Iga kuu viimasel kolmapäeval oleme esivanemate vaimuvara saates kuulanud Põhjamaade rahvamuusikat nii tänagi, kuid tänane muusika on Eestist. Mina ise olen muidugi seisukohal, et Eesti on alati kuulunud Põhjamaade hulka, aga avalik arvamus alles püüaks sinnapoole. Tänane teema on aga eestirootslaste, täpsemini Pakri saarte rahvamuusika. Pakri saared asuvad Põhja-Eestis Pakri lahes otse vastu Paldiski sadamate, Vihterpalu randa. Enne sõda elas saartel 341 rootslaste ja 13, mitte rootslast. Kui aga nõukogude liit 1939. aastal Eestile baaside lepingu peale surus, aeti back villasid oma kodudest välja. Enamik neist läks Rootsi Nõukogude nüüdne Vene sõjavägi on Pakri saari kasutanud õppe pommitamisteks. Nüüd käib võitlus, et saared sõjaväest vabastada ja oma endistele elanikele tagasi anda. Rahvamuusikas on Pakri saared täiesti ainulaadne ala. Kui mujal Põhja-Euroopas kadus torupill üldisest kasutusest põhiliselt juba 18. sajandil siis Pakril säilis see rahvamuusika põhipillina veel meie sajandi alguseni. Kõige kuulsamad olid Pakri pulmatantsud ja veel sajandi algul ei möödunud ühtki pulma ilma torupilli ja pulmatantsud eta. Torupillimehi jäi aga väheks. Pakri viimane torupillimängija oli Aadam söders tramm ja tema suri aastal 1927. Pulmatantsud läksid aga üle lõõtspillile. Kuulame esmalt ühe loo, mis on algselt olnud torupillilugu lõõtspillimees, püüab siin selgesti Torupilli jäljendada. Nüüd aga pulmatantsude juurde, need jagunesid nomens läike ja frii Leicer, see on siis nimeloodia vabad lood. Nime lood on seotud kindlate pulmategelastega, vabad lood võisid olla mis tahes tantsud. Kogu pulma tegelaskonda kutsuti skaara ja kõigel sagedam luguoli skaara. Läikin seda, tantsiti kolm tiiru päripäeva, kolm tiiru vastupäeva ja siis jälle kolm tiiru päripäeva. Lai läikiv oli lugu, millega pruut sisse tuli pruuleikinaga lugu, millega pruutpaar isamees naisega ja peiupoiss pruutneitsiga tantsisid. Leida Ren Leidarid ehk juhtijad olid kaks abielus meest, kes pulmas olid koos naistega. Pruut tuli pulmamajasse ja läks sealt välja ainult Leidarite saatel. Leidarite tants kõlab nii. Kist lift, aren ehk kirstukandjad olid kaks abielus meest, kes pruudi veimevaka kirstu vankri peale ja sealt maha tõstsid. Kui pruudi kodust peigmehe koju minna. Huvitavad tegelased olid pulmahärjad. Need olid neli-viis poissi, kes liikusid pulmarongi ees. Pruudi rahvas tegi rongile takistusi ette ja poisid pidid need lahti murdma. Kui aga pruudi rahvas mõne härja kinni püüdis, siis lastidel puumõõgaga mängult veri välja. Arvata võib, et seda poissi enam pulma härjaks ei kutsutud. Härgadel oli ka oma tants. Pulmas olid ka kokamooride keldripapad. Veel sajandi algul oli kummalgi oma tants, hiljem kadus keldri papade tantse ära ja nad tantsisid koos kokkadega. Keldripapad olid muidugi õllemeistrid ja tulid tantsima, õllekannud käes või õlal. Kokkadel olid aga suured kulbid käes. Pulmas oli ka palju ilma ametite külalisi, neid kutsuti Friidrikkari ehk vabajoodikud. Et nad istusid pulmatoas põhjapoolses lauas, siis kutsuti neid üheskoos Norbords ja neil oli ka oma peamees Norbordsolderfaar. Nende tants oli selline. Väljer ehk järgnejad olid pruudi kutsutud üheksa paari noori. Peigmehe majas kutsuti neid Lopana, see tähendab kirbud kogu nende hulka aga Lopp nurka ehk kirbunurk. Kui kolmepäevane pulmatseremoonia läbi sai, läks rahvas laiali looga, mille nimi on aulistes lõiken mille kestel lauldi liftazzauhu lihtassau. Elistassau helistas au. Kõik need olid Naamensleikadest nimelood ja neid tantsiti labajala sammuga. Ka osa frii lõikadest ehk vabalugudest olid lavajalad. Ja arvatavasti ongi Pakri viimane paik, kus oli säilinud vana labajalg, millest hiljem tekkis labajalavalss. Teised vabalood olid lihtsalt tolle seltskonna moetantsud. Kuulame siin ühe polka lõbus sõdur ja Kattayanka. Heli võib siin olla viletsam, sest need on eraviisil tehtud 78 kiirusega grammofoniplaadid 50.-test aastaist. Pakri meeste lõigatud nurkadega lõõtspillid olid toodud Peterburist, sealt toodiga lugusid. Järgmist tuustepi kutsuti Petrogradski. Seda lugu ei ole ma kuulnud kuskil mujal nii põnevalt bassikäikudega mängitavat. Kõik senikuuldud lood mängis Pakri arvatavasti kõigi aegade kuulsaim lõõtspillimees Robert en Craven, kes elas aastail 1000 894964. Kuulame aga ka teisi pillimehi. Johannese ester Taal 1900 105970 mängib meile kolm Fryleiki. Tähele tuleb panna hoopis teistsugust passi, mis arvatavasti matkib Torupilli. Kuigi salvestus on viletsa heliga, kuulame kaks lugu Rudolf sõelundilt. Esimese juurde käivad sõnad Rehe isa, Rehe, isa, kuhu panid toa isa riidada, riidada con läitest hüvedada. Teine on Fleet Tanson ehk põimimise tants. Eelpool kuuldut pillimehed on juba oma viimasele puhkusele läinud, Pakri pillimäng ei ole aga välja surnud. Rootsis tegutseb edasi Pakri laste tantsurühm, kes käis ka meil siin Baltical 1989 ja möödunud aastal Pakri lahe päevadel. Nende pillimeestest mängib Herbert Stahl meile kaks varianti kokkade tantsust. Teine variant on jälle selles pika passiga stiilis. Saate lõpetavad aga Robert Engrani pojad Jalmar ja Endel on näha ja kuulda, et isa on osanud oma pojad korralikult välja õpetada.