muutus Kingse laulude sisu aina huvitavamaks. Üks kõrgpunkt bändi karjääris on kahtlemata see kohe kuuldav laul, kus ka etangaarba ja Rudolph Valentino vaimud hõljuvad Hollywoodi teis päikese all. Võid kohata kõiki staare, kui jalutad mööda Hollywood Boulevardil. Mõned tunned ära, paljud jäävad võõraks. Kõik inimesed, kes töötasid, vaevlesid ja pingutasid kuulsuse nimel. Ühed jõudsid tippu, teiste võitlus jäi asetaks. Tahaksin, et minu elu meenutaks lõputut Hollywoodi filmi, seda fantaasiamaailma täis kangelasi ja lurjused. Sest kinolinakangelased ei tunne kunagi valu. Kinolinakangelased ei sure tegelikult iialgi. Minu deklameerituna ei kõlase nii hästi kui laulduna just sama. Ometi tahtsin need sõnad eesti keelde tõlkida põhjusel, et minu jaoks on seal olevaid hirous, Kingsi säravaim esitus ühtaegu ääretult kurb jutustus Hollywoodi filmitähtedest kelledest, nii paljud elasid õnnetut elu aga samas ka austusavaldus filmi kangelastele, kes ometi on meile nii palju rõõmuhetki pakkunud. See on kaunis laul, südames oli alati nendega, kes ei mahtunud hästi ühiskonna väljakujundatud raamidesse. Kinksia, mis. Võimalik, et Troy Davis suunas selle laulu iseendale, kes teab, mis vets, oli ta Kingsi suur tagasituleku album pärast õige mitut nõrgemat aastat 1978 elati Inglismaal pungi lainetas aeg. Vanad 60.-te bändid jäid vägisi toimuvale jalgu. Ta Kings andis oma rahuliku, kuid kindla vastulöögi ning leidis paljugi toetajaid tolleaegses Briti ajakirjanduses. Paniorit seega pääsenud dinosauruse staatust. Nad jätkasid väsimatult kontsertturneed ning nende muusika oli aina rohkem suunatud Ameerika turule. Kadunud veel lõplikult ka kodumaal. 80.-te alguses hakkas Suurus aegne põlvkond haaval keskikka jõudma ja Roy Davis püüdis ajastu meeleolu suurepäraselt Talvumiga steit Afgonfiul millelt on pärit ta Kingsi viimane suur hitt. Tule tantsima. Ja minu isiklike mälestusteaeg on käes Camden sõngale nimelt esimene tutvusta Kinksid minu jaoks ja milline lõbustatuks. Mäletan veel tänagi selle laulu toredat videot, kus Jewish võttiseta väikese teekonna tagasi lapsepõlve. Kaheksakümnendat ei olnud bändi jaoks siiski kerge. Plaadifirmad vahetusid tihti ja sugugi ei saa öelda, et Kings oleks saanud mu ehkki ajaga kaasas käiv Troy Davis. Endiselt näiteks sobib Kingsi 86. aasta kauamängivast think Visu nimilaul. See on pilk Thatcher Inglismaale, kus võitlus isikliku heaolu nimel on oluliselt, kui kõik muu konkurents ägeneb, aeg on kompul. Daviese perekonna väikese korteri eestoast Mano vallutajateks ning sealt respekteeritud keskealist, eks muusikuteks. Niisuguse tee on Kings läbinud ja teinud seda igati auväärselt spektid. Nii armastavad Grupi fännid neid kutsuda. Üheksakümnendatel keskendus Roy Davis rohkem raamatute kirjutamisel. See nii on temalt neid juba vähemalt kaks ilmunud mälestusi lühinovell. Kingsest pole palju kuulda olnud. Nad üritasid korra suure Sony plaadifirma tiiva all oma karjääri jätkata. Kuigi foobia album sisaldab palju head muusikat, ei meenuta eriti hästi. Ning soni huvi kadus nagu tina tuhka. Üks laul sellelt Kingsi seni viimaselt stuudioalbumilt. Elegantne Scarlett. Nõnda kõlasta Kings seitse aastat tagasi, pisut hiljem jõudis roidlejevist taas Split ajakirjade esikaantele, seekord koos uue aja iidoli lurri lauljad ool pooniga, kes Reidama suureks eeskujuks nimetas. 30 aastat hiljem avastati Kinks uuest. Nad esinevad praegugi veel aeg-ajalt koos, aga isegi, kui nad enam kunagi uut muusikat lindistaks, on Kingsi panus rokkmuusika ajalukku vaieldamatult väga oluline. Hästi lugupeetud mehed, kes kunagi ei unustanud, kui tähtis on tantsida. Aitäh kuulamast, siin veel kord midagi.